anna kannatust

Süsteemsest imetamiskultusest

Mõtlesin tegelikult sellest seoses sünnituskogemusega kirjutada, aga teema on nüüdseks nii pikaks veninud, et väärib eraldi postitust. Seda enam, et aega on mul laialt käes, sest puuk tahab parajasti minu vastas magada ja üksi ärkab kohe üles, nii et eks ongi hea aeg kõik südamelt ära saada. Olen varem siin juba naljatanud, et kui lugeda näiteks imetamist puudutavaid raamatuid, on tunne, nagu loeks mingit jubedat poliitilist propagandat, ning isegi seda puudutavates loengutes räägitakse ainult helgest tulevikust. Lisaks muidugi sõbrannade kogemused alates leebematest (no näiteks helistad perearstile ja ta ei küsi “kas toidate rinnaga?”, vaid “toidate ikka rinnaga, jah?”) kuni üsna ebameeldivateni (sõbrannal ei tulnudki pärast kumbagi sünnitust piima ja tema käest küsiti haiglas, mis elukommetega ta on, et tal piima pole).

Mis on igati normaalne, kultus saabki edukalt toimida ainult siis, kui on selge, et need, kes sinna mis iganes põhjustel ei sobi, on juba loomult halvad inimesed ja saavad välja heidetud. Ehk siis mitteimetaja on juba eos halb inimene, nii et pole mõtet neid isegi imetamist käsitlevas raamatus teemakski võtta, mis sellest, et julgen arvata, et Eestis ei toida valdav enamik mitteimetajaid lapsi RPAga mitte sugugi omal soovil. Seda juba ainuüksi selle pärast, et tavainimene ei saa retseptita endale RPAd lubada, see on ju kallis. Süsteemses kultuses mitteosalemist saad endale ainult siis lubada, kui sul raha on.

Noh, mul on nüüd oma isiklik kogemus, hoolimata sellest, et ma olen innukas imetaja, sest kõik need head põhjused, mida igaüks on niigi söögi alla ja söögi peale kuulnud. Nimelt lugesin ma kerge imestusega raseduse ajal kõiki neid Malluka ja teiste postitusi selle kohta, et sünnitama minnes tuleb kindlasti ka piimakogujad kaasa võtta, sest piima ju muudkui tilgub ja pärast sünnitust hakkab veel rohkem tilkuma. Tõsi, sõbranna kurtis ka juba 26. nädalal, et piima tilgub, aga no ei olnud mul seda muret — isegi esimesel sünnitusjärgsel nädalal piimapaisu ajal hakkas seda alles sooja vee all juhtuma, ja piimakogujat pole mul tänaseni vaja läinud. Nii et piimakogujad olid kaasas, aga ei tilkunud midagi ka pärast sünnitust. Jõuga pigistades sai suure vaevaga tilga (konkreetselt ühe tilga) ternespiima kätte. Titt on mul väga tubli ja innukas ning isegi imetamisnõustaja kinnitas hiljem, et ta imemisvõte on ideaalne, aga juba esimesel ööl oli selge, et ta hakkab endast välja minema, sest ta ei saa lihtsalt piisavalt toitu kätte. Samuti ütles nõustaja, et nii suurt kasvu lapsele (ta oli üle nelja kilo) on ok vajadusel lisatoitu anda, kuni päris piim kohale jõuab.

(Mis mind eriti üllatas, oli see, et imetamisnõustaja ütles, et vastupidiselt levinud arvamusele ei tohi tegelikult esimestel päevadel lasta lapsel süüa, kuni ta ise tahab — st kui päriselt sööb, siis tohib, aga kui hakkab rinnal unelema, kulutab ta rohkem energiat, kui piimast saab, ja kaal võib veel rohkem langeda. Aga see on täpselt selline teema, kus kolm erinevat “spetsialisti” on meile erinevat seisukohta väljendanud, üks ütles siis, et EI TOHI lasta liiga kaua süüa, teine ütles, et PEAB laskma süüa, kuni vähegi tahab, ja kolmas ütles, et 40 minutit tohib süüa. Samuti olen kuulnud ühelt ämmakalt, et iga toidukorra ajal võiks anda mõlemast rinnast, ja teiselt, et ühe toidukorra ajal kindlasti ainult ühte rinda. Ehk siis lõpuks on arvamus ikka nagu tagumik, igaühel oma, nii et võid samahästi ise erinevaid artikleid lugeda või kriitiliselt erinevaid spetsialiste kuulata ja nende põhjal oma otsused langetada.)

Igatahes käis mees seega valveõelt (ämmakalt?) lisatoitu küsimas. 10 ml saime, kolme tunni pärast järgmist doosi küsides tormas see tädi sisse, pigistas mu rinda nii valusasti, et pisarad olid silmist väljas (ja see eelmainit tilk piima rinnast ka) ning ütles mulle etteheitvalt, et ternespiima peabki vähem olema, las imeb. Nii et hommikuni vaatasin, kuidas mu laps imeda üritamisest hoolimata nälgib, seejärel kurtsin oma muret järgmisele ämmaemandale, kes oli hulga mõistvam, aga kinnitas, et näha, et laps sööb ja neelab ka, kõik okei. No ja päeval ta tõesti sõi ja oli rahul, õhtu näitas, et kaalukaotus on natuke normist suurem, kuigi mitte metsikult, aga öösel kordus sama jama. Ja ma isegi ei naljata, see pigistamine oli kõige lähem asi seksuaalrünnakule, millega ma kokku olen puutunud, sest see oli nii ootamatu ja nii valus, et kõik need purjus jorsid, kes on üritanud mind ööklubis seeliku alt krabada või baaris vägisi vetsu poole lohistama hakanud, kahvatuvad selle kõrval hetkega.

Järgmisel ööl oli õnneks tööl normaalne ämmaemand, saime suisa kaks 10 ml doosi kätte, aga hommikul ütles Sirru, et ta ei kavatse rohkem riskida sellega, et õhtul tuleb mingi tropi pärast vaadata, kuidas ta laps näljast karjub. Seega käis ta salaja apteegis RPAd ostmas. Tundsin end nagu need inimesed, kes haiglasse MMSi smuugeldavad või midagi. Muide, see rõve ämmakas (või õde? Ma tglt ei tea, kes sünnitanute eest hoolitsevad.) TEADIS, et imetamisnõustaja oli öelnud, et nii suure sünnikaaluga lapsele on igati ok esimesel paaril päeval vajadusel natuke juurde anda ja et kaaluiive on juba saadud lisatoidust hoolimata veidi negatiivsem kui peaks. Seda enam, et me tõesti andsime seda ainult siis, kui ta oli juba mitu tundi üritanud imeda ning nüüd karjus meeleheitest ja keeldus üldse nibu suhu võtmast, sest tal tekkis rinnaga juba negatiivne assotsiatsioon (ja asendajat andsin ka üldiselt mitte sõrmega, vaid hästi aeglaselt oma nibu juurest juurde, et ta ikka rinda edasi stimuleeriks). Teda lihtsalt ei huvitanud.

Saan aru, et mul läks tegelikult hästi. Kõik inimesed peale selle ühe tropi olid igati normaalsed ja arusaajad (üks pooltropp oli ka, mitte imetamisega seoses, aga tol hetkel mind enam ei huvitanud). See üks lihtsalt sattus väga kehvasti hetke, kus ma uskusin, et igaüks peale minu teab asjast rohkem kui mina, sest see on minu esimene laps ja nemad on näinud sadu või tuhandeid. Ja see ei ole isoleeritud juhtum. Minu sõbrannal oli bioloogilise poole pealt minuga sarnane lugu, aga tal läks nii, et esimene ämmakas ütles talle, et ta on laisk ema, kes ei viitsi oma last rinnaga toita (ehk siis asendajat ei antud) — ja järgmine küsis ta käest, miks ta selle lapse tegi, kui on valmis laskma tal nälga surra (sest kaaludes selgus muidugi, et kaalu on liiga palju alla läinud). Me oleme olemas, see peaks kõigile selge olema, aga ikka on isegi meditsiinitöötajaid, kes pööritavad silmi ja teevad nägu, nagu me oleksime laisad ja/või hoolimatud. Ja nad ilmselgelt ei tunne end süüdi, kui selgub, et me EI valetanud, kui me ütlesime, et piima pole või vähemalt pole seda piisavas koguses. Sest no ilmselgelt me oleme siis ise süüdi ja oleksime pidanud nende kolleegilt (või neilt endalt) innukamalt nõudma, järelikult on meie üleolev või suisa ebaviisakas kohtlemine õigustatud.

