Esiteks muidugi see Lavrovi tütre uudis. Nimelt kes ei tea, siis tema tütar Polina elab Londonis ja nüüd sai siis tema ka lõpuks sanktsioonid kaela. Aga mind ei hämmasta mitte sanktsioonid, vaid see olukord üldse. Polina elab Londonis, oma isiklikus korteris, mis maksis 4,4 miljonit naela. Korteri eest maksis Polina sulas. Ma ei mäleta, kas on jutuks tulnud, aga ma töötasin varem ühele UK turule suunatud laenufirmas, kus ka kõik IT-töötajad pidid kohustuslikus korras rahapesu tõkestamise koolitusi läbima ja lühidalt öeldes ei tohiks selline olukord kunagi tekkidagi. Või otse öeldes — see inimene, kes rahulikult kinnitas korterimüügi ilma võime teavitamata sellest, et mingi 21aastane piff ilmus välja 4,4 miljoni naelaga sulas ja ütles, et “ah, ämma öökapist sain” (oot, see oli vist keegi teine?), peaks olema vangis. Aga ei ole. Ja miski ütleb mulle, et pisike mutrike ilmselt isegi teavitas ja kõrgemalt öeldi, et tasa, kõik on ok. Tavaliselt on pigem nii. Aga see osa sündmusest ei huvita kedagi. Need seadused tunduvad olevat rohkem nende inimeste jaoks, kes nelja või 40 tuhandega neid mänge mängivad.
Teiseks Varro. Seletage mulle keegi seda paduusklike loogikat. Laste tapmine on väga kurb, aga mitte eriti kõneväärt, sest Eestis tehakse aborte. Saan aru, et ta selle väitega võrdsustas need kaks, aga tegelikult ju mitte —kui ta korraldab meeleavaldusi abortide vastu, aga mitte sünnitusmajade pommitamise vastu, siis järelikult on esimene ju hullem. Mul on tunne, et see nagu natuke seostub mu eelmise postitusega, et üks on nagu teadlik otsus ja teine saatus, aga suvalise kõrvalseisja (ehk siis nii minu kui ka tema) seisukohast tegelikult ei ole ju? Ühel juhul viib arst läbi abordi ja teisel juhul pommitab sõdur sünnitusmaja, mõlemal juhul ju konkreetne otsus. Ja ma tõesti ei saa aru, miks see, kui valges kitlis meedik hävitab rakukogumi on hullem kui see, kui sinelis sõdur hävitab natuke suurema rakukogumi? Või on massihävitus moraalselt parem, sest kui sa tulistad koolimaja, on alati tõenäosus, et mõni jääb ellu? Kui nii, siis ma saan aru, miks neid ei kõiguta see “kui abort ära keelata, hakkavad naised uuesti ohtlikke meetodeid kasutama” — kui naine hüppab trepist alla või istub saunas, kuni minestab, on juba jumala teha, mis sellest lapsest saab. Aga kõlab ikkagi kahtlaselt seda moodi, et a) naised ei tohiks elude üle otsustada, sõjas teevad otsuseid peamiselt mehed ja b) keegi on äkki võib-olla minu meelest (st minu subjektiivse arvamuse kohaselt, ma ei väida midagi kindlalt, ärge kaevake kohtusse) Venemaa poolt kinni makstud. Miks mitte mõlemat.
Muuhulgas käis Juho Kalberg Twitteris välja geniaalse idee, et whataboutism võiks eesti keeli olla varroloogia. Kuigi olgem ausad, varrologism oleks siis parem.
No ja siis muidugi need inimesed, nii eestlased kui ka venelased, kes praegu üksteise võidu sotsiaalmeedias räägivad, et miks neile ukrainlastele igasugu asju tasuta antakse ja keeleoskuses järeleandmisi tehakse, ma pole midagi saanud! Kulla sõber, see on selle pärast, et nemad PÕGENEVAD SÕJA EEST, aga sina oled lihtsalt lohh. Või noh, selle väikse mööndusega, et ma olen 100 protsenti nõus, et tasuta eesti keele õpe peaks olema igaühele kättesaadav. See ei tohiks olla kulurida, mille pealt kokku hoida, ja see, et meil on juba aastaid liiga vähe kursuseid, mis saavad kohe täis, tähendab, et valitsus pole kas Pronksiööst midagi õppinud või et teatud parteid on praeguse olukorra ja kahe rahvusgrupi pideva vastandumise ja vastandamisega rahul, sest see aitab neil rohkem hääli saada. Viimaste päevade sisepoliitiliste uudiste taustal ei oska tõesti arvatagi, kumb.
Ja seda, et meie valitsuse päästab Martin Fucking Repinski poleks ilmselt keegi meist uskunud. 🤣 Huvitaval ajal elame.
Pärdikute päevaraamat 