anna kannatust

Miks ei võiks olla näiteks märtsi lõpp?

Eks meil kõigil on lapsevanema elust eelnevalt kergelt romantiseeritud ettekujutus, aga ütleme nii, et mõned asjad üllatavad. Üks asi, mida ma ei osanud ette näha, on see, KUI RASKE on talvel sündinud lapsega jalutamas käia. Ja ma ei mõtle siin liikumise osa, teid ikka puhastatakse ja minu käru kannatab lükata küll (lisaks saan aru, et see peaks muudkui paremaks minema, sest kui kogukaal koos lapsega juba tiba suurem on, töötab vedrustus paremini), aknast välja vaadates tundub, et teiste omi samuti. Ei, ma mõtlen seda, et ärkveloleku aega on titel nii vähe, et enamasti päeval ta ärkab, vahetame mähkme ära ja ta nõuab otsekohe süüa ning jääb selle käigus uuesti magama. Suvel tähendaks see seda, et ma võin magava lapse otse kärru tõsta ja jalutama minna. Täna tähendab see seda, et isegi kui ma panen ta magama magamiskott-öösärgis (ehk siis üks kiht katab juba jalgu ka), peab enne kärusse liikumist kindlasti veel mütsi pähe panema, mis on täpselt see asi, mille peale ta kindlasti üles ärkab. Oleks ainult sooja magamiskotti asetamine (jah, toa magamiskott läheb sooja magamiskotti bagception), poleks nii väga vahet, aga talvel võiks ikka müts ka olla, nii et nüüd on ta üleval ja iga kord mõtled, kas rahuneb nüüd vankri liikumise peale maha või mitte (ja tema omalt poolt mõtleb sama, sest päevad pole ju vennad). Täna oli esimene päev, mil ta tõesti vankris magama jäi, ja Cyrus lubas mul ta isegi vankriga verandale jätta (et kümne minuti pärast öelda, et põsed on NII külmad, aga no ega ei peagi kohe pikkadest väliuinakutest alustama), aga no ma oma kujutlustes tegin sellal juba 10 km ringe. Homme on jälle miinus 12, nii et siis istume toas nagu Miškad ja vaatame aknast välja.

Teine asi, mida ma ei osanud ette näha, on see, mille kohta Reet ütleb, et lapsed kahjuks ei oska lugeda, nii et nad ei tea, mida kõike nad peaksid kindlasti tegema või kindlasti ei tohiks teha. No näiteks MINA tean, et laps peaks magama ainult külili, nii et just nii me elasimegi oma … kümme päeva. Siis õppis ta ise end selili nihverdama ja teda üldse ei huvitanud, et targemad inimesed leiavad, et ta võiks külili olla. Kuna ta keerab selles asendis vabalt ise pead vasakule ja paremale, siis ma liigselt ei muretse – saan aru, et võiksin ta täiesti pambuks mässida, aga seda ka ei taha teha, las inimene naudib elu.

Kolmas teema, kus mul oli selgelt idealiseeritud maailmanägemus, oli mu väga hea teooria, et titt hakkab magama meie voodi kõrval olevas pisikeses voodis. Reaalsus on see, et ta jääb magama ainult rinna otsas, ja pärast seda teda põhimõtteliselt liigutada ei saa, sest kui ka jäävad alguses silmad kinni, on need hiljemalt 5-10 minuti pärast kõpsti lahti. Nii et seal, kus tema sööb, seal tema ka magab. 99% ajast on see minu voodi, sest esimesed nädal aega ei saanud ma istuda ja pidin teda seega voodis külili toitma. Kergesti ärkamine käib kahjuks ka krooksutamise kohta, nii et kui kellelgi on häid mõtteid magava lapse krooksutamiseks, siis olen üks suur silm. Hetkel teen lihtsalt nii, et kui tean, et ta vasakul rinnal sööb tavaliselt 20 minutit, siis proovin ta kuskil 15 peal ära krooksutada, aga pole kindel, kas see on parim lahendus.

