Ehk siis jah, ta vingub jälle! Nagu te ehk mäletate, olen ma nüüd juba mõnda aega abielus ja seoses sellega on mul ka uus nimi. Ja seoses selle uue nimega on mul juba olnud umbes MILJON viperust. Esimene neist polnud otseselt seotud e-riigiga, vaid pangaga. Mul olid pangas kõik andmed muudetud, olulised kaardid juba uue nimega käes jne … Ja siis saadeti mulle järsku vana nimega uus kaart. Küsima minnes selgus, et keegi ei tea, miks ja kuidas nii juhtus, sest süsteemis oli igal pool uus nimi. 😀
Siis tuli aeg tuludeklarit esitada. Ja loomulikult ei saanud ma maksutagastust kohe kätte, sest selgus, et mul oli seal kontoandmete juures jätkuvalt vale nimi. Okei, raputan tuhka pähe, tookord OLI minu viga see, et ma eeldasin, et e-riigis võiks need nimed automaatselt muudetud saada. Tookord muutsin nime ära, sain raha kätte ja elasin õnnelikult edasi. No ja nüüd olen ma ametlikult dekreedis, eks ole. Võite ühe korra arvata (sest kolme teil vaja ei lähe), kas ma sain kohe õnnelikult raha kätte või oli seal “viga kontoandmetes”. 😀 Kas tõesti on palju tahetud, et kui ma olen juba ametlikult nime ära muutnud, maksusüsteemis seda eraldi muutnud jne, siis muutuks see automaatselt ka haigekassas? Igatahes, kui näete mind nädala pärast toiduabi järjekorras, siis ma ei saanudki oma raha kätte. Kuigi tegelikult sain täna andmed taas õnnelikult muudetud ja abivalmis daam telefonis kinnitas, et nüüd on kõik hästi, ja mees saatis ka hommikul just kulutamisraha, nii et loodetavasti siiski mitte.
Aga ma loen nüüd mulle saadetud raamatut edasi, enne kui autor küsima tuleb, kaua ma jokutan. Eile näiteks magasin terve päeva lihtsalt maha, kuidas nii saab. Olen nimelt tõesti jõudnud sellesse punkti, kus mul tõesti pole pea ühtki kohustust enam. Jalutan ja kütan ahju ja lihtsalt elan. Vähemalt jõudis see jope vahejupp täpselt õigel ajal kohale, enne kui päriselt külmaks läks. Muidu laseksin praegu ka Sirru vana jopega ringi.
Pärdikute päevaraamat 
Ma vahetasin ka aasta tagasi nime. Pank, kusjuures, muutis nime automaatselt ära, ma ei pidanud neid isegi teavitama. Teiste ametiasutuste kohta ei oska öelda, aga mul on probleem hoopis eraisikutega. Pereõde ei taha mu nime mäletada, mäletab ainutl seda, et midagi on muutunud. Ja mu oma ema kohmas millalgi, et vana nimi oli ikka parem, oleks võinud muutmata jätta. No misasja! Mu oma pere sabeoteerib mu abielu!
Ema on feminist lihtsalt. Ma esimest korda abielludes ei muutnud nime ja tookord vanaema ütles mulle, et ta on nii uhke minu üle, sest ma kannan nime edasi. Sellega läks muidugi, nagu läks. 😁
Ma ka esimest korda abielludes nime ei vahetanud, kõik olid harjunud juba mitukümmend aastat, et nimi selline on, hoolimata mu perekonnaseisust. Mu emal ei oleks üldse õigust midagi öelda, ta ise on olnud 2x abielus ja mõlemal korral mehe perenimega.
Tuludeklari tagastuse võid tellida kasvõi oma vanaema lellepoja pangakontole, ja ülekandeks vajalikud rekvisiidid eeltäidetakse eelmise aasta deklari pealt. Riigiasutustel pangakontode register puudub (sest pangasaladus ja muidu oleks ju totaalne süvariik), ehk siis ei ole mehhanismi, mille alusel pangakonto juurde märgitud nime uuendada.
