Aeg järjelooga edasi liikuda. Esimene osa on kirjas siin ja teine siin.
Ilma naljata, terve see trimester oli vist eelkõige üks suur ootus, et see kõik juba ükskord läbi saaks. No ja trimestri märksõna on kahtlemata vaagnapõhjalihaseharjutused. Neid tegin selle aja peale harjumusest juba iga kümne minuti tagant: hambaid pestes, redditit scrollides, autoroolis punase tule taga istudes, õhtuse meditatsiooni ajal, loomulikult rasedajoogas jne. Aga kuhu me eelmise trimestri lõpus jäimegi?
28.-29. nädal Ei olnud enam füüsiliselt väga mõnus olla. Jalad tahtsid natuke kergemini öösiti krambitada (siin mängis ilmselt oma rolli ka Kreeka mägismaa oma pidevate tõusude ja langustega) ning vähegi suurem toiduportsjon võttis küll ühelt poolt kõhu kinni, aga teisalt tekitas tunde, et tahab kurgust üles tulla. Ei tea, kas mäletate, aga mingi hetk ütlesin ka, et liiga palju süües/juues hakkab ribide alt valutama — selgus, et ega 28. nädalaks väga vahet polnud, kas sõin ja jõin, õhtul vasaku ribi alt valutas ikka. (Mul endal on tunne, et mida rohkem istumist, seda hullem, aktiivsematel päevadel oli nagu parem.) Lisaks olid meil titega öösiti väga erinevad eelistused. Mina tahtsin magada paremal küljel (sest vasaku külje peal magades hakkas RAUDSELT valutama), aga selle peale ta lihtsalt põtkis, kuni ma alla andsin ja vasakule küljele või selili keerasin (panin mingi volditud rätiku ühe külje alla, et ikka natuke kaldus oleks). Muide, taevale tänu, et valutas just vasaku rinna alt, sest valu parema rinna all võib preeklampsia sümptom olla. Nii et õhtune kohustuslik joogasessioon läks pikemaks, enam ei pidanud ainult jalgu läbi venitama, vaid ka ülakeha. Lohutust pakkus teadmine, et ribivalu peaks juba 34.-36. nädalal kaduma, kui titt end ümber pöörab ja laskuma hakkab.
Umbes sel ajal hakkasid ka ebameeldivad ärevad unenäod. Terve puhkuse viimased kaks nädalat juba ootasin, et koju kontrolli saaks, et süda rahul oleks. Kusjuures huvitaval kombel ei olnud ma ainus nende unenägude küüsis, tulevane papa maadles sama murega. Ei ole isade elu ka kerge.
30.-32. nädal Kui muidu proovis rasedusäpp ikka kogu aeg midagi positiivset öelda, siis 30. nädalal ütles otse näkku, et ega sul ilmselt mõnus pole, aga kannata natuke veel. 😁 Tegelikult see periood nii hull ei olnud, pigem vastupidi. Kõhukinnisus andis järele ning titt keeras end juba umbes sellel ajal ümber, nii et surve ribidele polnud enam nii häiriv. Nii et põhimõtteliselt tekkis juba tunne, et võib taas inimese kombel elada. Ainus häiriv asi ehk see, et kõht oli selle aja peale nii suur, et põrandalt sai asju normaalselt kätte ainult täiskükiga, ning ma ei tunnetanud enam hästi oma mõõtmeid, hakkasin igale poole vastu põrkama.
Kuna me just jõudsime puhkuselt koju, oli alguses muidugi palju tegemist, sada arstikülastust jne. Muuhulgas käisime kohe Šoisi juures 3D ultrahelis. Sai hingerahu ja teadmise, et titega on jätkuvalt kõik kõige paremas korras, ning lisaks ilusa pildi ka. Täitsa ulme, kuhu me oleme jõudnud, sa saad kaks kuud enne lapse sündi temast esimese portreefoto. Kuna ma isiklikke titepilte jagada ei taha, siis näitan teile, millised need 3D-pildid välja näevad, et te umbes aru saaksite. Veits nagu vahakujude muuseumist, aga juba arusaadavalt inimene. 😀
Teiseks mõtlesin, et kui juba on kord selline harukordne võimalus ühe süstiga kaks autismi saada, tuleb juhust kasutada, nii et käisin gripi vastu vaktsineerimas. Paari aasta tagune gripp veel liiga selgelt meeles ja ei tahtnud riskida, seda enam, et olen üldiselt igasugu külmetushaiguste suhtes vastuvõtlik. Kolmandaks saime sel ajal titemööbli kokku ja tema tuppa tapeedi seina. Sellest kogemusest kirjutasin veidi siin.
