anna kannatust · faith

Sünnitusest ja taastumisest

Täpselt 40 polnud, vist 5 päeva enne sünnitust, aga suht final form

Sai nagu poole suuga lubatud, et kirjutan sünnitusest ka, nii et eks ma siis kirjutan. Rasedust ennast sai ometi põhjalikult kajastatud (numbrite alt leiad trimestrid üks ja kaks ja kolm). Ma ei teagi, mis tunne mul sünnitusega seoses on, peale selle muidugi, et tulemus oli ikkagi kogu seda valu väärt. Aga no inimestel on ikka mingid eesmärgid või kui mitte eesmärgid, siis vähemalt ettekujutused sellest, milline kogu see protsess olema hakkab – ja minu puhul oli see reaalsusest ikka väga kaugel. Ikka kujutad ette, et käid võimalikult väheste valuvaigistitega kähku ära ja just sinu laps kaalub 2,5 kg. Ehk siis ma ei ütle, et ma arvasin, et raske see olla saab, ma olen ju selle kohta lugenud ja neli kükki teinud, aga sügaval sisimas vist ikka natuke arvasin.

Aga tänane postitus jaguneb tegelikult kaheks: sünnitus ise ja taastumine. Ja igaks juhuks ütlen ette, et ma enda arvates kirjutasin ikka kerge huumoriga, sest kui ma oma sünnitusloo joogaõpetajale saatsin (meil joogas loetakse sünnituslugusid teistele ette), siis ta soovitas mulle head terapeuti. 😀 Jätsin ilmselt mulje, et kasutan huumorit oma valu varjamiseks vms, mis on kahtlemata tõsi, aga selle konkreetse teema koha pealt on minuga kõik ok, ärge muretsege.

SÜNNITUS

Mäletate ehk, et kõigest kolm või neli päeva enne sünnitust käisin valetuhudega haiglas. Nii et kui pühapäeval jalutama läksin ja tuttavat kõhuvalu tundsin, mõtlesin, et mine pekki, need vanad sõbrad nüüd küll mu trenniplaane segama ei hakka. Nii et tegin oma 10 km ilusasti ära, kogu selle valutamise kiuste, ja istutasin end kodus juba rahulikult teleka ette, kui veed tulema hakkasid. Ütlen ausalt, et kuigi seekord oli kraami hulga rohkem, olin jätkuvalt skeptiline ja ütlesin Cyrusele, et nii vara nagunii pole mõtet kuskile minna, magame paar tundi ja siis vaatame uuesti. Selle aja peale käisid tuhud lainetena küll, aga mitte liiga ebameeldivalt. Aga paari tunni pärast vetsu minnes selgus, et lootevesi ei ole sugugi mitte tavaline, vaid selgelt roheline, millega teatavasti kaasneb käsk kohe haiglasse minna. Nii et mis meil muud üle jäi.

Haiglas selgus, et see, mis on minu arvates roheline, on nende arvates pruun, nii et mulle öeldi, et kuigi avatust on null ja analüüsid ok, jätavad nad mind igaks juhuks siiski otsekohe sisse, et olukorda jälgida. Ehk siis statistiline tõsi, et trenn/jalutamine kiirendavad avanemist, ei pidanud minu puhul küll paika (või oleks nende kümne kilomeetrita neli päeva läinud, mine võta kinni).

Selle aja peale oli kell juba pool kolm öösel, nii et üritasime mõlemad pisut magada, kuigi minul oli üsna valus olemine. Aga hommikuni sai ringi jalutades või külitades üsna kenasti läbi aetud. Keelatud oli teatavasti ainult vann, st keegi ei öelnud seda mulle, aga Perekooli loengust mäletan, et vanni lubatakse ainult komplikatsioonideta sünnitajad. Ühel hetkel aga juhtus nii, et kannatas olla ainult ühes asendis, paremal küljel. Vahel ka vasakul, aga seda lühiajaliselt (naljakas, ma kirjutan seda osa neli päeva pärast sünnitust ja olin selle juba unustanud, Cyrus pidi meelde tuletama). Nii et kui kell sai 8 ja tööle saabus minu uus ämmakas Juta, pakkus ta mulle naerugaasi ja kuna avatust oli jätkuvalt ainult kolm sõrme (nüüdseks siis mingi 16 tundi pärast sünnitustegevuse algust?), arvasime ühel hetkel, et peaks epiduraali tegema, saaks natukenegi leevendust ning rahus puhata ja avaneda.