Noh, teatud tingimustel on maksuametil õigus sinu pangakonto numbrit ja isegi väljavõtet küsida, aga mitte raha tagastamiseks :p
Minu arust mingi aeg räägiti just, et selle e-riigi idee ikka on see, et kui ühe korra oma andmed esitad, siis riik teab ja tegeleb sellega ise, mitte ei käi iga natukese aja tagant lunimas uuesti. Et kui on tehtud, siis ok tehtud. Aga ilmselt siis nad ei saanud hakkama.
Noh nimevahetusega… Ma päris täpselt pole kunagi saanud aru sellest, sest noh…minu nimi on minu nimi. Kui mulle see meeldib, miks ma peaksin seda vahetama? Hea, et veel eesnime ei pea vahetama a’la Mihkel Muna abiellub Mari Kanaga ja siis Mari Kanast saab Mihkliomand Muna. See jutt, et tahetakse, et oleks peres üks nimi kõigil..aga miks tingimata mehe nimi? Ja kui reaalsust vaadata, siis pooled abielud lahutatakse ja siis võibki juhtuda, et ühel lapsel on esimese abikaasa nimi, teisel teise ja kuna ema ei saa kummagi isaga läbi, võtab neiupõlvenime tagasi ja kõigil erinev nimi. Ühesõnaga miks mitte siis üldse kohe jätta oma nimi ja ongi igaühel oma nimi juhul kui talle meeldib see. Ja lapsele see, mis on ilusam, lihtsam hääldada, kodumaisest kultuuriruumist või mis iganes põhjus, mitte et ühel on peenis ja see muudab tema NIME kuidagi tähtsamaks.
Mulle lihtsalt meeldib mu abikaasa nimi, ma leian, et mu eesnimi kõlab sellega hästi kokku. Tema poolt polnud absoluutselt mingit survet, küsis mingi hetk täiesti neutraalselt, kas jätan enda oma või vahetan (ja seda hoolimata sellest, et ta teadis, et lastel saab juba elu lihtsamaks tegemiseks minuga sama nimi olema, sest vähemalt alguses olen see, kes nendega tihedamini igal pool käib).
Aa jah see kommentaar ei olnudki nüüd otseselt kriitika, et kes tõesti tahavad vahetada, vaid pigem üleüldiselt selle traditsiooni suhtes, et sageli vahetatakse VAID traditsiooni/soo pärast, kuigi muud põhjendused ei räägiks selle kasuks, näiteks hääldus, ilu, kõla, erilisus, taust (noh näiteks kui mehe perekonnanimi oleks Ustimenko juhuslikult, aga endal oleks Tammepuu, aga peaks vahetama, sest peenis) jms.
Ma ka abiellusin sellel aastal ja varasemalt mõtlesin ka, et what, iialgi ei vaheta nime, sest nohh, ma pole mingi omanikku vahetav omand. Aga nüüd mõtlesin hoopis, et ma tglt väsinud oma perenimest ja minu valik vahetada nime polnud üldse traditsioonist kantud, vaid vastupidi – tahaks mingit uut tuult ja võtsingi mehe nime, just because i was bored 😀 (Aga imelikul kombel mu feministidest sõbrad väga ei usu seda ja arvavad, et mulle ikka tõmmati kott pähe)
Ole nyyd. Normaalne feminist ikka tunnistab teiste valikuid. Ilmselt on neil kahtlejatel mälupagasis lugusid, kus naisele tõesti tõmmataksegi kott pähe ja hiljem on tegu, et seda klaarida (keerukad koduvägivallajuhtumid) eriti kes on midagi taolist omal nahal kogenud, on umbusklik nagu vanakurat. Minu eas võib julgelt öelda, et 4/5 abieludest läheb aja jooksul lõhki ja siis paratamatult tekib ka nimekysimus. Tahame või ei taha, aga nomen est omen ja see on osa inimese minapildist koos tema reaalsusekujutisega, millesse suhtutakse tõsiselt, sest minu maailm ja.