Ilma rinnata oleme ta siiani magama saanud täpselt kolmel korral. Ühe korra autosõidu ajal, ühe korra jalutamise ajal ja ühe korra karjus ta end (pärast kolme tundi kõige muu proovimist) Cyrusele näkku hingetuks ja vajus ära, sellal kui mina vetsus olin. (Kahel esimesel juhul õnnestus tõesti ta voodisse ümber tõsta ilma teda äratamata.) Viimasel ajal on tal õhtuti mõned tunnid, kus ta pahurdab ja sugugi magada ei taha, nii et igasugu õõtsutamisi ja kiigutamisi on saanud proovida küll. Ja siis on mingid inimesed, kes ütlevad, et ma teen iseendale karuteene, kui lasen tal oma voodis magada ja süües magama jääda. Ma saan sellest ju teoreetilisel tasandil suurepäraselt aru, aga äkki ütlete kohe seda ka, kuidas see ümberkasvatamine käib siis? Enne IGA magamapanekut viin jalutama/autoga sõitma v?

P.S. Seda tahaks ka teada, kaua ma nutan nagu debiilik iga väikese asja peale? Kusjuures need on nii totrad asjad, et kui siis Cyrus küsib, miks ma nutan, on konkreetselt häbi öelda. Nii et palun öelge mulle, et see läheb paari nädalaga üle, mitte paari aastaga.

P.P.S. Keegi siin küsis, kas ma olen alati tahtnud lapsi saada. Pigem mitte. Selles mõttes, et mulle meeldivad lapsed, aga ma arvan, et nad peaksid sündima suurest armastusest, mitte selle pärast, et “peres peab ikka ühine laps ka olema” või veel vähem kellegi emotsionaalseks karguks / egoistlikel kaalutlustel. Ja ma ei mõtle sellega, et peab olema traditsiooniline “valge aiaga” heteropere, vaid et võiks olla emotsionaalselt turvaline armastav keskkond. Nii et kui ma poleks olnud suhtes, kus lapsel minu meelest tõesti hea kasvada on, ja koos mehega, kes mulle päriselt toeks on, poleks ma kindlasti last saanud. Praegugi on raske, ma ei kujuta ette, kuidas need naised emadust naudivad (või sellega hakkama saavad), kelle mees tuleb koju ja küsib, mis söögiks on.

35 kommentaari “Miks ei võiks olla näiteks märtsi lõpp?

  1. Kannata, teie õpite vanemdamist ja tema õpib alles titt olemist. Minu Põnn nõustus õues vankris olema umbes 3kuuselt. Seni oli nii, et kas õnnestus mul saada magav titt vankrisse ja sain jalutada, kui tüüp ärkas siis jalutasin röökiva titega või siis jalutasin hoides ühe käega süles titte ja teisega manööverdasin vakrit. Aga mingi 3kuusena tüüp leebus, uinus vankris kiirelt ja algasid 2-3tunnised päevauned. Õndsus kuubis.
    Ja ega see riietamine hiljem ka ülearu lihtsamaks lähe, puikleva aastase talvekombekasse toppimine käib umbes nii, nagu teeks sama kaheksajalaga…

  2. mu vol 1 keeldus vankris magamast, omaette magamast jne, üldse oli parem olla kas süles või tissi otsas. ja seoses kõige eelmainituga ei krooksutanud ma teda vist kordagi. kui laps on nõks kabedam, siis transfeerisin teda kõhuli käe peal magades, siis oli kõht survestatud, ehk siis teoreetiliselt peaks ka aitama seedida/gaase väljutada jne, või siis vahtis ka üle mu õla selja taha, mis on ka krooksutamise asend aga seda kroooksutust ei märganud,
    vol 2 magas hästi, oli nõus olema omaette jne aga krooksutamist ei mäleta. mõlemale tegin vahel jalatallamassaaži (mis aitab mh ka seedimisele kaasa, eriti hea on see öösel ja pärast söötmist, mil kõhumassaaž on välistatud) ja ka kõhumassaaži

