Uncategorized

Kolmas trimester

Aeg järjelooga edasi liikuda. Esimene osa on kirjas siin ja teine siin.

Ilma naljata, terve see trimester oli vist eelkõige üks suur ootus, et see kõik juba ükskord läbi saaks. No ja trimestri märksõna on kahtlemata vaagnapõhjalihaseharjutused. Neid tegin selle aja peale harjumusest juba iga kümne minuti tagant: hambaid pestes, redditit scrollides, autoroolis punase tule taga istudes, õhtuse meditatsiooni ajal, loomulikult rasedajoogas jne. Aga kuhu me eelmise trimestri lõpus jäimegi?

Loe edasi “Kolmas trimester”
faith · konnapoeg

Mul suht kiire

Aga tahtsin kähku ära öelda, et teie lood olid liigagi inspireerivad ja maailm sai nädalavahetusel ühe pärdiku võrra rikkamaks. Ema polnud ennegi teatavasti päris terve, aga laps see eest on nii ilus, tark ja tubli, et ise ka ei usuks – aga ma olen ju ometi juba tuntud oma objektiivsuse poolest, nii et eks see peab tõsi olema.

Hip-hip-hurraa!

P.S. Kui nüüd saaks selle ka paika, et kolmetunniseid uinakuid teeks ehk öösiti ja neid 15minutilisi päeval, oleks veel eriti hea.

movies

Head ja halvad sarjad

Andestage, kui keegi teist tõsimeeli uskus, et ma istun praegu ja tegelen igapäevaselt lõputööga. Istun küll, aga eelkõige loen raamatuid ja vaatan sarju (ja noh, korra päevas proovin ikka jalutamas käia ja/või pilatest või joogat vms ka teha). Igatahes peab ütlema, et häid asju tehakse viimasel ajal. Expanse’ist ma ei hakka pikalt rääkimagi, sest ma igal aastal kirjutan vähemalt korra, kui palju ma armastan nii neid raamatuid kui ka seda sarja, aga lihtsalt olgu öeldud, et nende väidetavalt viimane hooaeg algas. Sarja siis tehakse kuus hooaega (üks raamat = üks hooaeg), kuigi raamatuid pidi olema üheksa — pidi, sest üheksas tuli just välja, aga nüüd on wikis kirjas, et tuleb ikka üks lühiromaan ka veel, mis otsad kokku tõmbab. Ja jah, see on üks neist “õigetest” sci-fi asjadest, kus iga raamat on 300-450 lehekülge ja keegi ei piirdu mingi pisikese triloogiaga. 😀 Mis on hea, sest no need on jumalikud, need raamatud on nii hästi kirjutatud, et seda on raske uskuda.

Teine sari, mis mulle väga meeldis, oli Cowboy Bebop. Olin varem animed näinud (osaliselt) ja ikka oli huvitav. 😀 Nii et kui bounty hunters in space tundub teema, mis teilegi meeldiks, soovitan vaadata. Väga lahe ja, mis peamine, ilma liigse kontekstivaba halata.

Michael nutmas, nagu igas osas

Jah, olen-olen vana inimene, aga mind häirib täiega see, et viimasel ajal on absoluutselt iga sari täis mingit emoininat, mida ma ei viitsi vaadata. Näiteks Star Trek Discovery on selle koha pealt nii kohutavaks läinud, et ma ei suuda seda enam vaadata. St vaatan, aga pidevalt sapiseid märkusi tehes ja tihti nädal aega hiljem. Kuna Tilly ajas inimesi närvi oma pideva hala ja närvilisusega, siis arendati teda vähe normaalsemaks, kuigi ta selles mõttes ei ole karakter, et ta on pigem nagu tööriist – no umbes nagu Family Guy tegelased, tal on igas osas täpselt see iseloom, mis käesoleva teema arendamiseks sobivam. Kui vaja, siis ulub ja käitub nagu 13aastane, kelle ainus iseloomujoon on “issand, ma olen nii imelik ää, erinevalt neist kõigist teistest, kelle hulka ma üldse ei sobi, appi kui imelik ma ikka olen”. Ja kui vaja, siis on järsku tugev juht. No igatahes, NATUKE arendati teda edasi, aga kuna loodus tühja kohta ei salli, toodi sisse KAKS LGBT tegelast, kelle ainus roll ongi pidevalt nuttes tunnetest rääkida. Ja ma siiralt ei saa sellest aru. Selles mõttes, et meil on näiteks üks homopaar seal ka, aga nemad on nagu inimesed, mitte lihtsalt põhimõttega “kuulge, paneme kaks homo ka sinna”. Neil on mõlemal oma iseloom ja oma tegemised ja eesmärgid jne — ja mis kõige olulisem, nad on laeva ja loo seisukohast päriselt olulised (eriti küll üks, aga siiski). Ja nende emotsemine ei käi täesti tühja koha pealt täiesti suvalistel hetkedel. No aga need kaks uut toodavad konkreetselt ainult ininat.