Ja ülla-ülla, täpselt nagu arvata oli, ilmus minu piim siiski välja ja kojusaamisest alates on laps edukalt rinnapiimal kasvanud, ilma mingite lisanditeta. Nagu siin kurtnud olen, on seda ühes rinnas kogu aeg pigem liigagi palju. Ja sellega on ka täpselt nii, et ma olen nüüdseks rääkinud mitme erineva imetamisnõustajaga (ja perearstiga) ning olen kuulnud, et:
a) jah, kui rinnas on liiga palju piima, on igati ok esmalt natuke välja pumbata ja siis see kõik lapsele sisse sööta (nii pumbatu, kui edasi rinnast, kuni tal kõht täis). Last tuleks sööta iga kord, kui ta küsib, sest imikut võib sööta tema enda graafiku järgi ja rinnapiimast EI SAA üle toita.
b) ei, kindlasti ei tohiks last sööta iga kord, kui ta küsib. Kui kaaluiive on ok, siis mitte sööta tihedamini kui kahe tunni tagant.
c) rinnapõletiku vältimiseks tuleks iga mõne päeva tagant see suurem rind täiesti tühjaks pumbata. Tootluse mõttes polevat vahet, kui palju pumbatakse/süüakse, loeb ainult see, kui tihti (mitu korda päevas) seda tehakse.
d) pumbata ei tohiks üldse, sest muidu tootlus suureneb, kusjuures vägagi loeb, kui palju välja pumbatakse. Kuni vähegi valu kannatate, kasutage kapsalehti, kui enam ei kannata, siis pumbake võimalikult vähe ja pange sügavkülma, saate sellest lapsele hiljem putru teha. Sisse seda ei sööda, sest no lutiga ometi last ei toidaks. Ja üldse, raudselt pole asi mitte rinnas, vaid kuna laps sündis vaakumiga, siis on ilmselgelt ta lihastasakaal paigast ära ja teda tuleb lihtsalt rohkem treenida. Ta lihtsalt ei oska paremal rinnal nii hästi olla ja ei saa seal head imetamisvõtet kätte (mis sellest, et see ainus imetamisnõustaja, kes teda päriselt rinnal nägi (kusjuures paremal rinnal), ütles, et imetamisvõte on ideaalne). Teie viienädalane ei tee päevas 15 minutit trenni? No vot, sellega tuleks rohkem tegeleda. Kuuendaks nädalaks nagunii jääb tootlus vähemaks ja saabub paradiis maa peal.

Minu lemmik oli see, et kui ma selle viimase käest küsisin, et kui suur see tõenäosus on, et tõesti kuuendaks nädalaks rinnad “õpivad”, sest ma tean, et osadel läheb kaks-kolm kuud, vastas ta mulle, et ma ei peaks negatiivset reaalsust looma. Just see vastus, mida ma meditsiinitöötajalt ootasin. (Rääkimata sellest, et ma proovin titte iga päev korra või paar natukeseks kõhuli panna küll, aga sellest hüsteeriast jääb mulje, et neis riikides, kus seda kommet ei ole, lapsed vist ei õpigi käima, vaid roomavad surmani välja.) Minu meelest ma juba elan negatiivses reaalsuses, sest täna on seis selline, et kui ma toidan last vasakust rinnast, siis ta ehk ajab natuke piima üles, aga üldiselt mitte. Alustame laid-back asendis, kui ta väga uniseks jääb, siis toidame külili edasi ja jääb magama. Krooksutamise ajal teeb krooksu. Kui toidan paremast rinnast, siis teen AINULT laid-back asendit ja ta hakkab mõne minuti pärast köhima, krooksutamise ajal ajab piima üles ja minu meelest on vähemalt korra ka oksendanud, st üles on jõudnud maosisu, sest lapil polnud mitte ainult piim, vaid ka mingid tükid. Kui ma ise teda vägisi vähem kui 10 minuti pärast rinnalt ära ei võta, siis mingil hetkel tuleb söömine katkestada ja mähet vahetama minna, sest see üritus lõi tal kõhu lahti — ja tegu pole tavalise kollase kraamiga, vaid tükilise tiba rohekama asjaga. Nii et palun, tulge öelge mulle veel kord, et rinnapiimast ei saa üle toita. Okse koristatud ja mähe vahetatud, panen ta pikali ja lutitan ta magama (või kui üles tuli ainult natuke ja mähe tundus okei värvi ja konsistentsiga, siis toidan vasakust rinnast magama). Umbes selle aja peale on tal tavaliselt nina ka juba täiesti kinni. Kuna ta köhis ja vihastas ja rapsis, on gaase ka muidugi rohkem kui teisest rinnast süües.

Ja ma olen täiesti segaduses, sest ninakinnisus + kõhulahtisus + oksendamine (kuigi enamasti on see siiski lihtsalt spit up, ütleksin, et oksendanud on ta kaks korda) viitavad tavaliselt pigem sellele, et beebil on probleeme toidu koostisega, st kõige sagedamini piimavalguga. Aga miks see siis ainult ühel rinnal juhtub? See ei ole ju kuidagi loogiline? Igatahes kui selline jama kestab juba NÄDALAID, siis ma ei arva, et ma olen halb ema, kui ma vaikselt hakkan kaaluma seda, et äkki lapsele endale oleks ka meeldivam, kui ma toidaksin teda ainult vasakust rinnast + (väljapumbatud piimaga) pudelist. Olgu probleem siis selles, et ta ei oska seal rinnal hästi tegutseda, või selles, et rind ise on “defektne”, miks ta peaks ilmaasjata kannatama? Perearsti juures käies ei olnud probleem veel nii terav (esimene plahvatus toimuski arstikabinetis, need piima väljaajamised jms umbes sel ajal alles algasidki), nii et ma mõtlen nüüd, et ei tea, kas peaksin temaga taas ühendust võtma või on see jälle selline normaalne väikelapse asi ja mina olen ülemõtlev ema?

Aga olen siin endamisi mõelnud, et kaheksanda nädalani proovin niisama, kui selle aja peale pole laps õppinud paremini paremalt rinnalt sööma ja/või parem rind paremini käituma, siis pärast seda proovin edasi nii, et kui on parema rinna kord, peab 10 minutit kannatama ja siis seda pudelist sööma. Ja paljude inimeste reaktsioon sellele on umbes selline, nagu ma oleksin öelnud, et ega see Hitler tegelikult ei teinud ju midagi valesti. Sirru leiab üldse, et võiks proovida hüpoallergeenilise asendajaga paar päeva, näeks kohe ära, kas probleem oli piima koostises või mitte (ka selle idee palusin kaheksanda nädalani edasi lükata). Seda viimast mõtet eestlastele serveerida on umbes sama kerge, kui öelda, et mõtlesin, et söötmise asemel peksan teda hoopis natuke aega. Ja ma tõesti ei saa aru sellest paanikast, üles kasvavad lapsed mõlema toiduvariandiga ning mulle ei ole jäänud muljet, et need asendaja peal kasvanud ameeriklased, keda ma tean, kõik emotsionaalselt kuidagi pärsitud oleksid.

Igatahes jääb üle ainult palvetada, et need kohutavad 50 ml asendajat, mis ta haiglas sai, tema arengule jäädavaid jälgi ei oleks jätnud. Samas, ilmselgelt Allah juba karistas mind selle kohutava teo eest — kui tavaliselt ei teki menstruatsiooni enne seda, kui imetamispausid ca kuuetunnisteks on veninud (ehk siis umbes siis, kui laps on ca aastane ja öösel pikemalt magab), siis mul algas see uuesti … viiendal nädalal. Mõtlesin, et vähemalt sellest murest olen mõneks ajaks prii, aga no ei ole antud.

