Ma ei tea, kas julgen kirjutada, sest elu on näidanud, et nii kui ma millestki titega seoses kirjutan, kipub olukord kohe muutuma. 😀 Aga meil juhtus siin korraga kaks väga meeldivat asja. Esiteks sai ta eile aru, et kui ma näiteks vetsus olen ja tema kõhuliasendist tagasi selili ei saa, siis ei pea ilmtingimata röökima, vaid võib pea maha panna ja puhata, kuni ma tagasi jõuan. Imeline, eks ole. Arvasin, et üks kord vedas, aga ei, nüüd ongi nii juba teist päeva. Ja teiseks … Teiseks selgus hiljuti, et kui ta ära väsib, keerab ta end nüüd külili ja paneb sõrme suhu, nii et ma võin ta lihtsalt voodisse panna ja ta sätib end seal ise magama. Ilma igasuguse nututa, ilma et ma peaks kõrval seisma ja patsutama vms. Täiesti uskumatu. Nüüd olen mitu päeva juba teda esimeseks päevauneks ja esimeseks ööuneks tema oma voodisse pannud, et ta sellega ka natuke rohkem harjuks ja enamasti pole tal selle vastu ka midagi.
Pane või uuesti külili magama, et tagant kiilaks ei jääks 😀
Aga pilt on kahjuks fake news. Me umbes korra kuus ikka proovime, et kas annab kolmekesi koos ronimas käia, aga üldiselt juhtub siis ikka nii, et ta näiteks autos teel sinna ei maga ja siis on hoopis trennis unine ning mul pole südant seal liiga kaua aega veeta. St “kolmekesi koos ronimas käia” ei tähenda muidugi, et ma teda ronima tahaks panna, vaid et tahaks teda trenni kaasa võtta, et me kordamööda temaga tegeleda saaksime. Aga hetkel tundub, et perena saame koos normaalselt sisetrenniski käima hakata siis, kui ta jaksab päeval juba vähemalt kolm tundi järjest üleval olla. Internet ütleb, et seda ei pruugi enne aastaseks saamist juhtuda, nii et praegu tundub küll, et eks me siis nii kaua käime eraldi ronimas ja suvel ehk natuke väljas boulderdamas. Win some, lose some jne.
Muud mul polnudki täna öelda, tahtsin rõõmu jagada lihtsalt, olgu ta nii üürike kui tahes.
Täiendus: Ahjaa, kuidas ma unustasin! Kui ta alguses lalises armsasti, siis nüüd on hakanud klingonit rääkima. Ise naeratab armsasti, aga vadin kõlab, nagu ähvardaks hävitada kogu mu suguvõsa ja seejärel kümmelda nende veres.
Et te teaksite, siis sain üle hulga aja esiteks enamvähem normaalselt magada ja teiseks hommikul enne tibulinnu ärkamist nii pesus käia kui ka hommikust süüa. Ja seejärel käisin esimest korda poole aasta jooksul massaažis, nii et kirjutan teile täiesti #soblessed tundega.
Kaur selles mõttes tabas oma viimase kommentaariga pointi, et ma tegelikult ei ole suremas siin iga päev, vaid ma suuresti kurdan selleks, et jäeks ajaloo annaalidesse märge maha ka raskematest aegadest — sest minu mälu toimib lapsega nii, et konkreetselt kaks päeva hiljem on mul tunne, et “mis asja, ta on ju nii rahulik laps”. Isegi koolikud ei tundu tagantjärele üldse nii hullud, kuigi Sirru vajub ainuüksi nende mainimise peale näost ära. 😀 Nii et olgu kuskil kirjas. Teiseks muidugi see, et ei taha kilplane olla ja ise jalgratast leiutada, kui äkki on tegu millegi ilmselgega ja kõik oskavad kohe öelda, et “aa, selle jaoks on nipp”. On selgunud, et enamasti on nipp “ole zen ja lepi sellega, et just täna on su elu just selline”. Leppimine ei ole mu tugevaim külg, aga eks saame seda siis harjutada.