Toon näite. Käesolev hooaeg, osa 2. Meil on ÄÄRMISELT olulised asjad juhtumas. Mitte ainult üks planeet, vaid põhimõtteliselt MAAILM on ohus (sest see on Discovery, seal on kogu aeg maailm ohus). Kõik inimesed laevas valmistuvad ÄÄRMISELT oluliseks ja väga ajatundlikuks missiooniks. No ja siis liigub kaamera meie mitteelusale mittefüüsilisele transinimesele ja tema igati füüsilisele kallimale, kes nuttes arutavad laeva arstiga, kuidas mittefüüsilisele tegelasele keha ehitamine nende suhet mõjutab. Esiteks tahaks ma teada, kas tõesti selleks äärmiselt ohtlikuks missiooniks valmistudes pole laeva peaarstil mitte midagi olulisemat teha, kui mingile tiinekale keha ehitada? Teiseks tekib mul küsimus, kelle raha eest seda tehakse? Selles mõttes, et ma eeldan, et enne laeva ressursside ja arsti tööaja isiklikeks projektideks kulutamist tuleks kuskilt luba taotleda? Sarjas pole absoluutselt mitte mingit vihjet olnud sellele, et kuidas see arst üldse saab endale mingit hobiprojekti lubada, millele nädalas kümneid tunde kulub. Kolmandaks, kui te arvasite, et sellega oli nüüd kõik, siis te eksite!

Ei, õnneks liigume me edasi meie armsalt LGBT paarikeselt, kelle nutuhoog muu toimuvaga absoluutselt mitte kuidagi ei seostu, ja jõuame kapteni juurde! Meil on teatavasti jätkuvalt siin see väga ajatundlik missioon ettevalmistamisel, nüüd hakkame hagu andma! Aa, ei, enne seda teeb tema nüüd ka ühe väikese nutuhoo oma kallimaga, sest jah, ta kallim on tõesti sobivaim inimene sellele missioonile minekuks, aga ta hästi ei tahaks oma musi saata. Taas, tuletan meelde, et kaalul ei ole mitte sugugi ainult ühe planeedi saatus siin. Mis tuletab kohe meelde, et ta juhtis päästemissiooni, pannes kogu ülejäänud meeskonna ohtu. Kui talle hiljem öeldi, et ehk ta ei käitunud mõistlikult, kapten peab tegema ka raskeid otsuseid, leidis ta, et ta ei kahetse, sest ta “ei jäta kedagi maha”. Kuigi … Päästeti kolme inimest ja selle päästeoperatsiooni käigus suri … kolm inimest, mitte küll päästetavad (no ja hävitati muidugi föderatsiooni vara). Ehk siis kas ta tegelikult ütleb, et ta ei jäta omasid maha ja suva, kui teised tema sõprade päästmise nimel surevad? Või mis see mõte on siin? Ühesõnaga see pidev tühja koha pealt emotsemine on selle sarja täiesti kohutavaks teinud.

Ärge uskuge kuupäeva, Euroopas tuli varem välja

Aga pidev draama tundub viimasel ajal üldse iga sarja kohustuslik osa olevat. Näiteks vaatasime sellist sarja nagu Vigil, mis iseenesest on megahuvitav. Uurija saadetakse allveelaevale mõrva uurima, kuigi on selge, et mõrtsukas on jätkuvalt allveelaeval. Ainult et uurija on lisaks ka depressiivne JA kannatab paanikahoogude käes — no mitte alati, aga näiteks siis, kui ta peab olema pisikestes suletud ruumides (nagu näiteks allveelaev). Ja jah, ta oli sellest teadlik, enne kui ta selle ülesandega nõustus. Lisaks on ca kolmandik sarjast tema ja ta kallima suhteanalüüs. Kusjuures see kallim on ise ka hästi huvitav naine, ajab väga asjalikku asja maismaal, uurib kuritegusid ja teeb vägitegusid jne. Nii et selle paari puhul on mõlemad selgelt iseloomuga tegelased, kes teevad väga huvitavaid asju, aga väga palju ekraaniaega kulutatakse lihtsalt suhtedraamale. Samas seda sarja ma siiski julgen soovitada, sest see oli tõesti huvitav vaatamine.

