anna kannatust · konnapoeg

Ainult olulised küsimused

See nädal tuleb huvitavate avastustega. Esiteks, kas loll saab kirikuski peksa? Minusugust on hea koorida – avastasin just, et olen eelmisel aastal teinud paar pisikest tõlketööd ja unustanud nende eest arve saata. Nüüd oleks juba imelik minna ka, sest need olid tõesti imepisikesed. 😀 Ehk tehke oma tõlked alati minuga, nüüd ma olen pidevas unepuuduses ka, suur tõenäosus, et te ei pea kunagi maksma.

Teiseks, kas te saadate ka oma ämmale mu**ipilte või te olete normaalsed? See on muidugi Cyruse versioon, enda arust saatsin ma ämmale pildi tibukese esimesest saunaskäigust, kus muuhulgas oli peal Cyruse karvane ALAKÕHT. No ma vannun, et midagi muud seal ei paistnud. Sirru on solvunud ja lubas mulle kätte maksta. Nagu kuidas? Ma olen eestlane, ma käisin veel 20ndate alguses vanematega koos saunas (ja pärast seda pole lihtsalt sattunud). Kui sa neile just pärani piibrist pilte ei hakka saatma, ei saa nad arugi, et midagi viltu oleks, kui nad järsku saunapilte saavad. Näitaks teile kohe seda pilti, et saaksite ka sõna sekka öelda, aga nagu te isegi arvata oskate, siis ma ei tohi.

Kolmandaks, millal ma taas rohkem kui neli tundi järjest magada saan? Täitsa ausalt, olen siin magamatusest suremas. Ei, koolikud said mööda, vähemalt see kõige hullem osa, sellega on kõik ok. Vahel on laps isegi õhtuti nii heas tujus, et nägu nalja täis ja ainult jututaks, ei usuks, kui oma silmaga ei näeks. Aga. Ja täitsa pekkis, kui suur aga see on. Ta avastas ca nädala eest, et ta tahab nüüd mitte ainult magama jääda tiss suus, vaid ka magada tiss suus. Nii kui üritad seda ära nihverdada, ärkab üles – öösel kindlasti, päeval enamasti samuti. Ma alguses mõtlesin, et ju mingi arenguhüpe ja läheb paari päevaga üle, aga no nädal aega juba. Ja ma ei tea, kas need on seotud, aga uni on ka kehvemaks läinud, päeval kahetunniste uinakute asemel 30 kuni 60 minutit ning öösel ehk esimene ring on kolmetunnine, edasi küsib iga tunni tagant süüa. Möödas on need ajad, kus pärast jalutuskäiku kuus tundi magati. Lutiga ei lepi (öösel vahel unesegaselt võtab minutiks, aga siis avastab pettuse ja paneb suurest vihast röökima).

Ilmselgelt ei ole ma selle olukorraga rahul, nii et küsisin Facebookigrupist nõu. Inimesed ütlesid, et a) see läheb kohe üle ning b) nende laps on 15 ja veel pole üle läinud. Minu lemmikud on inimesed grupist c, kes kirjutavad alati, et imikuiga on nii lühike, õpi nautima (mulle tuleb alati Vaiko Eplik meelde sellega). Mida ma naudin siin, kringlina magamisest tulnud seljavalu või magamatust? Seejuures tahaks tervitada seda ühte inimest, kes igas jumala teemas ütleb, et tema imetas viis aastat ja tal polnud küll ühtki probleemi. Väga tubli, võid kapist küpsise võtta, aga see pole käesoleva teemaga kuidagi seotud. Ja no üks teine inimene andis tglt palju asjalikku nõu ka (+ üks blogilugeja soovitas unenõustajat, aga kõigist neist koolitajatest on vist kasu alles kolmanda-neljanda kuu paiku). Nii et tellisin igaks juhuks B12, muu jaoks on minu hinnangul veel tiba vara.

Neljandaks, kas lapsi saab usaldada? Ma siin varem mõtlesin, et kuidas küll teised aru ei saa, millal laps näljane ja/või väsinud on, sest minu oma hakkab tissi rabama ja demonstratiivselt haigutama, sellest palju otsekohesemaks ei lähe. No ja see vihje, et hakkab jorisema, kui ma talle raamatut näitan / talle massaaži teen / temaga aknast välja või raamatuid vaatan. Aga mul on järjest enam tunne, et äkki tiss on lihtsalt ta lemmikmänguasi ja ma üritan teda liiga vara magama panna, sest Cyrusega ta nagu hängib veits kauem, enne kui jorin peale tuleb. Cyrus muidugi oskab temaga paremini mängida ka, tõmbab mingeid rätikuid üle näo ja teeb sadat muud asja, mille pealegi ma ei tule. Ma mängin a la jalgrattasõitu ja räägin tüdimuseni, mida me aknast näeme. Ise ka tüdineksin ära sellest jutust. Ja no üldise väsimuse märgid on väga sarnased konkreetsest tegevusest väsinud olemise märkidega.

