Kui tahaks kalambuuritseda, ütleks suisa “piu-piu, teisiti”. Aga ei ütle. Minusugused on hea elu peal üles kasvanud, keegi meist ei mäleta enam, mitmes rahukevad meil juba on. Isegi 90ndate algusest mäletan ainult seda, kuidas mõni kibestunud mammi kähvas, et gavarii po tselovetsku. See oli ainus asi, mis vihjas, et on toimunud mingi jõudude ümber mängimine. Vaesed me muidugi olime, aga vaesed olid ka need venelased, kellele me kartuleid ja liha müümas käisime (tänapäeval tundub minu roosas mullis juba see uskumatu, et sa võtad mudilase kaasa ja siis ta istubki päev otsa ümberpööratud ämbril ja on vaikselt omaette, sest isa ei tohi segada).
Praegu on minu tutvusringkonnast kaks peret riigist lahkumas. Igaks juhuks ja loodetavasti ajutiselt (ja üks neist läheb Soome, ma küll ei julgeks arvata, et seal ilmtingimata turvalisem on — kui üldse Euroopasse, siis ma läheks kas selle kaugemasse serva, nagu Hispaania või Kreeka saared, või vähemalt mõnda riiki, millel pole Venemaaga jagatud piiri ja jagatud ajalugu). On peresid, kes ei plaani lahkuda, aga igaks juhuks teevad väikelastele passe. Minu tutvusringkonnas on ka inimesi (sh üks valgevenelane!), kes on end registreerinud Ukraina toeks võitlema (eeldan, et oma erialade piires, sest seal on alati abikäsi vaja).
Meie ei ole kuskile minemas, panus piirdus jõukohaste annetustega. Ainus asi, mille üle vaidlesime, oli see, kas tuleks annetada sõjategevuseks või tagajärgede likvideerimiseks (Punasele Ristile, pagulasorganisatsioonidele jne). Mina olin see, kes alguses oleks pigem sõjategevuseks annetanud. Nüüdseks olen meelt muutnud, sest on üsna selge, et selle jaoks on nad lääneriikidelt põhimõtteliselt tühja tšeki saanud nii või teisiti, raha taha neil sõdimine ei jää.
Ja noh, mind üldse ei üllata see, et Balti riikidest nii palju annetusi on olnud. Olete ilmselt kuulnud, et 26. veebruaril avaldas mingi Vene ajaleht kogemata varem valmis kirjutatud artikli sõja võitmise kohta (kuigi tegelikult muidugi tol hetkel midagi võidetud ei olnud). Mina ka kuulsin, aga vene keelt piisavalt hästi ei oska, nii et ei mõelnudki sellele eriti. Aga siis lugesin tõlget (tänud kenale inimesele militaar.net-is, kes selle eesti keelde pani) ning ütleme nii, et oksemaitse tuli kurku ja käsi haaras rahakoti järele. Ma ei tea, kuidas see tekst mõjub keskmisele venelasele, aga ma usun, et keskmisele baltimaalasele mõjub see nii, et haaraks või ise hangu ja hakkaks jalgsi Ukraina poole minema. Kopeerin teilegi:
Meie silme all sünnib uus maailm. Vene sõjaline operatsioon Ukrainas avas uue epohhi – ja kohe kolmes mõõtmes. Ja muidugi ka neljandas, vene siseasjades. Siin algab nüüd uues periood ideoloogias ja samuti ka meie uue sotsiaal ökonoomilise mudeli ehitamine – aga sellest pisut hiljem.
Venemaa taastab oma ühtsust — 1991 aasta tragöödia (selle hirmsa ebaloomuliku katastroofi) tühistamist. Jah, kõrge hinnaga, jah, traagiliste sündmustega, peaaegu sõjaga, sest praegugi veel tulistavad vennad üksteist, jagatud vene ja ukraina armee vahel, aga Ukrainat kui vene-vastast enam ei eksisteeri. Venemaa taastab oma ajaloolise täielikkuse, tekitab vene maailma, vene maailm koos – kogu oma täiuslikkuses, suurvene, valgevene, väikevene. Kui me oleksime sellest loobunud, lasknud ajutisel lagunemisel kesta sajandi siis oleksime reetnud mitte ainult meie esivanemate mälestused aga ka neednud oma järeltulijad — ja ainult seepärast, et lasime Venemaal laguneda.
