Oleks ma ÜHE päeva oodanud, oleks minu “mis sind kõige rohkem üllatas” lõiku läinud hoopis see, et ma TÕESTI ei osanud oodata ka, et ma avastan ühel päeval täiesti juhuslikult, et mu KOLMEKUUSE lapse suust hammas vastu vaatab. Ta ilastas küll juba paar nädalat, aga ma seostasin seda sellega, et ta avastas, kuidas tatimulle puhuda. Seda märkasin ka, et ta läks kohe närvi, kui ei saanud sõrmi suus hoida, aga see tundus nagu eakohane iseärasus, sest isegi see imenädalate raamat ütleb, et kolmekuune avastab oma sõrmed ja tahab neid muudkui lutsutada. Ja no tagantjärele võin öelda, et söömise ajal ühe kõrva sikutamine oli ilmselt ka sellega seotud.
Aga jah, olgu ajaloo annaalidesse kirja pandud, et pöörama hakkas ametlikult* kaks päeva pärast kolmekuuseks saamist ja esimese hamba avastasin kolm päeva pärast kolme kuu sünnipäeva. Eks siis kuuekuuselt saab banaani asemel juba suitsuvorsti pihku.
TÄIENDUS: Minu lollide nägude peale naeris ka esimest korda kõva häälega selle nädala alguses. Varem olin teda naeru lõkerdamas näinud ainult läbi une või mingite Sirru naljade peale, nii et olin juba üsna kade.
* Ametlikult selle pärast, et meil on varem juhtunud, et ma leian teda igasugu huvitavatest asenditest, aga pole oma silmaga näinud, kuidas ta sinna saanud on. No ja nüüd on see tegevus ilmselgelt teadlikum, sest ta on selle sellise innuga ette võtnud, et mul on iseendast kahju. Saage nüüd aru, laps tahab end PÖÖRATA. Tema tahtest täiesti sõltumatult on aga Allah loonud sellise ebaõiglase maailma, kus pööramine algab mingis ALGASENDIS ja lõppeb mingis LÕPPASENDIS. Aga ta EI TAHA olla ei selili ega kõhuli, ta tahab AINULT pöörata, nii et eriti päeva teises pooles annab ta väga häälekalt märku, mida ta arvab sellest, et ta peab kas või ajutiselt mingis stabiilses asendis olema (isegi kui ta on ennast sinna ise keeranud). Pean ta ilmselgelt rullima õpetama, enne see nali ei lõppe. Praegu ta nimelt üritab kõhuliasendisse jõudes roomama hakata, sest seda on võimlemistunnis harjutatud, aga kuna tal on üks kehapool tugevam, hakkab ta selle tulemusel ringe tegema, mis loomulikult ajab ta täiesti raevu. 😀
P.S. Taas kord oli vingumisest kasu. See TMI teema, mida kajastasin, sellega sai konkreetselt üleöö asi paremaks. Ehk ikka kannatan mina ka spiraaliga elada.
Pärdikute päevaraamat 
Hambad tulevadki neil nagu jumal juhatab. Mu esiklapsel tuli esimene hammas viie kuu sünnipäevaks, teine laps sai esimese hamba umbes seitsmekuuselt. Kusjuures mõlemad hakkasid umbes samal ajal ka istuma ja süsteemselt edasi liikuma. Võiks arvata, et esimene laps läks kiiremini kõndima, aga ei, nii loogiline see ka pole. Kõndima hakkasid mõlemad kümnekuuselt, poiss peale viit kuud roomamist ja käputamist, tüdruk peale kolme kuud.
Kolmekuusel esimene hammas on küll keskmisest varajasem, aga siiski ei midagi enneolematut. Kohe näha, et oma ema-isa laps, tahaks kõike osata otsekohe ja kiiremini. Pane tähele, aastaselt on ta juba seinal 😀
Ega ronimiseks pole vaja ilmtingimata kõndida osata. 😄 Piisab mööda seina roomamisest. Mina ise tahaks eelkõige lihastasakaalu poole püüelda, aga juba on näha, KUI raske on lapsele öelda, et tibulinnu, teeme nüüd üle teise külje ka.
Mu pojal ka tulid esimesed hambad kolmekuuselt ja ka muu füüsine areng oli varajane. Nüüd 4 aastat 6 kuud ja all juba piimahambad vahetuvad jäävhammaste vastu. See hammaste tuleku kammajaa oli kohati samasugune košmaar nagu koolikud….uh.
Vaprust ja vastupidamist teile!
Mitte yhelgi mu lugematutest lastest ei arenenud ega tulnud mitte ykski asi “ettenähtud” ajal ja hammaste ilmumised olid ka alati natu yllatuslikud. Palju õnne teie Printsessile kiskjate sekka asumise puhul!
(Aga mul läks täna 100-aastast kaske tykeldades syda pahaks ja maastik hakkas kõikuma. JÄLLE. Ohmoonspiraal VÕIB organismiga sobima hakata, aga võib ka mitte. Võtan julgust Sinu lausest, et kõrvalnähud lõpuks ikkagi kadusid, aga säilitan paanika!)