faith · konnapoeg

Elame veel

See kombe on muumidega ja megaarmas, kuigi te selle nurga alt muumisid ei näe

Pole olnud väga tahtmist mammandusest kirjutada, sest nagunii valetaksin – asjad muutuvad nii kiiresti, et see, mis on täna tõsi, ei pruugi enam homme olla. Mõni päev näiteks sobib kõhukott, mõni päev ei sobi, mõni päev meeldib muusika, mõni päev mitte – mõni päev ta järsku isegi ei pööra enam pead hääle suunas (mis on ilmselt seotud sellega, et tal on nina kinni). Küll aga võin öelda, et olen viinud soovituse “maga siis, kui beebi magab” täiesti uuele tasemele. Mitte ainult ei maga ma siis, kui tema magab (päeval küll teises toas, sest kui ta mõneks sekundiks silmad avab ja mind näeb, tekib tal liiga kergesti mõte, et toit on parem kui uni), vaid tihti ka söön siis, kui tema sööb (protip: eelista kananagitsaid jms, mis võivad küll lapsele pähe kukkuda, aga mida ei pea sealt välja pesema), ning liigagi tihti nutan siis, kui tema nutab (nüüd õnneks küll juba tunduvalt vähem). Võib vist öelda, et 3/4, ainult tema eksistentsi viimane alustala on puudu, aga miski ütleb, et on ainult aja küsimus, millal me end ka ühel ajal täis laseme.

Selge on aga see, et Cyrusel oli õigus, maadleme tõesti koolikutega (JA gaasidega). Täiesti ulme, kui erinevad võivad olla õhtu ja päev. No näiteks hea päevase toitmise näide. Andsin lapsele külili rinda, keskel krooksutasin, lõpus mitte. Magama ta ei jäänud, nii et mõtlesin, et tal on üks silm rähmane, käiks vetsus ja tooks siis vannitoast midagi, millega ta silma puhastada. Aga selle aja peale, kui ma tagasi jõudsin, oli ta ise magama jäänud. Headel päevadel elame me nii. Vahel hakkab ta 5 minutit pärast lahkumist nutma, sest tegelt tahaks lõpukrooksu ka teha. Siis toimib see nipp, et lõpukrooksu teeb rindadeta lapsevanem, siis on suur tõenäosus, et magatakse rahulikult edasi. Muidugi on ka kehvad päevad, kus ta näiteks on nõus päevase uinaku tegema ainult kõhukotis, aga see pole igapäevane (ja need päevad on ikkagi paremad kui neile järgnevad õhtud). Aga õhtul tuleb teda tihti toita võimalikult püstises asendis, et ta liigselt õhku sisse ei ahmiks, JA krooksutada JA pause teha. Ja IKKA hakkab ta piima välja ajama ning magama ei jää. Siis küsib rinda, aga tegelikult ei taha seda, vaid läheb nii vihaseks, et karjub ja küünistab. Kui mitte toita, läheb veel vihasemaks (aga õnneks ei ulata küünistama). Lihtsalt rinnal olla enamasti ei taha. Jne jne, palju kisa, vähe und. Ütlen täitsa ausalt, et ma proovin küll igasugu asju, mis vähegi pähe tulevad, aga tegelikult ma praeguseks enamasti lihtsalt ootan, sest ma tean, et see asi kestab ca 3-4 tundi ja kuskil selles vahemikus ta ära vajub. Kõik muu on ajutine leevendus, aga kui ta poole tunniga magama pole jäänud, siis ma päriselt ei looda, et miski toimiks.

Lisame siia juurde selle, et vähe sellest, et ma ei ole mingi õige naine, sest sünnitajana olen ma üks läbikukkumise kehastus (avaldan selle kohta käiva postituse pärast kuue nädala tehnoülevaatust, ehk siis nädalakese pärast, sest panin taastumise ka samasse postitusse), siis nüüdseks on selgunud, et ma pole ka mingi ema, sest üks asi, mis ilmselgelt lapsele gaase tekitab, on … minu rind. Just nii, ainsuses. Nimelt on mu parem rind otsustanud kogu aeg arutus koguses piima toota. Ma ei tea, miks, sest järeltulija ise eelistab vasakut rinda ja minu meelest anname me vasakut rinda just rohkem, sest see on voodis näiteks mugavam (kuigi üritan ikka üle ühe korra vahetada). Ega ma muidugi koguseliselt ei tea, ma saan ainult öelda, et AJALISELT on ta vasakul rinnal rohkem, täiesti tavaline, et seal sööb ta 20-30 minutit ja paremal kõigest kümme. Piima kogus on ilmselt sarnane, sest parem rind on tugevama survega, nii et ma konkreetselt kuulen, et seal on ta nagu kaevul. Mis loomulikult tähendab seda, et ta neelab rohkem õhku, tal tekib rohkem gaase, hakkab pärast viit sõõmu kohe piima välja ajama, pahurdama ja protestima jne.