P.S. Olgu öeldud, et ma ei taha kuidagi jätta muljet, et ma olen seisukohal, et “mina olin üks neist headest emadest, kes ikka tahab imetada, nii et mina võin sel teemal sõna võtta”. Ma olen selgelt seisukohal, et iga naine otsustab ise, kuidas ta oma last toidab. Kuni lapsel on kõht täis ja tervis korras, pole see kellegi teise asi. Sellest ka minu väljend imetamismaffia, mis hiljutises postituses mõnele vastukarva oli — ma ei mõtle sellega sugugi inimesi, kes on otsustanud oma lapsi imetada, sest seda teen ma ka ise, vaid neid, kes on automaatselt seisukohal, et kui sa ei imeta, oled sa halb ema. Minul ausalt öeldes on Facebookis imetamise grupist imelik lugeda neid sõnavõtte stiilis “mul on kõigi kolme lapsega imetamisest metsik depressioon olnud, aga ikka imetasin, nutsin iga päev ja imetasin” — kuskilt läheb ju see piir, kus rinnapiimast tingitud kasu ei kaalu enam üles sinu vaimsest seisundist tingitud kahju. St mina isiklikult küsiksin seal, kumba lapsele rohkem vaja on, kas ilmtingimata rinnapiima või lihtsalt seda, et kõht oleks täis ja samas armastavad (ja mitte depressioonist nõrkemas) vanemad tema jaoks olemas. Aga taas, ma ei mõista ka selliseid inimesi kuidagi hukka, need on väga isiklikud otsused ja igaüks peakski oma paremast äranägemisest lähtuma. Lihtsalt mina arvan, et lapse heaolu ja ühiskondlikud reeglid või see, mis teoreetilisel tasandil lapsele parim oleks, ei ole alati kooskõlas.

46 kommentaari “Süsteemsest imetamiskultusest

  1. Rinnaga toimine on tõesti peenkunst ja igaühe kogemus erinev 😀 Mul mõlema lapsega oli paremas rinnas liiga vähe piima, nii et lõpuks nad saidki ainult vasakut (see oli siis kaks korda suurem ka). Esimesega oli imetamine ikka 2 esimest kuud üks paras piin ja imetamisnõustajaid sai ka külastatud hulgi. Teisega võtsin juba vabamalt, ei googeldanud ega mõtlenud üle, tegin nagu mulle ja lapsele parem tundus (alustamispiin oli poole lühem). Tagant järgi ütleks, et lõpetamine oli hoopis kõige raskem mõlemaga 😀 Edu sulle! Varsti läheb lihtsamaks! Ja siis võib-olla jälle raskemaks 😀

  2. Seda lugedes tuleb meelde Spock – seesama, keda kuuekümnendatel süüdistati, et tema teooriate järgi kasvatatud beebibuumi lapsed ongi nendesamade teooriate pärast hukka läinud. Tema põhisõnum on minu arvates aegumatult kehtiv: ema, sul on endal kõik vastused olemas, usalda ennast. Su kirjelduses on ju ka kõik vastused Su enda küsimustele olemas, usalda siis ennast!

  3. Seda kõike on kohutavalt valus lugeda ja mul on ausalt öeldes hea meel, et ma oma lapsi Eestis ei saanud, sest oma imetamissuutmatusega oleks ma sellise suhtumise peale end ilmselt haigla vetsu lihtsalt üles poonud. Ausalt öeldes oli mul Eestis avalikus kohas last pudelist toites alati tunne, et kõik jõllitavad ja halvustavad mind oma mõtetes. Usutavasti see nii küll polnud, aga näitab rinnapiimapropaganda mõju mu mõtteviisile. “Fui, annab lapsele solki!”

    Sulle aga vastupidavust ja loodetavasti on peagi lihtsam. Arstide osas soovitan soojalt Tallinna Lastehaigla EMOt vältida (ehkki ilmselt kui häda käes pole see võimalik), sest seal töötavad kõige tigedamad inimesed (ei, pikad vahetused ei vabanda seda välja), sest sel ühel korral, kui ma sinna läksin (oli väga reaalne põhjus tõsist kõrvapõletikku kahtlustada), nähvas mulle esmalt vastuvõtuõde ja siis sõimas arst näo täis, et kas ma ei tea, et kell 8 tuleb LOR tööle ja pole vaja siin keset ööd EMOsse joosta. Tal oli muidugi täiesti õigus, sest ma võinuks veel paar tundi oodata ja minusuguseid lollpäid tuleb neil ilmselt igapäevaselt ette, aga noh… Õnneks ta lõpuks leebus ehkki läbivaatus oli sarkastiliste märkustega vürtsitatud.

  4. Ma jäin mõtlema, et kui eri rindade toodangule on nii erinev reaktsioon, siis peaks katsetama hoopis nii, et lüpsad välja kummastki rinnast eri anumasse ja siis annad selle piima lapsele eraldi aga täpselt sama (vahepeal steriliseeritud) lutiga ja kui siis ka on erinev reaktsioon, st selle põhjuseks on piima koostis, mitte eritumistempo, siis tuleb minna mõnda arsti raputama või küsida, kas Synlab on võimeline kummagi piima koostist eraldi analüüsima, salaja näiteks.
    Mul endal oli imetamine lebo. Täpselt nii õnnis nagu lubati ja dafukk ma olin selle vähesegi kergenduse ära teeninud, mõlema lapsega, kui arvestada, et kogu muu elu oli sitaks raske.

    Aga mis maffiasse puutub, siis mina olen nii vana, et olen oma vanema lapsega ka pudelimaffia sünnitusmajas ära näinud, ehk siis vahet pole, mis on moes, põhjuse ettenähtud normidest erinevate soovidega sünnitajaid peedistada leiab alati.

    1. Mulle endale tundub siiski loogilisem, et mingil põhjusel saab ta ühest rinnast kraami teistmoodi (liiga kiiresti, koos liiga palju õhuga jne) ja see surve lööb kõhu lahti + pressib osa üles tagasi.

  5. Aitäh, et sellest kirjutasid, ma omal ajal ei suutnud. See seksuaalrünnaku võrdlus – ma sõnastaks täpselt samamoodi. Aga noh, haavatavas olukorras, kogemuseta, eks selliste peal ongi end lihtne välja elada. Kokkuvõttes ütleks, et tegelt on ju nii, et mitte kedagi teist ei huvita, need targutajad tahavad ainult oma tõe välja öelda, sinu olukorrast on neil suva, seega tulebki teha nii, nagu ise õigeks pead.
    Ma peale esimest last ütlesin, et ma võin rase olla ja sünnitada, aga imetama iial ei hakka enam. Paraku juhtus teine enneaegne, keda ei saanudki imetada ja ma pumpasin kuus kuud talle piima välja, kusjuures see oli ikkagi lihtsam kui esimese imetamine.
    Nui neljaks imetamist ei pea küll õigeks. Lapse pealt oli ju näha, et ka temal oli parem, kui lõpuks kõhu täis sai ega pidanud enam võitlema.
    See, et “on loomulik” ja “kõik peaks hakkama saama” ei ole ju argument. Iga sünnituski on erinev, suur osa meist oleks ilma meditsiini sekkumiseta üldse surnud nagu meie esiemad, miks siis eeldada, et ka imetamisega saavad kõik hakkama. Võiks leppida, et me pole täiuslikud ja see pole meie viga.

  6. See ei ole esimene kord, kui mul on sünnitanud ja imetanud naiste kogemusi kuuldes tunne, et emadusega seotud meedikute hulgas leidub kuidagi rohkem uhhuutajaid kui muidu (jah, ma tean, et muidu kah mõni meedik on vaktsiinivastane ja mõni soovitab MMSi, aga ikkagi). “Negatiivset reaalsust looma”, wtf.

    1. Võibolla mitte niivõrd uhhuutajaid kuivõrd sadiste, kellel on ükspuha, mis ettekäändel ennast haavatavas seisus naise peal välja elada.
      Näiteks: minu ema sai aastal 1972 keisriga kaksikud, lamasid nad seal suures palatis maas, kõik erinevatel viisidel lõhki, kui hommikul marssis sanitar sisse, viskas lapi ja ämbri põrandale ja käratas, et noh tüdrukud, peske põrand ära. Ja pesid ka, muide.
      Ise sain pärast esimese lapse sündi sõimata, kui ma ei jõudnud pika koridori teise otsa pesema minna, sest mul oli vererõhk olematu ja ma pmst hoidsin kätega seinast kinni kui liikusin. Ja ma jäin veel selle viimase sünnitajate seltskonna sisse, kellele last kohe kätte ei antud vaid hoiti meist eemal lastepalatis ja õde tõi tited viia korda ööpäevas plekist käru peal pooleks tunniks imema. Et nad seal lastepalatis ei kisaks, anti neile muidugi kas lisatoitu või glükoosilahust, ja siis polnud lapsed ema juurde jõudes eriti motiveeritud imema ja magasid. Üks pisike kõrgete kontstega õde marssis palatisse sisse, kolm haluks mähitud last käsivarrel (sellest see kõva mähkimise komme tulebki) nii et mul jäi hing kinni ja oli punkt poole tunni pärast tagasi, kui mul oli vaevu õnnestunud laps üles äratada, et teda imema saada ja tema käest sain kah sõimata.
      Teise lapsega õnneks selliseid elamusi ei olnud, v.a. et bussis sõimasid mind raseduse viimases järgus mitmesugused tädikesed selle eest, et ma istusin või oma hiigelkõhuga kohmakana neile ette jäin. Phuhh.
      Paistab et raseduse ja sünnituse õrn aeg tõmbab vampe ligi.

