anna kannatust · konnapoeg · movies

Soovide selgelt sõnastamine jne

On selgunud, et mulle meeldib titeblogija olla, sest mulle meeldib vinguda ja värske emana on ometi alati midagi. Kuigi hommikuti on mul üldiselt kaks tundi oma aega, nii et hetkel olen ma heas tujus ja niisama arutan. Huvitavad masinad need imikud. Ma ei saa aru, kuidas see füsioloogiliselt toimib. Öösel (no nii alates kella kahest) on tal enamasti (mitte igal ööl, aga tihti) terve süsteem stand by peal. St süüa küsib ta küll iga paari tunni tagant, aga ma ei tea, kuhu see läheb, sest mähkmesse ei jõua sealt midagi. Magamapaneku seisukohast väga mugav, krooksutada pole vaja, mähet vahetada pole vaja, kuigi ma ca korra öö jooksul ikka vahetan, sest ei saa mina pimedas aru, kas mähe on täitsa puhas või vedelikku ikka on (ning näen, et ähvardab veits hauduma minna, nii et parem karta kui kahetseda). Isegi vehkimist on vähem, moro refleks ka magab vist. Ca kaheksa-üheksa paiku, kui väljas valgeks läheb (ma ei väida, et see on valgusega seotud, vabalt võib olla korrelatsioon, mitte kausatsioon), lülitatakse süsteem raginal sisse. Mina kasutan seda aega selleks, et pesus käia ja endale hommikusööki teha, mees magab selle prõksuva ja pragiseva tite kõrval rahulikult edasi. Igatahes nüüd töödeldakse kõik, mis öö jooksul sisse sai söödud, korralikult läbi. Osa sellest töötlemisest on raske töö ja nõuab veits ägisemist, aga mingeid probleeme otseselt ei ole, ägiseb veidi ja magab edasi. Aga päevasel ajal annab ta ikkagi märku, et vahepeal võiks krooksutada, nii et eks me siis krooksutame, sest nüüd on tal muidu ebamugav. Mähet vahetame vähemalt korra igal ärkveloleku perioodil. Kui ma väga üleväsinud ei ole, siis proovin isegi teda potile panna, kui ta sinna tahtmise nägu teeb. Tihti olen liiga väsinud, sest ta öised uinakud võivad olla kahetunnised ja paar õndsat korda on olnud isegi neljatunnised, aga näiteks täna öösel lasi ta ühetunniste jupikeste kaupa. Ehk siis üldine elu on ikka selline, et ärkab, vahetame mähkme, anname süüa ja üldiselt jääb ta otsekohe magama. Kui ei jää, eks siis saab teha natuke neid asju, mida targad raamatud soovitavad, teda kõhuli panna jne – või proovida ekstreemsusi, näiteks sööta tal kõht täis ja panna ta vankrisse, et näha, kas ta täna suvatseb seal magada või mitte. Aga ma siiralt ei saa aru, millal sellise graafikuga neid õhuvanne tehakse. Hetkel olen veidi teinud nii, et söötmise ajaks veekindel matt + mähe alla ja krooksupausi ajal paneme siis mähkme kinni. Aga see on ju ikka max viis minutit. Kartsin ette juba neid nahaprobleeme, sest mina ise olen sada aastat tampoone (no nüüd kupsikut) kasutanud, sest sidemed tekitavad nii kiiresti nahaärritust.