Kolmandaks muidugi see, et mul ei jookse miskipärast teiste inimeste kommentaarid lapsega seoses niimoodi mööda külgi maha nagu muidu. Vanasti oli mul lihtsalt ükskõik, aga emadusega seoses olen ilmselgelt tundlikum, sest iga kord, kui keegi ütleb, et tema küll kasutas lapse imikuiga selleks, et joosta maratoni, teha oma firma, omandada kraad või õppida õmblema, loen ma otsekohe oma peas sinna otsa “… ja sina oled saamatu ja/või on su lapsel midagi viga, kui sa tema kõrvalt seda sama teha ei suuda.” Seda enam, et koolile keskenduda ma ise väga-väga tahaks, aga midagi ei tule välja (nii et ehk olen tundlik just kooli suhtes, seda enam, et mulle on siin ju selgeks tehtud, et kui teised ei suuda kohe mitte kuidagi keskenduda, tee või tina, on neil tähelepanuhäire, aga mina olen lihtsalt laisk ja selle vastu meditsiin ei aita). Ning siis hakkad taas analüüsima, mida sa teisiti teha võiksid, mis last parajasti häirida võiks jne. See viimane on muidugi kohe-kohe neljakuuse puhul lõputu nimekiri, sest hammas on tal raudselt tulemas, uneregressioon mängis kindlasti oma rolli, lisaks oleks aeg viielt uinakult neljale minna (mis ei lähe üldse nii sujuvalt kui võiks, meil on jätkuvalt ka seitsme uinakuga päevi) ning õhtuks on kõht väga tühi, sest päeval ei sööda korralikult, sest kõik muu on hulga huvitavam. Ehk siis mõttetu üldse analüüsida, elu on ikka selline, nagu ta on. Tuleb lihtsalt lõpetada negatiivsete inimestega suhtlemine. Ehk siis igasugu osavate ja edukatega + selle sõbrannaga, kelle 2,5 kuune öösel ärkamata 13 tundi järjest magab. 😀 Kuigi minu oma magab ka vahel kuus, lihtsalt ta pärast kolme joriseb läbi une näljaselt, nii et mina pean ikka ärkama ja talle süüa andma, et ise edasi magada saaks.
Muide, naljakal kombel sattusin internetist lugema Triinu-Liisi samasisulist kurtmist ja Malluka vastuseid talle. Nelja aasta tagant. Kui rohi oli veel rohelisem, kõik olid omavahel sõbrad ja välismaa stripparitest ei teadnud keegi midagi. Kasu ma sealt ei saanud (sest TL-i laps oli algusest peale selline, minu oma magas siiani üsna normaalselt, isegi koolikute ajal lõugas küll, kuni ära väsis, aga pärast seda magas kenasti hommikuni, väikese söögipausiga), aga huvitav oli. Ja no vähemalt meeldib mu lapsele magada, ma ei pea enam mingi kussutamise pärast muretsema, võin temaga lihtsalt pikali visata ja öelda, et olgu inimene ja jäägu magama.
Ahjaa, selle pildi kohta. Mäletate, kuidas ma ootasin, et tuleks ainult kevad ja soe ja saaks normaalselt lapsega jalutada. Jalutamise osa on okei, aga võin teile kohe öelda, et aedlinnas on soojal ajal alati igas tänavas vähemalt üks: * inimene, kes niidab muru (mina oma naiivsuses arvasin, et selle eelduseks on muru olemasolek, aga oh ei) * lapsevanem, kelle laps lõugab kärus (ja viimasel ajal ei ole see üldiselt mina!) * põhjuseta lõugav koer (nad roteeruvad, nii et vähemalt on põnevust) * inimene, kes peseb või koristab oma autot (olgu, see on üldiselt sama mees, hakkan juba arvama, et tal on kompulsiivne häire)
Õnneks on mu titel sellest kõigest täiesti ükskõik, kui ta juba vankris on, siis ta magab ja teda ei huvita. Nii et järelikult ei huvita ka mind, ma lihtsalt poleks varem arvanud, et aedlinnas nii lärmakas on. Ja sügisel jalutades ma nii palju lõugavaid koeri küll ei näinud, huvitav, kas nad on nüüd lärmakamad, sest omanikud on rohkem väljas ja kui peremees vaatab, tuleb ometi leib välja teenida? 🤔
Igatahes jah, olgu öeldud, et häid päevi on ka. Ja et kui te panite tite kõrvalt aluse edukale idufirmale, siis ärge vähemalt rääkige sellest avalikult.