Täitsa ulme, et tänapäeval nii monokultuurne pildivalik läbi läks

Internet ütles, et toida püstisemas asendis ja hoia last ennast ka võimalikult püstiselt. Ideena kõlab hästi ja pärast väikest harjutamist tundub, et selline tahapoole kaldus koaalaasend + pealesunnitud krooksupausid isegi natuke toimib. Imetajate grupis (iga asja jaoks on Facebookis grupp, ma olen seal mähkmegrupis, vankrigrupis ja nüüd siis ka imetajate grupis) öeldi, et sõõruta enne toitmist veits välja, nii et nüüd olen seda ka paar korda proovinud. Tänu taevale, et mul on megahea rinnapump, saan teha nii, et kui on aeg päeval paremat rinda anda, siis isa tegeleb lapsega, kuni mina pumpan korraga vähemalt 50 ml ja ei lase midagi raisku. See võtab üldiselt 5-8 minutit, nii et täpselt selline mähkmevahetuse ja väikese hüpitamise aeg, ei lähe sada aastat. Esiteks saab ta siis oma gaasirohu sellega, teiseks saab isa lapsega bondida ja teda võimalikult optimaalses asendis aeglaselt toita (hoides last võimalikult vertikaalses ja pudelit võimalikult horisontaalses asendis, nii et lutt jätkuvalt kogu aeg piima täis oleks, st õhumullideta) ning kolmandaks saan mina siis enda kätte juba krooksutatud ja osaliselt toidetud lapse, kes on nüüd minu rinnal ise ka rahulikum. No ja neljandaks muidugi see, et rind on tühjem ja ma ei tee oma esmasündinule päris waterboarding‘ut.

Lihtsalt … Ma arvasin, et rinnaga toitmine on emaduse loomulik osa ja yadda-yadda, nagu reklaamitakse? Rind on alati valmis, rind on igal pool kaasas! Pole näinud nagu juttu selle kohta, et “välja arvatud siis, kui sul üks rind pekkis on või pole piisavalt piima või on liiga palju piima või laps ei oska õiget haaret võtta või …”. Rääkimata sellest, et rinnapiimamaffia jätab mugavalt mainimata näiteks selle, et asendajat saavatel lastel on koolikutega vähem probleeme ja need lähevad varem üle. Aga las see jääb, selle kohta tuleb mul nagunii pikem ränt. Loodan igatahes, et see asi paraneb pärast kuuendat nädalat, kui see õige piim kohale jõuab. Lubatakse igatahes, et siis on tootlus rohkem nõudlusega kooskõlas.

Lisaks hirmutab mind see, et väidetavalt on koolikute tipphetk (rinnapiima saavatel lastel) kuues kuni kaheksas nädal, pärast seda hakkavat vaikselt paremaks minema. Loogiliselt võttes tähendab see, et sinnani peaks ju hullemaks minema. Kui ma mõtlen sellele, kuidas mul on mõnel õhtul konkreetselt meeleheitest pisarad silmis, siis ma ei taha mõelda ka selle peale, mil moel see VEEL hullemaks võiks minna. Paar viisi oleme kahjuks juba avastanud, esiteks piirdus õhtune ülevalolek alguses ühe unetsükliga ööpäevas ja teiseks andis teda selle ajal siiski rahustada. Nüüdseks on ta korra suutnud juba ühe päeva jooksul kolm erinevat unetsüklit lohutamatult röökida, nii et rahustamine toimib ainult minutiks või paariks. Õnneks päevad ei ole vennad ja ööd ei ole õed, nii et need “tavalised” päevad, kus “ainult” neli tundi jama on, tunduvad nüüdseks üsna imelised. Aga vahepeal on küll tunne, et vanemad võiksid lähemal elada, jätaks ta üheks päevaks nende kätte ja ise ainult magaks. Paar viimast õhtut on hulga paremad olnud, ta on üleval küll, aga selline … mellow. Nii et võib-olla ma jälle valetasin ja kirjeldasin siin postituses minevikku. Aga ehk on ta olnud mitte rahulik, vaid letargiline, sest tal on parajasti nina kinni. Ega mina ei tea.