Vahemärkus. Kui on üks asi, millest ma enne lapsesaamist ÜLDSE aru ei saanud, oli see see, kui palju suuremate panustega absoluutselt iga pisike tegevus on. Näiteks see vankris magamise asi. Mulle siiani tundub sellele mõeldes, et mis seal on siis, mine ja proovi jalutada ja näed, kas tal täna on tuju seal magada või mitte. Reaalsuses tähendab “mitte” aga mitte ainult seda, et “täna ta vankris magama ei jäänud, eks homme jälle”, vaid ka seda, et kui ei õnnestunud seda proovi 10-20 minutiga ära teha (sh riietumine ja lahtiriietumine), siis nüüd on ta üleväsinud ja ei jää neli tundi üldse magama, seisa või pea peal. Või kui ei saa mähe õigel hetkel alla, nüüd on oht, et ajad ta sellega jamamisega üles ja sama lugu. Nii et selles mõttes ma ei saa hästi aru eile netist loetud blogija kommentaarist, et noorematel vanematel on laps loomulikum elu osa, st laps seatakse vanemate rütmi järgi, mitte vastupidi – kas või aastase puhul saaksin juba aru, aga kui ma praegu üritaksin oma suva järgi valida, millal me jalutama läheme vms, siis ta ju ainult röögiks. Või neid nooremaid vanemaid ei häiri, kui ta röögib? Või nooremate vanemate lapsed ei röögi, kui nad suvalisel hetkel näiteks autosse pannakse, sest sai ju kokku lepitud, et kell 11 teeme Triinuga brunchi? Meil on siin igatahes elu selline, et kui ma ei lähtu tema enda graafikust, siis võin kihla vedada, et tulemuseks on üleväsinud laps, kelle magamasaamine eeldab nüüd mitut tundi hüpitamist ja äiutamist. Seda siis lisaks õhtusele kolmele-neljale tunnile, kus ta nagunii ei maga, nii et põhimõtteliselt oled näiteks jalutuskäigu proovimisega või valel ajal arstil käimisega endale kussutamisest just täiskohaga töö teinud ning saad nüüd päevas kaheksa tundi ainult sellega tegeleda.

Miks ta õhtul ei maga? Ma ei tea, ta verbaalne eneseväljendus jätab veel soovida. Igatahes kell viis või kuus (või vahel kaheksa või üheksa) õhtul saabub see kurikuulus witching hour. Nüüd oleme järsku olukorras, kus laps sülitab nibu nuttes välja, et seda kohe uuesti nõuda. Ja nüüd PEAB teda krooksutama, muidu hakkab piima välja tulema. Sirru kutsub seda tralli koolikuteks, aga ma pole päris kindel, kas see on õige. Koolikud peaks ju tähendama, et laps nutab lohutamatult. Meie oma on väga lihtne lohutada, kuigi vahendid selleks on piiratud. Või on see koolikute algus ja hullem alles ees. Praegu on ta vabalt nõus kas või pool tundi järjest kellelgi süles kiikuma või lamamistoolis istuma või kas või isa käest lutti võtma, lihtsalt magada ei kavatsegi ja süüa nõuab iga natukese aja tagant, kuigi ilmselgelt tegelikult enam ei mahu. Ja vot sellest ma aru ei saa – kui tal terve ülejäänud ööpäeva pole probleemi ei gaasi ega piima väljaajamisega, kust see siis järsku tuleb? Gaasivalud oleks ju püsivamalt, mitte ainult neli tundi hilisõhtul. Nii et minu teooria on, et ta lihtsalt on ise nii närviline, et selle pärast neelab liiga palju õhku, ja siis on kõik halvasti.

Sellega seoses avastasin ka, et ta on tegelikult nõus küll magama jääma, ärge öelge, et pole! Ta lihtsalt on nõus magama jääma kõhukotis ja ainult nii kaua, kuni selle kõhukoti kandja on püsti ja õõtsutades ringi liigub. Ehk siis õhtusel pahural ajal on ema südamelöögid + püstiasendis olemine väga teretulnud. Oleks meil väljas normaalne ilm, poleks mingit probleemi, tõmbaks jope peale ja teeks ühe pooletunnise jalutuskäigu, aga praegu on väljas hilisõhtuste jalutuskäikude jaoks natuke liiga libe. Kõhukotiga kõhuli kukkumine poleks ilmselt hea mõte. Nii et sain kõhukotiga ümber köögilaua jalutada ja vaikselt hulluda. Nimelt tuleb 20-30 minutit välja kannatada, siis hakkab sügavam unefaas ja on lootust, et õnnestub ta teda äratamata voodisse ümber tõsta. Õnnestus küll, magas voodis tervelt 15 minutit edasi …

Nii et sealt edasi sai Sirru teda tund aega lutiga ahistada, enne kui ta oli lõpuks nõus süües magama jääda. Beebile nimelt eriti ei meeldi lutt, aga ta on valmis järjekindla meelitamise puhul sellega üsna pikalt vait olema. Mis tundub mulle nii ebameeldiv lahendus, aga ühtki paremat meil siin ei ole, kui mina ise juba kurnatud olen, eks ole.