Ahjaa, see pole üldse rasedusega seotud, aga ilmaga harjumine oli puhkuselt naastes MEGAraske. Kogu aeg olin unine ja oleks tahtnud ainult magada, sest no see Eesti pimedus ja pidev vihm oli lihtsalt vaimselt nii väsitav. Nii et füüsiline aktiivsus langes esimese hooga väga palju ja pidin end pidevalt sundima, et üldse jalutamagi minna või natuke joogat teha. Kaks nädalat läks julgelt, et uuesti järje peale saada.
33.-34. nädal Avastasin ehmatusega, et minugi kõhule on tekkinud linea nigra. Mitte küll nii märgatav ja tume kui ülaloleval pildil, pigem vastupidi. Minu oma oli nii õhkõrn, et kui vaadata ei osanud, ei märganudki (seda enam, et mina ise ei näinud selle aja peale juba AMMU peeglita üldse, mis mul seal naba all toimub). Jäin huviga ootama, kas läheb tumedamaks või mitte, aga ei — kui vaatate lõpust seda 40. nädala pilti, siis ega sealt ka aru saada ei ole, kui vaadata ei oska.
Ja kui füüsilise poole pealt sain järje peale, siis 33. nädala alguseks jõudis mu tavaline novembrimasekas hooga kohale. Ma ei taha selle kohta öelda hooajaline depressioon, sest mul on tunne, et hooajalise depressiooni korral oled sa järjest masenduses, kuni enam pole, aga mul on see väga selgelt valgusega seotud. Seekord oli veel üldises plaanis stressirohke aeg ka, sest üks Sirru sugulane oli kaheks nädalaks külas. Ja no teiseks nädalaks juba ajas kõik närvi, sh see, et ta nõusid pesi (ja seejärel asju teise kohta pani kui mina) ning süüa tegi (teisi toite, kui ma olen harjunud sööma, sest me sööme üldiselt palju aedvilju/juurvilju ja kana, rasvasemaid toite ehk paar korda nädalas, mitte igapäevaselt). Lisaks olen ma harjunud hommikuti alasti ringi käima ja suvalisel ajal aluspesus joogat tegema, nii et teine inimene minu ruumis tähendab otsekohe seda, et ma ei saa harjunud kombel oma elu elada. Sirrule endale mõjus ilmselgelt ka, sest ta ei taha näiteks kitarri mängida, kui võõrad inimesed majas on, ja eks tal ka omad harjumused, nii et ajab närvi, kui keegi just samal ajal kohvimasina juurde tahab vms. Ja kuna külaline on ameeriklane, siis mul on tunne, et ta tuleb meelega minu niigi väikesesse kööginurka just sel ajal, kui keegi teine seal on, sest tahaks ju jalus ollajuttu ajada. Nii et mees tuli ise mulle ütlema, et suvele mõeldes (ta ema pidi kuuks ajaks siia tulema) peaksime ikka vaatama, mis lähimate hotellide hinnakirjad on, mitte teda meie juures majutama. 😀 Talle ilmselgelt ka traumaatiline see kogemus.