Lisaks ei tahtnud ta naba kuidagi ära paraneda ja seal oli tükk aega väike põletik. Pidime selle pärast iga paari päeva tagant arsti juures käima ja kogu see jama ajas mind täiesti hulluks. Nimelt tuli sinna kogu aeg uus korp peale, nii et ma pidin kaks korda päevas seda kannatlikult lahti leotama, kuulates samal ajal, kuidas mu laps mind vihates mulle näkku karjub. Ma arvan, et tal polnud isegi valus, see lihtsalt on nõme tüütu tegevus, mille käigus on lisaks ka külm. Seejärel tuli seda briljantrohelisega puhastada, mis tähendas seda, et enamasti riietasin teda igaks juhuks sellistesse riietesse, millest kõige vähem kahju on, sest ma ei tahtnud neid nunnumaid asju lõplikult ära mäkerdada. Aga see oleks ka kurb, kui ta neist armsatest asjadest lihtsalt välja kasvaks. Perekoolis küll öeldi, et need plekid tulevad riietelt pesus välja, aga tahtsin seda esmalt ise testida (ja õigus neil oli, millal Perekoolil õigus pole). (Seoses sellega, nõukaaja lapsed, öelge mulle, millega ma nüüd briljantrohelise plekid keraamiliselt kraanikausilt välja saan? Kas pean uue kraanikausi ostma? Kuigi mulle tundub, et tegelikult juba vaikselt kuluvad ise.)

Naba sai korda, nüüd on tal nina kinni. Kusjuures öeldakse, et kuuvanustel ei tohiks veel nohu olla, pigem mingi ärritus või talumatus vms. See tundub mulle ka tõenäoline, sest ka puhastamata tekib tal vahepeal lambist mitu tundi, kus ta hingab igati normaalselt. Internet ütles, et need sümptomid koos (beebiakne, kõhulahtisus, gaasid, nabaprobleemid ja imelik hingamine) võivad viidata sellele, et tal on piimavalgu talumatus, nii et mis mul üle jäi, jätsin nüüd kõik piimatooted menüüst välja. Või no peaaegu kõik, eile käis Cyrus ekstra mulle piimavabu asju ostmas ja siis tõi lisaks õhtusöögiks kartuliputru, sest ta unustas ära, et seda tehakse või ja piimaga. 😀 Eks ma siis ikka sõin, sest mul oli kõht tühi – aga üldiselt ei tähenda see talumatus ka nulltolerantsi, vaid juba tugevast vähendamisest peaks kasu olema. Samas võis mu päevade päike muidugi perearstikeskusest lihtsalt mingi noro- või rotaviiruse üles korjata, see ka võimalik. Eks nädalakese pärast näeb, kas on muutusi, ega see proovimine tükki küljest ära ei võta. Kaks viimast päeva on lihtsalt olnud nii hullud, et olen pidanud seda nina vahepeal puhastama, et ma teda üldse toita saaksin, sest muidu ta ei saa hingata, kui rind suus on. (Mul on kingiks saadud 150eurone Nosiboo ja ise ostetud kaheeurone pirn ning vähemalt praegu eelistan ma seda pirni, sest saab kähku kõik tehtud. Ei tähenda kallis hind alati midagi.) Ja esiteks on lapsest kahju, sest ta ei saa rahulikult elada, kogu aeg mingi nõme probleem, ja teiseks on mul lihtsalt halb tunne selle pärast, et ma pean kogu aeg tema seisukohast olema see koletis, kes piinamas käib. Esmalt näpib nädal aega naba, siis hakkab nina näppima. Ise mõtleks ka, et täielik tropp, kui ei teaks, milleks see kõik. Ma arvan, et kui mul piima poleks, ei tahaks ta üldse minusuguse sõber olla. (Seda kirjutades saatsin praegu Cyruse magava lapse küüsi lõikama, et juhuks kui salaoperatsioon ei peaks õnnestuma, pole vähemalt mina alati see halb inimene.)

Aga millest on minu kogemuses koolikutega kasu? Täitsa ausalt, süstemaatiliselt pea mitte millestki. Mul on äpp (muidugi on mul äpp), kuhu ma kirja panen, mis päeva jooksul toimub, et vaadata hiljem, kas paistab mingit selget korrelatsiooni une ja päevaste tegevuste vahel või mitte. Esialgne plaan oli kasutada seda selleks, et saada hea ülevaade sellest, millal ta mähkmesisu toodab, et näha, kui lihtne või kerge oleks teda õigel ajal potile panna, aga selgus, et vähemalt praegu teeb ta seda peamiselt ajal, mil ma ei raatsi teda otsekohe kuskile liigutada (st söömise käigus). Igatahes võib tegevuste ülesmärkimine tunduda nagu palju tööd, aga see käib tegelikult käekella pealt paari sõrmeliigutusega. Ja see on olnud kasulik infoallikas, sest ikka on mingid asjad, milles sa täiesti veendunud võid olla, kuni fakte ees pole. Mulle endale näiteks tundus, et ta magab paremini päevadel, mil oleme väljas jalutamas käinud. Statistika seda ei kinnita, ikka suht sama röökimistundide ja unetundide arv – küll aga magab ta kärus hästi ja tihti saab jalutuskäigu appi võtta siis, kui tundub, et ta muidu parajasti magama ei jääks. Cyrusele tundub pidevalt, et “no eilne oli küll kõige hullem öö siiani”, samas kui äpist on näha, et võrreldes selle kõige hullemaga, kus ta iga tunni tagant ärkas, on tegelikult vähemalt ööunega praegu suht okei, nii et vähemalt SELLE pärast pole põhjust meelt heita. Internetis väidetakse, et õhtune vannitamine rahustab. Seda oleme saanud vähe proovida, sest ma ei tahtnud seda põletikus naba liiga tihti märjaks teha, enamasti puhastasime vanaema Weatherwaxi stiilis neid juppe, mis parajasti ette sattusid. Need mõned tehtud vannitamised meeldivad talle endale küll väga, aga ei paista erilist korrelatsiooni sellega, kas ta pärast seda ka on nõus magama ja kui pikalt.

