Ehk siis oleme tagasi seal, kust mõne kuu eest alustasime. Lumi on maas ning beepsu, kui perekooli sõneusi kasutada, on nõus vait olema ainult minu süles (ja seda muidugi üldiselt eeldusel, et ma ei istu) ja tahab KOGU AEG süüa. No konkreetselt nii, et öösel ärkas kahe tunni tagant ja päeval sööb end magama, magab 30 minutit ja ärgates vaatab unistavalt tissi poole.
Hambas ei tundu asi olevat, sest selle väljailmumisest on juba nädalake möödas ja see ei tundu talle enam ebameeldivusi tekitavat – alguses ta nimelt jättis pööramise järele (vahepeal mõtlesin isegi, et unustas ära jälle, sest kaks või kolm päeva ei teinud seda kordagi), lutsis ainult oma sõrmi ja tihkus nutta. Nüüd ta siiski jälle rabeleb matil rõõmuga ja üldse on kauem üleval, vahepeal suisa kuni poolteist tundi. Nii et ühtteist on ikka muutunud ka. Aga mul on juba räige peavalu magamatusest ja sellest, et iga asja saan teha ainult titt süles. Kui see on arenguhüpe või kasvuspurt, siis andke juba ükskord kätte see, ma enam ei kannata. Ta tõsiselt magas muidu nii kenasti neljatunniste juppidena ja ärgates polnud kunagi viril. Nüüd ta vahepeal juba ärkab viginaga.
Ahjaa, tahtsin rääkida ka sellest noore ema skandaalist, kel väidetavalt oli sünnitusjärgne psühhoos. Mul on siiralt kahju, et me elame süsteemis, kus igaüks, kes on sünnitushaiglas olnud, mõtleb, et äkki talle keeratigi, sest pea kõik meist on seal kohanud paari täielikku mõrda. Ja no kuna Eesti on väike, siis tean, et tegu on inimesega, kelle kohta ameeriklased ütleksid, et ta on extra – tema puhul on täiesti normaalne, et ta enda laulmist filmib või kellelegi keset ööd kommi viib, ilma mingi psühhoosita. Ja karta on, et tema puhul on normaalne ka see, et ta vajadusel end verbaalselt kaitseb. Nii et ma ei välistaks üldse ka seda, et mingi tropp ämmaemand, kes on harjunud sellega, et keegi ei julge nõmetsemisele piuksugi vastu öelda, sest muidu ei lasta äkki kiiresti koju, peabki sellist käitumist psühhoosiks. Ja igal juhul on ühe noore ema emaduse algus täiesti rikutud. 40 päeva seda kõige olulisemat läheduse loomise aega on möödas, imetama ei hakka ta seda last enam kunagi jne. Väga kurb lugu ja kõige kurvem on see, et selle ainus tulemus on see, et emad ei julge edaspidigi suud lahti teha, kui keegi neid sünnitusmajas halvasti kohtleb.
P.S. Andke nõu. Meil on hetkel Maxi Cosi Pebble (turvahäll siis), aga see ÜLDSE ei meeldi mulle, sest laps on seal kuidagi imelikult kägaras. Mis oleks lapse seisukohast mugavam, aga ikkagi turvaline valik? Sõbrannal on Cybex Cloud (ja see tõesti tundub hulga parem, käib täislamavasse ka + sellel on hea suur kaarvari), aga ma ei hakka ju paariks kuuks seda ostma, suvel ta loodetavasti siiski juba istub. Nii et on kellelgi veel mingeid soovitusi? Cybex Sirona?