      1. St esimese lapsega käratati mulle ka muuhulgas, et kui (poole tunniga) last imema ei saa, siis tulebki hakata pudelist andma ja see ajast mulle õudusjudinad peale, sest ma olin vaene kunstikooli tudeng ja piimasegud olid tol ajal suhteliselt veel palju kallimad kui praegu. Kusjuures piima mul tuli probleemideta, lihtsalt pudelimaffia leidis, et viis korda ööpäevas poole tunni jooksul peab antud saama.

        1. Mida rohkem neid jutte lugeda, seda rohkem jõuame ikka selleni, et pole mittevõrd pudelimaffia või rinnamaffia, vaid ikka traditsiooniline “naise keha on kõigi teiste asi ja ta on liiga loll, et ise otsustada”.

        2. Või siis: “Sa sünnitad riigile uue kodaniku ja sa pead seda tegema kõigi standartite kohaselt, nurjatu!”

    2. …aga kui uhhuuteooria juurde tagasi tulla, siis uhhuu saaks ju olla ka positiivsust külvates, nt võiks õde hoopis värviliste käevõrude tilisedes ja viiruki järele (köhh-köhh) lõhnates kohale tormata ja heleda häälekesega siristades lauleldada, et oi kallikene, mõtleme nüüd positiivselt ja kuula oma keha ja armasta iseennast ja see piim tuleb ja lapse astraalne side emaga ja imeline, kõik on nii imeline! (kas Rents viskaks selle peale padjaga?)
      Või siis – ja sellisel juhul on see väga pikaajaline kohalik traditsioon – on sünnitajatega pahurdamine juba iseeneslikult tõrjemaagiline akt, mis peaks vanatühja eemale peletama, et too last hällist ära ei varastaks. Ükspuha, mida sa sünnitajale ütled, vaata, et sa teda vahepeal korralikult sarjad! Kui ütled midagi ilusat kogemata, koputa vastu puud! Jne. Võibolla Fertilitases on (olid) lahke käitumise indulgeerimiseks soolalademed seinaliistude all ja salajased amuletid hügieeniliste uksepaneelide sees peidus?

        1. Ma ei ole rasedate ettevalmistusgruppides kunagi käinud, nii et veel üks rasvane miinuspunkt minu emaliku süü kontole.
          Küll aga lugesin ma toona, ligi 30 a tagasi, mingitest ametlikest trükismaterjalidest, et kui sul, kallis noor ema, on lapse hooldamise kohta küsimusi, siis küsi, meie ämmaemandad ja õed lahkesti aitavad sind ja annavad nõu – mis oli alatu vale, sest kui ma sünnitusmajast lahkudes, ise ihuliselt ja hingeliselt veel täiesti verivermel, õe või kellegi sarnase käest küsisin, et palun näidake, kuidas see mähkimine peaks käima (siis olid veel marlimähkmed), vaatas mind ära saatev medpersonali esindaja mind nagu poolemeelset, pani tuduva lapse mähkimislauale, riietas ta viuh-viuh lahti ja siis sama imeliku kiirusega uuesti kinni, ütles: “Nii!”, andis pambu mulle kätte ja haihtus, ausalt, isegi kass poleks neid kiireid liigutusi eristada suutnud. Seni, nagu öeldud, olid lapsed meile ainult juba mähitud kujul kätte toodud ja kui ma lapse ülemise otsaga olin lihtsalt toonase meditsiinisüsteemi maitse jaoks liiga aeglane, siis alumise otsa hooldamine oli teoorias küll teada, aga praktikas täiesti tundmatu maa.
          Õnneks tuli ema mind teisest linnast vaatama ja näitas ära mõned mugavamad mähkimisviisid, mh selle et poisslapsele tuleks ettepoole rohkem marlit voltida. Lisaks, kui värske titt vahepeal röökis ja ei tahtnud rinda, võttis ema lapse minu käest enda sülle ja kamandas, et ma läheksin ja sööksin või jooksin midagi; kui ma solvunult küsisin, miks laps tema süles maha rahunes, vastas ema, et tema on lihtsalt ise rahulikum aga tal on ka lihtsam rahulik olla, sest võõrast titte nunnutada on lust ja lillepidu, oma lapsega ollaksegi rohkem mures. Ja see on loomulik.

          Keskne sõnum oleks vist see, et väikesed äpardused emaduse teostamisel ei tähenda kaugeltki seda, nagu oleksid sa halb ema, riläks ja tšill. Võta endale puhkeaega ja kui vaja, siis nuta kasvõi poetäis patju märjaks. Maailmal on niikuinii selle kohta palju öelda, kuidas sa oma last kasvatad, alates sellest, kas ja kui palju sa talle rinda annad ja lõpetades sellega, milliseid või kas üldse sa talle piiranguid sead ja kui palju ja kuidas taskuraha annad ja üldse. Iial, mitte iial ei jõua kõigile meele järele olla ja alati leidub keegi, kes teab paremini.
          Höhöhö, ükskord mul oli trollis (sõitsime titega arstile) oma noorema lapse isaga räige tüli, tema hüppas poole jutu pealt trollist maha ja mina jäin titekäru juurde trolli nutma ja minu vastas istuv meesisik hakkas minuga kurjustama, et ma nutan ja teatas, et minult tuleks laps ära võtta, sest ma olen ilmselgelt halb ema (sest ma nutan). Tuletagem meelde, et see, kes tite ja käru juurest uduje tõmbas, ei olnud mitte mina vaid keegi teine. Aga siis olin ma juba suur ja kuri karuema ja tõmbasin sellele käratajale sama mõõduga vastu kah: “Eks kutsuge siis politsei! Noh, kutsute juba või?!” P*** mingu see maailm! Vot nii.

  7. Seepärast ma sünnitasingi lapse Fertilitases, et nad ei saanud sellist käitumist endale lubada. Ja imetamisnõustajad, kelle juures pärast käisin, olid ka kõik toredad. No ja kuna nad teise lapse sünni ajaks kolisid Nõmmelt ära, siis teise sünnitasin kodus, a siis oli imetamine juba läbitud etapp, st et esimesega tegin igast tsirkust, teine sõi ja kosus nagu päris 🙂
    Aga Sulle selline mõte – et kui paned sellele “keerulisele ja oskendamist põhjustavale” rinnale lapse samapidi nagu teisele, selles mõttes, et kui imetad istudes, siis lapse jalad pole mitte süles vaid sinu kõrval (padjad saab alla panna). Seoses rinnapõletiku vältimise jms sai oma lapsi igatsugu imelikes asendites imetatud ja vahel sellised asjad aitavad… noh et pikali imetades, ei ole ta jalad samas suunas kui Sul, vaid pea poole jne.

