KÕIK* räägivad internetis, et normaalne beebiga elamise päevakava on toit -> mäng -> uni, mitte mäng -> toit -> uni, sest esimese variandiga on hulga lihtsam hakata ühel hetkel oma voodisse harjutama. Kas ma kuulasin? Muidugi ei kuulanud, sest nii armas on, kui ta mul rinnal magama jääb, ja nii tore on koos uinakut teha. Ja mis raske? Kui ta 13 on, küll lööb ise pauguga ukse kinni ja läheb oma tuppa (või kehvemal juhul välja jooma). Seda enam, et esimesed kuu või nii jäi ta nagunii igal pool magama – minu rinnal, minu põlvedel, niisama voodis pikutades. Siis oli vahepeal see kobartoitmise (cluster feeding, elagu toortõlge) aeg ka, ei ühtki probleemi, sõi ja oli rahul.
No ja nüüd oleme ootamatult jõudnud punkti, kus ühel ja samal ajal eksisteerivad kaks probleemi. Esiteks on refluks muutunud nii tülikaks, et kui liiga palju saab, hakkab ta rinda välja sülitama ja kohe uuesti küsima (aga kui edasi anda, siis varsti tuleb see kõik lihtsalt uuesti üles). Ja teiseks on viimased 2-3 päeva päevased uinakud muutunud lühikesteks (pool tundi varasema kahe ja kolme asemel) ning õhtul on taas jorin peal ja ärkab ülikergesti. Ehk siis ma ei saa teda enam kogu aeg magama sööta, sest erinevad katsed on siin näidanud, et ei mingit cluster feeding‘ut enam, kahe söötmise vahe peab olema ca kaks tundi, et see ka sees püsiks (täpselt nagu üks kommenteerija kunagi ütles). Ärge saage valesti aru, mind otseselt ei sega oksendamine, aga oksendav laps teatavasti ei maga, ja siis tuleb ta PÄRAST oksendamist ikka kuidagi magama saada, ainult et nüüd peab lisaks veel koristama.
Nii et meil on nüüd laps, kes pole harjunud kussutades magama jääma, ja ema, kes ei oska kussutada. St tehniliselt oskan, aga kohe pärast ebameeldivaks muutunud toitmist ta ei lasegi mul end magama äiutada, sest tahaks ebameeldivustest hoolimata edasi süüa. Nii et ta hakkab rinda rebima (et saaks seda nuttes välja sülitada ja/või piima välja ajada). Siis ongi kolm varianti — otsekohe vankrisse ja jalutama, las magab seal; otsekohe Sirrule sülle, las piimalõhnata mees kussutab; või ise kaks särki selga ja tuleb ikka ise õppida oma last magama panna. Ise sa ta tegid, harjuta nüüd. Ja kui kussutada ma veel oskan, siis uinunud last voodisse panna, nii et ta uuesti üles ei ärkaks, on mul siiani õnnestunud ainult mõned korrad. Sellest ka see tänane pilt – kui tema tegelustekil täitsa kogemata magama sai kussutatud, siis sinna mina ta ka magama jätsin, sest ma ei julgenud lihtsalt temaga magamistuppa kõndida. 🤣 Ei saa kurta, magas poolteist tundi, aga see pole vist kõige jätkusuutlikum lahendus. Kahepeale oleme me suutnud teda tema oma voodisse panna nii, et ta seal ka edasi magab, vist siiani kolm korda. Eriti selle kuradima ortoosiga peab kogu aeg mõtlema, kuidas teda tõsta, sest no muidugi ta ärkab üles, kui kõva plastik järsku pead toetab.