Pärdikute päevaraamat 
Mina sünnitan suvel ja mis mõttes ei julge vastu öelda — ma ei julge haiglassegi minna, kaalun planeeritud kodusünnitust 😀
Aga Cybexi osas — meil on Cybex ja nendega see hea asi, et isegi kui paariks kuuks ostad Cybexi asju saab vajadusel pärast ka maha müüa. Ja see ikka päris “paar kuud” pole ka, mina võtaks küll Cybexi ja süda rahul. Mina väga muretsen igasugu ergonoomika ja selja arengu üle ning Cybexi oma (nagu sa ka ise kirjutasid) käib täislamavasse, mis tähendab ka seda, et saab autost käppelt poeskäigu teha jne.
Selles mõttes ju paar kuud, et kuuekuuselt ta juba istub ja sobiks järgmine nö suurus paremini. Või see päris nii ei käi ja võib vabalt sellega lasta, kuni 13 kg täis saab? Sel juhul saaks tõesti üsna pikalt veel sama Cloudiga ka.
Aga mina tõesti ei julgenud selle pärast vastu öelda, et kartsin, et sunnitakse kauem sisse jääma.
Turvahälli võib kasutada niikaua kui pikkuse ja kaalu numbrid lubavad hällil. Pisematel lastel seega kauem. Oleneb kaua ise ka tassida jõuad ning pea ei tohi üle ääre olla. Jalad hakkavad tihti varem üle minema.
Mul oli vist laps üle aasta isegi. Aga mul kribud ka.
Ma vaatan koju jõudes täpselt üle, seal on detailsed juhised kui kaua ja millist last tohib sees hoida ning millal järgmine mudel kasutusele võtta. Vaatasime abikaasaga turvatestide tulemused ka üle ning Cybex tundus parim valik, ma ise selles mõttes ei kahtleks üldse, et kui see Maxi Cosi kasvõi ühes aspektis tundub ebasobiv, siis mõistlik on IGAL juhul välja vahetada — laps on beebi ju üks kord elus, olgu tal siis parim võimalik variant, eriti kuna ta ise ostuotsuses väga kaasa rääkida ei saa.
Aga vasturääkimise osas — ega ma ka nalja ei teinud oma hirmu osas. Ma kahjuks lugesin Tervisetrendi ka ja haiglad sünnitamise osas on juba pmst foobia tekkinud. Väga õudsed lood, lisaks ma max kontrollifriik ja perfektsionist ka ja kui seal mõne “sellisega” kokku puutun, siis ilmselt mul ka TORi minek 😀
Ma tunnen, et sünnitusmajad võiksid teha avaliku põhjaliku ülevaate sellest, mis sünnitustel toimub ja millega arvestada, et esmasünnitajate hirme lahustada. Kasvõi selle kohta, mis on sünnitaja õigused ja valik. Ma nt tahan kindlasti et nabavääti kohe ei klammerdataks kinni, samuti kardan et platsental ei lasta loomulikult sündida (vaid nt virutatakse kõhu peale löök, nagu ühel blogijal juhtus). Kui ma saaks kinnituse, et nii ei tehta, siis ma julgeks haiglasse minna. Praegu tundub sünnitusmaja küll kõige EBAturvalisem koht kuhu minna………..
No kuule, mitte kedagi ei panda ämmaemanda sõnade põhjal 40-ks päevaks sundravile! Seda saab teha ainult kohus psühhiaatri diagnoosi alusel. Troppe on nii meditsiinipersonali kui ka patsientide hulgas piisavalt. Vahe on selles, et ühed peavad tasakesti ära kannatama, kui neile näkku karjutakse. Ja need ei ole muide patsiendid, kes peavad kannatama. Mina ei võtaks seda Kuuuurija lugu must-valgena. Sünnitusjärgne psühhoos on päris haigus. Ja ämmaemandad tunnevadki selle ära ja kui tuunevad, siis pöörduvad arstide poole. Diagnoosi paneb arst. Ja ravile sunnib kohus. Kui ämmaemandad sellega ei tegele ja koju saadetud psühhoosis naisel midagi kodus vastsündinuga juhtub, siis on arstid/ämmakad pahad, et ei märganud, et midagi on valesti. Nokk kinni ja saba lahti eksole. Aga kui on tutvusringkonnas mõni ämmakas või günekoloog tasub kuulata, mida nemad räägivad patsientidest. Mõned lood lihtsalt võtavadki sõnatuks.
