konnapoeg

Iseendale tulistasin jalga jälle

KÕIK* räägivad internetis, et normaalne beebiga elamise päevakava on toit -> mäng -> uni, mitte mäng -> toit -> uni, sest esimese variandiga on hulga lihtsam hakata ühel hetkel oma voodisse harjutama. Kas ma kuulasin? Muidugi ei kuulanud, sest nii armas on, kui ta mul rinnal magama jääb, ja nii tore on koos uinakut teha. Ja mis raske? Kui ta 13 on, küll lööb ise pauguga ukse kinni ja läheb oma tuppa (või kehvemal juhul välja jooma). Seda enam, et esimesed kuu või nii jäi ta nagunii igal pool magama – minu rinnal, minu põlvedel, niisama voodis pikutades. Siis oli vahepeal see kobartoitmise (cluster feeding, elagu toortõlge) aeg ka, ei ühtki probleemi, sõi ja oli rahul.

No ja nüüd oleme ootamatult jõudnud punkti, kus ühel ja samal ajal eksisteerivad kaks probleemi. Esiteks on refluks muutunud nii tülikaks, et kui liiga palju saab, hakkab ta rinda välja sülitama ja kohe uuesti küsima (aga kui edasi anda, siis varsti tuleb see kõik lihtsalt uuesti üles). Ja teiseks on viimased 2-3 päeva päevased uinakud muutunud lühikesteks (pool tundi varasema kahe ja kolme asemel) ning õhtul on taas jorin peal ja ärkab ülikergesti. Ehk siis ma ei saa teda enam kogu aeg magama sööta, sest erinevad katsed on siin näidanud, et ei mingit cluster feeding‘ut enam, kahe söötmise vahe peab olema ca kaks tundi, et see ka sees püsiks (täpselt nagu üks kommenteerija kunagi ütles). Ärge saage valesti aru, mind otseselt ei sega oksendamine, aga oksendav laps teatavasti ei maga, ja siis tuleb ta PÄRAST oksendamist ikka kuidagi magama saada, ainult et nüüd peab lisaks veel koristama.

Nii et meil on nüüd laps, kes pole harjunud kussutades magama jääma, ja ema, kes ei oska kussutada. St tehniliselt oskan, aga kohe pärast ebameeldivaks muutunud toitmist ta ei lasegi mul end magama äiutada, sest tahaks ebameeldivustest hoolimata edasi süüa. Nii et ta hakkab rinda rebima (et saaks seda nuttes välja sülitada ja/või piima välja ajada). Siis ongi kolm varianti — otsekohe vankrisse ja jalutama, las magab seal; otsekohe Sirrule sülle, las piimalõhnata mees kussutab; või ise kaks särki selga ja tuleb ikka ise õppida oma last magama panna. Ise sa ta tegid, harjuta nüüd. Ja kui kussutada ma veel oskan, siis uinunud last voodisse panna, nii et ta uuesti üles ei ärkaks, on mul siiani õnnestunud ainult mõned korrad. Sellest ka see tänane pilt – kui tema tegelustekil täitsa kogemata magama sai kussutatud, siis sinna mina ta ka magama jätsin, sest ma ei julgenud lihtsalt temaga magamistuppa kõndida. 🤣 Ei saa kurta, magas poolteist tundi, aga see pole vist kõige jätkusuutlikum lahendus. Kahepeale oleme me suutnud teda tema oma voodisse panna nii, et ta seal ka edasi magab, vist siiani kolm korda. Eriti selle kuradima ortoosiga peab kogu aeg mõtlema, kuidas teda tõsta, sest no muidugi ta ärkab üles, kui kõva plastik järsku pead toetab.