Viiendaks, kas mu lapsel on parim vanaema või jaa? Vanavanemad hoidsid pühapäeval last, et me saaks Cyrusega valentinipäevalõuna teha. Või et me saaksime kuskil mujal jätkuvalt ainult lapsest rääkida. Emps oli väga rõõmus, sest titt ei jorisenud temaga üldse ja ühel hetkel jäi lihtsalt rahulikult magama. Loodan, et see ühel hetkel saabuv ärevus, kus enam emast lahti ei taheta lasta, vanaema tundeid liiga raskelt ei haava.

P.S. Selle postituse kirjutamise ajal tegi ta kahe ja poole tunnise uinaku, millest poole ajal sain isegi teises toas olla. Kas ma vingusin jälle ilmaasjata? Või vingumine maagiliselt jälle aitas?

Lisatud: jep, vingumine on imeline. Ta lasi mul öösel selili magada ja nüüd lähen teda varsti üles ajama, sest ta on kärus üle nelja tunni järjest maganud.

32 kommentaari “Ainult olulised küsimused

  1. Jah, vingumine aitab maagiliselt, kontrollitud.
    Ma nyyd annan veel nõu, sest tundub, et Sa kysisid. 1) igasugu perioodid lähevad imikutel yle mõne päeva või nädalaga, ka ylim imemisvajadus, laps lasvab niivõrd kiiresti. Kuna see on hetkes raske taluda, siis on igasugu psyhholoogilised kargud abiks. Piinade NAUTIMISE soovitus seda ei ole.
    2) väga kurnatud olemisel on mitu põhjust ja mõnesid saab leevendada vitamiinide ja …mineraalide võtmisega.
    3) kui pisilane suurem on, saab teda vanavanematele või teistele soovijatele 😁 sokutada, et ise kasvõi 1 öö rahus välja magada.
    4) kui maas lasuv valge p.sk ära sulab, saab lapse õhtuse käruringiga ära väsitada, ka õueõhu hingamine sh selle soojenemine võtab lapsel energiat, mis muidu vbl vanemate sõimamisele kuluks.

    1. Me iga päev kärutame ka, aga üldiselt jah õhtuti ei lähe, sest kui tal halb tuju, siis ta ainult lõugab seal. Kärus luti kasutamisest ma võõrutan teda juba aktiivselt, sest see viis ainult selleni, et ta sülitas seda välja ja karjus iga kümne sekundi tagant, et ma seda tagasi paneksin, olgu siis pigem ilma või lutsigu sõrmi vms.

  2. Vingumine tõesti aitab. Mõnikord leiab tänu vingumisele head nõu ja abi, mõnikord hakkab tänu vingumisele lihtsalt niisama parem, sest sai auru välja lasta.
    Lisaks veel juurde, et olgu tänatud internet. Peale sünnitust umbes üks aasta (kahe tite peale kokku tegelt ligi 3, järjest) olin nagu ära vahetatud, ma ei olnud iseenda omanik (ilmselgelt imik oli minu omanik) ja ei osanud sellest isegi puudust tunda. Ma lausa unustasin ära, et võiks midagi muud ka tahta ja teha, ei lugenud ühtki raamatut, ei joonistanud ühtki kriipsu paberile, mitte midagi, null. Kui mul oleks olnud internet, siis ma oleksin nähtavasti vingunud täie raha eest ja jäänud võibolla isegi terve mõistuse juurde ja poleks paar aastat hiljem avastanud, et mul on sügav krooniline depressioon. Mis ma sellega jutuga siin öelda tahtsingi – lase aga käia! Vingumine on absoluutselt inimõigus!

    Tissitamise kohta ei oska kahjuks nõu anda, sest isegi, kui mul oligi mõni selline probleem, siis ma lihtsalt ei mäleta nendest aastatest suurt midagi. Üksikud elavad mälupildid on, aga see on ka kõik.

    1. Jah, kusjuures kipubki kõik meelest ära minema, mis on looduse salakaval vemp, et inimesed ikka teise ja kolmanda lapse ka saaksid.
      Aga nii see on, vingumine on võluvahend, oma kaaslane selleks ei piisa, sest ta on niikuinii samas probleemis kõrvuni sees (ja kui ei ole, siis on hoopis teised mured), ning jah, beebi jaoks ongi tiss lemmikmänguasi, mida ei saa talle aga pahaks panna, sest miks mitte? Ja tegelikult see lähebki lõpuks üle, aga millal – ei julge lubada.