Kui muidu öeldakse, et laste suust pead sina tõde kuulma, siis mina sain omaenese blogist teada, et mitte ainult ei rikkunud pisike ilmakodanik mu potentsiaalselt kohe-kohe algavat baleriinikarjääri, vaid ka lootuse jõuda ronimises maailma tippu, sest nüüd on mul igaveseks klouni jalad. Tegelikult ma muidugi taas valetan, mu jalg on ehk poole numbri võrra suurenenud ja tundub, et seda ka pigem laiusesse, sest kõik mu tavajalatsid lähevad jätkuvalt jalga ja isegi soojendussusse saab kanda (pluss tglt ronimissussid eeldavad pidevat kasutamist ja tõmbavad veits kokku jälle, kui neid ei kanna). Ahjaa, lisaks on ta igaveseks rikkunud mu vaimse tervise – üks päev nutsin autos, sest tuli meelde, et “Vennad Lõvisüdamed” on kurb raamat. 😀 Aga kui hea!
Muidu tahtsin ma tegelikult kirjutada sellest, et nagu ehk Ekspressist lugenud olete, isa Orenti peab kirikukohtu ette astuma, sest julges Ukraina sõja teemal arvamust avaldada. Olen temaga mingil hetkel palju kokku puutunud, sest üks tema koguduse liikmetest, kel vist nüüd oma kogudus, oli minu korterikaaslane. Ja käsi südamel, tegu on sellise mehega, kes minu meelest on selline kristlane, et ma ei usuks, et selliseid ka olemas on, kui poleks ise näinud. Neil näiteks oli seal üks Juri, kes minu meelest oli täielik kloun, sest talle meeldis teiste närvi ajamiseks kogu aeg rääkida sellest, et Eesti on põline Vene ala (oh, kui aktuaalne!), aga nad lihtsalt järjekindlalt muudkui vaidlesid temaga, aga ei lõpetanud kunagi temaga suhtlemist või ei pööranud temaga erinevate vaadete tõttu lõplikult tülli. Ehk siis päriselt kannatlik ja ligimest armastav ja järjekindel jne. Ja tema mõtted meeldivad mulle samuti, lihtsalt et oleks öeldud.
