anna kannatust · konnapoeg

Miks ei võiks olla näiteks märtsi lõpp?

Eks meil kõigil on lapsevanema elust eelnevalt kergelt romantiseeritud ettekujutus, aga ütleme nii, et mõned asjad üllatavad. Üks asi, mida ma ei osanud ette näha, on see, KUI RASKE on talvel sündinud lapsega jalutamas käia. Ja ma ei mõtle siin liikumise osa, teid ikka puhastatakse ja minu käru kannatab lükata küll (lisaks saan aru, et see peaks muudkui paremaks minema, sest kui kogukaal koos lapsega juba tiba suurem on, töötab vedrustus paremini), aknast välja vaadates tundub, et teiste omi samuti. Ei, ma mõtlen seda, et ärkveloleku aega on titel nii vähe, et enamasti päeval ta ärkab, vahetame mähkme ära ja ta nõuab otsekohe süüa ning jääb selle käigus uuesti magama. Suvel tähendaks see seda, et ma võin magava lapse otse kärru tõsta ja jalutama minna. Täna tähendab see seda, et isegi kui ma panen ta magama magamiskott-öösärgis (ehk siis üks kiht katab juba jalgu ka), peab enne kärusse liikumist kindlasti veel mütsi pähe panema, mis on täpselt see asi, mille peale ta kindlasti üles ärkab. Oleks ainult sooja magamiskotti asetamine (jah, toa magamiskott läheb sooja magamiskotti bagception), poleks nii väga vahet, aga talvel võiks ikka müts ka olla, nii et nüüd on ta üleval ja iga kord mõtled, kas rahuneb nüüd vankri liikumise peale maha või mitte (ja tema omalt poolt mõtleb sama, sest päevad pole ju vennad). Täna oli esimene päev, mil ta tõesti vankris magama jäi, ja Cyrus lubas mul ta isegi vankriga verandale jätta (et kümne minuti pärast öelda, et põsed on NII külmad, aga no ega ei peagi kohe pikkadest väliuinakutest alustama), aga no ma oma kujutlustes tegin sellal juba 10 km ringe. Homme on jälle miinus 12, nii et siis istume toas nagu Miškad ja vaatame aknast välja.

Teine asi, mida ma ei osanud ette näha, on see, mille kohta Reet ütleb, et lapsed kahjuks ei oska lugeda, nii et nad ei tea, mida kõike nad peaksid kindlasti tegema või kindlasti ei tohiks teha. No näiteks MINA tean, et laps peaks magama ainult külili, nii et just nii me elasimegi oma … kümme päeva. Siis õppis ta ise end selili nihverdama ja teda üldse ei huvitanud, et targemad inimesed leiavad, et ta võiks külili olla. Kuna ta keerab selles asendis vabalt ise pead vasakule ja paremale, siis ma liigselt ei muretse – saan aru, et võiksin ta täiesti pambuks mässida, aga seda ka ei taha teha, las inimene naudib elu.

Kolmas teema, kus mul oli selgelt idealiseeritud maailmanägemus, oli mu väga hea teooria, et titt hakkab magama meie voodi kõrval olevas pisikeses voodis. Reaalsus on see, et ta jääb magama ainult rinna otsas, ja pärast seda teda põhimõtteliselt liigutada ei saa, sest kui ka jäävad alguses silmad kinni, on need hiljemalt 5-10 minuti pärast kõpsti lahti. Nii et seal, kus tema sööb, seal tema ka magab. 99% ajast on see minu voodi, sest esimesed nädal aega ei saanud ma istuda ja pidin teda seega voodis külili toitma. Kergesti ärkamine käib kahjuks ka krooksutamise kohta, nii et kui kellelgi on häid mõtteid magava lapse krooksutamiseks, siis olen üks suur silm. Hetkel teen lihtsalt nii, et kui tean, et ta vasakul rinnal sööb tavaliselt 20 minutit, siis proovin ta kuskil 15 peal ära krooksutada, aga pole kindel, kas see on parim lahendus.

Ilma rinnata oleme ta siiani magama saanud täpselt kolmel korral. Ühe korra autosõidu ajal, ühe korra jalutamise ajal ja ühe korra karjus ta end (pärast kolme tundi kõige muu proovimist) Cyrusele näkku hingetuks ja vajus ära, sellal kui mina vetsus olin. (Kahel esimesel juhul õnnestus tõesti ta voodisse ümber tõsta ilma teda äratamata.) Viimasel ajal on tal õhtuti mõned tunnid, kus ta pahurdab ja sugugi magada ei taha, nii et igasugu õõtsutamisi ja kiigutamisi on saanud proovida küll. Ja siis on mingid inimesed, kes ütlevad, et ma teen iseendale karuteene, kui lasen tal oma voodis magada ja süües magama jääda. Ma saan sellest ju teoreetilisel tasandil suurepäraselt aru, aga äkki ütlete kohe seda ka, kuidas see ümberkasvatamine käib siis? Enne IGA magamapanekut viin jalutama/autoga sõitma v?

P.S. Seda tahaks ka teada, kaua ma nutan nagu debiilik iga väikese asja peale? Kusjuures need on nii totrad asjad, et kui siis Cyrus küsib, miks ma nutan, on konkreetselt häbi öelda. Nii et palun öelge mulle, et see läheb paari nädalaga üle, mitte paari aastaga.

P.P.S. Keegi siin küsis, kas ma olen alati tahtnud lapsi saada. Pigem mitte. Selles mõttes, et mulle meeldivad lapsed, aga ma arvan, et nad peaksid sündima suurest armastusest, mitte selle pärast, et “peres peab ikka ühine laps ka olema” või veel vähem kellegi emotsionaalseks karguks / egoistlikel kaalutlustel. Ja ma ei mõtle sellega, et peab olema traditsiooniline “valge aiaga” heteropere, vaid et võiks olla emotsionaalselt turvaline armastav keskkond. Nii et kui ma poleks olnud suhtes, kus lapsel minu meelest tõesti hea kasvada on, ja koos mehega, kes mulle päriselt toeks on, poleks ma kindlasti last saanud. Praegugi on raske, ma ei kujuta ette, kuidas need naised emadust naudivad (või sellega hakkama saavad), kelle mees tuleb koju ja küsib, mis söögiks on.