Laske õnnelik olla mul, inimesed, ma ei taha lugeda, kuidas nagunii tuleb lahutus. 😁
Lahutuse statistika oligi mõeldud lohutuseks ju, et ei pea sama pässiga väga pikalt koos passima. Teisele poolele muidugi sama 🙂
Rents, ole ometi optimist – kui kõik teised ymberringi muudkui lahutavad, siis kuulud sa veel mõnda aega selle tõenäoliselt mitte lahutajate protsendi hulka.
Nimevahetusest siis.
Ise vahetasin, “sest nii on kombeks”, aga üks mu lastest otsustas oma tulevasega koos, et teevad kahest nimest ühe ainulaadse perenime. Jupike ühelt ja silbike teiselt ning ilus nimi sai.
Vene ajal võttis üks mu tuttav gey naise, et nime vahetada – tal oli mingi veider lootus, et nime vahetades kaob ta kohaliku jaoskonnamiilitsa radarilt, oli selline kole seaduskuulekas miilits, kes pidas auasjaks teiste inimeste voodielul silma peal hoida. kas nimevahetus ses osas oma eesmärki täitis – ei mäleta, aga seda mäletan, et sebimist oli mehel hullupööra – peale passi ja pangaraamatu oli sõjaväepilet meestel üks lisadokument, mis vahetamist tahtis.
Feminista furiosa-carvajala koolkonna õigeuskliku esindajana teatan, et naiste märkimisväärset lisakulu kogu dokumentatsiooni vahetamisel (sest paljudel on muudki kui ainult id-kaart ja paar muud dokumendikest, nt iga jumala notaridokument peab hakkama käima koos nimemuutmisdokumendiga, vahetada tuleb sõidukite tehnpassid, hooldatavate ja laste asutustes pead nimemuutmisest teatama, see oleks mitu nädalat jooksmist, eksole, vt ka mu kommi kohati mittetöötavate id-kaartide kohta, mis tähendab ootamatut vajadust igale poole kohale sõita jne) peetakse normaalseks, aga meestele on see põmst tabuteema. Mul on rõõm, et praegu on inimestel see valikuvõimalus, veel 1990tel peeti naise mittenimemuutmist millekski väga põlgusväärseks, nõukaajal valitsenud 18. sajandi kommetest yldse rääkimata.
Mul on sellega isiklikud mõõgad st mitme suguvõsa jagu etteheitjaid, aga praktilise tõprana eelistan enda juurde jääda.
Tean, tean. “Aga minul oli teistmoodi, järelikult nii ei saanud olla” tähendabki, et SINUL oli teistmoodi, aga see ei tähenda, et teiste inimeste reaalsust ei eksisteeri ja paraku neid teisi reaalsusi on olnud silmapaistvalt paljudes asulates, kus ma olen elanud, tooniandvalt palju.
Ah, ma olin ise abielludes lubadeta, autodeta – laps sihuke. Pass, korter ja pangakonto, muud ei midagi. Aga tollest on ju nelikümmend aastat möödas (uskumatu…), igavik. Ajad on uued ja uued kombed nimenduses meeldivad mulle riohkem.
Hea Kaamos, SINU all ma Sind ekstra silmas ei pidanudki, vaid neid “a sa kujutad asju endale ette” ja “see on tglt mõttetu pseudoprobleem”-tyype. Mõnikord on mälestus säärastest oponentidest kustumatult ere, sorri.
P.s. remontisin eile oma wordperse kontosid ja kaarnake on tegelikult mina.