Ütlen ausalt, et kui ma alguses mõtlesin, et eales ei lase kassi lapse voodisse või üldse tema asjadesse, sest esiteks räpane ja teiseks äkki magab ära, siis nüüd on mul kassi vankris nähes ainus mõte, et vähemalt keegi oskab seda hinnata, las siis naudib. 😀 Ja lisaks on kass õppinud ka juba titte nunnutama (kuigi see tundub veits performatiivne), nii et keerab end vastu ta jalataldu, nii et ohtu ei ole. Kuigi käru koha pealt olgu öeldud, et eile õnnestus mul titega nii sobival ajal välja minna, et ta magas rahulikult terve kahetunnise jalutuskäigu. Viimased 15 minutit tiirutasin küll enamvähem ümber maja, et kui ärkab, siis ei pea kaua lõugama, vaid saab otse tuppa minna, aga üldiselt täielik eduelamus, sain värsket õhku ja liigutada ja D-vitamiini jne ning tema sai värskes õhus magada.

Mul on tunne, et siin on kaks faktorit. Esiteks oli jää kergliiklustee pealt nii palju ära sulanud, et ei kolistanud enam nagu traktoriga, vaid sai normaalselt liikuda (kohati oli libe küll, aga õnneks käru on nagu käimisraam). Ja teiseks sundisin ma lapse isa kiiremini liigutama – ta nimelt tahab involved daddy olla ja kaasa tulla, aga talle ei meeldi kiirustada. Nii et kui ta ütleb, et “las ma käin vetsus ja pesen hambad ära ja …”, siis tuleb talle meelde tuletada, et oleme siin on borrowed time, käi vetsus, kui vaja, aga pühid hiljem. Sest mida kiiremini see titt vankrisse ja välja saab, seda väiksem tõenäosus, et meil hoopis 15 minutit vingumist tuleb.

Aga jah, üldises plaanis on mul tunne, et kogu aur läheb ta elus ja tervena hoidmisele ning ei saa öelda, et ma alati ideaalset tööd teeksin.

32 kommentaari “Soovide selgelt sõnastamine jne

  1. Mul oli üks vend selline, et me ei läinud mitte kuskile mitte kunagi, kui see jäi sinna uneaja kanti. Nt pool aastat ei käinud ujumas, sest vennal oligi uneaeg ~10-12 (st reaalset und sealt 40min, aga protsess ise võttis kaua aega), mil tunnid olid ja the hell ma seal midagi riskima hakkasin. Teine vend oli täiesti tšill – tund graafiku nihkumist oli sügavalt savi, magas järgmine kord pikemalt ning tal oli ka suht savi, mis ümberringi toimus. Nii et mõnede lastega on võimalik vooluga kaasa minna, mõned loovad OMA voolu ja proovi ainult.
    Aga see laps kõhul kõikumine jääb sisse, mingi hetk avastad enda ka ilma lapseta rahulikult seismise asemel küljelt küljele kõikumast. Saab muuhulgas ka trenni teha. Tegingi. Saab ka muidu multitaskida – süüa, raamatut lugeda, kui mõni kõrgem laud majapidamises on, siis ka arvutit näppida. Been there, done that.
    Aga jah, see taipamine, kui palju aega võtavad lastega kõige triviaalsemad tegevused (välja minek, söömine, magamaminek) on suur šokk. Et lähebki kogu aeg sellele ära, et lihtsalt kohustuslik programm (=elus hoidmine) läbida, vabakavaks nagu aega polegi. Või kui on aega, siis pole energiat. Aga läheb paremaks (pikkamisi)

    1. See sinu vend oli minu laps. Uni oli keeruline ja sellega EI olnud nalja.
      Ja see kõikumine läks mul alles väga hiljuti kehast välja (ta on nüüd neljane).

