Andestage, kui keegi teist tõsimeeli uskus, et ma istun praegu ja tegelen igapäevaselt lõputööga. Istun küll, aga eelkõige loen raamatuid ja vaatan sarju (ja noh, korra päevas proovin ikka jalutamas käia ja/või pilatest või joogat vms ka teha). Igatahes peab ütlema, et häid asju tehakse viimasel ajal. Expanse’ist ma ei hakka pikalt rääkimagi, sest ma igal aastal kirjutan vähemalt korra, kui palju ma armastan nii neid raamatuid kui ka seda sarja, aga lihtsalt olgu öeldud, et nende väidetavalt viimane hooaeg algas. Sarja siis tehakse kuus hooaega (üks raamat = üks hooaeg), kuigi raamatuid pidi olema üheksa — pidi, sest üheksas tuli just välja, aga nüüd on wikis kirjas, et tuleb ikka üks lühiromaan ka veel, mis otsad kokku tõmbab. Ja jah, see on üks neist “õigetest” sci-fi asjadest, kus iga raamat on 300-450 lehekülge ja keegi ei piirdu mingi pisikese triloogiaga. 😀 Mis on hea, sest no need on jumalikud, need raamatud on nii hästi kirjutatud, et seda on raske uskuda.
Teine sari, mis mulle väga meeldis, oli Cowboy Bebop. Olin varem animed näinud (osaliselt) ja ikka oli huvitav. 😀 Nii et kui bounty hunters in space tundub teema, mis teilegi meeldiks, soovitan vaadata. Väga lahe ja, mis peamine, ilma liigse kontekstivaba halata.
Jah, olen-olen vana inimene, aga mind häirib täiega see, et viimasel ajal on absoluutselt iga sari täis mingit emoininat, mida ma ei viitsi vaadata. Näiteks Star Trek Discovery on selle koha pealt nii kohutavaks läinud, et ma ei suuda seda enam vaadata. St vaatan, aga pidevalt sapiseid märkusi tehes ja tihti nädal aega hiljem. Kuna Tilly ajas inimesi närvi oma pideva hala ja närvilisusega, siis arendati teda vähe normaalsemaks, kuigi ta selles mõttes ei ole karakter, et ta on pigem nagu tööriist – no umbes nagu Family Guy tegelased, tal on igas osas täpselt see iseloom, mis käesoleva teema arendamiseks sobivam. Kui vaja, siis ulub ja käitub nagu 13aastane, kelle ainus iseloomujoon on “issand, ma olen nii imelik ää, erinevalt neist kõigist teistest, kelle hulka ma üldse ei sobi, appi kui imelik ma ikka olen”. Ja kui vaja, siis on järsku tugev juht. No igatahes, NATUKE arendati teda edasi, aga kuna loodus tühja kohta ei salli, toodi sisse KAKS LGBT tegelast, kelle ainus roll ongi pidevalt nuttes tunnetest rääkida. Ja ma siiralt ei saa sellest aru. Selles mõttes, et meil on näiteks üks homopaar seal ka, aga nemad on nagu inimesed, mitte lihtsalt põhimõttega “kuulge, paneme kaks homo ka sinna”. Neil on mõlemal oma iseloom ja oma tegemised ja eesmärgid jne — ja mis kõige olulisem, nad on laeva ja loo seisukohast päriselt olulised (eriti küll üks, aga siiski). Ja nende emotsemine ei käi täesti tühja koha pealt täiesti suvalistel hetkedel. No aga need kaks uut toodavad konkreetselt ainult ininat.