Aga noh, on asju, mis teevad elu natuke lihtsamaks, nagu valge müra ja kannatlikkus jne (esimest on kahjuks lihtsam leida kui teist). Vannitamisest on selles mõttes kasu, et see aitab neid nelja ärkvelolekutundi võimalikult meeldivalt kulutada. Parematest toitmismeetoditest on samuti juba selles mõttes kasu, et siis ta vähemalt ei nuta nii palju ja ei ürita mulle samal ajal peale oksendada. Ainus internetis soovitatud asi, mida ma ei ole proovinud ja ei tahagi proovida, on burritoks mähkimine. Inimene on juba kuu oma elust selleta ära elanud, ma näen, et tal on iga päev järjest parem kontroll oma jäsemete üle ning ta kasutab oma keha järjest teadlikumalt (ja suure rõõmuga), nii et vähemalt hetkel arvan ma, et eks ma kannatan selle raske aja välja, aga lasen tal piiramata oma mikrokosmost avastada.

Samas olin ma näiteks veendunud, et lutti hakkame me haruharva kasutama ja ainult hädavajadusel, seda enam, et tema ise luti vastu mingit huvi üles ei näidanud. Tegelikkus on aga selline, et Cyrus põhimõtteliselt õpetas ta lutti imema, sest selle abil on võimalik ta vahel magama saada, kui rinna nägemine teda juba vihast nutma ajab, aga samas suu imemisliigutusi teeb. Ja jah, ma olen teadlik sellest, et see on lihtsalt järjekordne verstapost lapsevanemana läbikukkumise tumedal teel. 15 aasta pärast joome koos tekiilat ja vaatame mehi, kes on ilmselgelt talle liiga vanad ja mulle liiga noored. Enda kaitseks ütlen, et kui Sirru kasutab lutti tihti ennetavalt (pistab selle talle suhu olukorras, kus ta teoreetiliselt võiks nutma hakata), siis mina vähemalt hetkel üritan seda hoida pigem viimaseks võimaluseks, näiteks kasutan seda siis, kui ta jalutuskäigu ajal nutma hakkab, aga koduni veel kilomeeter minna on.

Aga tundub, et vähemalt vankris magama on ta nüüd nõus

Aga tegelikult pole asi üldse nii hull. Selles mõttes, et jaanuar pole mulle kunagi meeldinud, see on alati lihtsalt külm ja rõve ja libe. Igal aastal ma lihtsalt ootan, et tuleks juba veebruar, sest see on küll ka külm, aga vähemalt juba päikesepaistelisem. Seekord on mul vähemalt jaanuaris ka omad väikesed päikesekiired, näiteks on see nii metsikult armas, et beebi hakkas lisaks nutmisele muid häälitsusi ka tegema ja üritab meiega omal moel suhelda. Ja et vahepeal on need toredamad päevad ja et me saame koos jalutamas käia ja … Kuigi veebruari ootan ma sellest hoolimata, sest titt ei pruugi küll kuue nädala pealt laksust nutmist lõpetada, aga vähemalt lubatakse mind ennast jälle vanni ja sauna ning saan hakata natuke rohkem trenni tegema. Ma ei oska ilma trennita elada, nii et praegu olen teinud internetist sellist joogat, mis väidetavalt on diastaasi mõttes ohutu ja sobiv kas või päev pärast sünnitust – mõned täiesti ootamatud poosid EI ole ohutud, näiteks ülesvaatavat koera tehes on rohkem tunda, et see pole hea mõte, kui plangus (ei, ma ei tee planku, ma siin lihtsalt üks päev testisin, mis tunne erinevate asjadega on). Ja muidugi mõni päev on vankri lumes lükkamine ka juba trenn, sõltuvalt ilmaoludest. 😀 Usaldusväärsest ent anonüümseks jääda soovivast allikast juba kuulsin, et vähemalt üks daam käis selle libedaga koos vankriga külili, nii et lisaks on see ka ekstreemsport.

