anna kannatust

Oh, Jahwe, miks sa mind nõnda nuhtled?

Mul oli eile väga huvitav päev. Ja kui ma ütlen huvitav, mõtlen ma, et ärkasin hommikul kell viis selle peale, et voodi oli nagu natuke niiske. Tõusin püsti ja midagi konkreetselt jooksis mööda jalga alla, täiesti läbipaistev ja lõhnatu. Käisin vetsus, kasisin end puhtaks, ja läksin magama tagasi. Kell 9 sama asi. Nii et mõtlesin, et ju siis otsustasid veed tulema hakata. Aga ei, kogu ülejäänud päev oli täiesti tavaline, rohkem ei tulnud midagi. Ja lootevett on ca 600-800 ml, kui see juba tulema hakkab, peaks see ikka järjest välja tulema, nii et kas tuleb korraga või päev otsa midagi tilgub.

Nii et veits juba mõtlesin, et äkki ei läheks kontrolli, kuigi ametlikult on kirjas, et kui arvad, et veed tulid ära, siis tuleb 12 tunni pärast kohale minna. Aga siis läks esmalt kõht lahti, siis tuli iiveldus ja seejärel hakkas kõht valutama ja läks täiega pingesse, ikka korralikult, nii et helistasin ämmaemandate nõuandeliinile, kus soovitati kas või südamerahustuseks kohale minna ja vaadata, mis seis on, et öösel magada saaks. EMOs sain teada kahte asja:

a) mu veed ei tulnud ära, ma lihtsalt olen nüüd ametlikult kuserott, ja märge selle kohta jääb ilmselt igaveseks mu digilukku, et kõik seda lugeda saaks (väidetavalt on asi selles, et lapse pea surub nii tugevalt põiele, et ise lihtsalt ei pruugigi tunda, kui selle peale midagi lekkima hakkab); ja

b) mul olid valetuhud.

Ma küsisin selle peale, et kas sõna tuhud ei viita mitte sellele, et need peaks lainetena käima ning igal tuhul peaks olema algus ja lõpp (sest mul lihtsalt mitu tundi järjest kõht valutas). Ta vastas, et jah, KTG tegelikult näitabki, et üks tuhu kestab kokku ca viis minutit, mul on lihtsalt küljelihased nii tugevalt toonuses, et selle pärast ei tunne. Mis tähendab, et mul oli sama asi esimest korda juba paari nädala eest, ma lihtsalt ei ühendanud ära, millega tegu on. Samuti öeldakse, et valetuhud lähevad üle, kui end liigutada — minu omad algasid pm otsekohe, kui ma jalutama läksin, ja kolme kilomeetri peale need küll üle ei läinud. Nii et ma küsisin, et kui päris asjaks läheb, kas ma SIIS saan aru, kus üks lõppeb ja järgmine algab. Ta ütles, et kindlasti saan. Nii et tundub, et tuhud ja valetuhud ikkagi ei ole identsed, kuigi kogu teoreetiline kirjandus nii väidab.

Vähemalt sai haiglakott lõpuks pakitud, I guess.

Sisseronimiseks sobib ka puhta pesu korv, minu käekott või miks mitte suvaline tühi kilekott, mida samal ajal ka nätsutada saab

Teisel teemal. Korraliku inimesena on mul titevoodid muidugi juba paigas. Aga kuna ma elan siin ühe karvase mehega, kes ei kuula, mida talle räägitakse, ja tahab absoluutselt igasse uude asja sisse ronida (ja ühest kohast teise liigutatud asi on teatavasti uus asi), siis pole ma neid liiga kutsuvaks teinud. Ehk siis lühidalt, madratsid pole veel paigas ja voodid on täis titega seonduvat träna, kuhu vahele kass mahtuda ei tohiks (haha) ja kus otsas võiks tal ebamugav olla (haha). Aga kuna ta saab aru, et ta ei tohi seal käia, siis ta üldiselt ei käi. Välja arvatud hommikuti. Kui ta tahaks kella üheksa asemel kell seitse hommikusööki saada, siis ta esmalt vingub, veendub, et ma näen teda, ja siis hakkab titevoodisse ronima. Kui ma selle peale talle laksu annan, siis ta isegi ei jookse minema, vaid läheb titevoodi teise otsa ja hakkab lihtsalt seal ukerdama, kusjuures nii nahaalselt, et kui ma tal jalast kinni raban (sest tagumikuni ma enam ei ulata), siis ta lihtsalt sikutab sihikindlalt edasi. Täna hommikul pidi Cyrus ise püsti tulema ja eriti kurjalt PSPSPSPS tegema, et ta jooksu paneks ning jätkaks teises toas oma rahva kurba lugulaulu näljasurma äärel olevast külmas kuhtunud kassikesest. Raske ikka, kui sind ümbritsevad inimesed, kes ÜLDSE ei hooli.