  3. Vaatenurkade mitmekesistamiseks. Olemas on ka teine äärmus. Minu kaks väiksemat last olid sellised, kes magasid päevaund ainult õues vankris. Õnneks ei pidanud see liikumises olema. Aga. See tähendas ka seda, et lapsed magasid õues talvel, kui neil oli kõrge palavik või kui lihtsalt oli -25 kraadi sest nad ei jäänud toas magama ja niisama vankrisse panemisega ei läinud ka pettus läbi. Nii meil siis need haiged lapsed õues magasid…. Kõik lapsed on olnud sellised, kes jäävad söömise pealt magama, mõne aja pärast on ka Sinu oma ehk selline tuimem tükk, kelle saab siis lihtsalt oma voodisse veeretada.

  4. Kui laps jääb ainult syyes magama, siis ei ole mõtet teda muude meetoditega röögitada, sest see kurnab nii sind kui teda. Ma tahtsin oma laste ja mdg ka iseenda elu võimalikult vähemkurnavaks teha ja see, lasta neil tellimise peale syya ja magada, oligi asi nr 1. Kui laps kasvab, läheb tema magu suuremaks, uni pikemaks ja meel lahkemaks, praegu on tal ju ka mõnusast troopilisest merest väljakolimise šokk yle elada.
    Mu 3 last on talvel syndinud (jaanuar ja veebruar, veel 1 kodaniku aprilli algus on nii ja naa), nii et istusingi toas, käru vedeles niisama ja kogus tolmu. jalutamiseks läks alles siis, kui lapsuke kõhukotis istuda suutis ja nii jäigi. Käruga lumevallidel ja jää sees koperdamine ei tundund eriti mõistlik. Suvepoole aga on oma aiaga uberikus elaval inimesel muudki teha, kui jalutada 🙃
    Kui juba jutuks tuli, siis mul hakkab talvest kõrini saama. Tänu lumesupile on KÕIGIL, eluviisist olenemata, erinevaid hädasid, Sina ei ole yksi oma vangitundes.

  5. Meil töötas mõlema lapse puhul magama panemiseks või nutu vaigistamiseks kiigutamine või keerutamine kui miski muu ei aidanud, ehk siis tasakaaluorganile oli vaja koormust pakkuda. Mina füüsiliselt tugevama vanemana tegin enamasti seda harjutust higistamiseni. Positiivse koha pealt pole neil kunagi merehaiguse probleeme esinenud 😀

  6. Sellest loost ilmselt pole väga abi, aga minu laps oli kolm kuud nõus päevaund magama ainult liikuvas vankris. Siis vahetasin täiesti juhuslikult välja kombeka – kottkombe asemel sai selga tavaline kombekas, kus lisaks varrukatele ka sääred olemas. Ja sellest päevast peale magas probleemideta, ilma et keegi teda ringi kärutama oleks pidanud. Võis olla kokkusattumus, ega tea.

  7. Praegu vast jah lihtsalt kohaneb maailmaga, sellepärast on raske. Lutt ei aita?
    Tahtsin veel eelmise postituse kohta küsida, et kas lapsele nimi/bloginimi on juba olemas? Arvan, et sina suudad privaatsuse piiri pidada kindlasti ja on ju palju toredaid juhtumisi, mis väärivad blogis jäädvustamist ega ole kakaga seotud .
    Ma olen 15 aastat oma lastest bloginud (muuhulgas) ja pole nagu probleemi olnud. Kakst pole kirjutanud vms. Poeg mingil ajal küll arvas, et tema ei soovi blogis figureerida, aga tütred on edevad, neil pole midagi selle vastu.

    1. Hea küsimus. Cyrus on teda minu eeskujul juba Tibuks kutsuma hakanud, nii et pean mõtlema pisut, kas sobiks 🐤 siia ka. Või noh, hetkel veel 🐣. Aga mulle endale tundub juba paratamatu, et küllap temast ikka juttu tuleb, kui ta nii suure osa mu elust on hõlmanud.