(Pilt on juba vana, kui temperatuur nulli kandis on, nagu praegu, on muhviga minu jaoks natuke liiga soe, aga päriselt külma või tuulise ilmaga on see geniaalne leiutis – muidu peaks ju kindad käest ära võtma, et telefoni või last näppida, nüüd jääb see vahesamm ära. Ahjaa, protip: kui oled üks neist, kelle jalutuskäib “loeb” ainult siis, kui sammud kirja lähevad, aga spordikell ei taha neid lugeda, kui käed vankrisangal, siis kinnita see kell jalutuskäigu ajaks kas vööpandlasse või rinnahoidja külge.)

Ahjaa, ma ei viitsi eraldi postitust teha, aga tahaks seda ka öelda. Teine teema, millega vist juba hiljaks jäin, on lasteaed. Kõik teavad, et laps tuleb KOHE pärast sündi järjekorda panna, aga minu oma oli juba pea neli nädalat täis, kui ma lõpuks avaldused tehtud sain. Vähe sellest, ma ei teadnud isegi seda, mis lasteaial ja lastehoiul vahet on. Nüüd tean, lasteaias on riiklik õppekava, lastehoius teevad, mida tahavad (aga tihtipeale tahavad toredaid asju + rühmad võivad väiksemad olla, mis on meeldiv). Millest pole mulle palju kasu, sest seda ma ikka ei tea, mille alusel neid valida, või kui suur on hinnavahe või milline on kõige toredam või … Meil siin veel see teema ka, et kohta olevat raske saada, inimesed internetis räägivad, kuidas panid kohe pärast lapse sündi lapse järjekorda, aga kolmeselt polnud veel ühtki pakkumist saanud. Natuke on hirm ka, sest logistiliselt on mulle kõige lähemal Padriku lasteaed, aga selle kohta räägitakse internetis täielikke hirmulugusid, Ekspressis oli isegi artikkel (jah, artikkel on vana, aga juhataja on jätkuvalt sama, nii et karta on, et ka näiteks Perekoolis mainitud pideva kaadrivahetuse probleemid pole kuskile kadunud). Kurb lihtsalt, sest muidu on neil moodne uus maja ja tõesti oleks hea kodust sinna hommikul mööda väikeseid tänavaid jalutada. Lastehoius võib vist käia ka ainult paar päeva nädalas ja lastehoidu minek ei kaota lapse kohta lasteaia järjekorras? Kas kohalik omavalitsus hüvitab mingi protsendi iga lastehoiu maksumusest? Nii palju küsimusi. Eks ma pooleteise aasta pärast uurin kindlasti seda ka, mis lastehoidusid te soovitate, sest vaevalt et otsekohe aeda õnnestub kohta saada.

P.S. Küsisin Cyruse käest, kas ta on nõus sellega, et ma ta lapse eestikeelsesse lasteaeda panen. Mõeldes siis seda, et kas tal on ehk suurem huvi ingliskeelsete vastu vms, kuigi me oleme juba otsustanud, et ühel hetkel peaks ta nagunii tavakooli minema. Sirru vastas täiesti sirge näoga, et ootaks ehk natuke ja vaataks, mis Ukrainas juhtuma hakkab, äkki on targem venekeelsesse panna.

32 kommentaari “Elame veel

  1. Saan aru, et raske on nutmist taluda, aga see läheb pikapeale mööda. Mul esimene laps huilgas nii palju, et käisin vahepeal teises toas meeleheitest patja peksmas. Aitas ainult värskes õhus kärutamine. Aga sellele tagasi vaadates oli see tõesti lühike aeg, mõned kuud pikkadest aastatest. Teine laps ei karjunud üldse ja kolmas karjus jälle palju, aga selleks ajaks olin kisa suhtes immuunsuse saavutanud :).
    Jõudu sulle!

    1. Minu meelest ta on sihuke keskmine tegelikult. Lihtsalt ikka on raske kuulda, et su lapsel on halb ja sa ei saa teda aidata ega talle midagi selgitada.

  2. Rahutust lapsest saab vilka mõistusega täiskasvanu. (Kui see Sind lohutab.)
    Väikese lapse lohutamatu röökimine ON masendav.
    Tähtis on temaga lihtsalt tegelda, selle kasu avaldub pikema aja jooksul. On harjumatu ja kole, on.
    Te olete väga osavõtlikud ja asjalikud noored vanemad, kohe ilus lugeda. Ebaõnnestumise mõtteid kyll ära mõlguta, te ju annate oma parima ja teie lapsele see ON parim.

