Teate küll, kuidas mõnel inimesel on selline nägu, et kohe tahaks lüüa? Rosamund Pike on minu jaoks üks neist inimestest, ta mängib mõrda nii usutavalt. Juba “Gone Girlis” oli ta nii usutav ja nii ebameeldiv ning see film siin polnud mingi erand (ja “Wheels of Time’is” oli mul selle pärast raske uskuda, et ta on “hea”, sest ta tundub alati nii tropp, umbusaldasin lõpuni välja). Esimestest hetkedest saadik lootsin, et keegi lööb teda rusikaga näkku (vist ei spoilerda liigselt, kui ütlen, et seda rõõmu pakutakse ka). Erinevalt Peter Dinklage’ist, kes jätab pigem sümpaatse mulje, tahtsin tema pärast isegi Cyranot vaadata, aga pole veel jõudnud.
Aga Pike’i tegelane Marla on üks halb hai. Väga halb hai, kes jahib rikkaid üksikuid vanainimesi. Põhimõtteliselt rikka mehe Liis Haavel, mängib natuke suuremate panuste ja suuremate numbritega. Aga üks neist, kellele ta kotti pähe tahtis tõmmata, osutub ebameeldivaks ohvriks.
Ei taha liigselt vaatamisrõõmu rikkuda, aga ütleme nii, et kaks kolmandikku filmist meeldisid mulle väga, aga viimane kolmandik tundus lihtsalt ebausutav ja kehvasti kirjutatud. Aga lõpp oli päris hea, vat sellist pööret ma ei oodanud. Kokkuvõttes üks hea film, julgen soovitada.
See kombe on muumidega ja megaarmas, kuigi te selle nurga alt muumisid ei näe
Pole olnud väga tahtmist mammandusest kirjutada, sest nagunii valetaksin – asjad muutuvad nii kiiresti, et see, mis on täna tõsi, ei pruugi enam homme olla. Mõni päev näiteks sobib kõhukott, mõni päev ei sobi, mõni päev meeldib muusika, mõni päev mitte – mõni päev ta järsku isegi ei pööra enam pead hääle suunas (mis on ilmselt seotud sellega, et tal on nina kinni). Küll aga võin öelda, et olen viinud soovituse “maga siis, kui beebi magab” täiesti uuele tasemele. Mitte ainult ei maga ma siis, kui tema magab (päeval küll teises toas, sest kui ta mõneks sekundiks silmad avab ja mind näeb, tekib tal liiga kergesti mõte, et toit on parem kui uni), vaid tihti ka söön siis, kui tema sööb (protip: eelista kananagitsaid jms, mis võivad küll lapsele pähe kukkuda, aga mida ei pea sealt välja pesema), ning liigagi tihti nutan siis, kui tema nutab (nüüd õnneks küll juba tunduvalt vähem). Võib vist öelda, et 3/4, ainult tema eksistentsi viimane alustala on puudu, aga miski ütleb, et on ainult aja küsimus, millal me end ka ühel ajal täis laseme.
Mäletate, ma alguses plaanisin oma esmasündinu tema isiklikku voodisse magama panna, aga feilisin ja ta jäi meie juurde magama? Noh, vähemalt keegi suudab järjekindlalt treeningmeetodeid rakendada, sest ta on põhimõtteliselt treeninud mind elutoa diivanil magama. Nimelt on seis selline, et kui ma pärast ta toitmist tema kõrvale oma voodisse magama jään, siis liigagi tihti teeb ta viie minuti pärast unesegaselt silmad lahti, näeb, et piimalähker on tema kõrval, ja hakkab rapsima, sest uni või mitte, väike lonks tundub ikka ahvatlev. Tegelikkuses on see väike lonks tihti õlekõrs, mis kaamli seljale saatuslikuks saab, näiteks kipub see väike unesegaselt juurde nõutud lonks teisipidi välja tulema. Aga kui ma magan parajasti teises toas diivanil või pesen pesu, magab tema ka rahulikult edasi, nii et järjest rohkem tunnen ma ka öösiti, et “super, ta magab, hiiliks minema”.