Ja pange tähele, ma ei ütle, et see ämmakas konkreetses loos ei oleks ebameeldiv olnud, ITK-s on kindlasti ebameeldivaid ämmakaid. Olen seda oma õelt kuulnud, kes seal töötab, küll teises osakonnas, aga siiski vastsündinutega. Aga olen ka patsientidest kuulnud. Ühesõnaga igal lool on kaks poolt ja haigla poolt me ju ei tea või seda, kuidas patsient end ülal pidas.
On tuttavaid ämmakaid, aga sealt kuuleb ka mõlemas suunas asju. Näiteks kuulsin selle meesgünekoloogi kohta, kelle juures ma hiljuti käisin, et “ta ei ole just kõige meeldivam inimene, nii et paljud ämmaemandad saadavad igasugu hüpohondrikud tema juurde, et nad edaspidi vähem viriseks”. Nii et keeratakse ikka küll oma võimuses olevaga, kui patsient ei meeldi. Selles, et ka patsient võib ebameeldiv olla, ma ei kahtlegi, aga selles loos on eelkõige beebist kahju.
Mina ei tõstaks beebit kohe tooli, vaid kasutaks hälli maksimaalselt ära (mul enda omad sõitsid MC cabriofixis kuni ca 1a 2 kuud). Ja ei olnud kitsas! Erinevated testid näitavad ja teadjad väidavad, et hälli tasuks siiski
maksimaalselt ära kasutada, sest see on kõige turvalisem lapsele.
Edasi läksid Joie spin 360-nesse. Mis on pmst sama kui sirona, aga tundus kuidagi mugavam/ruumikam lapsel seal. Selline: https://www.nordbaby.com/ee/et/turvatoolid/turvatoolid/joie-i-spin-360-turvatool-40-105cm-coal_123890
Jah, ma ka laseks Cybexiga edasi. Kuuekuuselt ei pruugi istuda ka, mul hakkas paar kuud hiljem ise istuvasse asendisse minema (seda loetakse istumiseks alles, mitte seda, et laps istuma pannes külili ei vaju). Kasutasime oma Cloudi, kuni laps oli aasta ja 8 kuud – ja kaalu poolest oleks edasigi saanud, küll aga tundus, et pikkus saab kohe ületatud.
Muidugi neid liigub järelturul nii palju, et ei pruugi saada väga hea hinnaga maha müüdud – aga kui panna teistest veidi odavam hind, küll siis tullakse sulaga ukse taha.
Eelnevast kommentaarist (Katre) ajendatult – miks tuleks praegusel juhul turvahälli pidada turvatoolist (al sünnist, testitulemustega) turvalisemaks? Postituses nimetatud Cybex Sirona on alates sünnist, selg sõidu suunas, isofixiga kinni ning asendit annab sättida ilusti poollamavasse nagu turvahällis. Turvahälli saab küll tuppa kaasa võtta ja koos soojakotiga kasutada (st turvarihmad ilusti keha ligi), aga varsti kaob paksude üleriiete kandmise vajadus nagunii ära. Mitte üldse kritiseerivalt, pigem juurdlevalt…. 🙂
Ega ma ei arva, et kritiseerid ja mul ei ole ka head vastust, uuringuid jne millele viidata. Kõik kohad, kust seda olen lugenud viitavad: turvahäll on beebile kõige turvalisem (sh MNT käsiraamat) ilma konkreetsetele allikatele viitamata. Eks ma siis usun! Ainuke, millele oskan tâhelepanu pöörata on see, et beebid ei ole väiksed täiskasvanud. Nende pea kaalub 1/3 kogu kehakaalust ja seepärast on oluline, et nad oleks toolis kindla nurga all. Hällid on seda arvestades loodud. Toolidega on palju rohkem eksimisruumi. Maksimaalselt hälli ära kasutada on näiteks ka maanteeameti soovitus.