  3. Mina olen igati rinnapiimamaffia toetaja. Olen imetanud oma elust kokku üle 2,5 aasta (2 inimlast) ja ei vahetaks seda iial pudeliga mässamise vastu. Pudeliga sain hiljem ka mässata, terve kuu oma elust, kui mu ellu tuli vastsündinud kassipoeg, keda tuli täpselt samamoodi öösiti kolme tunni tagant toita jne. Imik on imik, vahet pole, ainult tite-aeg saab palju kiiremini otsa. Päris tüütu oli öösel ennast üles ajada ja piima soojendama minna, varasemate imikutega ju seda muret polnud, piim oli kohe soe ja joogikõlblik. Väga mugav oli ka lapsega rännata – vanavanematele külla, sõbrannade poole, mis iganes. Ei mingit muret, kuidas pudel kaasa võtta, mis viisil seda kodust väljas soojendada või ega piim vahepeal hapuks ei lähe.

    Mu mälu järgi (ja mälu on teadagi petlik ning auklik) oli päris imiku-aeg veel küllalt lihtne. Keerulisemaks läks siis, kui inimlaps liikuma hakkas – roomama ja ringi käperdama. Kui sai jalad alla, läks veel keerulisemaks – keeldudele-käskudele ei reageeri, aga liigub väga kiiresti – see on ohtlik kombinatsioon. Põnev oli see-eest kogu aeg, sest väikese inimese areng on esimestel eluaastatel ju ülikiire ja hirmus armas.

    1. Ma toidan ka rinnaga ja ei ole plaani millelegi üle minna, mind lihtsalt häirib see, kuidas seda käsitsevad materjalid on väga propagandamaigulised. Kui võimalikest probleemidest ausalt varem juttu oleks, oleks inimestel lihtsam planeerida. Mul näiteks oli rinnapump olemas tänu ausatele sõbrannadele, kes hoiatasid, mis võib juhtuma hakata.

        1. Eks ma ole vana inimene ka juba ja mälu on vilets. Kui ma nüüd hakkan meenutama, siis esimese lapsega ma ka ikka õppisin imetama, päris iseenesest see ei tulnud. Käis palatis õde ja sättis mind ja ühepäevast last õigesse asendisse ja jagas õpetussõnu, sest me tõesti ei saanud ise oma tarkusega hakkama. Aga siis edasi läks juba ludinal.
          Piimapais oli umbes esimesel kuul, vahetevahel olid rinnad täitsa kummis (ise ütlesin siis, et kivitiss) ja nii kui rinnahoidja ära võtsin, tekkis korralik purskkaev. Aga see läks vist umbes teisel kuul mööda. Teise lapsega kivitisse ei tekkinudki.
          Kõrvaltvaatajana nägin sellist lugu (teise lapega sünnitusmajas, palatinaabrist on jutt), et laps põhimõtteliselt ei joonud rinnapiima, jäi tissi otsas otsekohe magama. Noorel emal (16a, esimene laps) oli piima maa ja ilm, õdesid käis õpetamas ja imetamisnõustajaid abistamas ja assisteerimas, aga vaatamata ühistele pingutustele ei saanudki last rinnapimatoidule ja suurema kaalulanguse vältimiseks hakati lõpuks ikka pudelitoitu andma. Nii kahju, emal ju piima jagus, ei tea, mis neil seal ei sobinud.
          Ei ole see rinnaga toitmine ka muidugi alati lust ja lillepidu. Aga kui piima on ja mõlemale osapoolele asi sobib, siis on ju väga hästi.

        2. Sarjast “on minu laps alles geenius” – minu lapse kohta ütles imetamisnõustaja, et lapsel on IMELINE imemisvõte. Mina ise pidin veidi harjutama, aga nüüd oskan ise ka enamvähem pea peal seistes ka talle seda tissi ette anda nii, et ta seda imelist võtet rakendada saaks. Aga imetamisnõustaja ütles ka, et teise lapsega tihti enam neid piimapaisuprobleeme polegi, sest keha mäletab.