Kusjuures võite helistada selgeltnägijate tuleproovi, sest ma nägin ETTE vajadust hakata teda alternatiivsete magamapanekuviisidega harjutama, kuigi mõtlesin rohkem sellele, et vahel peab ka ta isa ta ju tulevikus kuidagi magama saama. No ja muidu see, et tahaksin teda tiba rohkem tema oma voodiga harjutada (sest kardan, et tegelikult oleks meie kõrge voodi turvarisk, kui ta ükskord roomama hakkab). Nii et ostsin siin Marianne Tobro netikursuse, sest teda kiidetakse hirmsasti. 45 eurot on minu meelest küll üsna kallis – Euroopa hinnad Eesti palkade juures jne, seda enam, et põhimõtteliselt kogu sama info sain ma kümpsi eest kätte raamatust Precious Little Sleep (ja raamat räägib unest üldiselt, kursustel on eraldi 0-3 kuud, 3-6 kuud ja siis vist 6-18 kuud, igaüks 45 eurot). Aga tegelikult saan aru küll, et esiteks on imeline, et kogu info on loogilise liigendusega eesti keeles kokku pandud ja teiseks on äärmiselt huvitav neid kahte allikat võrrelda, sest tihti tõlgendatakse samu materjale pisut erinevalt. No näiteks ameeriklane muidugi rõhutab, et burritoks mähkimine enne pöörama hakkamist või 12 nädalat hällisurma tõenäosust ei suurenda, mähkige julgelt, Tobro läheneb pigem nurga alt, et pärast 8-12 nädalat igatahes suurendab seda riski, kui just peate mähkima, siis ärge sellest kauem tehke.

Kolmandaks on see kasutegur ka kursusel, et saab igasugu küsimusi küsida, kuigi vähemalt minu puhul vastas ta esimese katseha küsimusest mööda. 😀 St ma küsisin, et mida teha, kui õhtu on juba pekki läinud, titt on pahur ning kui teoreetiliselt peaks saabuma ööuni, on esimene uinak hoopis 30 minutit — kas käituda nagu öösel ikka ja üritada teda kohe uuesti magama suruda või teha üks ärkvelolekutsükkel ja siis proovida uuesti (30minutiline uinak tähendab sellises olukorras nimelt üleväsimust, tavaliselt on ööune puhul esimene uinak kõige pikem ja siis iga järgmine natuke lühem). Ta vastas mulle küllalt kiiresti, aga kirjutas vastuses hoopis sellest, mis tavaliselt seda üleväsimusega lõppevat õhtust jorinat põhjustab. See oli iseenesest väga huvitav, seda enam, et ma sain sealt ainsa infokillu, mida ma varem raamatutes või artiklites näinud polnud**, aga minu küsimus jäi vastuseta. Teiste küsimusi sirvides jäi silma, et ma polnud ainus, kelle küsimusega nii oli juhtunud, nii et eks sellega tuleb vist arvestada, et kui põhjalikumaid vastuseid tahad, tuleb vist ikkagi päris nõustamisele minna. Mina ei raatsi. Aga olgu öeldud, et ta vastas mõne päeva pärast siiski väga põhjalikult, nii et vähemalt mina jäin vastusega rahule ja ei kahetse, et see kursus ostetud sai.

Siis kui ta veel ilma igasuguse jorinata kõhukotis magas

* KÕIK = igasugu targutajad internetis

** Väidetavalt lapsekandmiskultuurides õhtust jorinat ei esine. Või mis jorinat, isegi koolikuid mitte. Mida Tobro ei öelnud (tema soovitas üks päevauinak lasta tal teha kõhukotis või kandelinas ja vaadata, kas sellest on kasu), aga ise lisa guugeldades teada sain, oli see, et a) koolikuid ehk täielikult ei väldi, aga kui kanda last mitu tundi päevas, peaks see nutu hulka vähendama, ning b) väidetavalt olevat kandmine eriti kasulik, kui seda tehakse nahk-naha kontaktis. Ehk siis kui ma siin nagunii kogu aeg pidžaamapükste ja imetamisrinnakaga ringi lasen, siis tuleks laps ka kõhukotti palja ülakehaga panna, ja vajadusel väljastpoolt mingi tekike ümber.

Mul iseenesest poleks ta tassimise vastu mitte midagi (st ma nagunii tassin teda kogu aeg, olgu siis tiba ergonoomilisemalt, ei väsi selg ja käed nii ära), aga ma juba mitu nädalat tagasi avastasin, et ta järsku ei taha enam seal olla. Nii et võtsin end nüüd kokku ja küsisin lapsekandjate Facebookigrupist nõu, sest arvasin õigesti, et ju ma ilmselt ei oska seda suurt jurakat enam õigesti kotti panna. Selle tulemusel jõudsin nii kaugele, et nüüd ta ei karju OTSEKOHE, kui ma ta kotti panen. 😀 Tahaks näha, kas jõuan ka punkti, kus talle taas seal olla meeldib, ise arvan hetkel, et ehk ma tõmbasin ta nüüd viimase katsega natuke liiga tihedalt vastu keha või midagi. Nii palju avastamisrõõmu ikka iga päev.