      Ahjaa, Cyrust lutt natuke aitab. Minu puhul ta ei hakka sellist nalja kaalumagi, sest ta teab, et parem kraam on lähedal.

  8. Kas sa mingit kandevahendit oled proovinud? Meil oli lina elupäästja, sai nii õues käia kui kodus toimetada, laps samal ajal magas magusat und ja kui liiga vara ärkas, siis õõtsusin ta joogapallil uuesti magama. Lina tundus alguses enne proovimist väga keeruline, aga tegelikult vaatasin 2x üht Youtube’i videot ja tegin seda ümber sidumist kaasa ja sai kiirelt käppa. Ma kasutasin küll ainult trikotaažlina, see on venivam ja lihtsam kui kootud lina, aga vastsündinule mõnusam ka. Järelturul liigub neid päris palju. Jaksu!

    1. Kuidas see magamajäämise osa on seal? Eeldan, et ta linas olles jäi magama, mitte ei nõudnud röökides rinda? Või enne söötsid kõhu täis, peaaegu magama, ja siis panid ta sinna?

      1. Enne söötsin kõhu täis ja siis linasse. Kui juba osavamaks muutusin, siis mõnikord õnnestus teda ka linas olles rinnaga toita. Aga mis sobib ühele, ei sobi teisele jne. Mu lapsel oli päris hull refluks ka esimesed 6 kuud, nii et püstine asend aitas toitu sees hoida, voodis oksendas end koguaeg täis. Ja no krooksud-puuksud tulid ka päris hästi välja nii. Une osas oli alguses suureks abiks ka kinni mähkimine (sellised spets mähkimis-magamiskotid on olemas, millega mugav nt mähkmeid vahetada) ja siiani on abiks valge müra. Meil on aeg-ajalt lambiste asjade peale haukuv koer ja väga läbikostuvad seinad, aga 1,5a magas isegi aastavahetuspeo ja saluudi maha tänu sellele.

  9. Ahh, ma ütleks, et kõik kujuneb aegapikku. Kaks esimest nädalat on ikka väga lühike aeg – varsti juba ta ei maga nii palju ja on võimalikud igasugused muud manöövrid. Päris kiiresti muutub see aeg, nii, et tasub nautida aega, kus titt magab.
    Kui jääb süües magama, jääb süües magama, sinna polegi muud teha. Oma voodis… mul poeg üheksane ja nüüd paar aastat juba ei koli öösiti meie voodisse ümber 😀 Nii, et kunagi hakkab ikka oma voodis magama, vähemalt teismeeas. Ok, nali naljaks, aga jah, tema oli see laps, kes tahtis lähedust ja kelle puhul oli võrevoodi mõttetu aksessuaar, kus mingit muud mudru hoida. Aastaselt jms magas ikka oma voodis juba, aga lihtsalt ise pidi juures olema, kuni magama jäi ja pahatihti lõppes see sellega, et ise ärkasid hommikul ka lapse voodis, sest no liiga väsinud olid, et ümber kolida.
    Mis muidu magamisse jms puutub, ma arvan, et tasub katsetada eelmainitud erinevaid riideid. Lapsed võivad olla nii erinevad. Tütar mul näiteks magas titena ainult kookonisse mähituna, ikka pikalt pidi tal tekk ümber olema, pool aastat kindlasti. Poeg seevastu ei kannatanud üldsegi mitte mingit tekki, isegi peale panna ei saanud eriti, rääkimata sissemähkimisest. Kõhukotis teda samuti kanda ei saanud, tüdrukut sai.

  10. Külili vs selili magamine on mu meelest mööda va Berliini müüri jooksev kultuuriline lõhe, sest müürist idas raiutakse, et peab külili, sest muidu on ohtlik ja läänes on täpselt vastupidi. Mu Šveitsi lastearst küsis mõlema lapsega esimesel neljal kuul, et kas laps magab ikka selili JA omas voodis. Emapuhkus on neli kuud ja imetamine pole just kõige levinum tegevus, seega kaisus magamine on midagi väga veidrat ja pigem taunitavat.

