anna kannatust · konnapoeg · movies

Soovide selgelt sõnastamine jne

On selgunud, et mulle meeldib titeblogija olla, sest mulle meeldib vinguda ja värske emana on ometi alati midagi. Kuigi hommikuti on mul üldiselt kaks tundi oma aega, nii et hetkel olen ma heas tujus ja niisama arutan. Huvitavad masinad need imikud. Ma ei saa aru, kuidas see füsioloogiliselt toimib. Öösel (no nii alates kella kahest) on tal enamasti (mitte igal ööl, aga tihti) terve süsteem stand by peal. St süüa küsib ta küll iga paari tunni tagant, aga ma ei tea, kuhu see läheb, sest mähkmesse ei jõua sealt midagi. Magamapaneku seisukohast väga mugav, krooksutada pole vaja, mähet vahetada pole vaja, kuigi ma ca korra öö jooksul ikka vahetan, sest ei saa mina pimedas aru, kas mähe on täitsa puhas või vedelikku ikka on (ning näen, et ähvardab veits hauduma minna, nii et parem karta kui kahetseda). Isegi vehkimist on vähem, moro refleks ka magab vist. Ca kaheksa-üheksa paiku, kui väljas valgeks läheb (ma ei väida, et see on valgusega seotud, vabalt võib olla korrelatsioon, mitte kausatsioon), lülitatakse süsteem raginal sisse. Mina kasutan seda aega selleks, et pesus käia ja endale hommikusööki teha, Cyrus magab selle prõksuva ja pragiseva tite kõrval rahulikult edasi. Igatahes nüüd töödeldakse kõik, mis öö jooksul sisse sai söödud, korralikult läbi. Osa sellest töötlemisest on raske töö ja nõuab veits ägisemist, aga mingeid probleeme otseselt ei ole, ägiseb veidi ja magab edasi. Aga päevasel ajal annab ta ikkagi märku, et vahepeal võiks krooksutada, nii et eks me siis krooksutame, sest nüüd on tal muidu ebamugav. Mähet vahetame vähemalt korra igal ärkveloleku perioodil. Kui ma väga üleväsinud ei ole, siis proovin isegi teda potile panna, kui ta sinna tahtmise nägu teeb. Tihti olen liiga väsinud, sest ta öised uinakud võivad olla kahetunnised ja paar õndsat korda on olnud isegi neljatunnised, aga näiteks täna öösel lasi ta ühetunniste jupikeste kaupa. Ehk siis üldine elu on ikka selline, et ärkab, vahetame mähkme, anname süüa ja üldiselt jääb ta otsekohe magama. Kui ei jää, eks siis saab teha natuke neid asju, mida targad raamatud soovitavad, teda kõhuli panna jne – või proovida ekstreemsusi, näiteks sööta tal kõht täis ja panna ta vankrisse, et näha, kas ta täna suvatseb seal magada või mitte. Aga ma siiralt ei saa aru, millal sellise graafikuga neid õhuvanne tehakse. Hetkel olen veidi teinud nii, et söötmise ajaks veekindel matt + mähe alla ja krooksupausi ajal paneme siis mähkme kinni. Aga see on ju ikka max viis minutit. Kartsin ette juba neid nahaprobleeme, sest mina ise olen sada aastat tampoone (no nüüd kupsikut) kasutanud, sest sidemed tekitavad nii kiiresti nahaärritust.

Vahemärkus. Kui on üks asi, millest ma enne lapsesaamist ÜLDSE aru ei saanud, oli see see, kui palju suuremate panustega absoluutselt iga pisike tegevus on. Näiteks see vankris magamise asi. Mulle siiani tundub sellele mõeldes, et mis seal on siis, mine ja proovi jalutada ja näed, kas tal täna on tuju seal magada või mitte. Reaalsuses tähendab “mitte” aga mitte ainult seda, et “täna ta vankris magama ei jäänud, eks homme jälle”, vaid ka seda, et kui ei õnnestunud seda proovi 10-20 minutiga ära teha (sh riietumine ja lahtiriietumine), siis nüüd on ta üleväsinud ja ei jää neli tundi üldse magama, seisa või pea peal. Või kui ei saa mähe õigel hetkel alla, nüüd on oht, et ajad ta sellega jamamisega üles ja sama lugu. Nii et selles mõttes ma ei saa hästi aru eile netist loetud blogija kommentaarist, et noorematel vanematel on laps loomulikum elu osa, st laps seatakse vanemate rütmi järgi, mitte vastupidi – kas või aastase puhul saaksin juba aru, aga kui ma praegu üritaksin oma suva järgi valida, millal me jalutama läheme vms, siis ta ju ainult röögiks. Või neid nooremaid vanemaid ei häiri, kui ta röögib? Või nooremate vanemate lapsed ei röögi, kui nad suvalisel hetkel näiteks autosse pannakse, sest sai ju kokku lepitud, et kell 11 teeme Triinuga brunchi? Meil on siin igatahes elu selline, et kui ma ei lähtu tema enda graafikust, siis võin kihla vedada, et tulemuseks on üleväsinud laps, kelle magamasaamine eeldab nüüd mitut tundi hüpitamist ja äiutamist. Seda siis lisaks õhtusele kolmele-neljale tunnile, kus ta nagunii ei maga, nii et põhimõtteliselt oled näiteks jalutuskäigu proovimisega või valel ajal arstil käimisega endale kussutamisest just täiskohaga töö teinud ning saad nüüd päevas kaheksa tundi ainult sellega tegeleda.