21 kommentaari “Iseendale tulistasin jalga jälle

  1. Mulle tundub, et kogu selle eesti nõustaja content ongi välismaiste ümberjutustus. Kuna ma jälgin/jälgisin paljusid unekontosid UKst ja USAst, siis jääb pidevalt tuttavat silma, vahest suht kohmakas tõlge ka. A eks see sleep coaching on suur äri maailmas ja ühe sama replikatsioon niikuinii. Midagi originaalset, erinevalt UK holistic coachidest, talt ei leia. Aga see sinu probleem peaks inglise keeles olema false start, äkki saad mujalt abi.

        1. Youtube ju igast videoid täis 🙂 Caral ka kuskil oli mingi video aga ma ei leia seda enam, vbl kuskil storydes. Mu laps on selles mõttes paha näide, et jäi kuni 4. kuuni kergelt sügavalt magama ja sai lihtsalt tõsta voodisse. Aga kui nt oled ise voodis pikali ja lased lapsel kõhul magada ja siis libistad koos enda kehaga küljele samal ajal käsi eemaldades.?
          Ma ise ei stressaks selle magama söötmise pärast, nagu so what, et pole textbook. Magama söötmist võib võtta ka hoopis superpowerina, mitte probleemina 🙂 Ka pärast koolikuid on lastel pidevalt mingid probleemid, mis magamist segavad. Kui tissiga kiirelt unne saab panna, siis usu, see on ainult hea.
          Aga vist enne kui refluks üle ei lähe, siis ei aita need behavior asjad ka. Sul neid kontosid kindlasti palju juba, aga üks refluksi spetsialisti konto veel. Äkki sealt saab miskit kasulikku ja uut? https://instagram.com/rockabyereflux?utm_medium=copy_link

        2. Ta vahepeal jäi rinnal (st mitte tissi otsas, vaid rinnal lebades) täiega hästi magama, aga nüüd ei taha enam kõhuli asendis üldse magada, isegi kui on nii kallutatud kõhuli asend. No ja vahepeal jäi väga hästi nii, et mul olid jalad üles tõstetud (tallad maas, põlved üleval) ja magas istudes, selg vastu põlvi, ma ainult veits kussutasin jalgadega. Enamasti ei taha enam selles asendis ka olla. 😀 Seda juba ütlesin, et kõhukotti alguses armastas, enam mitte. Nii et miskipärast jääb võimalusi järjest vähemaks, aga samas eks mõni tuleb juurde ka (see kogemata magama panek, mille tulemus pildil on, oli täpselt selline, et ma enda arvates ainult lohutasin teda parajasti, sest ta jorras, ja siis vaatasin, et vajuvad silmad kinni). Eks tuleb harjutada, praegu õnneks veel ilmtingimata kiiret ei ole.

      1. Jaa, harjutamine teeb meistriks Lisaks, isegi Cara ütleb, et esimene 3 kuud sa ei saa halbu harjumusi tekitada. Esimesel 12 nädalal tee mida iganes, et laps magaks ja magagu siis kasvõi mati peal, kõhu peal, enda voodis, diivani peal, turvatoolis, BB toolis (meil magas väga mõnusalt, seda saab panna väga lamavasse ka, et soovitan, kuigi usakad saaksid selle peale kreepsu ilmselgelt 🙂 a no ega ilma asjata ei soovitata BB toole, seal nii mõnus pesa beebil ja saad vaikselt magama kõigutada).