    2. Ma olen igati imetamise poolt ja see on parim valik nii lapsele, keskkonnale kui rahakotile, aga… pudeldamine ei ole nii keeruline. Mina pidin mõlemale lapsele suht algusest saadik ainult pudelit andma ja ma ütleks, et kui ma võrdlen enda kogemust sõprade omaga, kes 100% imetasid siis mul oli kergem:
      1) pudelit ei pea andma ema ehk et sa saad pikemalt ära olla ja öösiti magada (me tegime mehega öid kordamööda);
      2) pärast esimest kuud-kahte sööb laps umbes 6 korda päevas ja sa tead täpselt, kuna ta sööb ehk et kas tuleb pudel kaasa võtta või ei;
      3) tuleb osta termos, mis mahuks ka kotti, millega enamasti ringi liigud, ning selles pidevalt just õigel temperatuuril vett hoida. Võib selle kas või öökapile panna koos pudeliga, kus pulber juba sees. Öösel saab piima valmis minutiga;
      4) öine söömine lõppeb varakult. Ühe lapsega 4,5-kuuselt, teisega nõks enne kuuendat elukuud. Pidu! Tuleb vaid lutti tagasi anda, magab kui miška.
      5) ei mingit “uinub vaid rinnal”, “rahuneb vaid rinnal” ning kogu võõrutamise raskus jääb ära.

      1. Ma nõustun Rohelohega. Üldiselt nõustun ka selle “rinnapiimamaffia” teemaga. Oli, kuidas ma nägin vatti ja tundsin ennast läbikukkununa, kui esimene juba paarikuuselt pudelitoidul oli. Juba siis levis seisukoht, et rinnapiim on ülim ja neid emasid pole olemas, kes imetada ei saa. Perearst kurjustas, et laps on vähe juurde võtnud ja last näljutan, imetamisnõustaja ütles, et kõik on korras ja nii ma selle kahe arvamuse vahel katsusin toimetada. Aga eks selle piimaga ikka muidugi ka kiita polnud ja püüdsid või mitte, lisatoiduga see vähenegi ära kadus. Samas muidugi boonusena mu jaoks polnud pudeliga söötmine mingi probleem, vabalt sai isa last söötma saata, lisaks samuti mõne kuuselt juba magas laps öösiti, nagu miska.
        Teise lapsega olin juba vanem ja targem, tassisin last kaasa, ja suutsin põhitoidusena (vajadusel sai lisa juurde) rinnapiima välja venitada, kuni kuus kuud täis sai. See tähendas paraku seda, et sööta tuli sisuliselt iga tunni-paari järel, iga suuremgi vahe mõjutas kohe negatiivselt piimatoodangut.

        1. Kuna beepz (ütlevad nii noored v?) on veits haiglane, olen eile õhtust saadik imetanud iga 60-120 minuti tagant. Rindadest on alles lössis sokid ja varsti peab vist tõesti asendaja välja kaevama, sest kui nii edasi läheb ja magada ei lasta, pole mul lihtsalt talle enam midagi anda.

  4. Kui te hästi maksate, siis võib mu hiina laps teie omaga hiina keeles rääkimas käia 😀
    Miks lapsele luti andmine kuidagi halb või sobimatu on?

    1. Mõjub hiljem hambumusele ja kõne arengule halvasti. No ja teoreetiliselt võib liiga vara luti tutvustamine mõne lapse rinda hülgama panna, sest lutti ja rinda imetakse erinevalt, aga sellest east oleme me juba väljas (see käib eelkõige esimeste nädalate kohta). Kuigi minu oma on nii suure söömaga nagunii, et ma ei tea, mida oleks vaja olnud, et ta rinda ei tahaks.

      1. No siis peaks meil põlvkondade kaupa hambumuse ja kõneprobleemidega inimesi olema 😀
        Need probleemid tulevad pigem siis kui lutt väga kauaks lapsele kaaslaseks jääb

        See kookoniks mähkimine peaks rahustavalt mõjuma, sest meenutab kõhus olnud turvalist keskkonda.

  5. Ma ka olin burritoks mähkimise vastu, aga siis esimene laps nuttis ja nuttis ja siis proovisin ja oi, kuidas ta ilme muutus ja ta kohe rahunes. Kui oli juba magama jäänud, harutasin vaikselt lahti. Kasutasin aegajalt veel kuni ca 4. elukuuni. Teisel lapsel polnud koolikuid ja vaja ei läinud.

  6. sedaet, noh koolikute või siis gaaside vastu (mis iganes, point see, et laps nutab ja miski ei aita) aitas kõikse paremini kõhumassaaz või kui titt oli just söönud, siis jalatallamassaaž – tead need nr 1 ja 7 ja 8 paremale tallale ja vasakule sama peegelpildis ning siis see päripäeva ring, millest pool on ühel jalatallal ja pool teisel – et noh tõega hästi toimis, eriti öösel, mil ma polnud suuteline titega kusagile mööda maja jalutama minema.
    aga teine asend on see kõhuli käe peal, mil kõht on soe ja kerge survega = kõhuvalu netu
    kolmas asend on lap üle õla aga siis ei näe seda, et kogu õlg ja selg on täis krooksutatud jne aga no mis glamuurist see väikelapse ema ikka unistama peaks ju 😉
    no ja kõige paremini aitab see, et saadad tite kellegiga välja jalutama, siis saad rahulikult natuke aega omapäi olla, see on maailma kõikse parem asi

  7. Noh, olles ka vanaemana püüdnud pisikest imilast hooldada, võin kinnitada, et oma rinnaga on mugavam – krääksuv titt süles pole üldse tore külmikust võetud piima õigele temperatuurile soojendada, ilmselt poleks pulbrist piima segamine kah suurem asi tegevus.

