Ma ei viitsi sissejuhatust teha, hakkame kohe pihta. Mul on siin teoreetiliselt naabrid, eks ole, igati kenad inimesed. Teoreetiliselt, sest majaplaan sai küll juba eelmisel kevadel kinnitatud, aga ehitust pole siiani alustatud. Suvel käisid nad peaaegu igal nädalavahetusel siin, aga nüüd polnud neid vist juba pool aastat näha olnud. Sügisel tõmmati elektriühendus ära nende maalapile, aga sellega ka asi piirdus. Ja vot sel nädalavahetusel tulid nad taas! Suisa mitme autoga! Mingid plaanid käivad, tahaks ju ka teada, mis toimub, aga ei lähe ometi aknale passima, seda enam, et nagu juba tavaks saanud olin ma imetamisrinnahoidjas.
Ja siis näen aknast (tugitoolis istudes, ei luuranud), et nende ületeenaaber, st minu diagonaalnaaber, läks “ajalehte tooma”. Ja mitte ainult, ta jäi seda ajalehte ka välja lugema, ilus ilm ometi ja puha. Näoga nende suunas muidugi.
Täna saatsin mehe ikka Jyski toole vaatama, sest verandalt avaneb nende hoovi hea vaade. Nelli Teatajat ei hakka tellima, ma saan teha nägu, et teen titele päikesevanni (ainult koti peab talle vist pähe tõmbama, sest esinesed neli kuud ei tohiks nende silmade arengu kaitsmiseks neile otsest päikesevalgust näkku lasta).
Pärdikute päevaraamat 