  8. Mu meelest ka see survestamine rinnaga toitmiseks haiglas ei ole okei. Eriti kui samal ajal käib hirmus minimaalse kaaluiibe taga ajamine, milles failimises ei saa haiglast välja ning kuna sünnitanud naised võivad isegi hapras seisukorras olla. Ma küll läksin haiglasse sünnitama ausalt öeldes arvamusega, et mul tuleb RPA laps (oma sõbrannade traumade valguses olin otsustanud, et rinnaga toitmisest ei saa mu jaoks stressiallikas. Kui ei tööta, siis on teised variandid ka), aga proovisime siiski rinnast süüa ja no tuli välja. Nüüd teise lapsega oleksin veel eriti enesekindel, omad RPA’d igaks juhuks kaasas ja kärataks kõikidele õiendajatele vajadusel ka, et minu laps ja ma tean ise, mis teen 🙂 Õnneks mulle sattus väga normaalne valve-ämmakas, kes suure süstlaga tuli aitas beebil kõhu täis saada keset ööd (seal oli kindlalt rohkem kui 10ml). Muidu ka pm iga 30min tagant tahtis rinnale ja ma olin täiesti läbi omadega. Ja piim tuli, ja oleks arvatavasti tulnud ka veel järgmiste RPA andmistega, koos paisudega ilusasti kodus kohale.
    Mu sõbrannal ajas imetamisnõustaja pm sügavasse depressiooni, sest breast is best ja RPA on mõrv eks. Mis siis, et laps näljast röögib ja kaalu ei kogu. “Peabki röökima, sest muidu piim ei tule.” Nagu wtf!? Lõpuks kui ise sellest ideaalist lahti lasi ja RPAd andma hakkas, siis nägi, et oli oma last pm näljas hoidnud. Enter next item to your mom guilt…

    Ehk olen sinuga 100% nõus. See imetamismaffia ei ole okei. Toetust pakkuda on vaja jaa, aga samas ka selleks, et ka soovi korral ei pruugi rinnaga toitmine tegelikult õnnestuda. Ja see on ka okei, oluline on ju siiski muu.

    Kas te beebil ei või olla refluks? Äkki see laid back asend ei sobi millegipärast parema rinna puhul, sest mao avaus on halvas kohas. Kas selili oled ka proovinud anda nt (beebi selili ja ise külili)?

    1. Viimasele osale vastuseks, et ilmselt on refluks, aga internetist saan aru, et GER on ok ja GERD problemaatiline. St kuni lihtsalt veits piima üles ajab, on meditsiinilisest seisukohast ok. Verd ta ei köhi ja kaal kasvab, ma ei tea, kas lihtsalt köhimine on piisav põhjus arstile minekuks.

      1. Mul endal refluxiga probleeme pole olnud ja see pigem silma jäänud uneteemadega seoses. Kui põhjusega ei ole tegeletud, siis võib uneprobleemides ka välja lüüa. Ühel holistilisel nõustajal, keda jälgin (https://instagram.com/littlenestsleep?utm_medium=copy_link) on seal Refluxi alamteema storydes ja mu meelest lingib vahest teisi kontosid ka, kes nende teemadega rohkem tegutsevad. Ka silent reflux võib hiljem probleeme tekitada

  9. Ja ma tahtsin öelda, et kogu see piimapaisude piim ikka ilusasti sügavkülma, siis saab Cyrus pudelist (appi jaa, pudelist!) anda, kui sul vaja kuskil eemal olla. Hiljem ei ole nii hea enam varu teha 🙂

  10. Köh.
    =)
    Ei, mul … ma seda … ok.
    Üritan sõnadesse panna.
    a) Ma ise olen koolituse läbinud ja mõned aastad beebigruppides rääkinud-loenguid pidanud imetamisnõustaja
    b) Olime SIETiga (sünni- ja imetamise eesti tugiühing) algusest peale suht esimesed Eestis “iga laps on väärt rinnapiima”-sõnumi propageerijad
    c) Ma ei kujuta ette, et kuskil oleks veel hullemat rinnapiimapropageerimist olemas, kui meie, SIETi algaegade imetamisnõustajate hulgas. Ma läbisin koolituse, kus öeldi ikka ja jälle, et ainult 2% naistest ei saa last ainult rinnapiimatoidul pidada ja nende hulka lähevad ka need, kes osaliselt last imetada ikka saavad – ja tollal oli jube jama sünnitusmajade töötajatega, kes phmt andsid kogu aeg ja kõigile lastele rutiinselt pudelit. Ka neile, kel kõik korras. Ka nende lapsed, kes väljendasid oma soovi ise toita, võidi nt lapse kaalumiseks minema viimise käigus ka pudelitoiduga üle kinnitada, sest peamine, et laps ei nälgiks, mis siis, et ema on imelik.
    d) Ma kahtlustan, et phmt on tegu vastureaktsiooniga: et kuna oli selline hulk meedikuid, kes olid 2000 alguses “muidugi pudel” (ma siiamaani ei kasuta mõistet rinnapiimaasendaja, sest rinnapiima ei saa asendada =P), me võtsime vastupidise hoiaku (“Muidugi rind!”) Ja see õpetati ikkka VÄGA intensiivselt ja kompromissitult sisse. Nüüd siis … on vbla tõesti natuke … liiale asi läinud.
    e) aga et on erinevad seisukohad, on ka selge, sest isegi selle aja jooksul, kui mina veel aktiivne imetamisnõustaja olin, tuli “imetamisel tekitab laps ise piima juurde, mida rohkem imetad, seda rohkem piima tuleb” asemele “tegelt piima juurde ei teki, aga koostis muutub” ja siis ässad imetamisnõustajad (ühingu üks bossusid on siiamaani mu lemmikämmaemand Ülle Lember, kes käis ka mu esimest last vastu võtmas kodus ja oli ka see, kes arvas viimaks, et krt, vist tuleb ikka haiglasse minna. Kuna mul lõpuks õmmeldi seal emakakaelarebendit, läks hästi, soovitas väga õigesti, seda kodus juba ei teeks) üritasid kuidagi omaenda kogemusi, oma nõustamiskogemusi ja teadust kõiki omavahel sünkroniseerida ja oeh, ei olnud see kerge. Pluss juba olid välja läinud “aga koolitusel me õppisime nii!” nõustajad, kes sugugi kõik ei läbinud täienduskoolitusi (ma käisin kahel) ja no … läks nagu läks phmt.
    f) Phmt minu enda seisukoht on nüüdsel ajal kokku võetav “tee, nagu endale õige ja hea tundub”-ideega, ent on ka oluline jagada infot.
    Et pudel tõesti on väga suur oht, et sa ei saa enam imetada, sest laps saab pudelist paremini kätte ja rinda enam ei taha, ja kui anda juurde, siis tassist, lusikast, süstlast (minu jaoks on oluline ka, et “nõelata süstlast”, muidu ma alati kipun kujutlema, kuidas last terava nõelaga toita üritatakse) ja SAMAS ma käisin viimasel lisakoolitusel vist 2004, nii et noh … mu teadmised võivad pisut aegunud olla.
    Ma ise olen vahel lusikast ja kruusiservast andnud, see ei olnud uskumatult keeruline, aga … ise tead, mis teed, tegelt. Sest täpselt – iga laps on väärt rinnapiima, aga ema närvid on ka väärt ja kui vanemad ei ole just päris mölakad, nad nagunii annavad oma parima.
    Ja sa (maisaa “te” öelda, ma Cyrust ei tunne ju isegi neti teel mitte) ei ole kõik läheb ok-lt, ära põe!

    1. Ja sa (maisaa “te” öelda, ma Cyrust ei tunne ju isegi neti teel mitte) ei ole (mölakas), kõik läheb ok-lt, ära põe!*

    2. Nojah, see lõpuks jõuab küsimuseni, mida iga laps rohkem väärt on. Mõne ema puhul näiteks, kas laps on väärt täis kõhtu või väiksemat kogust rinnapiima või ehk siiski mõlemat. Või minu puhul siis, kas laps on väärt imetamiskogemust (sest lisaks rinnapiimale on ju ka rinnal olemine meeldiv kogemus) või valutut/meeldivat söömiskogemust või mõlemat.

      Ja kui oskad, võid vastata küsimusele, kas piima tootlust mõjutab siis see, kui pikalt imetatakse või see kui tihti või see, kui palju välja võetakse? St kas see, kui ma pumpan kümne minutiga 160 ml välja mõjutab tootlust samal moel, kui see, kui väsinud laps kümme minutit rinnal uneleb ja vahel harva mõne lonksu võtab? Kas tootlust mõjutab ühtviisi see, kui ma praegu 60 ml pumpan ja seejärel lapse otse rinnale panen, ning see, kui ma 60 ml pumpan, 20-minutilise söögipausi teen ja alles siis ta rinnale panen? Sellised tehnilised küsimused, ma tahaks aru saada, kuidas see piimatootlus käib ja kuidas käituda, et parem tagasi tõmbaks. Sest praegu on küll selline seis, et vasakust sööb ta tavaliselt kuni 30 minutit ja mõnuleb seal, paremast 10-15, aga ka siis, kui mõlemad täiesti nartsuks tühjaks tõmmata (juhtus eelmisel nädalal, kui ta haigena suht kogu aeg rinnal tahtis olla), taastub just parem jalgpalliks, mitte vasak.