        Ma panen sulle ühe insta konto veel, sorry 😀 https://www.instagram.com/littlenestsleep/ Väga mõnusa sarkastilise inglise huumoriga unekonsultant ja normal infant sleep liikumise promoja. Mul hakkas teda ja mõnda teist lõpuks enda suhtumine paika loksuma, et mida ma stressan millegi pärast, mis on normaalne. Beebid ärkavadki tihti, nende uni ongi üles-alla, enamus maailma magab beebid kaisus, mitte ei pane neid võimalikult ruttu oma tuppa üksi. Kui vaadata asju ilma müügivahtuta, siis kogu selle sleep training industry eesmärk on vaigistada lapse abiküsimisi öösel, et vanemad magada saaksid. Ma USA kontekstis saan inimlikult sellest aru ka, sest kui sa pead 2-kuuse beebi kõrvalt täiskohaga tööle minema, siis sa võid olla meeleheitel. Aga meie ei pea ju, meil on võimalik väsinud olla. Ja lõpuks mis vahet seal on, mis beebisid öösel häirib mu meelest. Mu süda murduks, kui ma teaks, et mu beebi tahab, et keegi teda aitaks öösel, aga keegi ei lähe… Aga jah, üks asi, mida see Hannah ka välja toob, on et kui ikka mingi füüsiline probleem (nt refluks) häirib beebit, siis sa võid ennast hulluks võimelda wake windowite ja sleep routine’ga, ega ebamugavust need ära ei võta ja seega ei saa ka uni kuidagi paraneda.
        Pika jutu jätkuks tahtsin öelda, et elu beebiga on kohe palju mõnusam, kui textbook ära unustada. Beebi nuttu ei tasu karta, vahest ta peabki endast mingi fustratsiooni emme kaisus välja elama. Lõpuks sina oledki kõige targem ja tead, mida su beebil vaja on. Vahest lähevad asjad valesti, aga siis teed postmortemi ja retro ja järgmine kord proovid midagi muud 🙂

  2. Soovitan proovida PIKKA kandelina. Meil toimis imeliselt. Titt põhimõtteliselt terve esimese eluaasta veetis seal (no ütleme, nii kaua, kuni jaksasin teda kanda :)) ja oli oma elukesega vägagi rahul. Kõhukott oli meil ka olemas, samuti rõngaslina, aga ei sobinud need kumbki ei mulle ega beebile. Aga pikk kandelina oli küll taeva õnnistus. Mugav kasutada ja laps tundis end seal väga hästi, jorisema ei kippunud, samuti sain ta üsna hõlpsasti koos linaga voodisse poetada, kui tšikk magama jäi. Ja linaga toimib väga hästi ka see nahk-naha vastu põhimõte. 😉

      1. Pika lina saad koos titega voodisse panna, linaotsa veel tekiks peale. Rõngaslinast pead tite VÄLJA võtma + see toetab ainult ühele õlale ehk pikalt ei tassi ,ergonoomika. Ja tegelikult on rõngaslina hästi ja õigesti nii,et endal ka hea on,palju raskem siduda. Lihtsus on näiline.

  3. Ma olen nüüd see nõme targutav tädi, aga usalda ennast rohkem. Ei ole olemas ühe ja õiget ning alati toimivat viisi toitega ümber käia.
    Ära loe vahet pidamata mingeid lehekülgi ja eksperte. No magab vaibal. Las ta siis olla. Aga. Päriselt. Üks kord kui ma õppisin teiste vigadest. Kui ma nägin oma onutütart 6kilost last tunde mööda tuba kustutamas, siis ma sain aru, et on asju, mida ma teha ei taha ning lapsed ei oska küsida teenuseid, mida nad ei ole saanud.
    Sa oled küll tugev ja sportlik, aga äkki see kussutamistrenn ei tasu ennast ära?

    1. Ma tahaks lihtsalt öelda, et kui sa oled esmakordne ema, kelle laps röögib kogu aeg igas asendis ja on harva millegagi rahul, siis sa ikka otsid abi ju. Ma olen sellise röökiva titega elanud nüüd ligi kaks aastat ja hakkan vaikselt aru saama, et asi on temperamendis lihtsalt, mõned EI JÄÄGI magama ise, vaid vajavad igati abi. Seesama ei maga siiani üksi ja ei mängi üksi ja üleüldse on tegemist palju. Vaatan teisi emasid ja lapsi ja mõtlen, et ma olen saamatu lihtsalt, eks. Aga proovin natuke üle olla ja mõista, et mul ongi teistsugune laps ja kui ma hakkan tema vajadusi ignoma, siis oleme kõik veel õnnetumad.

