movies

Eunuhhist khaani tapmine, härrasmehed ja üks surematu

Mäletate, ma kilkas siin, et võitsin PÖFFipiletid? Mõtlesime, et austame Sirru kultuuripärandit ja läheme Iraani filmi vaatama. Nagu täitsa ausalt, ma ei saanud MITTE MIDAGI aru, tema ka mitte. Kuni selleni välja, et ma ei saanud aru, kust see pealkiri üldse. Mingis intervjuus režissöör ütles, et pealkiri on selle tõttu, et eunuhhist khaan ei olnud oma surmas süüdi, ta oli sunnitud end tapma, nii et ma eeldan, et ju see on siis mingi Iraani kultuuri tüvitekst, mida kohalikud vaatajad kõik teavad. Aga põhimõtteliselt sain ma aru ainult sellest, et oli üks isa, kes kaotas kaks last, kusjuures ühe neist eriti jubedalt — ta ei surnud pommiplahvatuses, aga sai keemiarelvast sellised kahjustused, et ühel hetkel tappis end ise, sest ei suutnud selle valuga elada. Mitte millestki muust ma enam aru ei saanud. Ilmselgelt polnud ma ainus, sest kolm erinevat inimest tõusid filmi ajal püsti ja läksid vaikselt minema, ja ütlen ausalt, et ma vaatasin neile veidi kadedalt järele. Visuaalselt oli ilus küll, aga ainult sellest jääb nagu väheks, kui midagi aru ei saa. Nii et rääkin hoopis teistest filmidest, mida ma hiljuti näinud olen. Sellistest lihtsale inimesele sobivatest filmidest.

Nimelt vaatasin hiljuti Guy Ritchie filmi “The Gentlemen”. Väga hea film oli, kuigi mind täiega häiris see, et Colin Farrell (see istuv) nägi siin välja nagu Mihkel Raud. Põhimõtteliselt räägitakse ühte gängstalugu, nagu Ritchie filmides ikka, aga hästi huvitavalt ja neljandat seina lõhkudes … Nagu tema lugudes ikka. Kiidan heaks. Erinevalt Wrath of Man’ist, mis oli … täpselt nagu iga teine Jason Stathami film, ma ei pane isegi linki tollele. Aga mis siin ikka pikalt pajatada, vaadake treilerit:

Ja kuna Gomorral tuli siin vahepeal minu suureks üllatuseks uus hooaeg (ma arvasin, et eelmine jääb viimaseks, sest tavaliselt tehakse film kõige lõpetuseks), siis vaatasime vahepeal välja tulnud filmi ka ära. See keskendub Ciro elule ja on nii hästi tehtud, et peaaegu mõtled, et ta on ikka nii valesti mõistetud ja nii traagilise taustaga jne. Kuniks tuleb meelde, kuidas ta sarja esimeses hooajas üht täiesti süütut tütarlast piinas (ja seejärel ta ära tappis), et oma mahhinatsioone edendada, nii et noh. Ei ole meil seal häid inimesi. Mul on tunne, et autor on natuke olnud selle lähenemisega, et see siin on tema arengutee ja nüüd ta on hulga parem inimene, nii et kõik halb peaks unustatud olema, aga päris elus ikka nii ei käi, kõike siin ilmas ei saa andeks.

Ja teiseks mind IGA KORD šokeerib selliste sarjade/filmide puhul see, et kui näidatakse, kuidas mõni mees on armunud, siis kogu jutt on stiilis “oi, tead Giulia, mida kõike ma sulle ostaksin, kui sa minu oleksid, kõrvarõngaid ja sõrmuseid ja keesid ja kleite ja …” Paneb kohe mõtlema, kas see ongi mingi väga spetsiifilise blingile orienteeritud ühiskonnakihi jaoks armastus. Mulle oleks esiteks ohumärk, kui mees hakkab rääkima kohe alguses, kuidas ta kuu ja tähed taevast alla toob, sest love bombing (Cirole anname andeks, sest ta oli selles stseenis vist kümnene), aga teiseks on see õõvastavas kontrastis ühe stseeniga (nüüd juba sarjast), kus itaallanna ütles, et tegi seda, mida nende suguvõsa naised kõige paremini oskavad:”Hoidsin suu kinni ja silmad maas.” Sest rikas mees ostab endale ilusa naise ning katab ta kulla ja karraga. Ning siis see naine on vait, kui tal just ei õnnestu end kuidagi (enamasti mehe või isa surma läbi) võimupositsioonile nihverdada. Ma olen taas lihtne inimene, minu jaoks näitab armastust hulga rohkem see, kui mehel on meeles poes käies mulle mu lemmikkohupiima tuua, mitte see, mitu korda aastas kulinaid saab. Aga see on muidugi tingitud ka sellest, et ma ei kanna eriti kulinaid. 😀 Nii et ma ei tea, kui seda satub lugema mõni naine, kes päriselt enda eest hoolitseb, eks ta võib siis öelda, kas ta hindab rohkem igapäevaseid väikeseid hoolimise märke või kulda ja karda – või on hoopis nii nõudlik, et mõlemad peavad olemas olema.