Mis on väga kena, aga kes siin keda kasvatama pidi? Vähemalt on järjest tihedamini juhtunud, et õnnestub magav beebi käest panna, ja vahel magab ta isegi rohkem kui 15 minutit edasi. Nii et ma ei kaota lootust, ehk õnnestub seda treeningut siiski ka teisel suunal teha.
Vaatame sarju, nagu ikka. The Wheel of Time põhineb fantaasiakirjandusel ja meeldis mulle väga. Sirru alguses irvitas, et kõikides fantaasiasarjades on selline riietusstiil nagu keskaeg meets chic – keskaegne stiil, aga igal talupojal on kümme kleiti, mis on alati korralikult puhtaks pestud, ja keegi ei haise. Aga üks kord elus on see neil päriselt ära põhjendatud. Nimelt on meil tegu postapokalüptilise maailmaga. Enne Sündmust olid olemas ülikoolid, lennumasinad jms arenenud teadusega seonduv. Sündmuse ja sellele järgnenud sõdade tulemusel on tehnoloogia kadunud ja maailm on põhimõtteliselt tagasi keskajas, aga hoolimata sellest, et teadust arendavaid institutsioone enam ei ole, on siiski alles põhilised teadmised hügieenist, (rahva-)meditsiinist jne. Ja maagia.
Igatahes on meil tegu maailmaga, kus maagiaga tohivad tegeleda ainult naised, sest Sündmuse tõttu muutuvad maagiaga tegelevad mehed maniakaalseks. Nad muidugi siiski vahel salaja üritavad, aga kui vahele jäävad, lüüakse maha. Sellest tulenevalt on mehed ja naised ühiskonnas tavapärasest võrdsemal positsioonil, sest naistel on võimalik end kehtestada moel, mil meestel ei ole.
Selle Sündmuse keskmes olnud mees on aga vahepeal ümber sündinud. Moiraine (ülemisel pildil) pole küll päris kindel, kas mehe, naise või kitsena, aga ta on üsna kindel, et just ühte pisikesse külla. Nii et ta korjab kõik kahtlusalused (sans kits) kaasa ja asub teele suure linna poole, et taas kord hävitada see kõikse paham jne. Vaataja saab siis vaadata ja mõistatada, kes neist see ümbersündinu on (või kas Moiraine on ehk täiesti valel teel).
Ainus negatiivne asi on see, et kardan, et see sari pole kuigi jätkusuutlik. Raamatuid on 14, Netflix on tuntud selle poolest, et teeb sarju kaks hooaega ja siis tühistab ära, sest selle aja peale hakkavad näitlejad rohkem palka nõudma ning asi pole enam nii kasumlik. Nii et hästi ei tahaks uskuda, et seekord järsku maagiliselt kõik 14 hooaega kätte saame, ühel hetkel tuleb ikka lugema hakata. Aga algus oli väga hea ja kaasakiskuv.
“Vaikne meri” ehk The Silent Sea on aga Korea sci-fi. Lühikokkuvõte just see, mis instagrammipildilt näha. Teadusgrupp saadetakse Kuule 24-tunnisele ülisalajasele missioonile, laborisse, mille töötajad surid salapärases õnnetuses. Ja väga hirmus ja mis nüüd edasi saab ja mis juhtus jne.
Taustainfoks siis nii palju, et põhimõtteliselt kogu Maa on kõrbestunud ja seetõttu on inimesed näljas. Ei tea, kuidas teistes riikides, aga Koreas on inimesed jagatud tähtsuse järgi klassidesse, ning sellest klassist sõltub, kui palju vett sulle eraldatakse. Ja see pole mingi “iga päev ei saa juukseid pesta”, vaid pigem “aa, mul oli ka koer, aga ta suri veepuudusesse”. Nii et üks asi, millega inimesi meelitatakse missioonile, mille edukuse tõenäosus on alla kümne protsendi, on lootus paremasse veeklassi saada.
Ainus asi, mis minu jaoks oli tiba kummaline (väljaspool ulmet muidugi), oli see, kuidas sotsiaalne hierarhia toimis. Näiteks mingil hetkel oli kapten doktor Song Ji-ani peale pahane ja ma ei saanud ÜLDSE aru, miks. Nii et ma eeldan, et seal on tegu mingi kultuurispetsiifilise lähenemisega, kui palju peaks hierarhias kõrgema ees koogutama jne.