Toon näite. Käesolev hooaeg, osa 2. Meil on ÄÄRMISELT olulised asjad juhtumas. Mitte ainult üks planeet, vaid põhimõtteliselt MAAILM on ohus (sest see on Discovery, seal on kogu aeg maailm ohus). Kõik inimesed laevas valmistuvad ÄÄRMISELT oluliseks ja väga ajatundlikuks missiooniks. No ja siis liigub kaamera meie mitteelusale mittefüüsilisele transinimesele ja tema igati füüsilisele kallimale, kes nuttes arutavad laeva arstiga, kuidas mittefüüsilisele tegelasele keha ehitamine nende suhet mõjutab. Esiteks tahaks ma teada, kas tõesti selleks äärmiselt ohtlikuks missiooniks valmistudes pole laeva peaarstil mitte midagi olulisemat teha, kui mingile tiinekale keha ehitada? Teiseks tekib mul küsimus, kelle raha eest seda tehakse? Selles mõttes, et ma eeldan, et enne laeva ressursside ja arsti tööaja isiklikeks projektideks kulutamist tuleks kuskilt luba taotleda? Sarjas pole absoluutselt mitte mingit vihjet olnud sellele, et kuidas see arst üldse saab endale mingit hobiprojekti lubada, millele nädalas kümneid tunde kulub. Kolmandaks, kui te arvasite, et sellega oli nüüd kõik, siis te eksite!
Ei, õnneks liigume me edasi meie armsalt LGBT paarikeselt, kelle nutuhoog muu toimuvaga absoluutselt mitte kuidagi ei seostu, ja jõuame kapteni juurde! Meil on teatavasti jätkuvalt siin see väga ajatundlik missioon ettevalmistamisel, nüüd hakkame hagu andma! Aa, ei, enne seda teeb tema nüüd ka ühe väikese nutuhoo oma kallimaga, sest jah, ta kallim on tõesti sobivaim inimene sellele missioonile minekuks, aga ta hästi ei tahaks oma musi saata. Taas, tuletan meelde, et kaalul ei ole mitte sugugi ainult ühe planeedi saatus siin. Mis tuletab kohe meelde, et ta juhtis päästemissiooni, pannes kogu ülejäänud meeskonna ohtu. Kui talle hiljem öeldi, et ehk ta ei käitunud mõistlikult, kapten peab tegema ka raskeid otsuseid, leidis ta, et ta ei kahetse, sest ta “ei jäta kedagi maha”. Kuigi … Päästeti kolme inimest ja selle päästeoperatsiooni käigus suri … kolm inimest, mitte küll päästetavad (no ja hävitati muidugi föderatsiooni vara). Ehk siis kas ta tegelikult ütleb, et ta ei jäta omasid maha ja suva, kui teised tema sõprade päästmise nimel surevad? Või mis see mõte on siin? Ühesõnaga see pidev tühja koha pealt emotsemine on selle sarja täiesti kohutavaks teinud.
Aga pidev draama tundub viimasel ajal üldse iga sarja kohustuslik osa olevat. Näiteks vaatasime sellist sarja nagu Vigil, mis iseenesest on megahuvitav. Uurija saadetakse allveelaevale mõrva uurima, kuigi on selge, et mõrtsukas on jätkuvalt allveelaeval. Ainult et uurija on lisaks ka depressiivne JA kannatab paanikahoogude käes — no mitte alati, aga näiteks siis, kui ta peab olema pisikestes suletud ruumides (nagu näiteks allveelaev). Ja jah, ta oli sellest teadlik, enne kui ta selle ülesandega nõustus. Lisaks on ca kolmandik sarjast tema ja ta kallima suhteanalüüs. Kusjuures see kallim on ise ka hästi huvitav naine, ajab väga asjalikku asja maismaal, uurib kuritegusid ja teeb vägitegusid jne. Nii et selle paari puhul on mõlemad selgelt iseloomuga tegelased, kes teevad väga huvitavaid asju, aga väga palju ekraaniaega kulutatakse lihtsalt suhtedraamale. Samas seda sarja ma siiski julgen soovitada, sest see oli tõesti huvitav vaatamine.
Teine VÄGA äge vaatamine oli Midnight Mass, aga see on neile, kellele õudukad meeldivad. Üsna verine oli ka. Aga hea süžeega õudukas. Kuigi siin oli vist küll selles mõttes token lesbian, et oli üks naine, kelle lesbilisus mitte kuidagi looga ei seostunud, st oleks võinud terve sarja ära vaadata, teadmata, et ta lesbi on, kui poleks olnud ÜHTE stseeni, kus ta kallim saart külastas ja üritas teda veenda saarelt minema kolima. Ja kõik, selle ühe stseeniga nende lugu piirduski, rohkem ei mainitud ta kallimat ega üldse tema seksuaalsust enam mitte kunagi, nii et jäi täiesti arusaamatuks, miks see stseen seal üldse oli. Selles mõttes, et vanasti usuti, et kui on teatris laval relv, peab see relv ka pauku tegema jne. Nüüd usutakse lihtsalt, et kui sul on laval kümme inimest, pead sa vähemalt ühe korra kõva häälega ütlema, et üks neist on lesbi, ükskõik, kas see looga kuidagi seotud on.