See oli imeline küll, aga piiras muidugi liikumist veel rohkem, nüüd ei saanud luba küsimata vetsugi minna, sest voolikud ju küljes. Vist selle lootevee pärast tuli kätte antibiootikume ka, kui õigesti mäletan (st kanüül pandi millegi jaoks kindlasti juba sünnituse ajal, aga mitte ei mäleta, kas juba seal hakati antibiotse andma v tuli see osa hiljem).

Kogu selle aja jooksul kontrolliti avatust ainult ühe korra ja öeldi, et pole mõtet tihedamini kontrollida, liiga tihti pole kasulik ja mul nagunii edeneb aeglaselt see asi. Nii et kui järgmiseks kontrolliks läks, selgus, et tegelikult olin ma juba rõõmsalt täisavatuses. Ehk siis epiduraali oleks võinud ilmselt tiba varem ära lõpetada, nüüd pidime ootama, et selle mõju üle läheks, sest see ju aeglustab väljutustegevust – tagantjärele alles sain aru, et see spetsiifiline valu vaagna juures, mis ühel hetkel tekkis, oli ilmselt sellega seotud.

See on ehk see koht, kus öelda, et Juta oli põhimõtteliselt iga inimese unelmate ämmaemand, ta tõesti üritas järgnevas faasis ka erinevaid asendeid soovitada, andis nõu, kuidas pressida (ma ei saanudki aru, sest väidetavalt, kui näost punaseks lähed, siis ei pressi õigesse kohta), tegi sünnituse ajal lahklihamassaaži jne. Nende asenditega oli aga nii, et selgus, et näiteks toolil istudes hakkasid mu jalalihased täiesti kontrollimatult värisema, nii et ma ei saanudki seda eriti proovida. See oli üks asi, millest ma eales kuulnudki polnud, hiljem netist lugesin, et tegelikult sünnituse ajal üsna tavaline. Mis mind aga eriti üllatas, oli see, et Juta õmbles Humpty Dumpty hiljem kokku ka, ma ei teadnudki, et ämmakad seda teevad. Ühesõnaga ämmakas oli ideaalne, sünnitaja jättis soovida. Ma olin omadega ühel hetkel lihtsalt nii läbi, et ütlesin enda arust üldse mitte tõsiselt, et jumal küll, kas te omalt poolt natuke tõmmata ei saa või midagi. Aga ämmaka kõrval seisnud arst ütles otsekohe, et see on väga hea mõte, sest titt käib kaks sammu edasi, üks tagasi, ja ei taha kitsast kohast läbi tulla. Nii et hetkega oli tuba järsku rahvast täis ja mul ei olnud tol hetkel jõudu, et öelda, et prooviks ikka ilma, kuigi muidugi ma teadsin, et see suurendab igasugu rebendite tõenäosust jne. Nii et nemad ühelt poolt vaakumiga tõmbasid ja mina teiselt poolt pressisin. Hiljem vaatasin, et epikriisis on kirjas, et see oli näidustatud, sest sünnitegevus oli aeglustunud ja sünnitus ei edenenud sünnitaja aktiivsest pressimisest hoolimata – ega ma ei tea, kas see oli tõsi või nad ei tahtnud sinna kirjutada, et kell oli kuus juba ja tahtsime kõik enne vahetuse lõppu asjaga ühele poole saada. Igatahes titt kaalus peaaegu 4200 grammi, nii et pole ime, et see tegevus mul üle kivide ja kändude läks. Kuigi ma ei saa ausalt öeldes sellest üldse aru – ta ei olnud silmaga hinnates sugugi trulla ja kandis alguses siiski täiesti tavalisi 50/52 vastsündinute riideid. Mida need nö normaalkaalus vastsündinud kannavad siis? Kuigi seda peab küll ütlema, et ta nägi algusest peale tugevam välja kui keskmine vastsündinu, kelle pilti netis näeb.

Ehk siis TLDR, lendasin peale ja ütlesin, et andke mulle kõik narkootikumid, mis teil on, ja ärge seda masinavärki ka tahatuppa varjule jätke. Või peaks TLDR olema, et kuula oma ämmakat, kui ta ütleb, et õhtuti ei tohi banaani süüa, muidu pead 4,2 kg välja pressima?