Küsin nõu ka kohe, ehk mõni targem oskab vastata. Meil on siin pikalt olnud uneaeg ca kell 8 või pool 9, olen mõelnud, et peaks varasemaks tooma (tarkade raamatute sõnul oleks optimaalne 7 või pool 8). Aga nüüd on tema ise järsku otsustanud esiteks seda, et alates ca kella neljast ta pool ärkveloleku aega joriseb (muidu oli kogu aeg suht päikeseline ja tuju läks pahuraks alles siis, kui oligi juba selgelt uneaeg). Uneaeg veel pole, üleval on ta korraga vähemalt tunnikese, aga juba kuskil 20-30 minuti peal hakkab üks jorin pihta ja kõik peab olema täpselt nii, nagu tema tahab. Tahab ta aga täiesti absurdseid asju. Näiteks pöörata, aga kindlasti mitte matil. Või istuda püstisemas asendis ja siis sealt end ettepoole kallutada, aga kindlasti nii, et ta on näoga minust eemale, mitte minu poole (mille vastu mul pole midagi, aga kui inimene rääkida ei oska, kulub üsna palju aega, et välja mõelda, et ahsoo, SELLE peale ta ei vingu). Nii et õhtuti on ta nõus vait olema näiteks siis, kui ma lasen tal enda põlvel istuda, näoga kindlasti väljapoole, toetan teda kätega külgedelt (aga jumala eest ei kalluta teda tahapoole) ja hüpitan teda põlvel. Mida ma väga ei taha pikalt teha, sest miski ütleb mulle, et kui ta ise ei jaksa end veel korralikult püsti hoida, siis ilmselt pole hea teda sellesse asendisse kauaks panna, arvaku ta ise, mis tahes. No ja teiseks on tema viimane ärkvelolekuaeg järsku kaks tundi või isegi kaks ja pool (mis lükkab selle uneaja, mida mina tahaksin varasemaks nihutada, hoopis tund aega hilisemaks). Mul poleks muidu midagi selle vastu ja tarkade raamatute kohaselt on see pikem ärkvelolekuaken ka normaalne (kui vaadata näiteks Huckleberry lehte, siis selle kohaselt peakski iga ärkvelolek eelmisest pikem olema), aga ükski neist tarkadest raamatutest ei ütle, et ta on kaks tundi üleval ja sellest poolteist muudkui vingub või kehvemal juhul röögib. Minu enda loogika ütleb, et järelikult on ta siis üleväsinud ja peaks tegelikult juba ööunes olema. Aga olen proovinud eelmisest uinakust nö esimest ööund teha, aga ta ärkab ikka 45 minuti pärast üles, hakkab igasugu asju nõudma ja enne 45 minutit kuni tundi magama ei jää. Ehk siis mis ma teen sellises olukorras?
Ja kui tuleb keegi ja ütleb jälle, et “küll ema teab, kuula oma südant”, siis no vannun, et mul pole õrna aimugi, ma olen täiesti siiralt segaduses siin. Kui ma teaks, siis ma ei esitaks iga päev blogis lolle küsimusi. Või on see lihtsalt see neljanda kuu uneregressioon ja ta ei taha magada, sest maailm on põnev? Sest ta teeb seda ka, et sööb voodis kõhu täis ja siis keerab end hooga kõhuli, nii et pool piimast on taas voodis (või kui pöörata ei lasta, siis karjub, sest ta ema on tropp, kes ei luba lõbutseda).
Oodake, ma toon kohe elulise näite ka, tänasest. Kell sai juba pea seitse ning kuna ta näitas kõiki väsimuse märke (punased silmad, haigutamine) ja oli poolteist tundi üleval olnud, siis viisin ta jalutama. Jalutada talle meeldib, nii et ta jutustas pool tundi rõõmsal ja ei teinud sellist nägugi, et kavatseks magada (üldiselt, st mitte ainult varem, vaid ka praeguste päevade esimeses pooles jääb ta vankris magama maksimaalselt 10 minutiga). Selle aja peale jõudsime juba kahe tunnini ja söömisest oli ka juba kolm tundi möödas, nii et mõtlesin, et hoopis söödan ta magama (mis tavaliselt mõjub nagu võluvits). Sõi konkreetselt kolm minutit, siis ajas jälle kümme minutit juttu. Ma hakkasin siis end kinni katma, et ülestõusmiseks valmistuda, aga selle hoolimatuse peale hakkas ta nutma, sest ma oleks ometi pidanud teadma, et tal on tegelikult kõht VÄGA tühi ja ta oleks KOHE edasi söönud, ta tahtis lihtsalt enne natuke oma päevast rääkida. Sõi kõhu täis, jäi magama, magas 30 minutit ja ei teinud ärgates sellist nägugi, et oleks valmis edasi magama (öösiti paneb ta ärgates sõrme suhu ja magab ise edasi või nõuab süüa, kui kõht on tühjaks läinud). Ehk siis nüüd oleme ilmselt kümneni üleval, sest karta on, et ta keeldub varem magama minema. Ja hetkel on ta mängumatil pikali ja täiesti tõsiselt kurdab oma rasket saatust, ise samal ajal rõõmsalt jalataldu vastamisi hõõrudes. Ma saan aru, et multitaskimine on tänapäeva kiires maailmas norm, aga kuidas sa üheaegselt mängid ja virised? Ja nüüd on meil kaks üliväsinud vanemat ja üks sugugi mitte väsinud beebi.