      Ja mina ütlen “asendaja”, sest kui ma ütlen “pudel”, mõtlen rinnapiimaga täidetud pudelit.

      1. Seal ei ole 1:1 seost, et loeb aint väljutatud piimakogus või loeb aint konkreetselt imetamiseks kulunud aeg – kui imetad ja kõik on kena, tekib juurde oskutotsiini, mis omakorda mõjutab positiivselt nii piima teket kui väljavoolamist (vt ka “sooja duši all jooksma hakkavad rinnad”).
        Samas väljapumpamine on ka signaal kehale “siit võeti, teeme sinna juurde nüüd”.
        Mõlemad loevad, natuke eri moodi.

      2. (mida ma üritan öelda: ma ei tea su probleemile lahendust. Nii palju erinevaid muutujaid. Ehk ma olen ka “Ajaga vast loksub ise paika asi”-paadis, sest ma lihtsalt ei tea, mis suht kindlalt aitaks ja vbla-sid “aga äkki see?” on sulle juba piisavalt antud siingi teemas =P)

  11. Mina ei usu seda VVN statistikat, et ainult 2% naistest ei saa last ainult rinnapiimatoidul pidada. Usun, et neid naisi on ikka oluliselt rohkem (mina ise kaasa arvatud). Mind rahustas pärast esimese lapse sündi see maha kui mu oma ema täiesti juhuslikult mainis, et temal ka ei olnud omal ajal piima ja et selleks ajaks kui ma 2-kuuseks sain, oli rinnapiim täiesti otsas. Seega kasvasin mina põhimõtteliselt ainult rpa peal üles ja seda pea 40 aastat tagasi!!! Tulemused on üllatavalt head, ma ütleks. Ma olen eluaeg väga terve olnud ja vaimse arengu osas nagu kah ei kurda.

    Mul ei tekkinud kummagi lapsega piisavalt rinnapiima. Esimesele andsin alguses väga jaopärast rpa-d lisaks ja ta võttis väga vaevaliselt kaalus juurde, magas vähe, röökis palju. Teisega ei põe enam. Rpa-d saab nii palju kui soovi on, kaal kasvab täpselt nii hästi kui vaja ja laps magab kui ingel, ei mingit kisa. Mu enda närvid on vähemalt küll 10x paremas seisus kui esimesega, nii palju kasu on rpa-st olnud.

    Aga veidi Kanada-kogemusest:

    Siin väga soositakse rinnaga toitmist, julgustatakse. Tehakse kindlaks, et see ei jääks mingi teise probleemi taha nagu valulikkus, depressioon vms. Selgitatakse lõputult, et miks rinnapiim on parim ja rpa vähem hea, aga keegi ei häbista kui on vaja kunsttoitu lisaks anda või kui keegi otsustab, et tahab ainult rpa-ga toita (oma tutvusringkonnast ma selliseid ei teagi).

    Esimese lapsega pakuti haiglas väga ääri-veeri rpa-d lisaks kui laps oma teisel või kolmandal elupäeval enam mitte millegi peale üles ei suutnud ärgata; oli mu enda valik, kas tahan või ei taha anda. Teisega ütlesin ise, et tooge igaks juhuks valmis, mul esimesega ei tekkinudki kunagi piisavalt piima. Toitnud olen alati kõik korrad nii, et alustuseks mõlemad rinnad ja kui väheks jääb (enamasti jääb), siis rpa juurde.

    Siin kasutatakse haiglas valmis rpa segu, millele tuleb ainult lutt peale keerata. Neid pudeleid toodi kuueste pakkidena, ise kasutad nii palju kui vaja, kui otsa hakkas saama, toodi uus kuuene. Kõike muud anti samuti piiramatult tasuta – mähkmed, emale sidemed, emale neid spets alukaid.

    Kuna mu esimene laps ei hakanud enne kolmandat kuud normaalselt juurde võtma (siis hakkasin lihtsalt veidi julgemalt rpa-d lisaks andma kui enne), tean seda ka, kuidas siinne kaalumine käib. Kaalutakse üks kord nädalas arsti juures. Keegi ei käsi koju kaalu laenutada ja siis enne ning pärast iga toitmist last paljana kaaluda nagu ma Eesti sõbrannadelt kuulnud olen). Palju vähem stressi.

    Ja suhtumine on hästi ühtlane, ei ole nii, et üks soovitab tihti toita ja teine harva vms. Kõikidel med töötajatel on ametlikud juhised, mis põhinevad teadusuuringutel ja kõik peavad neist lähtuma. Jällegi, värske emana lihtsam kui soovitused seinast seina ei erine.

    Ma ei saa ka seda mainimata jätta, et endiselt ei mõista, millel põhineb Eestis siiamaani kasutusel olev nõukaaegne soovitus vastsündinu külili magama panna, ülejäänud maailmas magavad beebid selili nagu loodus on ette näinud. Selle kohta on ülipalju uuringuid tehtud ja ma kahtlen, et Eestis kasutatav külili-soovitus üldse millelgi muul kui “alati-on-nii-olnud” põhineb.

    Nõustun nendega, kes ütlesid, et toida täpselt nii nagu enda sisetunne ütleb. Lapsed on erinevad, rinnad on erinevad – mis sobib ühele, ei pruugi sobida teisele. Oma beebi vajadusi tead tegelikult ise paremini kui ükskõik kes teine.

    1. See ei ole minu statistika, ma õppisin seda koolitusel ja ma ei arvagi, et kõik, mis ma kuskil koolitusel kuulen, tõsi peab olema =)
      Eriti kui see koolitus leidis aset 20 aastat tagasi.
      Aga isegi tänapäeval aetakse nt autistlike laste vanemate koolitustel hulganisti jama.

      Teemal “kuidas laps peab magama” ma “nagu loodus ette on näinud” argumenti küll targaks ei pea =D Loodus on ette näinud, et laps magab kuskil ema kantuna või nii, nagu ta rinna otsas jääb, ja loodus ei ole ette näinud ei voodeid ega madratseid ega isegi karvast nahka lapse all 😀 Mingi pesa ilmselt siiski oli jah, aga ma kahtlen, kas midagi madratsisarnast.

    2. Kui beebi magab ema süles külili, siis see on igati turvaline, kuna ema on nii vahetult tema kõrval ja lisaks sellele ise ärkvel. Aga et vastsündinule voodis külili magamine ohtlik on, on tänaseks päevaks küll igati pädevalt ära tõestatud.

      Kandmise osas – jaa, kusjuures beebid tahakski vist, et neid ainult kantaks ja kallistataks kogu aeg. Minu omad vähemalt küll. See voodisse magama saamine on korralik treenimine olnud (aga tasub muidugi ära).

      Rinnaga toitmise statistika osas ma mõtlesin pärast kommentaari postitamist veel terve päeva, et kuidas selle osas üldse mingit valiidset statistikat saab koguda. Niimoodi kindlasti ei saa, et täpse numbriga lagedale tulla. Vahemikuga ilmselt küll, aga nagu ma ütlesin, on see vahemik vähemalt minu arvates küll kõrvasti suuremate numbritega. Mu enda tutvusringkonnas on juba nii palju naisi, kes tahtsid last ainult rinnapiimaga toita (ja toitsidki), aga sellest ei jätkunud ja tuli rpa-d juurde anda.

      Aga lõppkokkuvõttes polegi vahet, ma arvan, et oleks inimlik kui meditsiinitöötaja ei hakkaks värsket ema tümitama ja solvama. Piim tuleb ju kah igaühel erineval ajal, minul läks esimesega 5 päeva, teisega 4, enne seda sain ainult ternespiim. Samas mõnel voolab juba poole raseduse pealt nii, et peab rinnapatju kasutama. Harima emasid muidugi rinnapiima kasulikkuse teemadel peab, aga lõplik otsus peaks ikka emal endal olema.

      Pigem tasuks see energia panna koduvägivalla ennetamisse, koolitada vanemaid selles vallas, kuidas oma laste psüühikat mitte ära rikkuda, kuidas lapsi efektiivselt toetada, kuidas neid parimal moel arendada jne. Sest selles osas on terves maailmas endiselt asi kehv ja tulemused täiskasvanute peal näha.