Teiseks olin ma selleks hetkeks päriselt jõudnud kohta, kus kogu aeg oli tunne, et see pole enam minu keha. Lihtsalt ühel hetkel ajab närvi see, et sa ei saa enam ise otsustada, mida sa sööd, millal sa magad, kuidas sa magad … Selle aja peale oli titt juba nii suur, et kui tema ärkas hommikul kell kuus, ärkasin ka mina hommikul kell kuus, ja ei olnud enam valikutki tagasi magama minna. St üldiselt ta jäi mingi asendiga rahule, aga kui ta näiteks otsustas, et täna talle ei meeldi ei see, kui ma olen vasakul küljel, ega see, kui ma olen paremal küljel, siis ta oskas mu olemise nii ebamugavaks teha, et pidingi kell kuus üles tõusma. Ja ma ei räägi siin ainult togimisest, vaid ta suutis mulle suisa oksemaitse kurku rabeleda, kui ma end üles ei ajanud. Noh ja lisaks oli kõik jätkuvalt paistes, nahk oli imelik (hakkasid tekkima mingid vistrikud, millega mul polnud 15 aastat muret olnud, ja nahanäsad, millega mul polnud kunagi muret olnud), kõht jäi ette …
No ja pange siia juurde tunne, et igasugune iseseisvus on kadunud. Auto oli teoreetiliselt minu päralt, aga kui kõrvalistmel oli ok, siis roolis olles hakkas ca 20 minutiga nii ebamugav, et linna sai veel kuidagi, aga hiljemalt koduteel mõtlesin ikka, et miks ma siia üldse tulin. No ja mina ise paindusin piisavalt, et muretult saapaid jalga panna (teate küll, niimoodi, et kand teise jala põlve peale ja siis väänad selle esimese jala põlve väljapoole, nii et sa ei pea väga sügavalt jalalabale ligi pääsemiseks kummardama ning lisaks jääb kõht kummardades kenasti sinna jalgadevahelisse lohku. Mina paindusin, aga rasedateksad, mis on puusade juurest väga venivad, ei veninud sealt põlvede juurest piisavalt. Nii et kandsin kodust välja minnes kohustuslikus korras kogu aeg kleiti (sest sukkpüksid venivad vabalt) ja/või sõjaväesaapaid, mida pole autoga kuskile minnes vaja ilmtingimata kinni nöörida. Aga näiteks jalutama minekuks pidin kas niimoodi ette kummardama, et kõhul oli füüsiliselt valus (ja kartma, et titel on seal ka väga ebameeldiv) või paluma Sirrul mu matkasaabaste paelu siduda. Või sooja kleidiga jalutamas käima, mida ma ka tegin. (Ja-jah, tehniliselt on see pikk pusa, aga minu jaoks on kleit kõik, mida pole häbi soovi korral ainult retuusidega kanda. Nii et see on kleit ja vaidlejad võivad peppu minna.)
Aa, ootamatult algas mõnel päeval selline asi, et tugitoolist või autoistmelt pidin püsti tõusma ettevaatlikult ja kätega kaasa surudes, ja ikka oli püsti saades esimesed paar sammu tunne, et ma … vajun seljast läbi? No nagu et kõht on ootamatult raske ja selg kuidagi ei saa sellega hakkama ning alakõhus pistab, nii et peaaegu vajuks kokku. Ja siis paari sammu pärast oli kõik jumala ok ja sai rahus edasi jalutada (ja ma tegin mitu korda nädalas selga tugevdavaid harjutusi, nii et selles ei oleks tohtinud asi olla). Õnneks oli sel nädalal ämmakas ka, sest internet ütles muidugi, et alakõhus pistmine tähendab seda, et kohe varsti hakkad sünnitama, paki kott ära. Ämmakas ütles, et kõht lihtsalt pressib mingi närvi peale, chill. Aga no kokkuvõtvalt võib öelda, et pole ime, et mu peamine emotsioon selleks ajaks oli, et ma tahaks lihtsalt oma keha tagasi, ma ei taha enam ringi käia nagu igasuguse iseseisvuseta paks saamatu part (ainult et pardid ei pea kohustuslikus korras riideid kandma).
No ja siis tuli ÜKS ilus (kuigi jahe) päikesepaisteline päev ja ma tundsin otsekohe, et tegelikult on elu ju imeline ja mis see väike valu siis ära ei ole ning et eks ajutiselt on minu töö inkubaator olla, nii et tuleb välja kannatada. Endal ka veits häbi, et ma nii lihtne loom olen ja päikesevalguse olemasolule või puudumisele nii karmilt reageerin.