24 kommentaari “Oh, Jahwe, miks sa mind nõnda nuhtled?

  1. Meile soovitati lapse voodid/vankrid/turvahallid/ katta alumiinium folgaaga( tead kyll see hobedane krabisev toidupakkimise paberi rull). Enne lapseasyndi. Kassidele ei pidavat see krabin meeldima ja nii nad jatavad lapse asjad rahule. Meil taitsa toimis. Peale lapse syndi, siis need asjad on tihti kasutuses ja lapse lohn jaab kylge, et kassid siis hoiavad automaatselt eemale. .. voi kasutavad stressist liivakastina😬. Aga see pilt on jube armas!

  2. Meil on mitmesugustel põhjustel korteris pööning, kuhu pääseb redelit pidi. Kass täna öösel ronis redelist pööningule, jooksis seal mõned korrad edasi-tagasi, ajas üht-teist ümber ja siis ronis redelist jälle alla. Täiesti ogarad elukad.

    Tuhudest ei tea ma midagi 😦

  3. Appi kui armas kass sul on !! Kass ei taluvat ka tsitruse lõhna. Aga kassid on erinevad. Epu pakutud foolium sobiks minu kassile väga 🙂
    Nii et katseta. Positiivne on seejuures see, et su laps saab tugeva immuunsüsteemi 🙂 🙂

  4. Minu tänahommikune – kass üritab kangesti ronida magamistoa riidekappi, kuhu ta minna ei tohiks, ma ka voodist kaugemale ei ulatu kui kassi sabani, hoian sellest siis kinni ja kass tõepoolest sikutab endapoolset otsa häirimatult edasi.

  5. Mul valetuhusid kui selliseid ei olnudki, lõpuotsas kõht kyll mõne pingutusharjutuse tegi, aga päris synnituse töö valukesed olid juba alguses, nõrgana, konkreetselt ja kindlat viisi närivad. Kuna mul on aegade algusest põrgulikult valusad päevad olnud, siis oli selle tunde järgi selge – nyyd läks töö lahti, see juba niisama yle ei lähe ja seda kuradit enam pudelisse tagasi ei aja.
    Aga EMOsse tasub kahtlaste nähtustega mdg alati pöörduda, sest sa ju ei tea, millal kiireks läheb, ja viimase otsa valudega autos loksuda on ERIRÕVE. Parem siis juba pikkades valgetes koridorides sussi sahistada ja laulukest ymiseda.
    Jõudu tööle!

  6. Naised pidavat sünnitusevalud ära unustama ja siis muutkui saavad uusi lapsi, aga, mu mälu järgi, päris tuhudega ei jaluta isegi 100 meetrit mitte. Ma lihtsalt röökisin, noh niiviisi lainetena, nagu nad käivad.

    1. Aga valud LÄHEVADKI meelest ära, -laps voolab sinu seest välja, ja siis hakkab juba östrogeeni ja endorfiini nõrguma, või siis mitte, kuidas kellelgi.

  7. Tõsi, päris tuhudega juba üle tee autost haiglani jalutada oli tükk tegemist… aga ma ka venitasin viimase hetkeni sest kartsin, et saadavad tagasi, nagu 3h varem – üllatus oli suur kui kohapeal öeldi et 9 cm avatust ja sünnitama!