  2. Mjah. Päris esimestest kuudest ma mäletan vähe. Tegelikult mul olid vist lihtsad lapsed, igapäevast pikka arusaamatut rööki polnud, ainult mõni üksik lühike periood. Magasid kärus jalutamise ajal ja magasid öösel (enamasti), kui kolme tunni tagant tissi said. Aga see on küll elavalt meeles, kui sõbrannaga ja lapsega välja pidime minema. Poiss oli siis midagi alla aastane, veel ei kõndinud. Enne jalutama minekut pidi midagi lapsele hamba alla saama, siis õueriided selga, see oli tubli tund rasket rahmeldamist. Sõbranna pärast kommenteeris, et nagu vanadekodu kolimine. Kui ta ise lapsed sai, siis ei julgenud enam teisi kommenteerida, vaid kolis oma isiklikku vanadekodu….

  3. Ma ei tea, kas sa viitasid mulle, aga jah, laps pidi sobituma minu graafikuga, kuna ma pidin Tallinnas kooli lõpetama. Sõidud Žiguli tagaistmel kasti sees, loengute ajal ühikas ootamine jne. See on pole asi, mille üle ma uhkust tunnen. Lihtsalt nii oli, sest 23selt oled ise olulisem.
    See selleks.
    Mu meelest on ainuke tarkus, et lapsed on nii erinevad. Ja sinul saab olema sinu enda unikaalne kogemus.
    Ja kass 🐱 on hea immuunsüsteemile. Mida rohkem erinevaid baktereid, seda parem 🙂

    1. Ma ei jaga mingeid hinnanguid, ma lihtsalt imestan, sest ma läheks enda omaga enne Tartusse jõudmist hulluks ja siis visataks meid ta röökimise tõttu loengust välja.

    2. Nagu Indigoaalane ütles – lapsed on väga, väga erinevad.

      Selle üks efekt on vanemad, kel on või on olnud üks ja kerge laps, kellega saabki brunchil käia ja kes pakib oma koolikoti ise kokku ja käib olümpiaadilt olümpiaadile. Ja kes siis Perekoolis või kus sõimavad teistsuguse laste vanemaid laiskadeks lohedeks. “Mismõttes te ei viitsinud oma lapsele klaverimängu / vanakreeka keelt / vastustunnet õpetada!!!!” Ja siis nende laste vanemad, kel KOGU aur läks ja läheb füsioloogilise miinimumi peale, nutavad patja ja käivad teraapiates.

      1. Cyrus ütles selle kohta, et ta oleks üllatunud, kui sellistel inimestel nagu meie ( = sellistel nõudlikel vingatsitel) oleks kerge laps. 😀

  4. Jaa, jaa… see funktsioonide sisse- väljalülitamine oli minu tittedel ka. Öösel ei krooksutanud kunagi, mähet polnud ka vaja vahetada- kõik toimis. Hommikul hakkas kõik suure intensiivsusega peale ja proovi sa siis krooksutamist vahele jätta.

  5. Kui ta verbaalne eneseväljendusoskus jätab soovida, las ta siis kirjutab ometi! Ja ära muretse, see väljutussüsteemi öine standby ei pruugi sellliseks jääda. Kui jääb, siis on sul lihtsalt ropult vedanud.
    Meenutame neoteenilise inimese teooriat – inimeselapsed sünnivad täiesti mitteväljakujunenud ajuga ja see tähendab,
    et sealt võib oodata kõike peale ratsionaalsete valikute.
    Muide, ma olen füürermamma küll, aga ma enne poolt aastat ei üritanudki last poti peale istutada.

    1. Ega ma ei ürita õpetada teda ise potil käima, panen lihtsalt poti alla, kui saan aru, et nüüd on igatahes midagi kohe tulemas – tal mugavam, kui ei pea horisontaalselt asju ajama ja mul vähem koristamist. Aga hetkel õnnestub see nii harva, et pole eriti kõneväärtki.

      1. Ma olen olnud ühes seltskonnas, kus naised olid tulnud pühapäeval koos välja pannkooke sööma ja mõned lapsed olid ka. Üks selline alla aastane ja emal pott kaasas. Ei, nad ei läinud vetsu 😀 Kogu tegevus käis laua ääres, head isu. ps ma olen täga tolerantne tavaliselt laste suhtes, aga see üllatas.

  6. Kassi koha pealt meil siin hirmutati ja hirmutatakse siiamaani toxoplasmoosiga. Eks me algul üritasime olla hoolsad aga teadagi, et laste maailmaavastamise üks möödapääsmatuid osasid on kõige suhu toppimine. Seega kui hirmutamisel vähegi tõepõhja all oli said meie omad varakult võimsa immuunsüsteemi treeningu pluss kõikvõimalikud parasiidid. Praeguseks täiskasvanud ja suht normaalsed.