      1. Kusjuures üks evolutsioonilline hüpotees on ka, et üks põhjus, miks lapsed tülikad on, on just see, et vanemad rohkem järglasi ei saaks. Vanemate geenid leviks paremini, kui nad saaks rohkem lapsi, lapse geenide huvides, et ta saaks võimalikult palju ressurssi omaenda suurekskasvamiseks ja paljunemiseks kasutada.

  3. Ma tahtsin öelda, et nagu minu kogemustest kirjutaksid…pmst täpselt samasugune jant oligi alguses. Nüüd lapsed natuke suuremad ja uued huvitavad väljakutsed:)
    Palju jōudu ja jaksu teile!

  4. Ma siis targutan ka 🙂
    Esiteks on tõesti tõde, et lapsed tajuvad su meeleolu. Kui oled ise rahulik ja enesekindel, siis on seda ka laps ( vanaema näide). Jõudu saavutamisel!
    Ja teine. Minu jaoks oli kõige raskem aeg hoopis see, kui laps õppis/hakkas kõndima ja rääkima. Kogu aeg suhelda üksikute sõnade ja lihtlausetega ning kogu aeg aidata mahakkukkuvat last või takistada teda roomamast keelatud kohtadesse…. aaahhhh..

    Nii et NAUDI praegu! 🙂 🙂 🙂 🙂

    1. Sel kellaajal ta tavaliselt ongi rahulik, lihtsalt minuga ta hakkab tissi rebima, kui uni peale tuleb, ja läheb närvi, kui seda ei saa. Vanaemale surus korra pea rindade vahele, ju sellest piisas, et aru saada, et piima sealt loota pole. Ja selles vanuses neil pole veel object permanence’i, kuidas iganes see eesti keeles on, et aru saada, et kui röökida, tuleb ehk lähker tagasi.

    2. Minu jaoks see rääkima-kõndima õppimise aeg oli suurepärane. Meil polnud keelatud kohti, kuhu roomata või kõndida, ma tegin maja ohutuks. Ja lihtlausetega… ega siis mina lihtlausetega rääkinud. Ikka “mis sa arvad, kas me vaataksime raamatut” jne.

  5. mul oli ka umbes niimoodi… et magas ainult tiss suus ja ärkas üles kui ise midagi teha tahtsin. aga sobis ka õlal, käel, kõhukotis olemine, st mu elupäästja olid kõhukott ja hiljem kandelina. Et kui vankris röökis, siis selle asemel käisin kandelina või kõhukotiga väljas, küll aga selle libedaga (tookord oli kah mingi hetk väga hull) ei riskinud.

  6. Millal uuesti inimese kombel magada saab? Järgmiste jõulude paiku. Esimene aasta titega on puhas ellujäämiskursus.

    See, et kui oled ise rahulik, on titt ka rahulik, ei ole mingi reegel. Mõnel rahulikul inimesel lihtsalt juhtub rahulik beebi olema, aga see on kokkusattumus, mitte tingimata rahulikkuse tulemus. Mina olen muidu täitsa rahulik ja tore, aga esimese lapsega kogesin, et kui titt ikka tundide kaupa röögib, ei suuda ükski normaalne inimene lõplikult rahulikuks jääda. Ja magamatus ei aita sellele kaasa, et super rahulik ja chill olla, hoopis kõik asjad hakkavad rohkem närvidele käima.

    Teiste inimeste süles on beebi rahulikum sellepärast, et nemad ei lõhna rinnapiima järele. Beebil on väga hea haistmine ja ema tunneb ta ilmeksimatult ära. Teine põhjus on see, et kui keegi tuleb mõneks tunniks titte hoidma, on ta mõnusalt välja puhanud ja väga motiveeritud, kui laps peakski rahutum olema, viitsib see hoidja kasvõi pea peal seista, et beebit lõbustada ja rahustada. Emal endal ei ole magamatuse ja kõige muu kõrvalt enam seda energiat, et igal võimalusel rõõmus teater püsti lüüa (kuigi eks me ju püüame ikka).

    1. Kusjuures mõnikord lapsed panevad ennast lukku ja muutuvad “rahulikuks” hoopis siis, kui kodus on palju tülisid või valitseb mingi muu üleüldine sõjaseisukord. St kui su laps sinuga vingub, siis tähendab see, et tal on küll stress, aga ka seda, et ta usaldab sind. Stressi on beebidel niikuinii päris palju, muudkui arene ja õpi uusi asju, mida sa pole enne isegi ette osanud kujutada, nagu häälikute eristamine, kõne mõistmine ja asjade püsivus ja haaramine ja kaugele vaatamine ja…

  7. On ka unekursusi vastsündinutele ja need päriselt aitavad und paremaks teha (nt Cara babies), ka tema instagramist saab häid soovitusi. Nt see swaddle, mille enne maha laitsid – proovi järele, minu lapsel töötas
    Beebiuni on sinka-vonka teekond. Saad natukeseks korda, ja siis juhtub midagi järgmist. Kui on halb periood/ päev siis 1)ka see läheb mööda 2)vingu 3)wolt ja kofeiin, kui on hea periood/ päev, 1) naudi ja maga välja 2)ka see läheb mööda