Vist 33. nädala lõpus tegin ämmaemanda soovitusel ka koroonavaktsiini tõhustusdoosi ära (mul oli seitse kuud eelmisest süstist möödas). Seekord läks suisa nii hästi, et isegi süstekoht polnud eriti valus, ainult lihasvalu järgmisel päeval ja kerge väsimus (mis võis muidugi olla ka eelnevalt loetletud põhjustel). Aga minu perearsti sõnul olevat gripivaktsiini ja koroonavaktsiini vahel tite seisukohast selline erinevus, et gripivaktsiin jõuab titeni, kes saab sealt kohe antikehad. Koroonavaktsiin otse looteni ei jõua, nii et selleks, et ka tema sealt antikehad saaks, tuleks süst teha rohkem kui kuu enne ta sündi, siis jõuavad ema antikehad ka temani. Tundus huvitav teooria, nii et guugeldasin üle, internet ütleb küll, et ka gripivaktsiin tuleks vähemalt kaks nädalat enne lapse sündi teha. Aga koroonavaktsiini ja nelja nädala kohta ei leidnud midagi, nii et eks see jääb saladuseks.
Ahjaa, eelmisest trimestrist rääkides kirjutasin tookord, et mina küll tunnen, et rasedajooga aitab tõesti valmistuda. Ma ei mäleta enam, kes täpselt, aga keegi ütles, et no mis sellest ikka kasu on. Ja vat sünnituse osas olen ma ise ka veidi skeptiline, st arvan, et väga palju sõltub konkreetsest naisest ja konkreetsest olukorrast, ilmselt enamiku jaoks on see tõesti nii intensiivne, et pole aegagi mõelda, kuidas hingata või kas pressida jne jne, nii et kõik plaanid lendavad aknast välja — kuigi ka sellises olukorras on ilmselt neist miljonist tehtud kükist ja pidevast puusade venitamisest midagi ikka kasu. Aga just kolmandal trimestril olen ma korduvalt seda kasu igapäevaelus tundnud. No kas või selles mõttes, et kui ma olen parajasti jalutuskäigul ja tekib sümfüüsivalu, esimest korda kogu mu teadliku elu jooksul, siis tänu joogale ma tean otsekohe, millega tegu on, et see on normaalne, ning et seda annab leevendada kükkidega (loomulikult kükkidega, vahel jääb mulje, et raseduse ajal pole häda, mida ei saa kükkidega leevendada) ja pikkadel jalutuskäikudel bandaaži kandmisega. Nii et jooga tulemusel oli veidi vähem stressamist ja sõpradel lollide küsimustega seljas elamist. Ja ma ei tea, kuidas pesevad oma varbaid need rasedad, kes toolipoosis istuda ei suuda. Aga sünnituse seisukohast on raudselt ka statistiliselt kasulik see, et sa oled pool aastat ikkagi pidevalt puusa avamisega (ja nende kuradima kükkidega) tegelenud. Statistiliselt, sest võin etteruttavalt öelda, et mulle ei olnud, aga no nii teoreetilises plaanis.
35. nädal Kui see esimene mainitud sümfüüsivalu oli väga õrn, siis sellele järgnes vist esimest korda raseduse jooksul pea terve nädal, kus ma lihtsalt ei jõudnud erinevatel põhjustel jalutama. Ja kui taas jõudsin, oli olukord nii hulluks läinud, et siit alates pidingi kogu aeg jalutuskäikudel bandaaži kandma. Ilma lihtsalt enam ei saanud, sest nii valus oli. Eeldasin, et ju siis printsess juba laskus ära, aga kuna ämmaemandat nägin alles 36. nädalal, oli see tollal ainult minu isiklik teooria (hiljem selgus, et just nii oligi). Kusjuures koduleht, kust juba teisest trimestrist saadik bandaaži tellida plaanisin, oli just sel ajal maas, nii et lõpuks ostsin ikkagi selle kõige levinuma Gerda, mida igas Apothekas müüakse ja mida ämmakas oli eelmisel nädalal soovitanud. Ega mul võrdlusmaterjali teistega ei ole, leevendas küll ja leevendas hästi, nii et olen väga rahul. Tagantjärele mõtlen, et hea, et mamaco leht just sel ajal maas oli, hoidsin mitukümmend eurot kokku. 😀
Aga selle nädala kõige kirgikütvam jutt pole hoopiski see. Kuna mul juba see meeste ja niisama tundlike inimeste eest rõvedate teemade peitmise komme on, siis noh … 35. nädala peateema on lahklihamassaaž ja selle potentsiaalsed kasutegurid, nii et need, kes ei taha privaatsete kehaosade masseerimisest lugeda, ärge lihtsalt selle lõigu peale vajutage.