Aga sari ise oli sellest hoolimata täiesti imeline. Spoilerdamata ütlen nii palju, et mees naaseb üle aastate kodusaarele, kuhu samal ajal jõuab ka uus preester, keda mängib Hamish Linklater. Ja see preester asub sõna otseses mõttes imetegusid tegema. Aga no pill tuleb (seekord küll mitte eriti) pika ilu peale ja kõik need eestlaste vanasõnad. Igatahes Hamish Linklater on selline näitleja, kelle nägemisest mulle piisab, et õudusest judisema hakata. Leegion jättis mulle korraliku hingetrauma vist.
Aga tegelikult olen ma ise viimasel ajal lõbusama ja meelelahutuslikuma laine peal, nii et minu viimase aja kindel lemmik (lisaks Cowboy Bebopile) on Only Murders in the Building. Jah, teie silmad ei peta teid, Steve Martin on tõesti tagasi. 😀 Ütlen ausalt, et tema viimased (nüüdseks vist juba kümne aasta tagused?) filmid tundusid täpselt sellised “lükkaks lastega perede pealt kähku hunniku raha kokku ja läheks pensionile ära”, mida ei saa muidugi talle pahaks panna, aga ütleme nii, et olin kergelt kõhklev, kui lugesin, et ta pole siin mitte ainult peaosatäitja, vaid ka üks autoritest, sest no ma mäletasin tiba lihtsakoelisemat huumorit.
Aga tegelikkuses on see täiega naljakas sari. Selline kerge ja naljakas mõrvamüsteerium, kus võib kogu aeg kaasa mõelda, sest tegelikult antakse vihjeid, mille abil mõrtsukat tuvastada, üsna varakult, aga ütleme nii, et mina sellest kõige suuremast vihjest arusaamiseks piisavalt haritud ei olnud. Mõte siis selles, et kolm ühes ja samas rikkurite majas elavat tegelast saavad ootamatult sõpradeks, kui selgub, et a) majas oli enesetapp (mis on ehk siiski mõrv) ja b) kõigile kolmele meeldib sama mõrvapodcast. Nii et loomulikult hakkavad nad nüüd mõrva (või “mõrva”) uurima, et saaks ainult oma podcasti teha. Ma tean, et Selena Gomez on varem ka mitmes filmis mänginud, aga ma pole ühtki neist näinud, nii et tema hea näitlejatöö oli VÄGA meeldiv üllatus. Üldse sobis peategelaste kolmik suurepäraselt kokku ja ilmselgelt pole ma ainus, kes nii arvas, sest kõik kolm nomineeriti parima komöödianäitleja kategoorias Critics Choice Awardsile. No ja sarjast käivad läbi ka näiteks Sting (kes mängib iseennast), Jane Lynch ja Tina Fey (miks Tina Fey alati täielikku mõrda mängib?).
Pärdikute päevaraamat 
Noh, Steve Martin on peaosaline ka filmis “Pennies from heaven”, mis pole kindlasti mingi koguperefilm, nii et.
Ma räägin just hilisematest asjadest.
Et siis vanad head ajad on tagasi?
Tema “Novocaine” (ee k vist “Ohtlik patsient”) oli täiesti korralik must põnevik-komöödia, aga jah, seegi juba 2001. aastast.
Kustkohast sa Expance raamatuid saad? Mulle see sari väga meeldib.
Ma loen e-raamatuid, nii et ostan Amazonist ja teen enda lugeri jaoks epubiks ümber.
No Martin Short on kah igas rollis vist vinge. Tina Fey mõrrarollid on a) talle endale arvatavasti lustlikumad ja b) stsenaristidele põnevam eraelus muhe inimene kontrastsesse karakterisse toppida.