movies

The Wheel of Time ja The Silent Sea

Vaatame sarju, nagu ikka. The Wheel of Time põhineb fantaasiakirjandusel ja meeldis mulle väga. Cyrus alguses irvitas, et kõikides fantaasiasarjades on selline riietusstiil nagu keskaeg meets chic – keskaegne stiil, aga igal talupojal on kümme kleiti, mis on alati korralikult puhtaks pestud, ja keegi ei haise. Aga üks kord elus on see neil päriselt ära põhjendatud. Nimelt on meil tegu postapokalüptilise maailmaga. Enne Sündmust olid olemas ülikoolid, lennumasinad jms arenenud teadusega seonduv. Sündmuse ja sellele järgnenud sõdade tulemusel on tehnoloogia kadunud ja maailm on põhimõtteliselt tagasi keskajas, aga hoolimata sellest, et teadust arendavaid institutsioone enam ei ole, on siiski alles põhilised teadmised hügieenist, (rahva-)meditsiinist jne. Ja maagia.

Igatahes on meil tegu maailmaga, kus maagiaga tohivad tegeleda ainult naised, sest Sündmuse tõttu muutuvad maagiaga tegelevad mehed maniakaalseks. Nad muidugi siiski vahel salaja üritavad, aga kui vahele jäävad, lüüakse maha. Sellest tulenevalt on mehed ja naised ühiskonnas tavapärasest võrdsemal positsioonil, sest naistel on võimalik end kehtestada moel, mil meestel ei ole.

Selle Sündmuse keskmes olnud mees on aga vahepeal ümber sündinud. Moiraine (ülemisel pildil) pole küll päris kindel, kas mehe, naise või kitsena, aga ta on üsna kindel, et just ühte pisikesse külla. Nii et ta korjab kõik kahtlusalused (sans kits) kaasa ja asub teele suure linna poole, et taas kord hävitada see kõikse paham jne. Vaataja saab siis vaadata ja mõistatada, kes neist see ümbersündinu on (või kas Moiraine on ehk täiesti valel teel).

Ainus negatiivne asi on see, et kardan, et see sari pole kuigi jätkusuutlik. Raamatuid on 14, Netflix on tuntud selle poolest, et teeb sarju kaks hooaega ja siis tühistab ära, sest selle aja peale hakkavad näitlejad rohkem palka nõudma ning asi pole enam nii kasumlik. Nii et hästi ei tahaks uskuda, et seekord järsku maagiliselt kõik 14 hooaega kätte saame, ühel hetkel tuleb ikka lugema hakata. Aga algus oli väga hea ja kaasakiskuv.

“Vaikne meri” ehk The Silent Sea on aga Korea sci-fi. Lühikokkuvõte just see, mis instagrammipildilt näha. Teadusgrupp saadetakse Kuule 24-tunnisele ülisalajasele missioonile, laborisse, mille töötajad surid salapärases õnnetuses. Ja väga hirmus ja mis nüüd edasi saab ja mis juhtus jne.

Taustainfoks siis nii palju, et põhimõtteliselt kogu Maa on kõrbestunud ja seetõttu on inimesed näljas. Ei tea, kuidas teistes riikides, aga Koreas on inimesed jagatud tähtsuse järgi klassidesse, ning sellest klassist sõltub, kui palju vett sulle eraldatakse. Ja see pole mingi “iga päev ei saa juukseid pesta”, vaid pigem “aa, mul oli ka koer, aga ta suri veepuudusesse”. Nii et üks asi, millega inimesi meelitatakse missioonile, mille edukuse tõenäosus on alla kümne protsendi, on lootus paremasse veeklassi saada.

Ainus asi, mis minu jaoks oli tiba kummaline (väljaspool ulmet muidugi), oli see, kuidas sotsiaalne hierarhia toimis. Näiteks mingil hetkel oli kapten doktor Song Ji-ani peale pahane ja ma ei saanud ÜLDSE aru, miks. Nii et ma eeldan, et seal on tegu mingi kultuurispetsiifilise lähenemisega, kui palju peaks hierarhias kõrgema ees koogutama jne.

Huvitavad karakterid ja pole liiga etteaimatav. Mul on viimane osa veel ees, nii et olen väga põnevil.