Aga seda ütlen ma küll, et minul isiklikult oli mehest sünnitusel (ja eriti järgnevatel haiglapäevadel) VÄGA palju kasu. Alguses jah rohkem emotsionaalne tugi (silitas selga ja tõi vett), aga mul on niigi madal vererõhk, mis verekaotusega ja/või kurnatusega ja/või tugevate narkootikumidega hästi kokku ei sobi, nii et kui ma pärast sünnitust vetsust tulles (hea, et mitte sinna minnes) endalegi üllatuseks kolksuga peaga vastu põrandat vajusin, oli ikka hea meel küll, et ma parajasti beebiga ihuüksi palatis ei olnud. Ja järgnevatel päevadel (meil õnnestus peretuppa saada) oli just tema see, kes titte vajadusel haiglapersonalile sobivasse kohta tõstis ja mulle toitu ette tassis (sest toit saabub alati siis, kui sa parajasti imetada üritad, ja puuk hakkaks karjuma, kui sa ta rinnalt ära võtaksid).

P.S. Sünnitusjärgses nägi muidugi igasugu toredaid ja vähemtoredaid inimesi. Nagu ma ütlesin, siis mina oma madala vererõhuga minestasin korra ja terve esimese sünnitusjärgse päeva käis pea metsikult ringi, nii et ise ma suuremat ei liigutanud. Ja sel esimese sünnitusjärgse päeva hommikul ütles üks tädi mulle kelmika (ja hästi natuke halvakspaneva) naeratusega, et kõige suuremaid sidemeid enam ei saa, sest nad ei taha, et emad liiga laisaks jääksid, muidu ei saagi liikuma. Sest no ma olen teatavasti kõige liikumiskaugem inimene üldse, eks ole, minu suurim probleem elus on lamatiste vältimine. Ma vist ainult naersin selle peale, sest, kulla inimene, ega see minu kodu ei ole siin, ma võin vabalt voodisse ka veritseda, ma ei pea ise neid linu pesema hakkama. Sellest õnnestus siiski pääseda, osaliselt ka tänu sellele, et esimesel päeval käis veel läbi keegi, kelle töö oli alumise korruse puhastamine. Ta tundus igati tore inimene, aga esmasünnitajale on naljakas, kuidas keegi suudab sellist tööd teha täpselt samasuguse emotsiooniga, nagu peseks kuuri seina vms. Mis tegelikult on muidugi hea, mul oleks megaimelik, kui keegi hakkaks minuga seal mingit viisakat vestlust arendama, ma parem teesklen abivalmilt kuuri, et saaks selle kogemusega ühele poole. Igatahes rõhutan taas, et minu üldine kogemus sünnitusmajas oli siiski VÄGA meeldiv, ainult kaks töötajat olid sellised, keda ma enam kunagi näha ei tahaks. Ja nagu öeldud, ma tänan taevast, et sünnitusele nii tore ämmaemand sattus.

TAASTUMINE

Hoolimata sellest, et sünnitus mind saja õmblusega kuumaastikuga kaunistas (küsimusele, mitu neid tuli kah, vastas Juta napilt “üsna mitu”), ei olnud taastumine sugugi NII hull. Esimese nädala lõpuks tegin väikeseid (ca 1 km) ringikesi, kui just piimapaisuga ei maadelnud. Samuti läksid esimese nädala lõpuks jälle vanad joped selga, mis oli igati tänuväärne. Kui päris alguses kartsin köhimist nagu tuld (sest köhimine + õmblused = megavalus), siis esimese nädala lõpuks kannatas vaikselt köhatada küll ja isegi istuda oli juba okei, kui end rohkem küljega sättisid. Pigem häiris see, et hommikul hakkasid harjunud kombel toimetama, aga lõunaks olid alumise korruse lihased nii läbi, et ei jaksanud enam püsti olla. Teise nädala lõpuks sai juba inimese kombel istuda ja astuda, peamine probleem oli see, et selle aja peale oli laps ju juba õpetatud ainult pikutades sööma ja magama jääma, nii et kui teda istudes imetasin, siis ta võis magama jääda küll, aga ärkas kohe üles, kui ta siis sülest voodisse tõstsin. Aga eelkõige oli raske pigem vaimselt, sest kui järsku kogu su identiteet on olla imetamismasin, kes ei saa üksi isegi toast välja, tunned end ikka väga isoleeritult. Sõbrad ei viitsi ka külla tulla, sest kõigil oma elu jne. Pidin alguses isegi soengut muutma, sest pats tahtis titele muudkui näkku kukkuda. Tegelikult peaks välja mõtlema, kuidas seda Julia Tõmošenko patsi tehakse, näeb lahe välja ja poleks ohtugi, et sellega titele näkku löön. Mingi juutuubivideo, mille avasin, ütles esimese asjana, et selleks peab juba osav punuja olema, nii et:

Aga füüsilisest poolest rääkides, siis sünnitusmajja jätsin (õigemini osa tõin turvatooliga koju kaasa) 6,3 kg. Ei tea, kas imetamise võlu, aga sealt edasi läks ka kaal väga kiiresti alla. Selle aja peale, kui titt nädalaseks sai, oli kokku juba kümme kilo läinud – mis tähendab, et pärast haiglast koju saamist kaotasin ma alguses ca kilo päevas, mis tundub täiesti ulmeline. Edasi kaalulangus aeglustus ja läks ca kilo nädalas, mis tähendab, et tite kahe nädala sünnaks olin juba oma tavapärases talvekaalus (st raseduseelsest kaalust oli puudu veel kolm kilo, aga raseduseelne kaal oli juba suvevorm). Tore muidugi, muuhulgas tähendas see minu jaoks seda, et vähemalt kõhul pääsesin venitusarmidest (eks seda näeb, mis rindadest saab), aga samas käis esimesel nädalal veel palju pea ringi ka, kuigi üritasin korralikult süüa jne. Tänaseks olen ainult natukene suvekaalust raskem ja isegi ei mäleta, millal viimati talvel nii vähe kaalusin. Kehakoostis on küll hoopis teine kui varem, aga hetkel üritan ma siin veel jätkuvalt uut normaalsust leida, mitte bikiinifitnessis võistelda. Üldse panin ma esimese hooga rõhku kenasti paranemisele, mitte kaalulangetusele või lihasmassi taastamisele. Kui jalutamine ja venitused välja arvata, ei teinud ma kaks nädalat üldse mitte midagi füüsilist. Nüüd ostsin ühe joogaklubi kümne korra pileti, et veebitunde kaasa teha, ja ütleme nii, et üks tund nädalas ehk õnnestub teha ka, rohkem hästi ei vea välja.

Lisaks ootasin ise täiega oma kuue nädala tehnoülevaatust, sest tahtsin, et mu oma ämmakas ütleks, mis tulemus Juta õmblustööl on olnud. Siin pean taas ütlema, et ime, et Juta keskenduda suutis, sest tol hetkel ma muretsesin täiega selle pärast, et laps oli mul rinnal, aga ei söönud, nii et ma muudkui lalisesin sel teemal, nagu ta oleks mul 30 minutiga nälga suremas (enese õigustuseks ütlen, et olin kangete narkootikumide mõju all). Aga tema õmbles igati rahulikult ja end segada laskmata edasi ja ütles, et küll kohe varsti vaatame seda asja ka, aga enne lõpetame õmblemise ära. Tagantjärele mõtlesin, et see on hea, sest annab lootust, et päris Mallukat ei teinud, ja vähemalt kõik mokad seal, kus olema peavad. Aga no väike hirm oli ikka sees. Õnneks ütles ämmaemand, et kõik näeb väga hea välja ja on kenasti paranenud, nii et tundub, et Jutat võib igas mõttes soovitada — mitte ainult abivalmis ja asjalik sünnitusel, aga ka osav õmbleja, kui see kõik ükskord läbi on.

Diastaasi pole (tglt oli ülevaatusel ca üks sõrm, aga ametlik seisukoht on, et kui on alla kahe sõrme, siis loetakse inimene terveks ja võib rahulikult trenni teha, ainult jalgade otsetõstetega harjutustest peaks hoiduma, kuni laps kuuekuune on). Ehk siis ronima lubas ämmakas kas või kohe minna ja no ausalt öeldes läksin ka, sest igatsus oli suur. Üritan kaks korda nädalas käia, ideaalis ilma lapseta. Aga võtan ikkagi väga rahulikult, sest näiteks proovisin lõuatõmmet teha ja jaksan küll, aga tunnen seda päikesepõimiku all diastaasivaos, nii et ei taha riskida (ma ausalt öeldes enne rasedust ei tulnud kunagi selle peale, et testida, kas siis on ka seal väike vagu, mõni lastetu võiks minu rõõmuks proovida). Ronin mõnda aega niisama (ja mitte negatiivi all) ning paari nädala või kuukese pärast proovin uuesti, kuidas tunne on. Muidu on ainus ebameeldiv asi siiani olnud ülesvaatav koer, selle asemel pidin kobrapoosi tegema, sest muidu venitab kõhtu liiga imelikult. Aga isegi see on tänaseks (st tite seitsme nädala sünnipäevaks) üsna normaalseks läinud.

Aa, see probleem on ka, et kannan ortoosi, sest viie ja poole kilost titte igapäevaselt tõsta andis randmetes tunda ning ämmakas soovitas kohe ortoosi peale panna, kui see mul olemas on. Kusjuures see ei ole isegi ainult minusuguste vigaste probleem, vaid tean teisigi (mitteronivaid) naisi, kes on pärast lapse saamist randmete ja/või küünarnukkide ülekoormusega maadelnud. Ma ise tõstan teda nüüd väga teadlikult, nii et loodetavasti saab parem. Aga nullist neljakilose ja siis kohe viiekilose “hantli” peale mina ning sellega iga päev tuhat kordust teha on … üsna korralik trenn.