  8. Muidugi mul lihtsalt polnud ka imetamisega mingeid probleeme, samas tean ma päris hästi, et inimkeha ei tehta vabrikus ja selle väljakujunemisel võib igasuguseid huvitavaid asju juhtuda ja seega… Igal oma.

  9. Mulle on su huumor alati meeldinud paistab, et Cyrus on kas tähelepanelik õpilane või kaasasündinud andekusega😁

    Karjuva lapsega oli minu jaoks kõige hullem, et ei tea ju mis probleemiks. Ega ta niisama kisa. Ütleks keegi, et sada lõuatõmmet või pumpamist aitaks punniks lihasterebestuseni aga lihtsalt ei tea ja see ajab meeleheitele.

    Tühja sest lasteaiast, aga sa sobiva kooli oled juba välja valinud, viimane aeg last sisseastumiseksamiteks treenima hakata😉

    Lohutuseks tuntud ütlemine: väikesed lapsed – väikesed mured, suured lapsed – suured mured😜 Lõpuks kasvavad kõik suureks, tahame või ei ja lendavad pesast enne kui arugi saame.

  10. Aa ja see asi ka veel, et ta on sul ikka väga värske väljalase, ta ka alles katsetab selle imelise värgiga, esimesed paar kuud on talle pmst maailma ja iseendaga kohanemise aeg ja see kehtib kõige, nii magamise, söömise kui selle tulemuse kohta. Kui kõik läheb hästi, siis pärast kohanemisnädalaid peaks tulema natuke rahulikum periood, mil see “rind on mugav ja alati kaasas” ongi tõsi.. Ja siis hakkavad hambad tulema.

  11. Õudselt nunnu beebitamislugemise raamat on Tuul Sepa “evolutsioonibioloogi päevik”. Ta kirjutas seda oma kaheksakuuse tite kõrvalt, nii et head kiiresti neelatavad peatükid ja sisu on mõnus.

  12. TW: ebavajalikud nõuanded

    Mu laps sai Guantanamost välja u 2. kuu lõpuks. Seni leevendas laid back asend, nii et lapsel jalad võimalikult peast allpool + block feeding. Päris jube oli, aga läks paremaks.

    Koolikute suhtes. Vt lactose overload või digestive overload. Mõnikord nad nõuavad kõhuprobleemidega süüa juurde, aga see teeb asja hullemaks, tekib nõiaring. Ise üritan vähemalt 2h-2.5h vahet hoida, sest kuskil väideti, et alla selle magu ei jõua tühjenda veel. Sellises olukorras lutt olevat parim. (Enda kogemuses küll võib hiljem ka võtet rikkuda, aga anatoomiline lateksist lutt ajas asja jälle korda.)

    Mu ämmaemanda väitel gaasirohud ei aita, mullid lagunevad küll väiksemaks, aga ei tule välja. Soovitas sooja õli lappe (toiduõli lapi sisse ja triikrauaga üle) ja võimlemist. D-vitamiini olen andnud Relat, kus väidetavalt mingi Peruu kangelasema piimast pärinevad probiootikumid sees. Endal pole vaja läinud, aga suure häda korral pidi Windi olema päästja.

    Öeldakse veel, et kui laps täiesti berserki ennast karjuma, siis keskkonnavahetus üllatab ta lukustusest välja. St laps soojakotti ja õue minek, kasvõi paariks minutiks.

    Läbikukkumise tunne vist algab jah kohe esimese tuhuga ja kestab elu lõpuni. Öeldakse, et tähtis on seda trummilöövat ahvi mitte tõsiselt võtta.

    1. Perekool oli täis naisi, kes kurtsid oma emana läbikukkumist. Neid siis lohutati jõudumööda. (Ma lugesin seda kunagi väga ammu eksju.) Igatahes tundub see olema väga sage tunne ja ebameeldivalt loomulik osa lapse saamisest.

      Kui on turvavõrk (pere, sugulased, sõbrannad), siis need võivad aidata. Aga noosamad pere-sugulased-sõbrannad võivad toda läbikukkumise tunnet ka täiega süvendada.

  13. Nohu vastu soovitati tilk rinnapiima ninna tilgutada. Ei ole kunagi alternatiivravija olnud, aga see tõesti töötas.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.