Oh jah, ma ei mäleta, mitu korda ma olen teile juba öelnud, et nüüd hakkan päriselt uuesti süstemaatiliselt trenni tegema, sada vist. Selles mõttes nagu hakkasin ka, et teen nüüd süstemaatiliselt … à la ülepäeviti kaks lõuatõmmet ja mõned kõhulihaseharjutused. Mis on kena, et vähehaaval taastuda, aga kodus paari seeria kerelihaseharjutuste tegemine on ronimise seisukohast umbes sama nagu sa valmistuksid maratoniks nii, et lähed tööle minnes trepist kontorisse, mitte ei sõida liftiga. Samal ajal teised ronijad (ja jah, kui ma ütlen “teised ronijad”, siis ma mõtlen crème de la crème):
Okei, selliseid harjutusi isegi ei tohi teha enne kui ca kuus kuud pärast sünnitust, aga saate aru küll, minust on selline asi hetkel sama kaugel kui lehm kosmoseagentuurist. No vot, igatahes sel nädalal jõudsin ma taas üle kolme nädala (vist) trenni ja suisa kaks korda! Endal oli lõbus, aga … No vaadake ise:
Ja enne, kui mõni targutaja ütleb, et asi pole kõhulihastes, vaid jalatöös, siis elementaarne, kallis Watson, need jalad tulevad sealt lahti selle pärast, et negatiivi all ei suuda ma neid seinal hoida, sest … Sest mul pole enam kerelihaseid. Üritasin trenni lõpus teha oma lemmik kerelihaseharjutust (ripud kangil ja katsud parema jala suure varbaga kangi esmalt võimalikult kaugelt paremalt, seejärel võimalikult kaugelt vasakult ning seejärel vahetad jalga) – suutsin seda teha mõlema jalaga ühe korra. 🤣Oma teist lemmikharjutust, kus ripud moonboardil ja katsud mõlema jalaga 360 kraadi ulatuses erinevaid nukke (see on parem, sest siis peavad jalad täpsed ka olema), ma isegi ei üritanud. Nüüd pole suutnud isegi kodus lõuatõmbeid teha, sest kõhulihased on nii valusad olnud. Aga hammas sai nii verele, et muust ei mõtlegi, kuigi otse loomulikult on üks sõrm ja üks küünarnukk natuke valusad, sest kes siis normaalse inimese kombel aeglaselt koormust suurendab.
Ehk siis selle postituse mõte oli öelda, et pange tähele, ma hakkan päriselt trenni tegema. Kavatsen tite nelja kuu sünnipäevaks taas vähemalt viis lõuatõmmet liigse pingutuseta ära teha, sest selle pealt saab juba vaikselt end siia-sinna liigutada ka, ilma et asi ülakehajõu taha jääks. Ehk siis te saate kõik taas rohkem trennipostitusi lugeda, kui teile meeldiks (ei ole vaja öelda, et üldse ei meeldi, ma kirjutan ikka, ehk isegi joonistan).
Pärdikute päevaraamat 
Ma sain titega võimlemisega ikka väga tugevaks. Üle päeva (või iga päev? krt, ei mäleta) u 20-30 min korraga. See on nagu see Heraklese vasikatõstmine, hantel läheb kogu aeg raskemaks.
Kahjuks tõstmisest on mul vähe kasu, ronimise seisukohast oleks tõmbamist ja tõukamist vaja. 😁
Üldfüüsiline (sh kerelihased), üldfüüsiline, young padawan. Spetsiifilisi (sh ühekülgseid) harjutusi tehes on ka arsti järelevalve all treenivad tippsportlased pärast lapse sündi endale igasuguseid vigastusi külge saanud. + titele on ka kasulik. Ma muidugi ei mõtle siin mingit ninnu-nännu “teeme jalgadega kokku-lahku ja siis pai-pai” võimlemist, vaid hardcore prk Vaherite stiilis “ja nüüd tõstame lapse ühe käega endale pea kohale”, kus ikka naha märjaks saab
Titega võimlemine on siis nagu kalisteenika edasiarendus. Mingi osa sinu kehast on ära tulnud ja sa kasutad seda kui võimlemisvahendit, aga rangelt võttes ei ole see ei lisa- ega keharaskus, vaid midagi vahepealset.
Kas lehm ja kosmoseagentuur olid vihje lasteraamatule “Rumal lehm”, kus kosmoselaev või oli see nüüd lennuk laias lehma ees oma lendamise ja reisidega? Ja küsis ülbelt, mida teie, lehmad, siis ka tegite, kui lennukid seal-ja-seal käisid?
Ma olen vist taktitu inimene, aga mul tuli kohe naer peale, kui mu peas kohtusid titeema roll ja selle lehma läbiv vastus kõigile lennuki küsimustele: “Meie andsime piima”.
(raamatu lõpus jäi muidugi kõlama toon, et lennuk/kosmoselaev oli ise oma ülbuses rumal.)