Teiseks pidavat turvatooli asend beebi seljale parem olema.
Ja noh, mulle isiklikult tundub, et kui üks asi ei ole loodud sobima kõigile. Seetõttu on minu jaoks isiklikult välistatud toolid 0-18 kilo või 9-36 kilo. Kui võrdled vastsündinut ja 4 aastast siis ei kujuta ju ette, et neile mõlemale sobib sama tool. Turvavarustusele kuidagi ei sobi selline universaalsus. Aga veelkord, see on minu arvamus, ilma igasuguse teadusliku põhjenduseta.
Kuuuurija lugu pole ma näinud ja ei tea, mis seal toimus, aga kommenteerin siis lihtsalt üldiselt:
– üks asi, mida peab arvestama, on see, et inimesed ise saavad meediasse minna ja ükskõik, mida kokku rääkida, isegi kui see on lausvale (ma ei ütle, et antud juhul oli), aga professionaalid, kes temaga tegelevad, ei tohi konfidentsiaalsusnõude tõttu ühtegi kommentaari anda. Seega ei tea me meediasse jõudnud lugude puhul kunagi, mis tegelikult toimus.
– eelmisele mõttele lisaks: mul on isiklik kogemus sellega, et tööalaselt teadsin ühe loo tagamaid väga hästi, antud pere oli kah meedias omadega ja rääkis, kui ebaõiglaselt neilt lapsed ära võeti – võin öelda, et peaaegu KÕIK, mida nad avalikkusele esitlesid, oli lausvale. Sellepärast olen ettevaatlik hinnangute andmisega kui tervikpilti ei tea.
– teine asi – ma olin selles kõnealuses esmaste psühhooside osakonnas omal ajal praktikal. Lugesin kõikide toonaste patsientide haiguslugusid ning kuulsin psühhiaatritelt ja psühholoogidelt ka teiste lugude kohta, millega nad kokku on puutunud; tegin ise läbi need testid, mida patsientidel lastakse teha ja olen tänu sellele kogemusele täiesti veendunud, et kogemata ja ilma põhjuseta sinna ei jäeta. Tahtevastase ravi taotlemiseks kohtult on vaja siiski ka vettpidavat põhjendust, see päris nii ei käi, et mingi suvalise ämmaemanda soovitusel inimene luku taha pannakse. Jällegi – antud looga pole ma üldse kursis ja ämmaemand võis vabalt täielik emm olla, aga tahtevastasele ravile määramise osas ei mängi ämmaemanda arvamus enam mingit rolli. Seal peab siiski tõestatud vajadus olema.
– testidest veel – need mõõdavad muuhulgas ka seda, kui vastaja valetab ja seda, kui püüab end paremast küljest näidata. Kindlast numbrist ülespoole ei võeta testitulemusi arvessegi. Mina, kes olin testimist õppinud ja teadsin, mis mida mõõdab ja kuidas testid töötavad, ei saanud selles testis aru, mis küsimustega täpsemalt mind “vahele” üritati tõmmata. Samas kui kõikides lihtsamates testides on see nii läbinähtav kui natukenegi tausta teada.
– ja kolmandaks – sünnitusjärgne depressioon on väga tõsine asi, ka Eestis on mitmeid juhtumeid, kus selle käes vaevlev ema on oma beebi ära tapnud. Meediasse need, jah, üldiselt ei jõua. Nii et ühest küljest olen nõus, et õudne on mõeldagi, et kohe nii alguses ema ja beebi eraldati (sain su jutust aru, et eraldati), ma ei kujuta ettegi kui valus see ühele värskele emale võib olla. Teisest küljest võis see lapse elu päästa.
Aga jällegi – need on antud teemast ajendatud mõtted, mitte selle konkreetse juhtumi kohta käivad, sest ma pole selle juhtumiga absoluutselt kursis.