    1. USAs öeldakse ka, et selili, nii et see on see üks koht, kus Cyrust ka üldse ei häiri see, et ta enam külili pole. Aga alguses ma muidugi panen ta oma elu lihtsustamiseks külili, sest pikali imetades saab nö “kõhud kokku” meetodiga kõige normaalsema haarde.

      1. Aga mul oli beebi viimati 12 aastat tagasi. Vb nüüd muud juhised. Paljudel on siin häda küll sellega, et laps ainult selili maganud ja kukal lapik.

        1. See on kohe päris kindlasti mingi linnalegend, et lastel jääb paarist kuust selili magamisest pea lapikuks. Kui see tõsi oleks, peaks kõik inimesed näost lömmis olema kui teatavat sorti buldogid, sest üsna kiiresti hakkavad lapsed kõhuli ehk sisuliselt nägu vastu madratsit surutuna magama 😀

        2. Selili magamise ja pea lapikuse kohta ei oska öelda, küll aga tean paari last (no nüüd juba noort inimest), kes kippusid esimestel elukuudel ainult ühel küljel magama ja ongi päriselt pea lopergune.

  11. Võib proovida panna mütsi pähe enne söömist, siis pole sellega pärast sahmimist.
    Rootsis muide just soovitatakse vastsündinu selili magama panna.

  12. Beebide külili panemist propageeriti Nõukogude Liidus ja ma väga imestan, et tänapäeval Eestis kogu meditsiinipersonal endiselt veel seda soovitab. Kui vaadata teadusuuringuid või lihtsalt guugeldada selle kohta inglise keeles, siis leiad ainult seda, et beebi peaks magama selili. Mis on ausalt öeldes ju ka loogiline, sest külili ei suuda ta end ise kuidagi sättida, miks peaks see kõige turvalisem magamisasend olema? Beebide puhul toimub piima tagasiheide/oksendamine teistmoodi kui täiskasvanutel, seliliasendis voolab see kõik kenasti suunurgast välja, ei vaju kurku tagasi. Mingi refleks, mille loodus on nii seadnud.

    Igaüks paneb oma lapse muidugi sellesse asendisse, mida ise kõige sobivamaks peab, ma ei tahagi arvustada. Aga kui sinu oma soovib selili magada, siis ära sellepärast küll üldse põe. Nii on tal igati hea ja mugav, las magab!

    Meil juhtus hiljuti nii, et tol hetkel mõnenädalane oli lamamistoolis ja pea vajus liialt rinnale, õhk ei käinud enam läbi. Kõõksus püüdes midagigi hingata. Ma olin kuulnud, et võib nii juhtuda, aga muidugi arvasin, et mitte meiega. Enam ei julge kuskile mujale kui täiesti siledale pinnale jätta kui just ise täitsa kõrval ei istu. Külili magamisel on sama oht, et kui siis näoli peaks vajuma või muudpidi valesse asendisse, siis nii väike ei suuda end ise sealt välja keerata. Selili olles seda riski ei ole.

  13. tervise, hariduse ja lastekasvatuse osas on kõik eksperdid… Mul oli üks vend, kes põhimõtteliselt ei maganud. Ma proovisin küll hea, küll kurjaga (isegi selle maika-mehega proovisin), aga no ei maganud üle 40min. Seda ka öösel. Nüüd on 6, öö läbi magab oma voodis loetud ööd aastas. Teine vend – andsid süüa, panid riidesse, andsid luti ja tõstsid vankrikorvi rõdule – magas 3 tundi. Magama jäi suvalise etapi ajal. Ehk kokkuvõttes – esimesel eluaastal on magamine ja söömine suht nõudmisepõhine. No mingi graafik tekib – selleks, et tuleks mingi uus arenguetapp ja uus graafik.
    Krooksutamine – mul on mõlemad olnud inim-purskkaevud. Koostöös sellega, et üks ei maganud ega võtnud alatest 6. elukuust lutti, oli kogu see söötmine-krooksutamine-uuesti magama jäämine suht võimatu ettevõtmine. Kasutasin erinevaid võtteid (kaldus voodi jms), aga pmst aitas ainult aeg.