Kas teil läksid jalad pärast lapsesaamist endisesse mõõtu tagasi ja kui jah, siis kui kiiresti? Ostsin enne sünnitust hirmkallid ronimissussid, sest need olid parajasti soodukaga ja mu lemmikud ning mõtlesin, et kohe on endised jalad tagasi, aga nüüd on laps juba kolm ja pool kuud ning isegi matkasaapad ikka veel pitsitavad. 😭
Küsis keegi internetis (Indigoaalane?). Täitsa ausalt, mina kirjutasin enda postituse Murca oma lugemata ja hoopis teistel põhjustel. Nimelt olen viimasel ajal järjest rohkem mõelnud oma vana-vanaemale, kes suri juba enne minu sündi, aga kellest mu isa vahepeal ikka jutustada armastab ja kes tundub olevat üks väga värvikas isiksus. Juba nimi oli tal värvikas, Lilli Aglaara Eliisabet. Või noh, ega ma ei tea, ma olen seda ainult kuulnud, vabalt võis olla ka näiteks Lily Aglara Elizabeth, aga ma miskipärast eeldan, et see esimene. Pikka pidu sellega nagunii ei olnud, sest kui nõukogude võim saabus, leiti, et selline nimi ei sobi ühele korralikule töölisklassi esindajale, ja anti talle temalt küsimata uus nimi (ja isegi uus sünniaasta, aga see selleks).
Mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid sellest, et mu isa sõnade kohaselt olevat tema vanaema olnud selline inimene, kel kogu aeg jutt jooksis. Nii et kui ta korra näiteks linna arstile sai, siis ei jaksanud hiljem ära kuulata, mis kõik seal juhtus, nagu seiklusfilmis. Mis kõlab veidi, nagu ta ise ei räägiks sama moodi, meil mõlemal tundub olevat põhimõte, et ei saa lasta tõel ju head lugu ära lörtsida. Mina kusjuures ei tee seda tihti isegi meelega, aga näiteks numbrid kipuvadki alati poole suurematena meelde jääma, nii et ehk on tal sama lugu. Ja no nüüd, kui sain korra Ülemiste keskusesse, nägin ka kohe täielikku heist’i McDonaldsis — kaks väikest poissi passisid peale, kui keegi õigel hetkel oma tellimust üles korjamas polnud, ja hiivasid selle ikka väga sujuvalt ära. Ehk siis ma olen ka jõudnud punkti, kus ma võingi jääda rääkima teile kõigist oma ülipõnevatest seiklustest, ärge te üritagegi midagi vahele öelda.
Kusjuures olgu öeldud, et mul on sealjuures alati eeldus, et inimesed saavad aru, mis on ilmselged liialdused, aga olen sellega siin samas blogiski vastu näppe saanud, kui inimesed siiralt ütlevad, et “no see küll tõsi ei ole, ei lennanud ju siga taustal”. Nagu no shit, Sherlock? Või kord, kus me tegime ronitripil sõpradega nalja, nii et ma postitasin mingi ilmselgelt jõuliselt negatiivi postitatud pildi. Eesti roniskeene on nii pisikene, et kõik teavad kõiki (ja seega ka üksteise taset), nii et ma tõesti ei tulnud selle pealegi, et keegi võiks arvata, et ma tõsimeeli üritan siin muljet jätta, et oh, ronin siin 7c või 8a peal parajasti. Aga üks X (muutsin ära, sest tuli meelde, et kommenteeris hoopis üks välismaalane, eks need ei peagi meie naljadest aru saama) tuli ikka kommenteerima, et see nüüd küll päris ei ole. 😀 Sain paljastatud! (Huvitav, kas selliste inimeste meelest olen ma häbematu valevorst? Ilmselt jah. Ja mina veel mitu aastat hiljem mõtlen tagasi ja naeran nagu lollakas. Ise ka arvan, et ju ikka mina see loll olen.)
