movies

I care a lot

Teate küll, kuidas mõnel inimesel on selline nägu, et kohe tahaks lüüa? Rosamund Pike on minu jaoks üks neist inimestest, ta mängib mõrda nii usutavalt. Juba “Gone Girlis” oli ta nii usutav ja nii ebameeldiv ning see film siin polnud mingi erand (ja “Wheels of Time’is” oli mul selle pärast raske uskuda, et ta on “hea”, sest ta tundub alati nii tropp, umbusaldasin lõpuni välja). Esimestest hetkedest saadik lootsin, et keegi lööb teda rusikaga näkku (vist ei spoilerda liigselt, kui ütlen, et seda rõõmu pakutakse ka). Erinevalt Peter Dinklage’ist, kes jätab pigem sümpaatse mulje, tahtsin tema pärast isegi Cyranot vaadata, aga pole veel jõudnud.

Aga Pike’i tegelane Marla on üks halb hai. Väga halb hai, kes jahib rikkaid üksikuid vanainimesi. Põhimõtteliselt rikka mehe Liis Haavel, mängib natuke suuremate panuste ja suuremate numbritega. Aga üks neist, kellele ta kotti pähe tahtis tõmmata, osutub ebameeldivaks ohvriks.

Ei taha liigselt vaatamisrõõmu rikkuda, aga ütleme nii, et kaks kolmandikku filmist meeldisid mulle väga, aga viimane kolmandik tundus lihtsalt ebausutav ja kehvasti kirjutatud. Aga lõpp oli päris hea, vat sellist pööret ma ei oodanud. Kokkuvõttes üks hea film, julgen soovitada.