      Ma küll seda ise väga ei jälgi, aga mitu korda on öeldud, et küllap mul on see nn orchid child. Vast Rentsil ka. Igatahes beebipostitused on väga sarnased minu enda kogemusega. Oli nõudlik beebi ja nüüd on nõudlik väikelaps. Ja kui sul ei ole sellist last olnud, siis sa EI SAAGI ARU SAADA, kui kohutavalt väsitav see on ja kuidas sa teed kõik endast oleneva, et ta rohkem ei karjuks. Aga fakk, ikka karjub.

      1. Koolikud, cluster feeding, lühikesed uned – kogu kompott oli mul ka. Väga palju äratundmis… köh–köh “rõõmu”. Tuleb lihtsalt üle elada. Ajapikku lähevad uinakud iseenesest pikemaks, aga võõrutamisega pean senimaani lahingut. Sellega, et piim uinumisest lahti siduda, nägin ikka kurja vaeva.

    2. Täitsa tõsiselt, mis variandid lapse magamasaamiseks peale süles kussutamise, toitmise ja vankris magama jalutamise veel on? Kõhukotiga ringi kõndimine?

      Ja noh, kui ta ikka mitu tundi karjunud on, on paratamatult tunne, et äkki ma üritan siin jalgratast leiutada ja teised on targemad.

      1. Jah, kogu esimese aasta ma toitsin ta magama ja esimesed 6 kuud kandsin kõhukotis. Siis alles hakkas ta vankriga leppima. Enne seda absoluutselt vihkas nii vankrit kui ka vanni kui ka autosõitu. Eino lõbusad ajad olid 😀 Mul päriselt on sünnitustrauma asemel beebiea trauma ja see on PEAMINE põhjus, miks ma teist last ei planeeri.

        Aga aja jooksul läheb paremaks. See ootaja aeg on küll pikk kahjuks. Toitmise ja uinumise vahet hakkasin nihutama pikemaks ja siis hakkasin temaga koos pikali olema (siiani olen). Nii et oma aega on ülivähe. Aga ega muid variante ole. Sinu oma, Rents, on veel nii pisike, et toida ja kanna ja tee mis võimalik ja vajalik. Mingi aastasega on võimalik mingil määral läbi rääkima hakata 😀

      2. Kahjuks on ka lapsi, kes röögivadki esimese eluaasta lakkamatult ja on nõus magama ainult süles. Isegi mitte liikuvas kärus. Õnneks on neid vähe ja ka nemad kasvavad lõpuks suureks.

  4. Ma ei tea, kas sinu lapse peal toimiks, aga panen igaks juhuks kirja. Ma oma pesamunaga katsetasin erinevaid nippe, kuidas teda äratamata öösel minu soojast sülest tema jahedasse voodisse saada ilma, et ta ärkaks selle peale. Alguses panin tekid radika peale sooja ja siis sahmisin nendega, kui ta oli rinnal uinunud. Hiljem võtsin ta juba rinnale selle lukuga kotikese (beebide magamiskott?) sees. Siis ei olnud tal seda suurt temperatuurierinevust ja mul vähem sahmimist tema voodisse ümber tõstmisel.
    Aa, ja madratsi paksus oli ka väga oluline tema puhul. See tuli mulle väga suure üllatusena, sest esimesed kaks olid mul maganud nagu kulda kasvõi reisivoodi olematu paksusega alusplate peal kui vaja. Aga pesamuna nõustus oma voodis magama alles siis, kui ta voodisse paksema madratsi hankisin, kui tema kooliealistel vennakestel sel hetkel olid:D

    1. Jah, meil ta öösiti on ka alati beebi magamiskotis, juba selle pärast, et ma kardan öösel tekki kasutada, et äkki ei näe, kui ta selle näole tõmbab vms (ühe korra on tõmmanud, aga päeval teeb monitor ping, kui ta sahmima hakkab, nii et päeval pole hullu). Nii et nüüd olen ta iga kord selle sisse pannud, kui niisama kussutamiseks ka läheb.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.