P.S. Võrdlesin siin varem lapse arengut arvuti tarkvaraga. Vat nüüd oleme küll jõudnud punkti, kus on väga selgelt näha sarnasus tehisnärvivõrkudega. Meil on eesmärk, eks ole, me tahame viia mingit objekti mingisse punkti (näiteks pöialt suhu). Varem kasutati selleks lähenemist, mida tehisnärvivõrkude puhul kõige esimesena õpitakse, sest see on kõige robustsem ja hea lihtne. Nimelt virutad sa selle pöidla suvalisse kohta ja no kui see ei juhtunud suu olema, siis võtad jälle ära ja virutad kuskile mujale. Mitte kõige peenem lähenemine, aga vahel töötab, rääkimata sellest, et selleks ei kulu liigselt energiat ega aega (ja kuluefektiivsus muutub igasuguse (masin- ja muu) õppe puhul väga kiiresti oluliseks). Vahepeal õnnestub selle käigus saada ka uut infot, näiteks seda, kus asub silm (ai) ja kus suunurk (see viimane omakorda lubab järgmisi liigutamisi juba pisut täpsemalt teha, sest on küllaltki suur tõenäosus, et suu ise on kuskil suunurga lähedal). No vot, nüüd oleme me selle esialgse närvisvõrgu abil saanud kätte küllaltki hea tunnetuse, kus see suu teiste punktide suhtes asub, nii et nüüd oleme me liikunud edasi elegantsema lahenduseni. Virutad selle pöidla kuskile ja … kui see pole suu, siis sa ei võta pöialt mitte ära, vaid liigutad selle üle näo suuni, kaardistades sellega ka kogu vahepealse ala. Lihtne, aga toimib hästi, eriti kui on huvi suhu panna ka teistsuguseid asju. Ja iga selline katsetus annab loomulikult TOHUTULT rohkem infot kui eelmise lähenemise korral.
Ostsin selle lapse esimese eluaasta päeviku, et ei peaks kõike blogisse kirja panema ja oleks hiljem silma ees. No ja siin on igasugu küsimused. Näiteks kes oli raseduse ajal populaarne näitleja. Seda ma tean, raudselt Zendaya on hetkel kõige popim, eks. Mees küsis, et kas hea ka – ja ma olin sunnitud ausalt vastama, et ma ei tea, sest MA EI VAATA NEID NOORTE ASJU. Düünis oli teda ju nii vähe.
Siis muusika. Mis laul oli lapse sünnikuupäeval kõige populaarsem. See oli tõeline pausikoht, sest Lil Nas Xi tean ma küll ja ma pole sugugi kindel, kas ma tahan, et mu seitsmeaastane ühel ilusal päeval raamatut sirvides ta laule guugeldaks. 🤣 Kui teie ei tea, siis ta on eelkõige kuulus selle poolest, kui unapologetically gay ta on, nii et nii laulusõnad kui ka muusikavideod on üsna krehvtised.
No ja kolmandaks sain ma üle kolme kuu kaubanduskeskusesse ja … selgus, et ma ei tea enam isegi, kus minu eale sobivaid asju müüakse. Näiteks tahtsin ujumisriideid. Mitte bikiine, sest mis nüüd minu eas, ega trikood, vaid sellist sportimiseks sobivat lühikeste pükste ja topi / sportrinnaka moodi ülaosa kombot, et oleks hea sportida. Sportsdirect tundus mulle endale loogiline valik, aga no mitte ühtki sarnast asja. Kas tänapäeval ongi ainsad valikud nöör pepu vahel või trikoo? Mulle ei meeldi trikood.