See pole vist väga levinud asi, nii et alustame algusest. Mis on perineaalne massaaž / lahklihamassaaž ning milleks ja kuidas sellest kasu on? Lahkliha on see jupp su välissuguelundite ja päraku vahel. Uuringud on näidanud, et selle masseerimine (mida tuleb teha seestpoolt lähenedes, eks ole) aitab vähendada vajadust lahklihalõike järele, rebendite tekkimise tõenäosust ja tekkivate rebendite tõsidust sünnitusel. Mis on, noh, selline veidi kaheldava väärtusega asi, sest ühe raseda naise ühte rasedust pole võimalik kaks korda jälgida, nii et keegi ei tea, kui palju sellest päriselt kasu on. Tundub, et mingi kasu igatahes on. Ma olen igatahes kuulekas inkubaator, kui teadusartiklid käsivad mul rasedusvitamiine võtta, siis mina võtan rasedusvitamiine, ja kui need käsivad mul vi**u näppida, eks mina siis näpin. Ega mul raske ei ole, seda enam, et väidetavalt on kõige rohkem kasu sellest, kui teha seda 1-2 korda nädalas. Nii vähem kui ka rohkem tegemine vähendab eeldatavat kasu.
Ainus probleem oli see, et nagu ma teile ronimisega seoses sada korda kurtnud olen, on mul väga madal ahviindeks. Lühidalt öeldes tähendab see seda, et mul on kehaga võrreldes proportsionaalselt lühikesed käed. Lahklihamassaaži tehakse aga pöialdega, mis peavad olema ca 3 cm sügavusele tuppe surutud, eks ole, et nad seestpoolt lahklihani ulataksid. Nii et mina oma lühikeste kätega lihtsalt tõesti ei ulatanud sinna väga normaalselt ümber selle suure kõhu. Internetis ütlesid teised samas seisus inimesed, et no mis seal ikka, lasin lihtsalt mehel masseerida, aga no kuskilt läheb mul ka piir. Ma tahan, et ta mind pärast kogu seda ettevõtmist ka mingilgi määral seksuaalse olendina näeks, nii et EI. Seda enam, et tänapäeva emantsipeerunud naistel on ometi kõigil kodus mingisugused silikoonist abivahendid, mida soovi korral käepikendusena kasutada.
36. nädal Sel nädalal sattusin ma julgelt ühele kõige asjalikumale perekooli loengule. Enam-vähem kõik muu saab vajadusel netist tasuta kätte, aga selle eest maksab küll üheksa eurot välja käia. Nimi oli midagi stiilis “Seadusandlus ja naise õigused” ning põhimõtteliselt räägiti kõigest, mis puudutab raseduse ajal töötamist, sünnitushüvitist, vanemapalka, erinevaid toetusi, lasteaia järjekordi jne. Ikka väga asjalik loeng oli. Mina jäin näiteks 311 euroga plussi, sest ma olin kuulnud küll erinevatest kohtadest, et sünnitoetus on 320 eurot, aga ma ei teadnud, et on ERALDI riiklik sünnitoetus 320 eurot ja sellele lisaks veel Tallinna linna sünnitoetus, mis on samuti 320 eurot. Aga igasugu toetustega on ju see nali, et ega keegi neid sulle pakkuma ei tule, kui ise avaldust ei kirjuta. St riikliku sünnitoetuse jaoks saadavad nad ise oma iseteeninduses pakkumuse, kui lapsele nimi pandud ja isikukood olemas, aga sa pead ikkagi teadma, et see on seal, või hoidma silma peal oma postkastil (minu eesti.ee-ga seotud postkast tahab liigagi kergesti kõike, mil manused kaasas, spämmi saata). Teine rahaga seotud oluline info oli just minusugustele, kelle sünnituspuhkus algab aasta lõpus – sellistel inimestel on võimalik kevadel tuludeklarit tehes jätta proportsionaalselt (vastavalt sellele, mis kuus seda saadi) osa sünnitushüvitisest selle saamise aastasse ja osa järgmisesse, mis võimaldab tulumaksuvaba miinimumi paremini ära kasutada. Ehk siis soovitan mitte ainult esimese lapse puhul, vaid ka juhul, kui laste vahele suurem vahe jääb, sest seadused ju vahepeal muutuvad.