Kusjuures võite helistada selgeltnägijate tuleproovi, sest ma nägin ETTE vajadust hakata teda alternatiivsete magamapanekuviisidega harjutama, kuigi mõtlesin rohkem sellele, et vahel peab ka ta isa ta ju tulevikus kuidagi magama saama. No ja muidu see, et tahaksin teda tiba rohkem tema oma voodiga harjutada (sest kardan, et tegelikult oleks meie kõrge voodi turvarisk, kui ta ükskord roomama hakkab). Nii et ostsin siin Marianne Tobro netikursuse, sest teda kiidetakse hirmsasti. 45 eurot on minu meelest küll üsna kallis – Euroopa hinnad Eesti palkade juures jne, seda enam, et põhimõtteliselt kogu sama info sain ma kümpsi eest kätte raamatust Precious Little Sleep (ja raamat räägib unest üldiselt, kursustel on eraldi 0-3 kuud, 3-6 kuud ja siis vist 6-18 kuud, igaüks 45 eurot). Aga tegelikult saan aru küll, et esiteks on imeline, et kogu info on loogilise liigendusega eesti keeles kokku pandud ja teiseks on äärmiselt huvitav neid kahte allikat võrrelda, sest tihti tõlgendatakse samu materjale pisut erinevalt. No näiteks ameeriklane muidugi rõhutab, et burritoks mähkimine enne pöörama hakkamist või 12 nädalat hällisurma tõenäosust ei suurenda, mähkige julgelt, Tobro läheneb pigem nurga alt, et pärast 8-12 nädalat igatahes suurendab seda riski, kui just peate mähkima, siis ärge sellest kauem tehke.
Kolmandaks on see kasutegur ka kursusel, et saab igasugu küsimusi küsida, kuigi vähemalt minu puhul vastas ta esimese katseha küsimusest mööda. 😀 St ma küsisin, et mida teha, kui õhtu on juba pekki läinud, titt on pahur ning kui teoreetiliselt peaks saabuma ööuni, on esimene uinak hoopis 30 minutit — kas käituda nagu öösel ikka ja üritada teda kohe uuesti magama suruda või teha üks ärkvelolekutsükkel ja siis proovida uuesti (30minutiline uinak tähendab sellises olukorras nimelt üleväsimust, tavaliselt on ööune puhul esimene uinak kõige pikem ja siis iga järgmine natuke lühem). Ta vastas mulle küllalt kiiresti, aga kirjutas vastuses hoopis sellest, mis tavaliselt seda üleväsimusega lõppevat õhtust jorinat põhjustab. See oli iseenesest väga huvitav, seda enam, et ma sain sealt ainsa infokillu, mida ma varem raamatutes või artiklites näinud polnud**, aga minu küsimus jäi vastuseta. Teiste küsimusi sirvides jäi silma, et ma polnud ainus, kelle küsimusega nii oli juhtunud, nii et eks sellega tuleb vist arvestada, et kui põhjalikumaid vastuseid tahad, tuleb vist ikkagi päris nõustamisele minna. Mina ei raatsi. Aga olgu öeldud, et ta vastas mõne päeva pärast siiski väga põhjalikult, nii et vähemalt mina jäin vastusega rahule ja ei kahetse, et see kursus ostetud sai.
* KÕIK = igasugu targutajad internetis
** Väidetavalt lapsekandmiskultuurides õhtust jorinat ei esine. Või mis jorinat, isegi koolikuid mitte. Mida Tobro ei öelnud (tema soovitas üks päevauinak lasta tal teha kõhukotis või kandelinas ja vaadata, kas sellest on kasu), aga ise lisa guugeldades teada sain, oli see, et a) koolikuid ehk täielikult ei väldi, aga kui kanda last mitu tundi päevas, peaks see nutu hulka vähendama, ning b) väidetavalt olevat kandmine eriti kasulik, kui seda tehakse nahk-naha kontaktis. Ehk siis kui ma siin nagunii kogu aeg pidžaamapükste ja imetamisrinnakaga ringi lasen, siis tuleks laps ka kõhukotti palja ülakehaga panna, ja vajadusel väljastpoolt mingi tekike ümber.
Mul iseenesest poleks ta tassimise vastu mitte midagi (st ma nagunii tassin teda kogu aeg, olgu siis tiba ergonoomilisemalt, ei väsi selg ja käed nii ära), aga ma juba mitu nädalat tagasi avastasin, et ta järsku ei taha enam seal olla. Nii et võtsin end nüüd kokku ja küsisin lapsekandjate Facebookigrupist nõu, sest arvasin õigesti, et ju ma ilmselt ei oska seda suurt jurakat enam õigesti kotti panna. Selle tulemusel jõudsin nii kaugele, et nüüd ta ei karju OTSEKOHE, kui ma ta kotti panen. 😀 Tahaks näha, kas jõuan ka punkti, kus talle taas seal olla meeldib, ise arvan hetkel, et ehk ma tõmbasin ta nüüd viimase katsega natuke liiga tihedalt vastu keha või midagi. Nii palju avastamisrõõmu ikka iga päev.
Pärdikute päevaraamat 