    Kuna ma olen stalker lugeja ja laisk kommenteerija siis kaks muud teemat veel siia juurde: sarjasoovituste juures meenus lambine avastus – Arcane. Põnev + väga lahedalt animeeritud. LoLi pole mänginud ja see seos ei omanud minu jaoks mingit rolli, kui siis vaid et… mis ajast mängude põhjal tehtavad sarjad head on?! 😀

    Ja kas sul pisikesi beebiriideid oleks vaja või ajavad kapid juba üle? Hakkan siin ühe mühinal kasvava preili kappi just sorteerima ja saaksin paki Sirgiga teele saata 🙂

  8. “Küll sa saad aru, kui päriselt sünnitad” – mhm, ma ei saanud. Avatust oli 7 cm, kui haiglasse jõudsin, ja alles siis 20-30 min jooksul hakkas päriselt valus. Aga siis tuli ka veel registratuuris oodata, sünnitustuppa jalutada jne.

  9. Jah, kuula nüüd Rents, Vanad Targad Naised räägivad. Et kui sünnitus algab, siis võibolla sa saad kindlasti aru, millal algab, aga võibolla ei saa ka. Et sünnitusvalu läheb meelest, kuigi see iial ei unune. Mul kaks sünnitust esindavad just neid mõlemaid pooli – esimesega sai ikka tublisti valutada, täiesti reeglipäraselt ja tavaline normaalne sünnitus oli. Ja teine tahtis nii kiiresti ja valutult tulla, et vaevalt olin (igaks juhuks, sest natuke imelik tunne oli) sünnitusmajja saanud, kui mind keisrilõikele saadeti – titt oli viimase kahe päevaga jalad ette keeranud ja avatus oli ka juba miljon, esimene tõsine valu tuli alles siis, kui ma narkoosiõe käes pildi tasku panin.
    Ma siis ütlen ka paar õpetussõna. Juba minu ema õpetas mind, et tuhude vahel tuleb puhata (kui suudad, siis kasvõi tukkuda see viis minutit, mis hingetõmbeaega antakse). Sest kes teab, kui kiiresti või aeglaselt kogu protsess kestab ja kui väsinud sa lõpuks olla võid.
    Ega mul muud öelda olegi. Küllap sa oled targem, kui mina oma esimest sünnitama läksin, nii et küll sa hakkama saad. Kõigepealt ilusat ja mõnusat jõuluaega ja siis sujuvat ja rõõmsat sünnitust!

    1. Synnitamime on intensiivne töö ja sellest jääb kogu eluks selline mälestus, et kui keegi sinu kuuldes sellest juttu teeb, siis muutuvad muidu igapäevaelu paksu kihi alla jäänud mälestused jälle kyllalt erksaks ja intensiivseks. Ma olen sihuke loomalik isiksus ka, et tunnen nende mälestuste olemasolust rõõmu ja mõnu. Mulle nimelt MEELDIS VÄGA rase olla, okei, synnitamine oli veits raske, aga seejärel titeemme anatoomiaga elamisel oli oma unustamatu võlu. See OLI ilus.

      1. Ma arvan, et nagu kõik siin ilmas on individuaalne, on ka see, kuipalju meeles püsib. Minul on mäluga halvasti ja see kehtib ka sünnituse kohta. Kõik on läinud. Jah, mingid faktid on meeles, mingil määral kahe sünnituse eripärad on meeles, aga et kui hull see oli… ei midagi. Ma ju tean, et tol hetkel oli valus, aga ka kõige parema tahtmise juures ei suuda aistinguid meenutada. Nii, et ma voiks vabalt uuesti minna… sest elasin ju üle ja kui hull see ikka olla sai.

        1. Mälud ON erinevad. Mul on ilmselt keskmisest tugevam keha/lihasmälu. Praegu, pea 50sena tuleb ikka veel ette väga intensiivseid mälestuste elustumisi mistahes eluperioodist. Mul on sellest olnud palju tyli, aga ka asendamatut abi. Ja mõnda mälestust pole ma ise tootnud, see on ilmselt yrgsetelt esivanematelt päritud instinkt ja reptiilimälu, sedamoodi kantav inf hoiab mõnes olukorras mõtlemise aega kokku. 😁 Ma ei ytle, et see peab kõigil olema, inimeste fyysiline kesknärvisysteem ja peenem ajukeemia on tõesti väga erinevad.