Siis tahtsin Sirrule uusi pidžaamapükse, sest eelmised rebisin ma puruks. Loomulikult köögikapi uksega, mitte kirehoos*, mida te siis mõtlesite. Ja käisin kõik Ülemiste keskuse poed läbi, kust ma oma peaga oskasin pidžaamasid otsida, aga nägin ainult mingeid imelikke trikotaažist asju, mitte korralikke triibulisi või ruudulisi soojaid puuvillaseid (või miks mitte suisa flanell, lähme ikka lõpuni hulluks) pükse. Isegi normaalset pidžaamat ei tehta tänapäeval. Ja ärge öelge, et telli netist, ma olen sellega niimoodi vastu (pidžaama-)pükse saanud, et pildi peal tundus ilus, aga kohale tuli ebameeldivast materjalist kalts.
* Kirehoogudest ja romantikast rääkides. Mees käskis mul eile silmad kinni panna, viis mu kättpidi teise tuppa ja käskis nuusutada. Ma olin nii põnevil! No vot, ma ei tea, milleni teie suhetes sellised asjad tavaliselt viivad, aga see mees tahtis, et ma nuusutaksin … kolme erinevat sorti riisi, et nende kohta arvamust avaldada. Väga romantiline. Kass vaatas seda kino, ajas end diivanilt püsti, nuusutas ka, vaatas meid pikalt põlgust täis näoga ja siis keeras uuesti magama. 😁 Kui ta varem ei arvanud, et me lollid oleme, siis nüüd arvab.
Ehk siis oleme tagasi seal, kust mõne kuu eest alustasime. Lumi on maas ning beepsu, kui perekooli sõneusi kasutada, on nõus vait olema ainult minu süles (ja seda muidugi üldiselt eeldusel, et ma ei istu) ja tahab KOGU AEG süüa. No konkreetselt nii, et öösel ärkas kahe tunni tagant ja päeval sööb end magama, magab 30 minutit ja ärgates vaatab unistavalt tissi poole.
Hambas ei tundu asi olevat, sest selle väljailmumisest on juba nädalake möödas ja see ei tundu talle enam ebameeldivusi tekitavat – alguses ta nimelt jättis pööramise järele (vahepeal mõtlesin isegi, et unustas ära jälle, sest kaks või kolm päeva ei teinud seda kordagi), lutsis ainult oma sõrmi ja tihkus nutta. Nüüd ta siiski jälle rabeleb matil rõõmuga ja üldse on kauem üleval, vahepeal suisa kuni poolteist tundi. Nii et ühtteist on ikka muutunud ka. Aga mul on juba räige peavalu magamatusest ja sellest, et iga asja saan teha ainult titt süles. Kui see on arenguhüpe või kasvuspurt, siis andke juba ükskord kätte see, ma enam ei kannata. Ta tõsiselt magas muidu nii kenasti neljatunniste juppidena ja ärgates polnud kunagi viril. Nüüd ta vahepeal juba ärkab viginaga.
Ahjaa, tahtsin rääkida ka sellest noore ema skandaalist, kel väidetavalt oli sünnitusjärgne psühhoos. Mul on siiralt kahju, et me elame süsteemis, kus igaüks, kes on sünnitushaiglas olnud, mõtleb, et äkki talle keeratigi, sest pea kõik meist on seal kohanud paari täielikku mõrda. Ja no kuna Eesti on väike, siis tean, et tegu on inimesega, kelle kohta ameeriklased ütleksid, et ta on extra – tema puhul on täiesti normaalne, et ta enda laulmist filmib või kellelegi keset ööd kommi viib, ilma mingi psühhoosita. Ja karta on, et tema puhul on normaalne ka see, et ta vajadusel end verbaalselt kaitseb. Nii et ma ei välistaks üldse ka seda, et mingi tropp ämmaemand, kes on harjunud sellega, et keegi ei julge nõmetsemisele piuksugi vastu öelda, sest muidu ei lasta äkki kiiresti koju, peabki sellist käitumist psühhoosiks. Ja igal juhul on ühe noore ema emaduse algus täiesti rikutud. 40 päeva seda kõige olulisemat läheduse loomise aega on möödas, imetama ei hakka ta seda last enam kunagi jne. Väga kurb lugu ja kõige kurvem on see, et selle ainus tulemus on see, et emad ei julge edaspidigi suud lahti teha, kui keegi neid sünnitusmajas halvasti kohtleb.