Õnneks sain sel ajal varajase jõulukingitusena kätte ka selle vahejupi – see käib jopeluku vahele nii, et rasedakõht mahub kenasti jope alla ära. Täiesti ideaalne ajastus, sest just sel ajal läks väljas külmaks. Soovi korral saab hiljem seda ka kõhukoti peal kanda, nii et multifunktsionaalne. Sirru tellis Saksamaalt, sest lihtsam (pole tollimaksu), aga kui tavalisse Amazoni jacket extender panna, siis on valik muidugi hulga suurem (julgen arvata, et ju neid leiab hulgim ka saksa keeles, ma lihtsalt ei viitsinud vaeva näha). Ja Eestis on mingi naine, kes neid ise teeb, aga seal oli materjalide valik lihtsalt nii suur, et mul läks juhe kokku, ma ei suutnudki valida. Natuke liiga ilusad olid ka, erinevad lilled jne, ma tahtsin midagi lihtsat. Lisaboonus see, et kui peaks tõesti selguma, et ma mingi eriti innukas kõhukotiga matkaja olen, saab märtsis vähem kui 15 euro eest teise luku juurde tellida, et õhukese vihmakilekaga ka sobiks (ma küll ei usu miskipärast, et nii läheb).
Aga iseenesest oli mul selle aja peale juba täiesti kõrini, sest abielusõrmus ei läinud enam sõrme, ükski asend polnud enam mugav ning kõik oli paistes ja tundlik ja sügeles (alguses kartsin, et sügelus tähendab seda, et kohe on venitusarmid kohal, aga ei, kõht lihtsalt sügeles ja sügeles ja sügeles selle aja peale juba nädalaid, nüüd lihtsalt hakkas ka kõhualune sügelema, mille kohta ämmakas ütles lihtsalt, et eks see paistetus tihti nii mõjub jah, õnneks pole enam palju kannatada). No ja mäletate, et ma ütlesin vist teise trimestri kohta, et kõik on paistes ja igalt poolt midagi tilgub? Oh, mind naiivitari, ma ei teadnudki tollal, mida see tähendab. 36. nädalaks oli “igalt poolt midagi tilgub” jõudnud sellesse faasi, et mina, kes ma enamvähem terve elu olen ikka normaalselt ära elanud, hakkasin igal ööl oma patja täis ilastama. Ja … nutma? Nutmine pole siin õige sõna, lihtsalt igal õhtul pikali visates hakkasid otsekohe pisarad lahinal voolama. Ja ma ei mõtle seda, mida ehk joogast teate, et vahel on venitusest tulev lõõgastus lihtsalt nii mõnus, et sellest tuleb mingi imelik kurbuselaine minutiks, mis võib ka pisarad kaasa tuua. Ei, ma võisin täiega heas tujus olla, pisarad lihtsalt voolasid. Nii et selle aja peale ma juba palvetasin, et ma kuuluks nende 50% hulka, kelle laps hiljemalt tähtajaks kohale jõuab, mitte selle teise poole hulka, kes veel kuni 2 nädalat kannatama peab.
37. nädal Absoluutselt mitte midagi põnevat ei juhtunud. Aa, teie kõigi julgustavate kommentaaride toel ostsin ikka joogapalli ära.
38. nädal Sõrmed olid nii paistes, et hommikuti oli sõrmed megatundlikud ja valus kätt rusikasse või teetassi ümber panna. Saapad olid ka kitsad kõik. Lisaks tekkis sümfüüsivalu näiteks … pikali visates, nii et magamine oli lõbus. Aga ämmakas ütles, et need on lõpuraseduse normaalsed nähtused, nii et elasin ja kannatasin, õnneks käisid vähemalt hooti need asjad, mitte igapäevaselt (ja paistetus häiris ainult hommikuti).
