Üks asi, mida ma enne lapsesaamist üldse ette ei kujutanud, oli see, KUI tsükliline on lapse areng. Selles mõttes, et ma eeldasin, et see on selline sujuv, nagu täiskasvanutel mingit asja õppides, ja arenguhüpe tähendab lihtsalt perioodi, kus sujuvalt õpitakse paljusid asju. Tegelikkuses aga tundub tõesti, et beebi on nagu robot, kes elab ühe süsteemi peal, kuni tuleb uuendus — ja tihti tuleb uuendusega mõni glitch, mis parandatakse ära järgmise uuendusega. No näiteks, et tuleb uuendus, et beebi oskab nüüd asju kätte võtta, aga see liigutus käib väga rohmakalt. Rohmakus kaob järgmise uuendusega, kus ta üleöö järsku neid liigutusi sujuvalt tegema hakkab. Või siis mõne asjaga veab ja tuleb kiire fix juba paari päeva pärast. No näiteks minu oma avastas siin hiljuti sellise toreda mängu, et hakkas uurima, kuhu annab sõrmi suus torgata, et piim välja tuleks. Tellisin isegi hunniku riideid talle juurde, sest selline buliimikust beebi märgab neid ju palju, aga selle aja peale, kui need kahe päeva pärast saabusid, oli ta need kombed ammu maha jätnud. Nüüd tahab ta teiste inimeste sõrmi suhu toppida.
Lisaks käib nüüd juba paar päeva uus ärkvelolekuaja timmimine. Siiani oli ta korraga ärkvel üsna täpselt tund aega. See ei tähenda, et mina hoidsin teda ärkvel tund aega, vaid et tema ise näitas väsimuse märke täpselt nii, et vahet pole, kas panin ta kärusse või rinnale, silmad läksid kinni üsna täpselt tunni aja kandis, viis minutit siia-sinna. No ja eile sai sellest järsku iga ärkveloleku jaoks tund ja 15 minutit, aga selle huvitava nüansiga, et unisuse või nälja märke hakkas ta näitama täpselt samal ajal kui muidu, lihtsalt tegi siis rinnal kauem nalja või vahtis vankris kauem ringi. Ja täna oli üldse varieeruvust kümnest minutist (keset päeva!) kuni pooleteise tunnini, mida saatis nii sage söömine, et mu perearstile ei tohi keegi sellest hingata ka (ja see sage söömine ei tekitanud järsku ühtki kõhuprobleemi, tavaliselt ma ei saaks toita teda nii, tal hakkaks halb lihtsalt).
Unega sama teema. Ta on järsku võimeline minu kõrval iseseisvalt uinuma. Ärkasin öösel üles, sest ta tegi pärast neljatunnist und silmad lahti ja hakkas nihelema – aga enne kui ma reageeridagi jõudsin, pistis sõrmed suhu ja magas edasi. Kuus tundi järjest vahepeal söömata, kujutate ette. Mina isegi ei ela praegu nii. 😁 Igatahes see oli minu jaoks kahe kuu parim öö. Kahjuks öeldi Tobro uneloengus ka seda, et lapse esimese eluaasta jooksul on parim uni enamasti just kolme elukuu kandis, nii et karta on, et see pidu ei jää kestma. Aga naudin igatahes kuniks antakse.
No ja kuigi pildil teeme trenni, siis hetkel tundub küll, et mina naudin seda rohkem kui tema. Igasugused füüsilised harjutused tunduvad rohkem sellised “no natuke ju võib”, samas kui mingeid mustreid võib ta ennastunustavalt 20 minutit ka vahtida. Huvitav, kas see muutub ajaga või on pigem iseloomus kinni. 🤔
P.S. Kass on avastanud, et tasub pill üürgama panna siis, kui laps magab, ja inimesed liigutavad kohe kiiremini. Üheksal juhul kümnest ei saa ta küll mitte süüa, vaid obaduse, aga see on nagu selle kuulsa porutšik Rževski anekdoodi parafraseering:
Nii võib ju vastu koonu saada!
– Muidugi, aga võib ka konservi saada.
P. P. S. Arvasin, et pole emotsionaalselt nii palju muutunud midagi, aga eile lihtsalt töinasin oma magavat titte süles hoides, sest seriaalis (Raised By Wolves) tahtis üks ema oma last ära tappa. Megalt huvitav hooaeg, aga kõige beebidega seonduva osas olen ma ikka VÄGA tundlik.
Pärdikute päevaraamat 