Praise be, kallid sõbrad, praise be — avastasin, et see vahejupp, mille Sirru mulle varase jõulukingina (teie soovitusel) ostis, sobib lisaks mu niisama jahedama ilma jopele ka mu MÕLEMA suusajopega. Ma ei olegi siin majas vangis! Või noh, tehniliselt peaks väravani jõudmiseks veits lund kühveldama, sest eile PÄEVAL, enne suuremat lumesadu, oli pilt selline:
Meil on siin veits see häda, et mees ei taha, et ma ise lund roogiksin, sest I thought we agreed you are going to stop trying to induce. Ta nimelt arvab, et ma olen raseduse lõppfaasi kohta natuke liiga aktiivne. Üldse on igasugu huvitavaid mõtteid tekkinud tal, näiteks sai ta pahaseks, kui ma tahtsin joogapalli osta, sest ma mainisin kogemata mokaotsast, et see poleks ju AINULT mulle, lapsele on ka kasulik veits seal peal kõhuli olla, treenib küljelihaseid ka. Mis teeb minust halva inimese, sest “sa ei saa vastsündinu peal mingit Natsi-Saksamaa treeningprogrammi rakendada” (esiteks, Natsi-Saksamaal polnud joogapalle, ja teiseks, millal siis veel, kui mitte vastsündinu peal?) ja “mis siis, kui sa teda seal hoides näiteks aevastad?” (ma ei tea, aga mis siis, kui ma temaga ühest toast teise kõndides aevastan? mis küsimused need on?). Ehk siis joogapall jäi selle vastusurve tõttu ostmata. Loodan, et ta veits rahuneb, kui titt käes on ja näha, et päris kristallist ei ole.
Igatahes eile ka vaatasin ainult aknast, kuidas naabrid terve päeva lund rookisid (meil siin ei jõua sahk mitte sugugi iga päev meie väikesele tänavale, nii et keskmine inimene ei saa liikuma, kui ise ka tänavat ei roogi — üks kord elus on meil oma 50 aastat vana autoga eelis, sest selle nelivedu läheb vajadusel igast asjast läbi). Kuigi hetkel on otsustatud, et me ei viitsi autot puhastada, nii et kui muidu mõtlesin, et tuleks see titt juba varem, siis praegu on seis selline, et kui ka peaks siin sünnitustegevus algama, siis nädalavahetuseni hoian jalad ristis ja ei lase kedagi välja (nädalavahetusel hakkab ehk sulama juba).
Mis muidu? Muidu olen täiesti teadlik sellest, et üks sõber ootab innukalt raamatuarvustust, aga kuna see ei taha mitte mul praegu sõrmede alt välja tulla, siis räägin hoopis muudest asjadest. Dekreediraha näiteks sain kenasti kätte. Ütlesin Sirrule, et viin ta selle puhul ükskõik kuhu sööma, valigu aga. Tema valikut võite ülal näha. 😀 Ma ei kurda, rahakoti seisukohast on see ju suurepärane. Lisaks oli tegelikult toit ka kiirtoidu kohta ikka täiega hea. Mulle muidugi meeldis see, et see nägi täiega välja nagu Twin Peaksist tuttav “tavaline USA väikelinna kohvik”. Kes ei mäleta või pole näinud, siis Twin Peaksi oma oli selline:
Aga no see musakast ja stiil ja kõik … Isegi selline traditsiooniline kohvikann oli, kust igaüks võis kohvi võtta (ma selle suhtes olin alguses veidi skeptiline, sest see seostub mulle eelkõige soomlaste kohutava kõrbenud lögaga, aga ei, maitses okei). Nii et ma isegi ostsin sõõrikut ainult selle pärast. Üks sõber küsis veel hiljem, kas on okei oma ameeriklannast kallimat viia sinna või on too much on the nose. 😀 Nagu you can’t get any more on the nose than that, aga see oli sellest hoolimata lahe koht. Nii et ma arvan, et viige julgelt kõik oma ameeriklased sinna, näete ära, kuidas neil huumorimeelega on.
Väike ehmatus oli ka siin vahepeal. Minu mitte nüüd ilmtingimata parem pool käis reedel (st nüüd siis juba kümne päeva eest) sõpradega väljas ja kolmapäevaks oli juba kaks inimest sealt seltskonnast positiivse PCR-testi andnud. Üks neist kusjuures samuti juulis vaktsineeritud. No ja kuna minu musirull oli ka just kaks päeva kurtnud, et ilge väsimus on peal, siis ajas veidi hirmu nahka küll. Õnneks selgus, et ta oli lihtsalt väsinud ja kuna praeguseks on kümme päeva möödas, võib vist üsna kindlalt öelda, et seekord läks see mõõk meist mööda. St ma otseselt ei karda tõsiselt haigestumist, seda enam, et mulle tehti alles mõne nädala eest tõhustusdoos, aga ma kardan seda, et kui ma valel ajal positiivse testi annan, pean maskiga sünnitama. Täitsa ausalt, mul on praegu füüsiliselt raske maskiga toidupoes käia, pea hakkab kiiresti ringi käima jne, nii et ma ei taha mõeldagi, kuidas pikaajaline suurem pingutus sellega oleks. Minu isiklikud kontaktid on küll kõik juba niigi miinimumini viidud, aga nüüd panen Sirru ka ketti vist viimasteks nädalateks. Või käitub nagu teised vastutustundlikud inimesed praegu käituvad — minu (igati vaktsineeritud) vend näiteks käis nädalavahetusel sünnipäeval ja kõik inimesed tegid enne peoleminekut igaks juhuks kiirtesti. Omal algatusel ja ühisel kokkuleppel, keegi ei vingunud.
P.S. Ma saan aru, et enamvähem igast lõigust käis nüüd korra rasedus läbi, aga ma ei saa sinna midagi parata. Mul on kohe-kohe 38. nädal, nii et paratamatult praeguseks keerleb pea kõik selle ümber. Olge õnnelikud, et ei pea vaatama pilte mu haiglakoti sisust või vlooge selle kohta, kuidas ma lastetuba viimistlen. Kuna ametlik tähtaeg on 23. detsember, ostsin isegi jõulukalendri, et sellega count down’i teha (täitsa tõsiselt, mis count down eesti keeles on?). See muidugi ei tulnud väga hästi välja, sest sealt tulevad nii pisikesed šokolaadid, et ma ei viitsi igapäevaselt neid urgitseda, vaid võtan iga kolme päeva tagant kolm korraga vms, aga no mõte on see, mis loeb jne.
Pärdikute päevaraamat 