Teine VÄGA äge vaatamine oli Midnight Mass, aga see on neile, kellele õudukad meeldivad. Üsna verine oli ka. Aga hea süžeega õudukas. Kuigi siin oli vist küll selles mõttes token lesbian, et oli üks naine, kelle lesbilisus mitte kuidagi looga ei seostunud, st oleks võinud terve sarja ära vaadata, teadmata, et ta lesbi on, kui poleks olnud ÜHTE stseeni, kus ta kallim saart külastas ja üritas teda veenda saarelt minema kolima. Ja kõik, selle ühe stseeniga nende lugu piirduski, rohkem ei mainitud ta kallimat ega üldse tema seksuaalsust enam mitte kunagi, nii et jäi täiesti arusaamatuks, miks see stseen seal üldse oli. Selles mõttes, et vanasti usuti, et kui on teatris laval relv, peab see relv ka pauku tegema jne. Nüüd usutakse lihtsalt, et kui sul on laval kümme inimest, pead sa vähemalt ühe korra kõva häälega ütlema, et üks neist on lesbi, ükskõik, kas see looga kuidagi seotud on.

Aga sari ise oli sellest hoolimata täiesti imeline. Spoilerdamata ütlen nii palju, et mees naaseb üle aastate kodusaarele, kuhu samal ajal jõuab ka uus preester, keda mängib Hamish Linklater. Ja see preester asub sõna otseses mõttes imetegusid tegema. Aga no pill tuleb (seekord küll mitte eriti) pika ilu peale ja kõik need eestlaste vanasõnad. Igatahes Hamish Linklater on selline näitleja, kelle nägemisest mulle piisab, et õudusest judisema hakata. Leegion jättis mulle korraliku hingetrauma vist.

Aga tegelikult olen ma ise viimasel ajal lõbusama ja meelelahutuslikuma laine peal, nii et minu viimase aja kindel lemmik (lisaks Cowboy Bebopile) on Only Murders in the Building. Jah, teie silmad ei peta teid, Steve Martin on tõesti tagasi. 😀 Ütlen ausalt, et tema viimased (nüüdseks vist juba kümne aasta tagused?) filmid tundusid täpselt sellised “lükkaks lastega perede pealt kähku hunniku raha kokku ja läheks pensionile ära”, mida ei saa muidugi talle pahaks panna, aga ütleme nii, et olin kergelt kõhklev, kui lugesin, et ta pole siin mitte ainult peaosatäitja, vaid ka üks autoritest, sest no ma mäletasin tiba lihtsakoelisemat huumorit.

Aga tegelikkuses on see täiega naljakas sari. Selline kerge ja naljakas mõrvamüsteerium, kus võib kogu aeg kaasa mõelda, sest tegelikult antakse vihjeid, mille abil mõrtsukat tuvastada, üsna varakult, aga ütleme nii, et mina sellest kõige suuremast vihjest arusaamiseks piisavalt haritud ei olnud. Mõte siis selles, et kolm ühes ja samas rikkurite majas elavat tegelast saavad ootamatult sõpradeks, kui selgub, et a) majas oli enesetapp (mis on ehk siiski mõrv) ja b) kõigile kolmele meeldib sama mõrvapodcast. Nii et loomulikult hakkavad nad nüüd mõrva (või “mõrva”) uurima, et saaks ainult oma podcasti teha. Ma tean, et Selena Gomez on varem ka mitmes filmis mänginud, aga ma pole ühtki neist näinud, nii et tema hea näitlejatöö oli VÄGA meeldiv üllatus. Üldse sobis peategelaste kolmik suurepäraselt kokku ja ilmselgelt pole ma ainus, kes nii arvas, sest kõik kolm nomineeriti parima komöödianäitleja kategoorias Critics Choice Awardsile. No ja sarjast käivad läbi ka näiteks Sting (kes mängib iseennast), Jane Lynch ja Tina Fey (miks Tina Fey alati täielikku mõrda mängib?).