P.S. Andke nõu. Meil on hetkel Maxi Cosi Pebble (turvahäll siis), aga see ÜLDSE ei meeldi mulle, sest laps on seal kuidagi imelikult kägaras. Mis oleks lapse seisukohast mugavam, aga ikkagi turvaline valik? Sõbrannal on Cybex Cloud (ja see tõesti tundub hulga parem, käib täislamavasse ka + sellel on hea suur kaarvari), aga ma ei hakka ju paariks kuuks seda ostma, suvel ta loodetavasti siiski juba istub. Nii et on kellelgi veel mingeid soovitusi? Cybex Sirona?
Oh jah, ma ei mäleta, mitu korda ma olen teile juba öelnud, et nüüd hakkan päriselt uuesti süstemaatiliselt trenni tegema, sada vist. Selles mõttes nagu hakkasin ka, et teen nüüd süstemaatiliselt … à la ülepäeviti kaks lõuatõmmet ja mõned kõhulihaseharjutused. Mis on kena, et vähehaaval taastuda, aga kodus paari seeria kerelihaseharjutuste tegemine on ronimise seisukohast umbes sama nagu sa valmistuksid maratoniks nii, et lähed tööle minnes trepist kontorisse, mitte ei sõida liftiga. Samal ajal teised ronijad (ja jah, kui ma ütlen “teised ronijad”, siis ma mõtlen crème de la crème):
Okei, selliseid harjutusi isegi ei tohi teha enne kui ca kuus kuud pärast sünnitust, aga saate aru küll, minust on selline asi hetkel sama kaugel kui lehm kosmoseagentuurist. No vot, igatahes sel nädalal jõudsin ma taas üle kolme nädala (vist) trenni ja suisa kaks korda! Endal oli lõbus, aga … No vaadake ise:
Ja enne, kui mõni targutaja ütleb, et asi pole kõhulihastes, vaid jalatöös, siis elementaarne, kallis Watson, need jalad tulevad sealt lahti selle pärast, et negatiivi all ei suuda ma neid seinal hoida, sest … Sest mul pole enam kerelihaseid. Üritasin trenni lõpus teha oma lemmik kerelihaseharjutust (ripud kangil ja katsud parema jala suure varbaga kangi esmalt võimalikult kaugelt paremalt, seejärel võimalikult kaugelt vasakult ning seejärel vahetad jalga) – suutsin seda teha mõlema jalaga ühe korra. 🤣Oma teist lemmikharjutust, kus ripud moonboardil ja katsud mõlema jalaga 360 kraadi ulatuses erinevaid nukke (see on parem, sest siis peavad jalad täpsed ka olema), ma isegi ei üritanud. Nüüd pole suutnud isegi kodus lõuatõmbeid teha, sest kõhulihased on nii valusad olnud. Aga hammas sai nii verele, et muust ei mõtlegi, kuigi otse loomulikult on üks sõrm ja üks küünarnukk natuke valusad, sest kes siis normaalse inimese kombel aeglaselt koormust suurendab.
Ehk siis selle postituse mõte oli öelda, et pange tähele, ma hakkan päriselt trenni tegema. Kavatsen tite nelja kuu sünnipäevaks taas vähemalt viis lõuatõmmet liigse pingutuseta ära teha, sest selle pealt saab juba vaikselt end siia-sinna liigutada ka, ilma et asi ülakehajõu taha jääks. Ehk siis te saate kõik taas rohkem trennipostitusi lugeda, kui teile meeldiks (ei ole vaja öelda, et üldse ei meeldi, ma kirjutan ikka, ehk isegi joonistan).
Pärdikute päevaraamat 