    1. Toksoplasmoosi saad sa kassi väljaheidetest siis, kui 1. kassil on toksoplasmoos 2. ta eritab parasjagu eriti palju ootsüste 3. sa võtad selle kassi sita ja hoiad kuskil soojas mõne päeva 4. sööd siis kogu junni ära.
      Kui reaalne oli, et su lapsed midagi sellist oleks saanud teha? Kui jah, siis hirmul on alust.

    2. P.S ja palun ärge mõelge, et “las lapsed saavad parasiidid loomadelt” vms. Me oleme karnivooride siseparasiitide vaheperemehed enamasti. Laps saab selle paelussi põistangud omale maksa või kopsu. Neid on üliraske ravida.

  7. Mina kahtlustan, et nende noorte vanemate puhul on kaks olulist aspekti:
    – lapsed on väga erinevad ja võimalik, et neil oligi lihtne beebi
    – mälu tuhmub ja 20 aastat hiljem meenutades pole rasked hetked enam meeles (see pidavat tegelikult ka mingi aju omadus olema, et negatiivsed asjad lähevad kergemini meelest ära).

    Ükspäev kutsusin omaenda ema korrale, kes kritiseeris peretuttavaid, kel kaks väikest pöörast poega. Tuletasin talle meelde, et esiteks jääb tema enda lapsekasvatuskogemus peaaegu 40 aasta taha ja teiseks oli tal väga rahulik ja viisakas tütar (mina), kes kunagi riideid ei määrinud ja kunagi ühtki mänguasja ei lõhkunud, lärmi tekitamisest rääkimata. Mul endal on peaaegu neljane poeg ja näiteks teda lasteaiast peale korjates pean iga päev tal enne autosse minemist üleriided ja jalanõud ära võtma, sest ta on ülepeakaela liivane-mudane-porine. Iga jumala päev! Ja kui ma teda sõbrannade tütardega võrdlen, siis… ärge tulge ütlema, et sugu on sotsiaalne konstrukt ja poisid-tüdrukud on põhimõtteliselt samad. Minu tutvusringkonnas on küll poiste ja tüdrukute vahel suur erinevus. Kolme tütre ja ühe poja ema Britt kirjutab oma blogis aeg-ajalt ka sellest, kuidas ta pojaga absoluutselt teistsuguse kogemuse sai. Ja loomulikult on olemas ka rahulikke poisse ja kreisisid tüdrukuid, kokkuvõtteks tahtsingi öelda, et lapsed ON väga erinevad ja kui kellelgi on väga lihtsalt läinud, on see suure tõenäosusega tänu sellele, et neile juhtus lihtne laps, mitte sellepärast, et nad ise kümme korda fantastilisemad vanemad olid kui mõni teine.

    Samast teemast – lugesin su esimest lõiku kadedusega. Mis mõttes on beebi ÖÖSEL stand-by peal? Mul on mõlemad seda päeval teinud. Öö on see aeg, mil kogu action toimub. Palju ärkamist, lühemad unejupid, kõik krooksud ja puuksud, millest päeval juttugi pole ning loomulikult kõikvõimalikud mähmesisud, nii number üks kui kaks, soovitatavalt korraliku plahvatusena. Esimene laps pissis iga kord mähkmevahetuse käigus terve ümbruse märjaks, teine on selles osas veidi halastavam ja teeb seda ainult kolmandikul kordadest. Aga noh, poiste värk, kui tuleb, siis ikka korraliku kaarega.

    Seejärel algab päev ja beebi muutub täielikuks inglikeseks, kes magab rekordpikalt, ei tee selle käigus ühtegi piiksu, siis ärkab hetkeks, sööb ning viskab järgmise rekordpika une otsa. Kogub öiseks actioniks jõudu, mis seal muud.