  12. Minul oli ka väga suur tootlus, mis alles ca. 4 kuuks stabiliseerus. Piima lahmas nii, et jooksis lapsele ninna ja tundus nagu oleks nina kinni/nohu. Mul ämmakas siin Saksamaal soovitas tootluse vähendamiseks anda toidukorra ajal ühte rinda korraga ja see vist lõpuks aitaski (võttis mitu nädalat aega).

  13. Jagan siin anonüümselt natuke oma lugu, käin siin tavaliselt ainult lugemas, aga see teema puudutas mind. Ma olen selle nö maffia ohver (mulle ei meeldi see sõna, aga ei oska midagi paremat panna asemele). Umbes viis aastat tagasi, kui mu laps sündis, ei osanud ma absoluutselt arvata, mis jama mind ees ootab, ei tulnud selle pealegi, et võib tekkida olukord, kus laps lihtsalt keeldub rinnast, kogu raseduse jooksul oli rinnaga toitmine asi, mille üle ma kordagi ei muretsenud, sest see on ju kõige loomulikum asi maailmas. Aga siis sündis laps, kolm esimest päeva oma elust veetis intensiivis ja kui ta ükskord enda juurde sain, hakkas pihta üks lõputu jama, lapsel polnud aimugi, miks ta kuskile rinna otsa topin, sealt ei tulnud midagi, ta polnud veel aru saanud, et süüa saamiseks on vaja midagi imeda. Siis ma iga kolme tunni tagant, ka öösel, lihtsalt nö lüpsin end, et midagigi tekkima hakkaks, käisin mööda inetamisnōustajaid, kaalusin, kirjutasin kõik söömised üles, pumpasin, andsin lapsele RPAd nii süstlast, voolikuga, spets pudelist, topsist jne. Ühesõnaga möllasin nagu hullumeelne, et mitte olla see läbikukkunud ema, kes selle nii loomuliku asjaga hakkama ei saa. Praegugi tuleb väike pisar silma, kui mõtlen tagasi sellele, kuidas laps rinda nähes röökis ja ma teda püüdsin kuidagi voolikuga trikitada rinda imema. Süümepiinu enam õnneks pole, aga teist last enam ei soovi. 🙂 Teile aga ainult jõudu ja kannatlikkust!

    Ja eepose lõpetuseks: mul laps ajas toitu välja pärast igat söögikorda, krooksuta või ära krooksuta, tahke toidu andmisega läks paremaks. 🙂

  14. Ohhh. Imetamine on üks väga valus teema minu jaoks.
    Esimese lapsega 20 aastat tagasi Pelgus. Ei tilkagi piima. Ei usutud, et piima ei tule. Laps karjub, ma ütlen, et rinnast ei tule piima. Arst (või õde) kes seda kuulis, ütles, et ma ei tohiks valetada. Pigistas ise siis mu rinda, sealt ei tulnud tilkagi ja läks puhisedes minema. Lõpuks öeldi, et kui tõesti ei saa siis minu me küsima.
    Kodus proovisin edasi, ei midagi. Paar tilka võib-olla tuli lõpuks. RPA ga kasvas üles. Ja pudeliga. See lusikaga või tassiga andmine – ma ei tea, kas päriselt ka keegi sellega hakkama saab. Laps igatahes on täiesti terve laps. Korra elus 20ndaks eluaastaks kõrvapõletikus olnud. Muidu ei mingeid probleeme.
    Teine laps ja Fertilistas. Läksin sinna, sest esimene kogemus oli nii jube. Hea ja mõistev personal. Kohe soovitati anda lisaks, kui oli näha, et laps nutab vaid ja rinnast midagi ei saa.
    Keegi ei heitnud ette mulle midagi. Nõustaja oli inimlik ja soe. Kuulas mind, see oli suur asi. Õpetas ja lohutas, kuid piima ei tulnud ei seal haiglas ega ka hiljem kõikide õpetuste järgi rohkem kui paar tilka. Proovisin kõike võtteid, aga ei mingit tolku.
    Laps kasvas Aptamili peal üles.
    Tõsi ta on, et palju kurje pilke olen saanud teistelt naistelt. Ka poes Aptamili ostes ükskord üks mutt ütles teisele mu selja taga, et küll tänapäeval on laiskadel emadel kerge, et viskab pulbri pudelisse ja valmis. Samuti kahtlustas üks pooltuttav, et ma tahan alkot tarbida ja seepärast olen oma lapse RPA peale sundinud.
    Ja ujumises üks naine küsis, et miks ma loobusin nii kergelt.

    1. Jumal hoidku, sellised, nagu see sinu viimane näide, tahaks küll otse vi**u saata. Meenub üks naine, kes mulle täiesti ausalt ja naiivselt ütles, et “mina abiellusin eluks ajaks” või “mina ei plaani lahutada” vms. Nagu mina oleksin abiellunud mõttega, et vaatame paar aastat ja siis proovime midagi muud. 😀

    2. No see tassist andmine ongi “kui tahta mõlemat, rinda anda ja midagi kunsttoidu või väljalüpstud piima näol lisaks”. Mitte siis, kui laps ainult pudeli peal elabki, siis pole midagi muretseda ju, et äkki ta hiljem rinda enam ei võta =)

  15. Meil oli ka plaan esimest rinnaga hakata toitma- alguses oli laps naljast nõrk lausa- siis andis issi systlaga pudelipiima juurde. Systla otsas oli selline kummist kõrre moodi asi. See koos vaikese sõrmega suhu ja laps imes kenasti ja sai veidi piimagi katte. Alguses soovitatakse lausa vaikesekt kapakesest soota last kui ema toibub alles ja rinna piima veel ei ole. Et laps ei harjuks pudeliga liiga ara.

  16. Oeh, sellega tuleb kõik meelde, mul oli 2a tagasi sama teema. See ebameeldiv rinnapigistus (võeh)… osade ämmaemandate ebameeldivad kommentaarid, vastuolulised nõuanded. Esimene öö ei saanud last üldse väga üles ega sööma, abi kutsumise peale öeldi väga tülpinud häälega, et “pange ta lihtsalt rinna peale”. Järgmise hommiku tädi ütles mulle, et “kas ma arvan, et see on normaalne?”, “kas sa abi ikka kutsusid”, lapse sunnas ütles, et “ütle oma emale, et ta peab sinuga tegelema ka hakkama”. Pani end mind ikka väga halvasti tundma. Eks ma mässasin seal need kolm päeva kõvasti, kaal ikka langes piirini, kust ei tahetud väga enam alla lasta, siis pakuti ikka RPAd. Mingi tädi viskas veel enne etteheitva pilgu ja ütles, et su vaesel lapsel on ju kõht tühi (oh really), kui ta mingi hetk jälle kaaluma minnes nuttis. Enne üritasin rinda anda, millele otsa kohe RPAd. Kohe kui laps esimest korda kõhu täis sai, siis magas jälle mõnuga. Kaalusin koguaeg, ei tulnud väga kaalu juurde, aga õnneks viimaseks päevaks enam ei langenud. Küsisin ämmaemandalt juba ahastuses, et mis siis saab, kui ei tulegi piima, ta küll vastas, et “pole sellist naist veel näinud”. Igatahes need 3 päeva haiglas olid suur stress. Koju saades hakkas õnneks vaikselt kõik laabuma. Nädala pärast sain RPA ära jätta, sest ta vist sai kõhu rinnapiimast juba täis, igatahes RPA oksendas alati välja lõpu poole ja väga isukalt ei joonud. Kaalusin küll vast esimesed kaks kuud lausa maniakaalselt, igakord kui mõni päev ei tulnud paarkümmend grammi juurde, läks tuju jälle ära. Esimesed kaks kuud ma ei saanud aru ka, kas ikka on piisavalt piima. Üritasin pumbata et juurde tekiks, samas haiglas anti ka hoiatus, et pumpamine tekitab liialt piima ja see ka probleem. Mõtlesin juba, et kui kerge oleks vaid pudelit anda või et hakkaks välja pumpama ja rinnapiima vaid pudelist andma. Kuna ma parajalt laisk, siis ei jõudnud väga selleni, mõni päev lamasin pea terve päeva voodis, laps rinnal.
    Lõpuks sain üle sellest hirmust, et lapsel kõht tühi ja edasi kulges see sellist loomulikku radapidi. Ma küll muudmoodi ei osanud imetada, kui pikali vaid, aga terve poolteist aastat sain nii hakkama. Refluks oli tal küll kõva ja viskas toitu pidevalt välja, nii minu kui tema riided ja mängumatid ja asjad olid pidevalt märjad, aga juurde võttis normaalselt. Midagi sellega ei soovitatud otseselt teha, eks püstine asend ja magades madratsit kergitada, aga ega need väga midagi ei aidanud. Läks vaikselt paremaks, peale 7-8 kuud jäi tunduvalt vähemaks. Need esimesete kuude probleemid ja tunded tunduvad praegu nii ulme, nagu unenägu. Pärast oli juba rinnaga toitmise lõpetamine probleem, ei osanud kuidagi seda teha 😀