literature

Kaarnalaul

Kassipilte tuleb blogijatel kohustuslikus korras jagada, et ei peaks Perekoolist lugema, et äkki on ära antud

Eile läks nii, et ma ei leidnudki oma suusapükse üles. Peavad olema siin majas, aga kus … Seda ei tea keegi. Vähemalt tahaks uskuda, et mõlemat paari ma ometi minema ei visanud ju. 🤔 Igatahes õue ei saanud, nii et esiteks sai tehtud üks väike õmblustöö, mida ma olin juba poolteist kuud edasi lükanud, “Imetamise teejuhti” loetud (see on ikka TÄIELIK propaganda isegi mulle, kes ma igati imetamise pooldaja olen, aga samas näiteks väga põnev teada, et tänu mingitele Hiina kaluriküla naistele, kes lapsi ainult paremast rinnast toidavad, teame me täna, et selles rinnas, mida imetamiseks EI kasutata, on pärast menopausi algust vähirisk pea neli korda suurem kui imetamiseks kasutatud rinnas), ja lõpuks paar sõna uue raamatu kohta kirja pandud.

Nimelt veetsime siin taas pisut aega kvaliteetkirjanduse seltsis — “Kaarnalaulust” siis jutt, kuigi “Imetamise teejuht” on kahtlemata ka omaette kvaliteet. Freddy ei näidanud küll erilist huvi üles, aga eks ma siis lugesin üksi. Kassidele väärt raamatut pakkuda või sigade ette pärleid visata … Tegelikult on see muidugi mu enda süü, et ma olen “tema koha peale” asju pannud, ta on selle suhtes väga tundlik. Aga minu kaitseks olgu öeldud, et neid tema kohti on umbes miljon ja see, mille alusel ta neid defineerib, on … omapärane. Näiteks, kui Sirru töötab kodust ja Freddy hommikul näeb, et Sirru kohvitassiga oma kontoritooli poole kõnnib, on ta valmis spurtima, et esimesena kohale jõuda (mis sellest, et loomulikult tõstetakse ta selle peale absoluutselt iga kord tema selle tooli pealt maha). Aga see selleks, kirjandus!

Tänasel päeval võib vist juba öelda, et tegu on tuntud ja tunnustatud Eesti autori teosega, sest räägime ometi juba kolmekordsest Stalkerilaureaadist. Siin blogis on ta samuti tuntud ja tunnustatud, sest olen temast siin ometi varemgi kirjutanud. Aga käesolevat teost kutsus autor ise naljaga pooleks “ühe õhtu lugemiseks” ja eks see tegelikult nii ole ka, pole just maailma kõige paksem üllitis. Ma olen vist varem ka öelnud, et ma pole eriline lühilugude fänn. St loen küll, kui ette antakse, aga väga harva juhtub, et mõni pikaks ajaks meelde jääb. Samas ärritab mind keskmise ulmekirjaniku seisukoht, et alla triloogia pole üldse mõtet kirjutama hakata ning igaüks neist raamatutest võiks 450 lk olla. Nii et see oli täpselt paras amps — ja kuna mulle juba eelmine jutukogu väga meeldis, siis olid ootused kõrgel.

Aga milles siis kühvel? Peategelane on naisterahvas nimega Kaaren. Ei, mitte siin blogiski sõna võttev Kaaren, vaid raamatu Kaaren on jõuline nagu tank, armastab kakelda ja seksida ning võib küll eluraskustest veidi kibestunud olla, aga teab väga selgelt, mida ta tahab (ja milleks ta võimeline on, kui see, mida ta tahab parajasti kättesaadav pole). Hmm … Äkki ikka on meie Kaaren? Teab keegi, kas meie Kaarnal on rohelised silmad? Igatahes on Kaaren sunnitud elama eksiilis, sest tema kodumaast on alles ainult varemed. Aga sellest pole midagi, sest Kaarnal on Plaan.

