ÜHE PÄEVA saime me rahus ja vaikuses oma verandal päikest nautida. Nagu arvata oli, hakkasid mu naabrid majaehitusega pihta. Päev pärast mu postitust oli juba kopp maas. Ma selles mõttes pole isegi ärritunud ega midagi, sest eks ma oskasin ju arvata, et ju nad alustavad, kui ilm soojemaks läheb. Endine omanik käis mulle kuu eest rääkimas, et oled rahul, eks, et saad varsti ilusa ilmaga lapsel väljas magada lasta, ja ma juba siis ainult naersin. Kuigi siin on selles mõttes positiivne üllatus olnud, et vähemalt praegu magab ta kopamürinast hoolimata. Saab näha, mis siis saab, kui see kurikuulus nelja kuu uneregressioon tuleb.
Aga no loomulikult pidin ma juba naabritega ühendust võtma. Selle kannatasin ma välja, kui üks ehitajatest oma auto niimoodi mu jalgvärava ette parkis, et ma kohe mitte kuidagi liikuma ei pääsenud. Läksin ja ütlesin otse neile, et kõtt nüüd. Aga siis läksin lapsega jalutama ja avastasin, et kuna nende maatükil teise paralleeltänava poole väravat pole, on ehitajad rahumeeli oma hiiglasliku konteineri minuga suhtlemata otse minu autovärava ette parkinud. St värava, mida ma ei kasuta igapäevaselt, aga mida kasutavad mu külalised. Oleks nad enne küsinud, oleks ju saanud kokku leppida, kui kauaks täpselt (kuigi minu kogemus ütleb, et üldiselt need konteinerid kaovad paar nädalat pärast maja valmimist), aga nüüd saatsin hoopis omanikule kurja smsi. Omanik ütles põhimõtteliselt, et ega tema ei tea, mida ehitajad teevad, ja konteiner kadus sealt tunni ajaga. Lihtsalt mul endal jäi veits pakitsema, sest tegelikult tahaks ju kõigi naabritega normaalselt läbi saada ja nad on siiani igati toredad inimesed tundunud.
Ahjaa, esimesel päeval ehitajatega rääkides sain aru, et neil on plaanis kogu asi nelja kuuga valmis saada. Lisame siia tavapärase ehitustööde hilinemise koefitsiendi ja ütleme, et läheb kuus kuud – ikka päris kähku ju. St mina ei usu, et nad augustit seal nautida saavad, aga ehk õnnestub tõesti juba sügisel sisse kolida.
Aga mäletate, kui ütlesin, et minust ei saa kakablogijat? Meil on kodus veits paanika, sest juunior on järsku otsustanud, et päevaste toitmiste lõpus ei jää ta mitte magama, vaid laseb end täis ja on mähkmevahetuse lõpuks täiesti ergas. Ning viie minuti pärast muidugi uuesti unine, sest tegelikult oli ta juba veidi unine mähkmevahetuse alguses. Nii et kuna ma puhtfüüsiliselt seda kaheksat kilo süles kussutada ei jaksa, saangi ma nüüd iga päev miljon jalutuskäiku teha või ta pildil olevas lamamistoolis magama kussutada. Väga loodan, et ta jõuab ühel hetkel ka punkti, kus teda annab ka magama kaisutada või silitada või patsutada vms, mis reaalselt ta kätel hoidmist ei eelda.
Pärdikute päevaraamat 