  14. Minu beebi sinu omast 2 ndl vanem ja vahva lugeda, suhestun nii palju.
    Meil ka algul ta magas minu või mehe kaisus, imetasin algul külili ja tundus mugavam jätta ta öösiti peale toitmisi sinnasamma magama.
    Siis ikkagi vaatasime, et minu ja mehe unekvaliteet oli nii olematu ning hakkasime tõstma teda võrevoodisse. Peale toitmist ka ta alati unine ning lihtsalt tõstan ta öösiti tema enda voodisse. Tihti magabki nii edasi, lutt suhu, vajadusel silitan natuke pead, võib ka youtube’ist natuke valget müra taustaks panna, see ka rahustab. Üldjuhul siis ikka öösiti uinub ilusti ning meie kõigi uni nii palju parem. Teeb ilusad pikad uned ning mina ärkan oositi

  15. ma oma esimest last ikka püüdsin krooksutada. Teine magas samuti ainult tissi otsas, tihti polnud mul aimugi, kumb meist söötmise ajal enne ära vajus, mis seal siis enam krooksutada. Samas seda ei märganud et ta rohkem gaasivalude käes oleks vaevelnud.

  16. Ütlus, et magav laps on parim laps, on tõsi. Kahju, et minu beebi ei armasta magada muahaha. Meie majapidamise rekord on vist 5h ärkvelolekut. Tüüp vilistab valge müra ja silitamise ja soojade tekkide ja mis veel peale, kui tõsta ta võrevoodisse. Vanker ja auto on siiani toiminud.
    Käisin just -20 kraadiga õues ja beebi magas ukse all (õues) veel mõnda aega edasi. Loodame nüüd parimat!

  17. Mul on ka laps, kes ei oska magada. Algul ainult rinna otsas, vanker ka ei sobinud väga pikalt. Viienädalaselt olid kaks-kolm nädalat koolikud, mis minu meelest tekkisid seetõttu, et ma ei saanud teda piisavalt krooksutada. Tõestada muidugi ei saa – ei saa ju tagasi minna ja teisiti proovida.

    Nüüd on aasta ja seitse kuud ja endiselt suur rinnapuuk. Veidi enne aastaseks saamist üritasin maikuus vähemalt rinnaga uinumisest lahti saada ja sain nii suure viha osaliseks, et jätsingi pooleli. Augustis proovisin uuesti ja seekord oli edukam. Ehk siis ta on nüüd võimeline ilma rinnata ka uinuma, aga enne ikka küsib viis korda, et äkki saab. Mõnikord juhtub endiselt, et uinub rinnal, aga tahtsin sellest lahti saada just selleks, et saaksin paremini ise minema minna.

    Magamine on siiani horror, ma ei tea, millal ta üksi hakkab magama. Inimesed, kes räägivad, et paita pead ja white noise, ei ole lihtsalt kokku puutunud selliste lastega. Mõnel on teine temperament ja neile ei aita sellised nipid. Minu oma lihtsalt röögib paar nädalat iga muudatuse peale, kuni lõpuks annab alla. On küll jutt, et laps nutab ainult siis, kui tal on midagi viga, ja ma tahaks seda uskuda, aga mõnikord tundub, et minu oma on lihtsalt kangekaelne asshole. Seda ei tohi välja öelda muidugi, sest siis see nagu tähendaks, et ma ei armasta oma last. Armastan. Ta on mu kuu ja tähed. Aga õppigu magama, raisk!