  17. Tundub olevat eriti triggering teema paljude jaoks. Minu jaoks veits ka. Ma olen see feilija, kes 2 last keisriga kätte on saanud hoolimata suurtest pingutustest. Ja olin ka SIETi koolituse ajupesu ohver, et lapsele kindlasti pole lisa vaja anda, isegi mitte natuke alguses. Niisiis esimese lapsega käis haiglas rinnapiima ümber suur sebimine ja tants, õnneks ei midagi ebaviisakat, sest tegeles üks praktikant Kreekast, kes oli üliarmas. Aga mu rindu pole kunagi nii palju muditud, kui siis. Teisel õhtul üks äe ütles lihtsalt konkteetselt, et kaalulangus nii suur, et anname ikka lisa. Lisa andmise trall käis 5 päeva kodus ka ja siis nõustaja juures öeldi, et nüüd on ok, aitab kah. Teise lapsega läksin teisel õhtul ise äe juurde ja lasin kaaluda ja arvutada ja ütlesin kohe, et okei, ma tahan homme koju, piim tuleb ka varsti, anname lisa. Äe ütles, okei, anname siis 20-30 ml (ei mäleta), vähem pole mõtet. Ja siis ööläbi käisin uut doosi küsimas iga toitmiskorra juurde. Ja hommikuks kui lastearstile ette näitasin, oli väike kaalutõus käes. Kodus vist korra andsin lisa. Teisel korral oli ikka endal kõvasti rohkem enesekindlust ja teadmisi haigla toimimisest, et neid asju korraldada. Esmakordsete emadega jääb neil ikka suhtlusoskust puudu või nagu pole konkreetset toimimisjuhist… Imetasin igaljuhul mõlemat kaua ja väga meeldis.

    1. Minu lemmik, mis siia postitusse ei jõudnud, on ämmaemand, kes käskis mul piima sõõrutada, ja kui ma ütlesin, et ei oska, ütles ülevalt alla nagu lollile:”No nagu lehma lüpsaks, noh!” Proua, me oleme Tallinna kesklinnas, ma ei ole neil tänavatel liikudes just väga palju lehmalüpsmiskogemust saanud.

  18. Kusjuuelres minu jaoks oli alguses üllatav see, et keegi ei rääkinud, et esimesed kolm päeva tulebki piima ülivähe. See tundub samas vastuolus selle tohutu kaslumise ja ndgatiivse kaaluiibe tagaajamisega. Teine kord ma muidugi ootasin seda juba oodata, aga Tartus anti ikka küsimise peale lisa ka veidi juurde vajadusel, keegi nägusid ei teinud.
    Aga see 2%. Ei tea, kas praegusel ajal ka seda räägitakse koolitustel, sest ma elus ei usu, et see protsent reaalne on, kui sinna sisse arvestada ka need, kes osalisekt saavad antud.

    Aga mis puutub piimaasendaja hinda, siis ma ei tea, ma ostsin tudengina (mees värskelt tööle läinud) Aptamili piimasegu tavahinnaga ja retseptita toidupoest. Eks kallis oli, aga nüüd lausa vaeseks ka ei jäänud. Seega ma usun, et enamus ikka ostavad tavahinnaga, v.a need spetsiaalsed allergikute omad.

  19. Ja kui sa oled last imetanud umbes aasta ning otsustad jätkata, siis on ümbritsevatel inimestel järgmine probleem. Sest nii suur laps ei peaks enam rinnapiima saama. Kusjuures kommenteerivad nii tavainimesed kui meditsiinitöötajad.
    Päevade osas. Ma olen kolm last sünnitanud ja kõigil kolmel korral on päevad uuesti hakanud umbes poolteist kuud pärast sünnitust. Lapsi toitsin probleemideta ainult rinnapiimaga (umbes viis kuud, sealt edasi tuli vaikselt lisatoit) nii tihti, kui nad tahtsid.

  20. Issand, mul hakkab kohe ninast ja kõrvadest auru tulema kui kuulen seda lora, et pudelit ei tohi anda, siis laps jääb laisaks ja enam rinda ei võta. Võtke ja pistke see jutt teate küll kuhu. Ma elan ühes suures Lääne-Euroopa riigis, kus paljud emad lähevad varakult tööle tagasi ja juba 6-nädalase lapse saab lahkesti spetsialistide hoolde anda. (Mina õige eesti emana pidin muidugi infarkti saama, kui kuulsin, et selline asi võimalik on.) Üks mu mehe kolleeg teeb praegu nii, et kodus olles imetab ja tööl lõunapausi ajal käib lasteaias last imetamas. Muud söögikorrad sööb beebi pudelist. Mingit probleemi pole, et üks või teine ei kõlbaks. Ja olen paraku oma lapsega viibinud siin lastehaiglas osakonnas, kus spetsialistide tiim tegeleb laste söömishäiretega ja õpetab iga jumala päev lapsi sööma alates enneaegsetest imikutest ja lõpetades teismeliste anorektikutega, võõrutavad nt erivajadusega lapsi sondist jms. Seal öeldi mulle kohe, et beebid ei ole lollid, nad saavad täpselt aru, kas parasjagu toimub söömine pudelist või rinnast ja et selleks on erinevad tehnikad.
    Ja üldse, iga inimene, kaasa arvatud laps, peab saama süüa nii nagu temale enda ära toitmiseks parajasti vajalik ja võimalik on. Mõned söövad rinnast, mõned söövad pudelist ja on ka selliseid, kes söövad nt sondiga. Kõik sobib, peaasi, et söönuks saavad.
    Tõmba hinge!

  21. Endal veel last ei ole ja ausalt öelda see imetamise teema tekitab ikka hirmu küll. Ma ei tea, kas see rasedusega muutub, aga mulle üldse ei meeldi kui mu rindu suvalt käpitakse ja üldse nad on väga hellad ja tundlikud. Mõte et mingid suvalised käivad mudimas ja pigistamas neid või et laps tundide viisi seal küljes ripub, on lausa tülgastav.

    Lisaks iga kord kui ma mingit emaduse teemat loen, näen palju neid targutajaid, kes teavad, kuidas õige on ja siis seda teist osa, kes seetõttu maatasa on materdatud ja mul on nii kahju ja igakord tuleb mõte, et kas minust siis saab ka see, kellel miski välja ei tule ja siis suured “koolitusi läbinud” tarkpead tulevad õiendama, et kuidas on õige ja kui vale, halb ja nõme ma olen.

    Lihtsalt tekib õudne ärevus, hirm ja õõvastus üldse seda last saada kui ainult üks mure ja vaev ja siis ühiskonnapoolne hukkamõist absoluutselt igal sammul on.

  22. Appikene, mis kogemused:o
    Igal juhul olen ma kindel, et sa saad suurepäraselt hakkama; just täpselt sulle ja su lapsele sobivalt:)
    Jaksu ja kannatlikkust sulle ning palju rõõmsaid hetki.

    Mul endal oli esimese lapsega selline kogemus, et kolmandal päeval tulid rinnad järsku piima täis, olid kivikõvad ja megasuured (:D). Õde näitas, kuidas piima välja pigistada, et rinda tühjemaks ja pehmemaks saada. Higistasime mehega kahekesi hea jupp aega mu rindade kallal, aga kasu ei miskit. Med töötajate sõnutsi oli tollal rinnapump muidugi saatanast, aga mees läks ikkagi kohe apteeki ja ostis selle mulle ning see oli parim otsus üldse:)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.