39. nädal Peaaegu oleks saanud öelda, et midagi ei juhtunud, aga ei, kõige viimasel päeval juhtus see tore sündmus, mida olen pikemalt kirjeldanud siin. Põhimõtteliselt kahtlustasin, et äkki tulid veed ära, kuigi väga vähe nagu teisi, + oli tugev kõhuvalu, aga selgus, et lõpuraseduse ajal on normaalne (ma jälestan seda, mis kõik raseduse ajal normaalne on), et tite pea pressib põiele ja ei pruugi alati tunda, kui midagi läbi tilgub. No ja kõhuvalu tähendas tegelikult valetuhusid, lihtsalt mingil põhjusel läksid mu kõhulihased suht krampi, nii et ma ei tundnud, et üks tuhu algaks või lõppeks, tundsin ainult ühtlast kõhuvalu. Muuhulgas olgu öeldud, et kui lähed sellises olukorras kontrolli ning ideaalse tähtede seisu tõttu satuvad kokku pikk emakakael ja lühikeste sõrmedega ämmakas, siis võib tagasihoidlik vanilla naisterahvas siit oma esimese fisting‘ukogemuse kätte saada. Iseasi, et ma olen dokumentaalfilmidest näinud, et tavaliselt läheb sinna rusikas SISSE, aga no minu omasse ei mahtunud, nii et põhimõtteliselt ta tagus rusikaga vastu taevaväravaid, lootuses, et selle peale ulatavad sõrmed piisavalt kaugele, et avatust kontrollida. Ütleme nii, et see oli nii ebameeldiv, et kõhuvalu kadus selle peale küll kohe ära.
Aga jah, selline kogemus, et kohe põnevusega jäin ootama, mida veel järgmine nädal toob.
40. nädal Tasus vaeva, 40 + 3 tõi nädal. Armas titt on, oli ootamist väärt. Aga mõtlen veel, kui viitsin, siis sünnitusest ja nö “neljandast trimestrist” (ehk siis füüsilisest taastumisest jms) teen eraldi postituse.
Pärdikute päevaraamat 
Seda lugedes tundub, et lõpurase on ikka päris jäle olla.
Mul oli ok. Vähemalt nii palju, kui mäletan. Magasin, padi põlvede vahel, ja mul kippus kogu aeg palav olema, aga muidu oli suht rahulik.
😀 Mulle nii meeldib su kirjutamisstiil:)
Endal mul rasedused suht ok olnud; ainult pesamuna oodates oli esimene trimester raske.
Kui esimest last sünnitama läksin, siis tegi mingi nõme meesarst mulle avatust kontrollides nii liiga, et röökisin pärast seda vähemalt pool tundi sünnitusmaja ees. Teised kaks last sünnitasin erahaiglates ja meesarste endale enam ligi ei lase (ta ei olnud ainus meessoost arst, kes mind traumeerinud on).
Kui nyyd loen ja võrdlen, siis oli kõigi ootamisega viimane kolmandik ikka raske kyll, jah. Nii oli esimesega, esimene laps oli väikseim ja kaalu tuli vähem juurde kui järgmistega, nendega oli tõesti juba rohkem maakera tassimine.
Tartu Naistekas oli Kaljuste, ma ei suuda öelda “doktor” sihukese värdja kohta. Ma ei mäleta, mis asjaoludel ma tema juurde sattusin… Tujukas, väga kergesti ärrituv, hoolimatu, ja sama ytlesid ka mu tuttavad, kellega meil yheealised lapsed on. Kolmanda lapse ootamise ajal (pidin veebruaris visiidile minnes tund aega maantee ääres bussi ootama, sest yhistransporti sel ajal kärbiti jaokaupa ja ette teatamata, mobla aku läks kylmaga tyhjaks, siis läbikylmunud 2-aastasega Toomele koperdama, ja siis see kuradi idikas hakkas mulle uue aja panemise asemel äkki undama, et “te solvate mind oma hilinemisega, kas te kuu peale ei taha lennata jne jne”, kylmunud laps nuttis, mul nägu jääs ja vaagen valutas, visiit jäi ära ja ma palusin pärast lapse syndi uut arsti. Kusjuures igasugu õed, valvearstid, valveämmakad jt olid täiesti viisakad, mitte yks ei suvatsenud sõimata ega jõhkrutseda. Ma vist olin oma asjaga sh synnitamisega liiga hõivatud ka, et ennast nt läbivaatusest häirida lasta 😁
Kõik mu kaks rasedust on alguses halvemad olnud, esimese “algus” kestis umbes 7 kuud – et esimese trimestri järel enam ei iivelda ega oksenda? Ha-faking-HA!