  18. Mu teine laps oli ka esimesed kolm kuud minu voodis ning öösel ei krooksutanud ma kedagi ja kõik oli lill. Pärast kolmandat kuud hakkas ta öösel rohkem sahmerdama ja me hakkasime teineteist segama, siis kolis ta ilma mingi probleemita oma voodisse meie voodi kõrval. Lõpuks teed sa seda, mida jaksad ja nii nagu sul mugavam on.
    Lapse põsed võivad jahedad olla, las mees katsub sõrmega kuidas tal kraevahel on. Kui tiitel on ebamugav annab ta sellest kindlasti teada

    1. Kui põnev artikkel!

      “Neoteensusega ei saa seletada veel ühte inimese erilaadsust teistest primaatidest: puberteedieast alates on emasinimesel piimanäärmed ehk rinnad pidevalt puhetunud, esileküündivas olekus.”
      PUHETUNUD!

      Teab keegi, kas Eesti Loodus ka aastal 2022 sama kvaliteetset sisu avaldab? Siis peaks täitsa tellima.

  19. Ma tahtsin lihtsalt lisada, et seda nutmist jääb kindlasti vähemaks. Mäletan isegi, kuidas mõned päevad pärast sünnitust duši all käisin ja lihtsalt ulgusin kõva häälega. Mille peale? Mitte millegi. Lihtsalt oli selline tunne, et on vaja. Aga ma olen ka väga tundlik igasuguste hormonaalsete muutuste suhtes. Aga üks hetk keha ja vaim harjuvad uue hormoonikomplektiga ja saab ennast jälle normaalse inimesena tunda. Kuigi osad asjad muutusid küll jäädavalt (laps on 7-aastane) – kui enne nautisin õudukate ja maailmalõputeemaliste filmide/sarjade vaatamist, siis pärast lapse saamist ei taha ma neist midagi kuulda. Autoga sõitmist ka ei ole siiamaani uuesti nautima hakanud, kuna vastutus teise inimese elu eest on nii suur. Ja kui tunned, et ikka kuidagi ei saa ree peale, siis tasub rääkida ämmakaga.

  20. MINA! Mina tahan rääkida, kuidas laps panna oma (võre)voodikesse magama! Imiku oma voodisse magama saamine on mu elu üks suurimaid võite (lapsuke ise saab varsti 9 aastaseks…).
    Kõigepealt: alusta siis, kui inimene on u 3 kuune ja sa näed, et tal hakkab mingi kindel päevakava hakkab tekkima. Varem pole mõtet väidavad eksperdid ja ma olen nõus. Pisem jääbki peale iga imemist magama, sest see on talle nii raske ning magamisajad sõltuvad siis ka selles, millal talle see tiss suhu torgatakse. Aga 3 kuused ning vanemad püsivad juba omas tempost ärkvel. Seega siis tuleb hakata õppima, millised on sinu lapse väsimuse ja une märgid (a la nühib rusikatega nina ja silmi vms). Ideaalis sa võiksid seda aega juba umbes ette teada, milla tavaliselt ära väsib (näiteks meil oli esimene uni 1,5h peale ärkamist) et teha ära kõik vajalikud protseduurid enne, kui uneaeg kätte jõuab.
    Siis paned inimese voodisse ja silitad ta selga ning ümised rahustavalt. Minu lastele meeldis, kui õrnalt sõrmeotstega selga kraabata. Mõnedele isenditele mõjub rahustavalt ja uinutavalt sõrmeotstega seljale koputamine.
    Kui inimene hakkab vigisema, võta ta sülle. Rahusta maha – ja pane voodisse tagasi. Korda N+1 korda.
    Kui sul veab ning peale mitmeid lõputuna tunduvaid päevi laps ongi nõus niimoodi tukkuma jääma, siis hiili teise tuppa aga jäta uks vahelt lahti. Kui ta häält tegema hakkab – tule tagasi rahustama, aga pärast lahku uuesti.
    Viimane etapp on selline, et paned lapse voodisse ja lähed teise tuppa kuulama, kuidas ta ennast rahulikult magama laliseb. Kui ta häält tõstad, siis hüüad talle kõrvaltoast midagi rahustavat vastu, aga kohale enam minema ei pea.
    Vot nii. Selline on siis kokkuvõte minu elu Suurimast Saavutusest. Adekvaatsuse huvides olgu lisatud, et esimese lapsega selline pull mul ei õnnestunud (3.a. panin teda nii päeval kui õhtul magama oma süles), aga teise lapsega Ma Tegin Ära!