    1. Swaddle’it tohib kasutada maksimaalselt 12 nädalat või nii kaua, kuni on mingeidki märke, et ta hakkab keeramist harjutama. Mina ei tea, kuidas ta sinna saab, aga mul on juba paar korda juhtunud nii, et titt jääb magama külili näoga minu poole, aga kui me uuesti ärkame, on ta teisel küljel, seljaga minu poole. Mul on kuri kahtlus, et ta ei keera “õigesti” (st üldiselt, kui räägitakse keeramisest, mõeldakse seda, et peamine tõuge tuleb ülakehast, ma kahtlustan, et ta keerab end hetkel peamiselt jalgade ja kõhulihaste abiga), aga ta päris kindlasti harjutab seda aktiivselt, nii et me juba pole enam mähkimise sihtgrupp. Lapse arengu hinnaga (või riskides sellega, et ta keerab kõhuli, aga tagasi ei saa) ei hakka endale lisaund tekitama.

      1. “… kui räägitakse keeramisest, mõeldakse seda, et peamine tõuge tuleb ülakehast, ma kahtlustan, et ta keerab end hetkel peamiselt jalgade ja kõhulihaste abiga…”

        Jeerum, ausalt. Kas see on sinu kui tippsportlase viis last kasvatada või teavad kõik moodsad vanemad imiku keeramise legaaldefinitsiooni peast…????

        1. Ma lugesin või vähemalt sirvisin paar tükki enam-vähem läbi. “Nüüd ma tulen” jne. Ühtlasi käisime me kõigi lastega igasugu massaažides, ujumas ja võimlemas. Sõna “toonus” on väga tuttav, “puusaliigese düsplaasia” ja selle ravimehhanismid samuti. Nii et just igasugu füüsilise tegelemise juhendid töötasin ma küll ise läbi. Kuid sellise detailsusega ei mäleta ma küll midagi kirjas olevat 🙂

        2. Sul võib õigus olla, lihtsalt oma esimesed küljelt kõhuli minekud tegi ta paarinädalaselt, aga samas on selgelt näha, et ega tal ülakehajõudu rohkem pole kui teistel temavanustel. Rinnal ajab end kätele püsti küll, aga põrandal väga vähe.

      2. Ma ksutasin swaddeit enda esimese ikka pikalt. Hiljem oli see juba nö sleepcue talle, kui käed kinni läksid. Lihtsalt see kohutav üles ärkamine oma käte liikumise peale oli suht kohutav. Aga jah swaddles oli ta kaht poolt fikseeritud, et ei keeraks ära.

  8. Misasi see swaddle on? Kuukel näitas mingeid täiesti tavalise pulkamähkimise pilte, kas see ongi see või midagi veel peenemat?

      1. Eesti keeles vist ei ole jah selleks kindlat sõna. Burritoks mähkimine on igatahes arusaadav või siis pulgaks mähkimine, nagu vanasti öeldi.

        1. Kas kookoniks mähkima pole õige vaste?
          Igal juhul seda, et see lapse motoorika arengut pärsib, räägiti juba siis, kui ma oma esimese lapse sain, mis oli, hoia ja keela, 29 a tagasi. Sünnitusmajas mässiti tookord kõik halgudeks ja seal oli sellel ka mingi mõte – neid näitas kookonis beebisid oli lihtsam emadele 5 korda päevas rinnake tuua. Korra juba rääkisin elamusest, kui plekist käru toodi palati ukse taha, tibatilluke kõrgete kontsadega medtöötaja ladus kolm sellist kookonit käsivarrele nagu puuhalud ja marssis kips-kõps palatisse. Meie siis harutasime neid magavaid pulki lahti ja püüdsime poole tunniga sööma saada…

        2. Aga kodus ma juba teadsin, et niimoodi mähkida ei tohi, kui ma tahan, et ta korralikult areneks.

        3. Mul poissi veel mähiti kõvaks pulgaks sünnitusmajas, see oli 24 aastat tagasi. Aga poolteist aastat hiljem tüdrukut enam mitte. Siis oli üldse kiire muutuste aeg, näiteks sünnitaja raseerimine oli vahepealse aasta jooksul lõpetatud jms. Raseeritud ma paraku siiski sain, natuke hiljem eelsünnituspalatis, kui otsustati mind kiirkorras keisrilõikele saata.

  9. Kusjuures samal ajal eksisteeris veel elujõulisena teooria, et “kui last kõvasti kookonisse ei mähi, tulevad tal kõverad jalad!”, mille kohta lastearst ütles küll, et sellel teoorial pole vähimatki alust.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.