Huvitavad karakterid ja pole liiga etteaimatav. Mul on viimane osa veel ees, nii et olen väga põnevil.
On selgunud, et mulle meeldib titeblogija olla, sest mulle meeldib vinguda ja värske emana on ometi alati midagi. Kuigi hommikuti on mul üldiselt kaks tundi oma aega, nii et hetkel olen ma heas tujus ja niisama arutan. Huvitavad masinad need imikud. Ma ei saa aru, kuidas see füsioloogiliselt toimib. Öösel (no nii alates kella kahest) on tal enamasti (mitte igal ööl, aga tihti) terve süsteem stand by peal. St süüa küsib ta küll iga paari tunni tagant, aga ma ei tea, kuhu see läheb, sest mähkmesse ei jõua sealt midagi. Magamapaneku seisukohast väga mugav, krooksutada pole vaja, mähet vahetada pole vaja, kuigi ma ca korra öö jooksul ikka vahetan, sest ei saa mina pimedas aru, kas mähe on täitsa puhas või vedelikku ikka on (ning näen, et ähvardab veits hauduma minna, nii et parem karta kui kahetseda). Isegi vehkimist on vähem, moro refleks ka magab vist. Ca kaheksa-üheksa paiku, kui väljas valgeks läheb (ma ei väida, et see on valgusega seotud, vabalt võib olla korrelatsioon, mitte kausatsioon), lülitatakse süsteem raginal sisse. Mina kasutan seda aega selleks, et pesus käia ja endale hommikusööki teha, mees magab selle prõksuva ja pragiseva tite kõrval rahulikult edasi. Igatahes nüüd töödeldakse kõik, mis öö jooksul sisse sai söödud, korralikult läbi. Osa sellest töötlemisest on raske töö ja nõuab veits ägisemist, aga mingeid probleeme otseselt ei ole, ägiseb veidi ja magab edasi. Aga päevasel ajal annab ta ikkagi märku, et vahepeal võiks krooksutada, nii et eks me siis krooksutame, sest nüüd on tal muidu ebamugav. Mähet vahetame vähemalt korra igal ärkveloleku perioodil. Kui ma väga üleväsinud ei ole, siis proovin isegi teda potile panna, kui ta sinna tahtmise nägu teeb. Tihti olen liiga väsinud, sest ta öised uinakud võivad olla kahetunnised ja paar õndsat korda on olnud isegi neljatunnised, aga näiteks täna öösel lasi ta ühetunniste jupikeste kaupa. Ehk siis üldine elu on ikka selline, et ärkab, vahetame mähkme, anname süüa ja üldiselt jääb ta otsekohe magama. Kui ei jää, eks siis saab teha natuke neid asju, mida targad raamatud soovitavad, teda kõhuli panna jne – või proovida ekstreemsusi, näiteks sööta tal kõht täis ja panna ta vankrisse, et näha, kas ta täna suvatseb seal magada või mitte. Aga ma siiralt ei saa aru, millal sellise graafikuga neid õhuvanne tehakse. Hetkel olen veidi teinud nii, et söötmise ajaks veekindel matt + mähe alla ja krooksupausi ajal paneme siis mähkme kinni. Aga see on ju ikka max viis minutit. Kartsin ette juba neid nahaprobleeme, sest mina ise olen sada aastat tampoone (no nüüd kupsikut) kasutanud, sest sidemed tekitavad nii kiiresti nahaärritust.