        2. Isegi sama inimese eri sünnituskogemused on erinevad. Mul esimene laps sündis nagu õpiku järgi kuigi asi lõppes siiski rebenditega. Teine alustas pauguga, siis jäi uimerdama, pandi tilk ja siis tuli kah pauguga ja rebenditega. Rebendid ja neeruprobleemd olidki ainus tuttav asi kogu loos.

      1. Mina korjasin oma esimesest sünnitusest tarkuseteri teise jaoks ja teine oligi kergem.
        Tarusetera nr 1: kuni saad, maga. Ka tuhude vahel. Kuni VÄHEGI saad, maga.
        Tarkusetera nr 2: kuni veed pole tulnud, on lapsel suht kindlalt suht ok olla, pole pabistamise teema.

        Mida ma esimesest korrast EI õppinud, kuna siis olid kõik ümbritsevad inimesed megatoredad: nõmedad inimesed, eriti karbis mõtlev med.personal on su vaenlane. Nad teevad asja PALJU hullemaks.
        Arvasin esimese korra järel, et kui ise oled sõbralik ja lahke, on teised sinu vastu ka. Ei, eksitus. On hulk meedikuid, kes vaatavad esmalt mingit keskmiste arvudega sünnitusjuhendit, siis seda sünnitusjuhendit, siis veel kord seda sünnitusjuhendit ja siis tuvastavad, et sina segad nende ette nähtud ilusat plaani ja tulite siia magama või sünnitama, ah?!

        1. Ja kui sul pole aega ega võimalust magada, ymise mõnda kindlat meelepärast viisijuppi. Lauluvibratsioon on mõjuv rahusti ja meditatsioonitehnika. (Ma pidin 4 synnitust ilma magamata ära vormistama.)
          Halbade meedikute vasta tuleb loodetavasti kasuks kaasasolev tähelepanelik ja intelligentne pereliige.

    2. Mul oli vahetult pärast sünnitust adrekas nii laes, et mõtlesin, et ah, lebo, seda teeks muidugi veel. Jõle valutu ja tore ei olnud, mingi poolteist tundi sai täiest kõrist karjuda jne.

    3. Jää ja vanad targad naised räägivad ka, et sünnitus võib anda endorfiinilaksu aga võib ka kohe tulla sünnitusjärgne deprekas. Võib minna ruttu aga võib ka mitu päeva aega võtta. Kuula oma keha aga võib juhtuda, et tuleb tilk panna. Hoia tagasi, aga kui vaja, pressi takka! . Ja see kõik on sulatõde!

  10. Peale esimest sünnitust oli täielik kaif, päike paistis ja üldse. Pärast küsisin mehelt, et milline ilm oli – olla olnud pilves. Teisega nii ilusti enam ei läinud, lõikasivad mu lõhki ja endorfiini-kaif jäi saamata.

  11. Ja registratuuris küsiti vähemalt 16 a tagasi eriti lolle küsimusi, millele ma olin rasedakaarti täites juba vastanud ju:
    Kas teie mees suitsetab? – midaaAA..? – tuhu tuleb ja läheb
    Kui pikk te olete? – Kas maA OLEN teIE ARvates VAHEPEL! kõõk… pikemaks kasSVAnud v..?? – tuhu tuleb ja läheb.
    No umbes nii. Võta stressipall või miskit kaasa, et oleks kuhu aegajalt küüsi suruda.

  12. Muide, sa ei pruugi kuserott olla, võin lohutada. Mul oli sarnane kogemus ja sünnitusmajas räägiti midagi, mida ma polnud enne kusagilt lugenud, et lootekotil on kaks membraani ja seal vahel vist ka vedelik. Kui esimene kiht mõraneb, võibki natuke vett välja tulla. Mind keegi kuserotismis ei süüdistanud, kuigi lõpuks pidid nad lootekoti ise avama.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.