  21. Minu ainuke soovitus kõikidele lapsevanematele on, et kuula oma südamehäält ja tee nii nagu sulle kõige õigem/parem/mugavam tundub. Mina jooksin usinalt esimese lapse kõrvalt mitu kuud jutti igal ööl kaks korda kõrval tuppa teda söötma. Esimesed kuud jäi ta ka kohe kõpsti ise tuttu, vahepeal aitas ka pambuks mähkimine, aga ühel hetkel enam mitte. Ja sellest hetkest on nad mõlemad mu kaisus maganud. Titevoodi oli õnneks teise ringi oma, muidu täiesti mõttetu ost 🙂 Vedasin madratsid lapse tuppa põrandale, et abikaasa uneprobleeme mitte süvendada ja vahel magasime seal kõik terve vahmiiliga. Siin Lääne-Euroopa ääremaal ma sellest kõva häälega rääkida ei ole tihanud, sest siin pannakse tited oma tuppa ja seal nemad siis on. Veel vähem olen ma rääkinud, et kui lihtne oli neid esimesel aastal rinna otsas magama saada. Kui nad just õues ja vankris ei maganud – aga seegi on siin tabu. Üle paari kuu rinnaga toitmisest rääkimata. Ma ei ütle, et nii ainuõige on nagu mina tegin, aga mulle sobis nii. Ei maksa karta, et nii jääbki igavesti või et see beebile kuidagi halb harjumus on vms. Ma nimelt alguses nii arvasin, kuulasin tubli tüdrukuna lastearsti ja üritasin viielisena kõiki nõuandeid jälgida. Väga-väga rumal tegu, aga õnneks sain ruttu pihta, kuidas ma tegelikult tahan oma beebidega toimetada.
    Ja see nutt alguses on täiega sürr ja hirmus. Ma esimesed nädalad ainult nutsin, põhimõttelise suurema osa ärkvel oleku ajast. Õnneks läks umbes paari-kolme nädala pärast pisut lihtsamaks ja siis ühel hetkel oligi ok. Lapse saamine pöörab niigi elu suht peapeale ja siis need hormoonid ka veel. Ja mu meelest sellest väga ei juleta rääkida ka -peaks justkui maru õnnelik ja rõõmus olema beebi üle ja et mis seal nutta. Ma tundsin ennast veel ekstra kehvalt seepärast. Tasub rääkida, juba see aitab.
    Vabandan, et nii pikk kommentaar tuli, aga see on oluline teema mu jaoks 🙂
    Palju rõõmu ja muhedat kooskasvamist!
    pikaaegne püsilugeja T

  22. Ma öösiti ei krooksutanudki. Esimesel lapsel oli kahe söögikorra alguse vahel 2 tundi ja ta sōi u 45 min. Tõstsin rinnale ja suikusin ise uuesti magama. Kui ärkasin ja ta lõpetanud oli, pakkisin oma rinnad kokku ja nii see öö läks. Krooksutamine oleks tähendanud tema ärkamist ja uni oli püha.
    Teine laps jättis pikemad söögivahed ja sōi kiirelt, aga ei hakanud tedagi krooksutamisega äratama. Tal oli voodi meie voodi küljes – pärast sööki nihutasin ta allapandud tekiga koos tema oma voodisse. Töötas hästi see süsteem.

    Küll teil seal ka need omad süsteemid kujunevad. Alguses ongi kōik vähe harjumatu ja veider.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.