faith

Tarbimisharjumused

Pidin pärast kõiki neid netist tellimise nalju ikka end ise mingitesse väikepoodidesse vedama, sest Cyrusel oli vaja igasugu imelikke asju, nagu näiteks melassi- ja maisisiirup, ning loomulikult oli tal neid vaja juba selleks nädalavahetuseks. Igatahes hakkasin selle peale mõtlema, et see on täitsa huvitav, mille alusel me üldse oma tarbimisvalikuid teeme. No näiteks oleme ca aasta aega Rimis käinud, sest see on lihtsalt kõige lähemal. Selle aja jooksul pole mul kordagi tekkinud mõtet, et äkki võiks ikka kliendikaart ka olemas olla, kuigi nüüd, kui nägin neid naljakaid aastakokkuvõtteid, siis mõtlesin küll, et äkki peaks. Ühelt poolt, jah, see pole tegelikult üldse naljakas, et nad ütlevad mulle, et suur vend jälgib, aga teisalt, jälgivad ju ka kõik teised, ei ütle seda lihtsalt otse näkku.

Aga nüüd viimasel ajal olen sundinud Cyrust endaga Viimsisse Coopi sõitma, sest külma ilmaga tahan ma maitsestatud kakaod ja kodulähedastest poodidest on Coop ainus, kus üldse midagi sarnast on (selline poolkohv/poolkakao — mitte täpselt see, mis ma tahtsin, aga käib kah). Cyrus ei vaidle raseda naisega, aga eile sain varase jõulukingitusena terve paki tšillikakaod, nii et ju ta ei viitsi eriti käia seal. 😀 Minu seisukohast win-win, sest no just seda ma tahtsingi, aga poest ei leidnud. Samas koju toitu tellides tellin juba pool aastat alati Selverist, sest kuigi neil on kõige kallim kohaletoimetamine, on Selver ainus, mis kuivatatud ploomi mahla müüb. Ehk siis mu mõte oli see, et kui inimesele on midagi parajasti vaja, siis võib ÜHE odava toote kättesaadavusest sõltuda see, kuhu ta kogu kuu toiduraha jätab. Turundusosakond näeb vaeva, teeb reklaame, kampaaniaid ja mida kõike veel, aga lõpuks ostetakse nädala toidukaup korraga sellest poest, kust keegi oma kohvikakaod sai.

Ehk siis mul on veits nagu tunne, et toidupoodide puhul on reklaamile kulutamine üsna mõttetu, sest peamiselt otsustavad inimesed nagunii kas asukoha, endale vajalike kaupade saadavuse või mõne kõrvaltvaatajale täiesti arbitraarse tunnuse alusel. Või noh, kui on Rimi ja Maxima kõrvuti, siis ma lähen sellesse, kus on parajasti minu seisukohast parem valik, mitte ei boikoteeri ühte neist teadlikult. Ma ei tea, kui paljud seda üldse teevad, aga mul tuleb seda üsna harva ette. Ainus näide, mis pähe tuleb, on see, et boikoteerisin mitu aastat Olerexi, kuigi minu meelest on seal parem toit kui StatoiCircle K-s, sest üks teenindaja Põltsamaa tanklas ütles mulle, et nad ei müü mulle mu oma topsi kohvi, sest kust nemad teavad, kui räpane mu tops on. Alles siis hakkasin uuesti käima, kui keegi siin blogis ütles, et nüüd igatahes müüakse (sest ilma oma lahkete kommentaatoriteta olen ma ju abitu nagu vastsündinud hüljes). Ja ma pole mingi super-duper keskkonnasäästja, aga lihtsalt tundub mõttetu iga kord üks tops minema visata, rääkimata sellest, et ükskõik, mis materjalist su oma anum on, ilmselt on sealt joomine meeldivam kui selle ühekordse papi lakkumine.

Millega seoses meenub, et vaadake see hiljutine skandaal, kus paljud inimesed internetis jaurasid, et hakkavad Olerexi boikoteerima, sest Olerex maksab vaktsineeritud töötajatele rohkem boonust. Ma mõtlesin tollal, et eks peaks siis omalt poolt jälle neid toetama või nii, aga … Ega ma ei saanud seda eriti teha, sest kurb tõsiasi on, et Olerex boikoteerib hoopis mind. Ma ei tea, miks, mitte üheski teises tanklas mul seda muret ei ole — ja tegelikult pole ka KÕIKIDES nende tanklates, — aga paljudes kohtades nende püstol lihtsalt ei tööta minu auto paagis. Teeb korra tsurts, viskab 100 ml välja, ning siis lõpetab töö. Kui üritan ise vägisi päästikut all hoida, ikka ei tööta. Ja kuna mul pole kunagi meeles, millisest nende tanklast mul on võimalik kütust saada ja millisest mitte, siis ma praeguseks lihtsalt väldin neid. Ei teagi, miks ma nende jaoks persona non grata olen, poleks vist pidanud neid seoses selle topsisaagaga avalikult kiruma.

P.S. Tean, et kõik vihkavad mind selle eest, aga … Mulle tegelikult meeldib praegune ilm. Lihtsalt puhtast mugavusest. Autoga kuskile minekuks pole vaja enne lund rookida. Jalutamas saab jälle käia! Üleeile tegin üle kahe nädala taas kümnekilomeetrise ringi, vahepealsel liuväljal oli ka 3-4 km katsumus. Minu elukvaliteedi koha pealt igas mõttes parem kui need lõputud hanged. Lähengi kohe ja naudin, ega praegu ei tea kunagi, kauaks seda õnne on.