Lühikokkuvõte: Sünnitus oli raske, aga ei ütleks, et ilmtingimata raskem kui teistel, eks ta vist peabki raske olema. Taastumine oli enda arust küllaltki kerge. Nüüd on elu suht lill, eriti neil päevadel, mil magada ka saab. Neid päevi on ausalt öeldes vähe. Kui ta alguses magas öösiti 4 + 3 tundi, siis nüüd laseb tihti terve öö kahe- ja ühetunniste juppidena. Aga õnneks mina olen üks neist inimestest, kes on võimeline magama siis, kui laps magab, mind üldse ei häiri mingid pesemata nõud v koristamata kodu. See häirib, kui ma ärkan öösel viis korda – ja hommikul teeb MINU KÕRVAL maganud Cyrus silmad lahti ja küsib: “Oi, kas ta magas terve öö? Nii vaikne ja rahulik oli.” Aga ainus asi, mis füüsilise poole pealt veel närvidele käib, on see, et naba läks raseduse lõpus siniseks (või pigem mustaks) ja pole siiani normaalset värvi. Õnneks on rannahooaeg veel kaugel, nii et see pole ka eriline probleem. Nii et elame veel.

7 kommentaari “Sünnitusest ja taastumisest

  1. Ma võin sulle teha seda patsi, aga ütlen kohe ära, et endale ma ikka seda teha ei oska, niiet ära hakka vaeva nägema 😀

  2. Loen ja mõtlen: kahju, et tol ajal ei bloginud. Õnneks on siiski alles vanematele saadetud kirjad. Niisama lambist ei mäleta eriti palju laste esimestest aastatest, ehkki tol ajal oli nii palju ootamatuid ja ägedaid juhtumisi iga päev. Pilte tegime samas titetoolis ikakuise “sünnipäeva” ajal terve esimese aasta – igavene vinge seeria.

  3. Nii mõndagi tuli tuttav ette, magus nostalgialaks.
    100% endiseks ei saa sa enam kunagi, aga ka 97% on asi.
    Paranege ja. 💖

  4. Jäin mõtlema, et kui randmed probleemiks, siis las mees peseb tite peput kraani all jms, mul muidu pole randmeprobleeme (st enne lapsi polnud) aga ka selle 4+ kg sünnikaaluga tegelasega sain omale randmejamad, seega parem maksimaalselt sundasendeid vältida ja anda osad tööd mehe kanda 😉

    A see pats on hea mõte… see püsib päevi, seega ei pea põdema juuste mittekammimise pärast 😀

  5. Randmed, puusad, selg, nimeta ainult. Kael. Peavalud. Kõhukinnisus.

    Aga see tädi, kes ei tahtnud “emad jäävad laisaks” argumendiga suuremaid sidemeid anda, oijjahh, ma arvasin, et sellised jäid nõukaaega maha, mina kuulsin küll veidi viisakamat versiooni, nimelt et “meil eijole, ootsas onj!” Laiskuse pärast riielda sain siis, kui ei suutnud koridori teises otsas pesuruumis käia, jne.
    Ma ei tea, kuidas ometi ikka veel saab sellist suhtumist sünnitusmajas esineda.

    1. Mulle tundub, et on osa inimesi, ja ilmselt lõviosa, kelle jaoks iga töö muutub monotoonseks rutiiniks ja siis on kõik, mis selle sees juhtub, tavaline. Ja kui oled siis sünnitusosakonnas põetaja, siis lõpuks käidki ringi ja pea sees kumiseb “mida nad jälle virisevad, mida nad karjuvad, miks nad normiks ei tõmba”, sest nad lihtsalt ei arvesta sellega, et sinu jaoks on see üks ja väga eriline kord, aga nende jaoks igapäevane. Jälle mingi nõrk ema, jälle keegi veritseb põrandale, miks minu vahetuse ajal.

      Et olla üldse hooliv ämmaemand, põetaja või meditsiinitöötaja on sul vaja meeletult energiat ja empaatiat ja ma arvan, et selliseid inimesi on nii vähe, sest paljud põlevad ka läbi, sest ei leia head tasakaalu hoolimise ja liighoolimise ja “lihtsalt töö” tegemise vahel… ja KINDLASTI ei saa nad piisavalt raha selle eest.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.