Vbla teised inimesed, aga mina jätkasin täiesti samas rütmis. Ka ei olnud mul “hommikune iiveldus”, vaid “iiveldus igal kellaajal”. Helistasin isegi mingile seksuaalasjade noorteliinile, et kas nii on normaalne, kurtsin arstidele, mingi aeg olin paar päeva haiglas, kui lisaks tavalisele oksendusnormile midagi juurde tuli, vist kõhugripi-laadne.
Hästi ei mäleta enam ka, sellest on ikkagi üle 20 aasta =P
Aga keegi ei arvanud, et oleks halb kogu aeg iiveldada. “Rasedusmuutused on individuaalsed.”
Teise lapsega oli parem, temaga iiveldas aint umbes 4 ja pool kuud ja oksendasin palju vähem. Selleks ajaks olin ka õppinud, et mingite kreekerite närimine hommikul ÜLDSE ei aita, aga sööklatoit, selline vana kooli söök, mida nt Ravi tänaval haiglasööklas pakuti, aitas jube hästi.
Võtsin vist rohkem juurde just seepärast, et käisin seal keedukartuleid valge sousti ja kotletiga söömas nt.
Aga lõpus oli mul siis ilmselt vastukaaluna suht kerge.
Nii nunnu raseduslugu 🙂 Uuu-lallaa ❤
Hull kiusatus on kõiki raseduspostitusi kommenteerida, kui endal jussst sama tee läbitud…. Tahaks igasuguseid soovitusi jagada, kuigi see äkki on natuke ebaviisakas? Aga ma ju niiiii tahaks kogu maailmaga jagada asju, mis mu lapsele ja mulle endale sobivaks on kujunenud?? Jätan mõned mõtted, võta heaks või pane pahaks, saan vähemalt endal kibelust maha 😀
Esiteks, unede osas on geniaalne Love to Dream Swaddle Up, ehk mähkimistekk, milles saab käsi näo juurde viia, aga mitte ennast rusikaga näkku peksta. Kõvasti paremad uned!
Teiseks, väljutusprotsessides proovime lapse märke lugeda ja see on väga huvitav harjutus ajule. Põnev on tema maailma tundma õppida, mis alguses enamjaolt ju seedimisele pühendunud…. Selle kohta on väga hea postitus selle naise blogis: https://minuperspektiiv.com/2020/09/18/sunnist-hadamarkide-kuulamine/
Lisaks oleme rakendanud Pop In vastsündinu mähkmeid (öösel tavaline), mis minuarust on alguses suht lihtne ja lollikindel süsteem.
Kolmandaks, instas on Karrie Locher, kelle highlightsides väga väga head infot nii sünnitusjärgse elu kui imetamise jms kohta.
Neljandaks, Helle Nurmsalu (Kõhukliinik.ee) juures tasub kindlasti vaagnapõhja ja diastaasi kontrollis käia kui umbes kaks kuud möödas. Pole vist ühtegi last kandnud inimest, kellele ma seda ei soovitaks.
Ja lõpuks kõige parem nõuanne, mis mulle on veteranide poolt antud — ükskõik, mis see on, see läheb mööda. Ma valmistusin ühe Redditi kommentaari põhjal suuresti selleks, et esimesed kuud on “a hundred days of darkness”, aga õnneks meil praeguseni on olnud suurem osa ajast täielik lust ja lillepidu. Aga ükskõik, kumba pidi parasjagu on — kas väga raske või täielik õnnistus — siis tänulikkus ja teadmine, et kõik lähebki mööda, ükskõik, mis sa teed, on ikka pidevalt kuklas.
Jõudu ja hingamisruumi!!