Või siis tegelikult, äkki ikka on peategelane Haldemar. Enesekeskne ahne väiklane närukael. Või siis jumalate tööriist. Samas, ega jumalaid ei huvita, kas haamer on ilus või kole, kuni sellega naelu annab taguda. Aga ma ei tea, ta andis mulle ikka läbivalt kõrvaltegelase vaibi, isegi kui temast tegelikult rohkem juttu oli. Nii et minu peategelane oli Kaaren, mitte Haldemar või nende kodumaa vms.

Hea raamat oli, tõesti neelasin põhimõtteliselt ühe hooga alla, sest kogu aeg tahaks teada, mis edasi saab. Tegelased olid ka piisavalt mitmetahulised ja huvitavad, ei olnud kohe selge, kellele me siin (ja kas üldse) pöialt hoidma peaksime. Lisaks mulle meeldib see, kui otsesõnu liiga palju tausta ei avata, vaid lugeja peab kildudest ise taustainfo kokku panema, ja kuigi raamat on lühike, ei jää mulje, et lugu liiga kiiresti lahti rulluks. Kogu aeg oli ikkagi ootusärevus sees. Aga eks nende infokildude andmisega on nii ja naa. Näiteks mulle väga meeldis see, et siin ei saanudki päris aru, kui palju maagia on maagia ja kui palju see on hästi saladuses hoitud teadus (sama tendents on paistnud ka mõnes Kalmsteni lühiloos), aga teisalt siiani kripeldab see, et kuskil mainiti täiesti möödaminnes intsesti ja ma ei saanudki teada, kas see üks tüüp oli lihtsalt eriline värdjas või oli tegu kultuuriga, kus see oli norm (või kultuuriga, kus sellel pole tänu arenenenud teadusele mingeid bioloogilisi implikatsioone).

Nii reklaami mõttes ütleksin suisa, et minu meelest võiks see raamat sobida ka inimestele, kes muidu erilised fantaasiakirjanduse fännid ei ole, aga lihtsalt seikluslugusid armastavad. Proovige ära ja usun, et saate aru küll, miks talle neid auhindu muudkui pihku surutakse, väga hästi kirjutatud hea lugu.

Uncategorized

Küll aeg alles lendab

Praise be, kallid sõbrad, praise be — avastasin, et see vahejupp, mille Sirru mulle varase jõulukingina (teie soovitusel) ostis, sobib lisaks mu niisama jahedama ilma jopele ka mu MÕLEMA suusajopega. Ma ei olegi siin majas vangis! Või noh, tehniliselt peaks väravani jõudmiseks veits lund kühveldama, sest eile PÄEVAL, enne suuremat lumesadu, oli pilt selline:

Meil on siin veits see häda, et mees ei taha, et ma ise lund roogiksin, sest I thought we agreed you are going to stop trying to induce. Ta nimelt arvab, et ma olen raseduse lõppfaasi kohta natuke liiga aktiivne. Üldse on igasugu huvitavaid mõtteid tekkinud tal, näiteks sai ta pahaseks, kui ma tahtsin joogapalli osta, sest ma mainisin kogemata mokaotsast, et see poleks ju AINULT mulle, lapsele on ka kasulik veits seal peal kõhuli olla, treenib küljelihaseid ka. Mis teeb minust halva inimese, sest “sa ei saa vastsündinu peal mingit Natsi-Saksamaa treeningprogrammi rakendada” (esiteks, Natsi-Saksamaal polnud joogapalle, ja teiseks, millal siis veel, kui mitte vastsündinu peal?) ja “mis siis, kui sa teda seal hoides näiteks aevastad?” (ma ei tea, aga mis siis, kui ma temaga ühest toast teise kõndides aevastan? mis küsimused need on?). Ehk siis joogapall jäi selle vastusurve tõttu ostmata. Loodan, et ta veits rahuneb, kui titt käes on ja näha, et päris kristallist ei ole.

Igatahes eile ka vaatasin ainult aknast, kuidas naabrid terve päeva lund rookisid (meil siin ei jõua sahk mitte sugugi iga päev meie väikesele tänavale, nii et keskmine inimene ei saa liikuma, kui ise ka tänavat ei roogi — üks kord elus on meil oma 50 aastat vana autoga eelis, sest selle nelivedu läheb vajadusel igast asjast läbi). Kuigi hetkel on otsustatud, et me ei viitsi autot puhastada, nii et kui muidu mõtlesin, et tuleks see titt juba varem, siis praegu on seis selline, et kui ka peaks siin sünnitustegevus algama, siis nädalavahetuseni hoian jalad ristis ja ei lase kedagi välja (nädalavahetusel hakkab ehk sulama juba).