MInu kogemus riigiasutustega on, et usalda, aga kontrolli – eriti puudega laps kipub sõna otseses mõttes ära kaduma, igasugu eluvajalikud dokumendid kipuvad mitte töötama, kui sul neid ekstra vaja on, ja id-kaarte muudkui piraaditakse ja seetõttu serdid töötavad vahelduvvoolu põhimõttel jne jne. Mdea, mine aga kohale ja karju, nagu vanadel headel aegadel, kui jälle vaja peaks olema (muhe trolliirve)
Ma vahetasin nime peale I lapse syndi lapsele nime pannes, aga mehele läksin palju hiljem ja jäin siis kindlalt oma nime juurde. Abiellumine ei ole minu jaoks põhjus nime vahetada, seda enam, et ma ei lähe ju mehe suguvõsa omandisse nagu jalgratas ja juustukera. Lapsed on minu nimega. Oleks mees selle kohta midagi öelnud, oleks ta võinud kohe astuma hakata. MIda tema suguvõsa sellest arvas (ja minust arvavad nad nii mõndagi), las olla nende mure, meil on omigi muresid kyllalt 😀
Maru äkiline talvealgus sel aastal, realfeel -15st ylespoole ei tõusegi, varsti ma ka magan tormijope ja Nokia talvekummikutega, loomulikult ahju peal 4 suleteki sees.
Kivi kotti viimasteks nädalateks!
Ma loodan ka siin, et äkki nende kolme nädala või tiba rohkemaga (sisetunne ütleb, et ta jääb hiljaks, aga samas ütles sisetunne ka, et tuleb poiss, nii et ma ei võta seda väga tõsiselt) läheb ikka soojemaks, seda enam, et ma ei ostnud talle hetkel talvekombet, vaid plaanisin ta lihtsalt soojade toariietega sooja õuemagamiskoti sisse panna. Aga see magamiskott on ka mõeldud pehme talve jaoks, nii et kui väljas realfeel ikka -15 on, peab vist hakkama kojutoomiseks veel millegi sisse mässima.
Võib teha ka nii, nagu minu puhul. JAtsin abielludes oma nime alles ja lisasin sellele ühe mehe perekonnanimedest. Senikaua kui dokumendid olid kehtivad, kasutasin neid edasi, ainuke mille muutsin oligi ID kaart. Nii et mingi paar aastakest oli mul dokumente kus oli kolm nime ja oli dokumente kus oli kaks nime. Kuna isikukood ei muutu, ei tekkinud mingeid probleeme.
Mina tegin samamoodi. Kusjuures ma sellega tegin elu keerulisemaks, kuna keeruline eesnimi + kaheosaline perekonnanimi, aga noh. Ma olen enda perekonnanimega nii pikalt olnud (aastaid läks, enne, kui mees ausaks naiseks tegi), samas ma tahtsin ise ikka mehe nime. Üheks põhjuseks oli ka see, et lapsed kogu aeg küsisid, et millal ema ka nende perekonnanime saab. Samas see oli ka mu enda soov. Mul oli tunne, et kui nime ei vaheta, siis milleks seda abielugi vaja on, oleks ju võinud samamoodi edasi olla.
Ma arvan, et eelmainitud osade feministide suhtumine, et mehe nime võtmine on koti pähe tõmbamine, on ikka täpselt samamoodi diskrimineeriv. Et no kui nende jaoks on see vastuvõetamatu, siis ei ole ju võrdne eeldada, et kõik feministid peaks nii arvama.
Samas ma ei mäleta, et mul oleks olnud üüratult probleeme seoses nimevahetusega. Jah, see eelmainitud pangakaardi teema oli, pidin omale uue tellima eraldi, sest automaatselt tuli vana nimega ja ID-kaardi ja juhiloa pidin vahetama, aga muidu nagu ei ole probleeme olnud, kõik toimib. Btw, juhiloa vahetamine on kohustuslik, muidu võib juhiluba kehtivuse kaotada. Ma algul mõtlesin, et suva, aga siis kuulsin naabrinaise juttu, kuidas ta uuesti eksamile pidi minema, siis ruttu ohverdasin oma kümneka 😀