Vahemärkus. Kui on üks asi, millest ma enne lapsesaamist ÜLDSE aru ei saanud, oli see see, kui palju suuremate panustega absoluutselt iga pisike tegevus on. Näiteks see vankris magamise asi. Mulle siiani tundub sellele mõeldes, et mis seal on siis, mine ja proovi jalutada ja näed, kas tal täna on tuju seal magada või mitte. Reaalsuses tähendab “mitte” aga mitte ainult seda, et “täna ta vankris magama ei jäänud, eks homme jälle”, vaid ka seda, et kui ei õnnestunud seda proovi 10-20 minutiga ära teha (sh riietumine ja lahtiriietumine), siis nüüd on ta üleväsinud ja ei jää neli tundi üldse magama, seisa või pea peal. Või kui ei saa mähe õigel hetkel alla, nüüd on oht, et ajad ta sellega jamamisega üles ja sama lugu. Nii et selles mõttes ma ei saa hästi aru eile netist loetud blogija kommentaarist, et noorematel vanematel on laps loomulikum elu osa, st laps seatakse vanemate rütmi järgi, mitte vastupidi – kas või aastase puhul saaksin juba aru, aga kui ma praegu üritaksin oma suva järgi valida, millal me jalutama läheme vms, siis ta ju ainult röögiks. Või neid nooremaid vanemaid ei häiri, kui ta röögib? Või nooremate vanemate lapsed ei röögi, kui nad suvalisel hetkel näiteks autosse pannakse, sest sai ju kokku lepitud, et kell 11 teeme Triinuga brunchi? Meil on siin igatahes elu selline, et kui ma ei lähtu tema enda graafikust, siis võin kihla vedada, et tulemuseks on üleväsinud laps, kelle magamasaamine eeldab nüüd mitut tundi hüpitamist ja äiutamist. Seda siis lisaks õhtusele kolmele-neljale tunnile, kus ta nagunii ei maga, nii et põhimõtteliselt oled näiteks jalutuskäigu proovimisega või valel ajal arstil käimisega endale kussutamisest just täiskohaga töö teinud ning saad nüüd päevas kaheksa tundi ainult sellega tegeleda.
Miks ta õhtul ei maga? Ma ei tea, ta verbaalne eneseväljendus jätab veel soovida. Igatahes kell viis või kuus (või vahel kaheksa või üheksa) õhtul saabub see kurikuulus witching hour. Nüüd oleme järsku olukorras, kus laps sülitab nibu nuttes välja, et seda kohe uuesti nõuda. Ja nüüd PEAB teda krooksutama, muidu hakkab piima välja tulema. Sirru kutsub seda tralli koolikuteks, aga ma pole päris kindel, kas see on õige. Koolikud peaks ju tähendama, et laps nutab lohutamatult. Meie oma on väga lihtne lohutada, kuigi vahendid selleks on piiratud. Või on see koolikute algus ja hullem alles ees. Praegu on ta vabalt nõus kas või pool tundi järjest kellelgi süles kiikuma või lamamistoolis istuma või kas või isa käest lutti võtma, lihtsalt magada ei kavatsegi ja süüa nõuab iga natukese aja tagant, kuigi ilmselgelt tegelikult enam ei mahu. Ja vot sellest ma aru ei saa – kui tal terve ülejäänud ööpäeva pole probleemi ei gaasi ega piima väljaajamisega, kust see siis järsku tuleb? Gaasivalud oleks ju püsivamalt, mitte ainult neli tundi hilisõhtul. Nii et minu teooria on, et ta lihtsalt on ise nii närviline, et selle pärast neelab liiga palju õhku, ja siis on kõik halvasti.
Sellega seoses avastasin ka, et ta on tegelikult nõus küll magama jääma, ärge öelge, et pole! Ta lihtsalt on nõus magama jääma kõhukotis ja ainult nii kaua, kuni selle kõhukoti kandja on püsti ja õõtsutades ringi liigub. Ehk siis õhtusel pahural ajal on ema südamelöögid + püstiasendis olemine väga teretulnud. Oleks meil väljas normaalne ilm, poleks mingit probleemi, tõmbaks jope peale ja teeks ühe pooletunnise jalutuskäigu, aga praegu on väljas hilisõhtuste jalutuskäikude jaoks natuke liiga libe. Kõhukotiga kõhuli kukkumine poleks ilmselt hea mõte. Nii et sain kõhukotiga ümber köögilaua jalutada ja vaikselt hulluda. Nimelt tuleb 20-30 minutit välja kannatada, siis hakkab sügavam unefaas ja on lootust, et õnnestub ta teda äratamata voodisse ümber tõsta. Õnnestus küll, magas voodis tervelt 15 minutit edasi …
Nii et sealt edasi sai Sirru teda tund aega lutiga ahistada, enne kui ta oli lõpuks nõus süües magama jääda. Beebile nimelt eriti ei meeldi lutt, aga ta on valmis järjekindla meelitamise puhul sellega üsna pikalt vait olema. Mis tundub mulle nii ebameeldiv lahendus, aga ühtki paremat meil siin ei ole, kui mina ise juba kurnatud olen, eks ole.