Miks ta õhtul ei maga? Ma ei tea, ta verbaalne eneseväljendus jätab veel soovida. Igatahes kell viis või kuus (või vahel kaheksa või üheksa) õhtul saabub see kurikuulus witching hour. Nüüd oleme järsku olukorras, kus laps sülitab nibu nuttes välja, et seda kohe uuesti nõuda. Ja nüüd PEAB teda krooksutama, muidu hakkab piima välja tulema. Sirru kutsub seda tralli koolikuteks, aga ma pole päris kindel, kas see on õige. Koolikud peaks ju tähendama, et laps nutab lohutamatult. Meie oma on väga lihtne lohutada, kuigi vahendid selleks on piiratud. Või on see koolikute algus ja hullem alles ees. Praegu on ta vabalt nõus kas või pool tundi järjest kellelgi süles kiikuma või lamamistoolis istuma või kas või Cyruse käest lutti võtma, lihtsalt magada ei kavatsegi ja süüa nõuab iga natukese aja tagant, kuigi ilmselgelt tegelikult enam ei mahu. Ja vot sellest ma aru ei saa – kui tal terve ülejäänud ööpäeva pole probleemi ei gaasi ega piima väljaajamisega, kust see siis järsku tuleb? Gaasivalud oleks ju püsivamalt, mitte ainult neli tundi hilisõhtul. Nii et minu teooria on, et ta lihtsalt on ise nii närviline, et selle pärast neelab liiga palju õhku, ja siis on kõik halvasti.

Sellega seoses avastasin ka, et ta on tegelikult nõus küll magama jääma, ärge öelge, et pole! Ta lihtsalt on nõus magama jääma kõhukotis ja ainult nii kaua, kuni selle kõhukoti kandja on püsti ja õõtsutades ringi liigub. Ehk siis õhtusel pahural ajal on ema südamelöögid + püstiasendis olemine väga teretulnud. Oleks meil väljas normaalne ilm, poleks mingit probleemi, tõmbaks jope peale ja teeks ühe pooletunnise jalutuskäigu, aga praegu on väljas hilisõhtuste jalutuskäikude jaoks natuke liiga libe. Kõhukotiga kõhuli kukkumine poleks ilmselt hea mõte. Nii et sain kõhukotiga ümber köögilaua jalutada ja vaikselt hulluda. Nimelt tuleb 20-30 minutit välja kannatada, siis hakkab sügavam unefaas ja on lootust, et õnnestub ta teda äratamata voodisse ümber tõsta. Õnnestus küll, magas voodis tervelt 15 minutit edasi …

Nii et sealt edasi sai Cyrus teda tund aega lutiga ahistada, enne kui ta oli lõpuks nõus süües magama jääda. Beebile nimelt eriti ei meeldi lutt, aga ta on valmis järjekindla meelitamise puhul sellega üsna pikalt vait olema. Mis tundub mulle nii ebameeldiv lahendus, aga ühtki paremat meil siin ei ole, kui mina ise juba kurnatud olen, eks ole.

Ütlen ausalt, et kui ma alguses mõtlesin, et eales ei lase kassi lapse voodisse või üldse tema asjadesse, sest esiteks räpane ja teiseks äkki magab ära, siis nüüd on mul kassi vankris nähes ainus mõte, et vähemalt keegi oskab seda hinnata, las siis naudib. 😀 Ja lisaks on kass õppinud ka juba titte nunnutama (kuigi see tundub veits performatiivne), nii et keerab end vastu ta jalataldu, nii et ohtu ei ole. Kuigi käru koha pealt olgu öeldud, et eile õnnestus mul titega nii sobival ajal välja minna, et ta magas rahulikult terve kahetunnise jalutuskäigu. Viimased 15 minutit tiirutasin küll enamvähem ümber maja, et kui ärkab, siis ei pea kaua lõugama, vaid saab otse tuppa minna, aga üldiselt täielik eduelamus, sain värsket õhku ja liigutada ja D-vitamiini jne ning tema sai värskes õhus magada.

Mul on tunne, et siin on kaks faktorit. Esiteks oli jää kergliiklustee pealt nii palju ära sulanud, et ei kolistanud enam nagu traktoriga, vaid sai normaalselt liikuda (kohati oli libe küll, aga õnneks käru on nagu käimisraam). Ja teiseks sundisin ma Cyruse kiiremini liigutama – ta nimelt tahab involved daddy olla ja kaasa tulla, aga talle ei meeldi kiirustada. Nii et kui ta ütleb, et “las ma käin vetsus ja pesen hambad ära ja …”, siis tuleb talle meelde tuletada, et oleme siin on borrowed time, käi vetsus, kui vaja, aga pühid hiljem. Sest mida kiiremini see titt vankrisse ja välja saab, seda väiksem tõenäosus, et meil hoopis 15 minutit vingumist tuleb.

Aga jah, üldises plaanis on mul tunne, et kogu aur läheb ta elus ja tervena hoidmisele ning ei saa öelda, et ma alati ideaalset tööd teeksin.