Aga väga murettekitav on see olukord nii või teisiti. Ja kõik need inimesed, kes ütlevad, et “see pole Venemaa sõda, see on Putini sõda” — te alahindate seda, kui palju on jätkuvalt inimesi, kes usuvad kogu seda paska, mida Venemaa riigitelevisioonis näidatakse. Ja ma ei räägi siin 70aastastest baabuškatest, kes võivad vägagi teravad pliiatsid olla, sest nemad on propagandaga harjunud ja oskavad sellest läbi näha. Meil Eestiski on venelasi, kes seda usuvad. Mul on venelannadega abielus tuttavaid (minuvanuseid!), kes varem ütlesid, et kodus lihtsalt ei saa poliitikast rääkida, sest kaunist naisest saab muidu hetkega mitte vant, vaid suisa kolevants. Mis seal täna toimub, ei taha teadagi. Praegu ekspattide grupis keegi just kurtis, et ta naine on tulivihane, sest ei saa enam “normaalseid kanaleid” vaadata. Ning et ta naine ei kuula mitte kedagi teist, mitte midagi muud, ta usubki raudkindlalt, et ukrainlased on kaheksa aastat Ukrainas genotsiidi korraldanud ja Lääs on seda lihtsalt irvitades pealt vaadanud. Ja see pole ilmtingimata hariduse küsimus. Eile käisin arsti juures, vabas Eestis, mis on olnud uuesti vaba juba 30 aastat. Vanem meesterahvas, kes mind surkis, oli väga meeldiv ja asjalik, aga eesti keelt rääkis täpselt nii palju, et öelda, mida ta teeb, aga mitte piisavalt, et mu küsimustest aru saada. Huvitav oleks teada, mis kanalitest ta oma info saab. Võib ainult loota, et ta oskab sellesse skeptiliselt suhtuda. Jah, keskmine venelane oskab ja venelased on teiste rahvustega koos meelt avaldamas nii Narvas kui ka Tallinnas. Aga putinoide on siiski liiga palju. Ja mitte ainult venelaste hulgas, meil on piisavalt oma Oudekki Loonesidki. Ja kui viimast parandab ainult haud, siis esimesed pole otseselt ise süüdi, et nad infosulus elavad – ameeriklased uskusid ju ka siiralt, et ongi hädasti vaja Iraaki rünnata. Ajupesu pole naljaasi ja ega me eriti palju raha sellesse ei suuna, et omalt poolt kvaliteetset venekeelset riigitelevisiooni või ajakirjandust pakkuda.
Ja eriti murettekitav on see, et … Mis meil siin Euroopas need võimalikud edasised variandid on? Kas mäletate seda intervjuud, kus Putin rääkis sellest, kuidas nad lastena kortermajas rotte jahtisid, nii et ta sai varakult teada, milleks nurkaaetud rott võimeline on? Nüüd on ta ju ise see nurkaaetud rott. Kui ta ka oskaks vabandust paluda, oleks selleks nüüdseks ikkagi liiga hilja. Asi on nii kaugele aetud, et lääneriigid ei ütleks enam, et no pole midagi, võtsid, aga pane tagasi (ja see “pane tagasi” oleks Venemaale juba räige solvang, sest kui oled harjunud naabrite juures vargil käima, on see solvang, kui nad järsku uue tabaluku ostavad ja oma varastatud jalgratast tagasi nõuavad). Nii et tema jaoks on põhimõtteliselt ainus variant iga hinna eest edasi suruda, lihtsa venelase hinnaga.
Muide, ei saa öelda, et “sanktsioonid tavainimest ei mõjuta” — vägagi mõjutavad. Minu piiripealne kokkupuude Venemaal elavate venelastega puudutab USA firmade heaks kaugtööd tegevaid IT-mehi ja nemad tõesti ei tea nüüd, kuidas nad oma palga kätte saavad. Ja ajaloost oleme me näinud, et Venemaa suured juhid on kõik valmis rõõmuga oma rahval nälgida laskma, et samal ajal igast propagandamasinast pasundada, kuidas lääs neid näljutab. Putin on valmis nii Ukraina kui ka Venemaa maani maha põletama, et saaks ainult tuhakuningat mängida. Nii et lihtinimese seisukohast oleks meile kõigile parim lahendus see, kui mõni lähikondlane talle kuuli pähe laseks või ta muul moel võimult eemaldataks. Aga seda ei näe ma kahjuks juhtumas.
Mis variandid veel on? Hiina? Hiina peab ilmselt praegu peenikest naeru, sest ükskõik, kas kaotab USA või Venemaa, nende kaotus on Hiina võit. Ja praeguseks hetkeks ei lase lääs ju enam Ukrainat niisama lihtsalt ära võtta, see rong on juba liikuma pandud ja kinni seda enam ei pea. Nii et kui me just omalt poolt päris sõduritega konfliktiga ei ühine, tuleb sellest ilmselt üks pikk konflikt, kuhu Lääs raha ja Venemaa mehi muudkui juurde pumpab. Ja kui ühineme, tuleb tunduvalt laiaulatuslikum konflikt.
Kas on mingeid helgemaid ja positiivsemaid variante, mida ma lihtsalt ei näe?
Pärdikute päevaraamat 