Ütlen ausalt, et kui ma alguses mõtlesin, et eales ei lase kassi lapse voodisse või üldse tema asjadesse, sest esiteks räpane ja teiseks äkki magab ära, siis nüüd on mul kassi vankris nähes ainus mõte, et vähemalt keegi oskab seda hinnata, las siis naudib. 😀 Ja lisaks on kass õppinud ka juba titte nunnutama (kuigi see tundub veits performatiivne), nii et keerab end vastu ta jalataldu, nii et ohtu ei ole. Kuigi käru koha pealt olgu öeldud, et eile õnnestus mul titega nii sobival ajal välja minna, et ta magas rahulikult terve kahetunnise jalutuskäigu. Viimased 15 minutit tiirutasin küll enamvähem ümber maja, et kui ärkab, siis ei pea kaua lõugama, vaid saab otse tuppa minna, aga üldiselt täielik eduelamus, sain värsket õhku ja liigutada ja D-vitamiini jne ning tema sai värskes õhus magada.
Mul on tunne, et siin on kaks faktorit. Esiteks oli jää kergliiklustee pealt nii palju ära sulanud, et ei kolistanud enam nagu traktoriga, vaid sai normaalselt liikuda (kohati oli libe küll, aga õnneks käru on nagu käimisraam). Ja teiseks sundisin ma lapse isa kiiremini liigutama – ta nimelt tahab involved daddy olla ja kaasa tulla, aga talle ei meeldi kiirustada. Nii et kui ta ütleb, et “las ma käin vetsus ja pesen hambad ära ja …”, siis tuleb talle meelde tuletada, et oleme siin on borrowed time, käi vetsus, kui vaja, aga pühid hiljem. Sest mida kiiremini see titt vankrisse ja välja saab, seda väiksem tõenäosus, et meil hoopis 15 minutit vingumist tuleb.
Aga jah, üldises plaanis on mul tunne, et kogu aur läheb ta elus ja tervena hoidmisele ning ei saa öelda, et ma alati ideaalset tööd teeksin.
Olin loll ja läksin vaatama, mis mu eelmise aasta uusaastalubadus oli. Njah, kedagi vist ei üllata, et see lõputöö valmis ei saanud. 😁 Sel aastal olen targem ja luban, et loen vähem uudiseid. Millegi mitte tegemine võiks ometi olla lihtsam kui millegi tegemine. Küll see lõputöö ka tehtud saab, aga ma küll ei julge mingeid numbreid loopida.
Aastavahetus tuli muidugi rahulikult, vaatasime esmalt telekat ja siis aknast rakette. Näiteks The French Dispatch sai vaadatud, üsna hea oli. Eks Wes Anderson kas meeldib või ei meeldi, mulle meeldib. Aga nii palju ütlen ette ära, et seekord pole tegu ühe ühtse looga, vaid mitme erinevaga (iseasi, kas sõna ühtne on päris see, mids ta teiste tööde kohta kasutada, The Grand Budapest Hotel oli ju ka pigem fragmentidest koosnev lugu).
Teine film, mille võiks ära märkida, on The Pig, peaosas Nicolas Cage. Paljud kriitikud on selle pärast suht sillas olnud, sest nö anti-Wick, vägivald ei ole lahendus, lood kaotusega toimetulekust jne. Ma ei tea, ma olen liiga lihtne inimene, mulle mõjus Cage järjest “Where’s my pig?” korrutamas lihtsalt totralt. Nagu jah, ma sain muidugi aru, et neid teemasid käsitleti, aga see oli liiga üle võlli absurdne ja lihtsakoeline, et mõjule pääseda. Nii et ei, mina ei annaks 9.5 punktk kümnest, kaldun rohkem tavainimeste 5.5 poole, mida erinevatel saitidel näha võib.
Aga tegelikult tahtsin lihtsalt kõigile head uut aastat soovida. Et kõik need põnevad väljakutsed, mis tänapäeval uksest ja aknast sisse tungivad, teile ka jõukohased oleksid ja rõõmu valmistaksid!
Pärdikute päevaraamat 