    1. Minul on autos koormakate (selline väike), et kui laps taas üle pea porine on, siis koormakate lapseistmele ja laps sinna peale. Ei pea lapsel riideid riisuma lasteaia hoovis. Ainus probleem on laps, kes väga alati kallistada tahab kui ema järele tuleb …

      Seda kui erinevad lapsed võivad olla saab aru alles siis kui endal teine või kolmas. See on nagu šokk, sest esimesega ikka mõtled, et “ju ma midagi valesti teen, et nii”. Alles siis kui oma laps on nagu öö ja päev teise oma lapsega, siis jõuab pärale, et tõesti võivadki olla NII erinevad.

      1. Või vastupidi. Oled esimesega iseende üle nii uhke, et “küll ma oleme targad ja tublid vanemad”. Ja siis teine laps jääb esimeses klassis suvetööle või proovib teismelisena enesetappu.

  8. Teemal “kõikumine, kõhukott ja istuda ei tohi, kohe on tüüp häiritud” ongi joogapall väga hea. Sest laps ei pruugi aru saada, et sa nüüd istud, sest su asend niipalju imelik, ja saabki sedasi (mitte alati, aga sageli) ja jee.

  9. Just siin ka taidlesin tunni, taidlesin kaks, midagi ei mõjunud ja une asemel röökus. Noh, ikkagi kolmas wonder week ja ju on üleväsimus ja tuleb ikka hämaras voodis lohutada ja kussutada edasi ja white noise ja kokku pakkimine ja… Ükshetk andsin alla ja läksin pallile, tüüp lasi maailmatuma röhatuse ja vajus 3 minutiga ära. Loll tunne oli küll, et lasin ilmaasjata piinelda ja minu koledat “unelaulu” kannatada. See kinni-lahti ärevus söömise ajal on mu kogemuses olnud ka tihti kas kohe söögi alguses esimese letdowni ajal sisse ahmitud krooks või siis põiekas — kui kehal kergem, sööb edasi. A vahel ei saagi aru, mis inimest vaevab. Oleks lihtsam küll, kui rääkida oskaks, või vähemalt tõesti siis kirjutadagi!

    1. Mhmh, krooksutamist ma proovin alati esimese asjana, et äkki joppab. Eraldi potile panna sellises olukorras üldiselt ei ürita (kui just pole olukord, kus ta nagunii imetamise ajal poolpaljas on, sest panen nüüd mähkme vahel alles imetamise lõpus, et ta natukenegi niisama õhu käes saaks olla), aga loodetavasti ta seda ka teeks ise püstises asendis parema meelega.

  10. Ma ei tohiks titekantseldamise teema all üldse sõna võtta, aga juba teist postitust järjest tunnen teatavat samastumist Rentsi titega. Ma ei oska ka magama jääda! eriti, kui olen üleväsinud ja peaks olema just magamamineku aeg (kell on ligi kaks, vähem kui tund tagasi lõpetasin peaaegu nonstop töötamise eile õhtu kl üheteistkümnest saadik ja ikka nagu ei taha magama minna). Ja täpselt samamoodi ajan siis endale sööki näost sisse, kuigi enam ei mahu, ja ahmin õhku sisse.

    Sellelt pinnalt siis mõtlesin ka, et miks peakski lapsed üksteise sarnased olema, kui suured ka ei ole.

    1. Mind paneb alati imestama kui räägitakse, et beebi peaks magama igasuguse lärmi sees. Mina ise, täiskasvanuna, küll ei suuda niimoodi magada. Miks ma siis lapsel peaksin laskma seda teha?

      Ja mul lihtsalt pole kodus lärmi! Kui siis vaikusele korraga tolmuimeja, blender või muu “olmemüra” vahele tuleb, ärkaks laps loomulikult üles. Mingis kümnelapselises peres, kus lärm ongi katkematu, õpivad loomulikult beebid lärmiga magama ja ilmselt eelistavad müra ka täiskasvanuna.

      Minu meelest eeldatakse täitsa põhjendamatult, et beebid on kõik ühtemoodi ja et neile kõigile sobivad samad asjad, kui samas täiskasvanud pole üldse ühtemoodi ja neile ei sobi kõigile sama lähenemine.

      1. Point vist selles ka, et emakas on üsna lärmakas. Süda taob, veri kohiseb jne, nii et selle pärast kõik need lood inimestest, kes panevad fööni tööle, kui last magama panema hakkavad – sest paljudele imikutele ongi see alguses rahustav. Tänapäeval on white noise selle aseaineks lihtsalt.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.