Mis muidu? Muidu olen täiesti teadlik sellest, et üks sõber ootab innukalt raamatuarvustust, aga kuna see ei taha mitte mul praegu sõrmede alt välja tulla, siis räägin hoopis muudest asjadest. Dekreediraha näiteks sain kenasti kätte. Ütlesin Sirrule, et viin ta selle puhul ükskõik kuhu sööma, valigu aga. Tema valikut võite ülal näha. 😀 Ma ei kurda, rahakoti seisukohast on see ju suurepärane. Lisaks oli tegelikult toit ka kiirtoidu kohta ikka täiega hea. Mulle muidugi meeldis see, et see nägi täiega välja nagu Twin Peaksist tuttav “tavaline USA väikelinna kohvik”. Kes ei mäleta või pole näinud, siis Twin Peaksi oma oli selline:

Aga no see musakast ja stiil ja kõik … Isegi selline traditsiooniline kohvikann oli, kust igaüks võis kohvi võtta (ma selle suhtes olin alguses veidi skeptiline, sest see seostub mulle eelkõige soomlaste kohutava kõrbenud lögaga, aga ei, maitses okei). Nii et ma isegi ostsin sõõrikut ainult selle pärast. Üks sõber küsis veel hiljem, kas on okei oma ameeriklannast kallimat viia sinna või on too much on the nose. 😀 Nagu you can’t get any more on the nose than that, aga see oli sellest hoolimata lahe koht. Nii et ma arvan, et viige julgelt kõik oma ameeriklased sinna, näete ära, kuidas neil huumorimeelega on.

Väike ehmatus oli ka siin vahepeal. Minu mitte nüüd ilmtingimata parem pool käis reedel (st nüüd siis juba kümne päeva eest) sõpradega väljas ja kolmapäevaks oli juba kaks inimest sealt seltskonnast positiivse PCR-testi andnud. Üks neist kusjuures samuti juulis vaktsineeritud. No ja kuna minu musirull oli ka just kaks päeva kurtnud, et ilge väsimus on peal, siis ajas veidi hirmu nahka küll. Õnneks selgus, et ta oli lihtsalt väsinud ja kuna praeguseks on kümme päeva möödas, võib vist üsna kindlalt öelda, et seekord läks see mõõk meist mööda. St ma otseselt ei karda tõsiselt haigestumist, seda enam, et mulle tehti alles mõne nädala eest tõhustusdoos, aga ma kardan seda, et kui ma valel ajal positiivse testi annan, pean maskiga sünnitama. Täitsa ausalt, mul on praegu füüsiliselt raske maskiga toidupoes käia, pea hakkab kiiresti ringi käima jne, nii et ma ei taha mõeldagi, kuidas pikaajaline suurem pingutus sellega oleks. Minu isiklikud kontaktid on küll kõik juba niigi miinimumini viidud, aga nüüd panen Sirru ka ketti vist viimasteks nädalateks. Või käitub nagu teised vastutustundlikud inimesed praegu käituvad — minu (igati vaktsineeritud) vend näiteks käis nädalavahetusel sünnipäeval ja kõik inimesed tegid enne peoleminekut igaks juhuks kiirtesti. Omal algatusel ja ühisel kokkuleppel, keegi ei vingunud.

P.S. Ma saan aru, et enamvähem igast lõigust käis nüüd korra rasedus läbi, aga ma ei saa sinna midagi parata. Mul on kohe-kohe 38. nädal, nii et paratamatult praeguseks keerleb pea kõik selle ümber. Olge õnnelikud, et ei pea vaatama pilte mu haiglakoti sisust või vlooge selle kohta, kuidas ma lastetuba viimistlen. Kuna ametlik tähtaeg on 23. detsember, ostsin isegi jõulukalendri, et sellega count down’i teha (täitsa tõsiselt, mis count down eesti keeles on?). See muidugi ei tulnud väga hästi välja, sest sealt tulevad nii pisikesed šokolaadid, et ma ei viitsi igapäevaselt neid urgitseda, vaid võtan iga kolme päeva tagant kolm korraga vms, aga no mõte on see, mis loeb jne.