Sirona on super-super valik. Kui enam nagunii last koos hälliga kanda ei jaksa, läheks ma üle. Ostsin ühe esimese mudeli ja oli oma hinda väärt. Ma ikka muidu ulme asju kokku ei ostnud
Ma olen ka kuulnud, et igas turvaseadmes peaks laps olema nii kaua kui võimalik, sest nii on turvalisem (häll – seljaga sõidu suunas tool – näoga sõidu suunas tool). Meil nt on väga kiire kasvuga volaskid olnud, aga turvahällis oli ikka nii kaua kuni omal jalal auto juurde hakkas minema (lõpuks oli hälli serv peaga tasa). Titega hälliga oli veel see mõnus, et tõstadki hälliga nt kohvikusse või kuskile, tooliga nii ei tee ju enam.
Ja mis seda psühhoosi ning personaliga vaidlemist puudutab, siis teise lapsega ma sattusin TÜKis ühispalatisse ühe tädiga, kes rääkis nonstop telefonis, vahtis klappideta videosid ja tahtis väga telekat vaadata. Kui palativahetusest keelduti, siis soovisin koju minna. Sellest tuli mingi totaalne skandaal ja tüli valvelaua ees, kus mind oleks ilmselt võidud ka hüsteerikuks või psühhootikuks tembeldada, sest ma hakkasin lõpuks väsimusest nutma. Kui ma seletasin, et olen 2 ööpäeva magamata ning tahan puhata, siis ämmaemand veel nähvas, et “aga miks te siis ei maganud!?” (sorri, ei ole alla ööpäevaga sünnitamine minu annete seas) ning “see on ju haigla, mida te ootate!?” (ee, taastumist ja puhkust, eivä?)
Kirss tordil oli see, et lõpuks anti mulle ikkagi perepalat, millest hommikul keelduti, sest laps sündis “valel ajal” ja sinna kolimise ajal see ämmakas rääkis, kuidas minu pärast nüüd mõni keisriemme jääb sellest ilma. Kui julgesin veel küsida, et kas mees siis võib nüüd haiglasse lapse juurde tulla, hakkas ta mu peale põhimõtteliselt karjuma. 😀 Tagantjärele veits naljakas, tollel hetkel mitte nii väga.
Ma sünnitasin muidugi 20 aastat tagasi, aga kohe haiglasse jõudes ütlesin neile viisakalt, kuid kindlalt, mida ma neilt soovin. Ja nii ka läks. Sain isegi perepalati enne sünnitust kätte (sest mul läks aega), kuigi tol hetkel peeti seda täiesti mõeldamatks. “Olete ikka eelsünnituses kuni laps käes,” teatas õde. “Mitte mingil juhul, ” vastasin mina, “seal on ju teised inimesed ka”. Tegelikutl ei olnud, aga ikkagi, see oli mu jaoks liiga avalik. Sain epiduraali, mida tollal pidi eraldi lunima ja üldse, suurepärase kohtlemise. Va. mind vasuvõtnud vanem ämmaemand, kes oli vastu võtnud ka mu venna sünni ega tulnud mu palatile ligigi, pärast seda, kui olin talle selgitanud, et “teie olete siin minu, mitte mina teie pärast.” Mulle sobis niimoodi väga hästi. Oleksin arvanud, et selline kaader on nüüdseks ometi pensionile jäänud, aga paistab, et mitte. Samas “Kuuuurijat” ei julgeks päris tõsiselt võtta. Pole seda kunagi vaadanud, aga nüüd huvi pärast vaatan ära.
Sa pagan, kui hea fraas! Proovin seda siis suvel kasutada 😀
Selles mõttes, et võib-olla see ongi just täpselt õige hetk ja koht oma sisemine Karen veits valla päästa. Ma oskan ka vajadusel konkreetne olla, iseasi kas ka sünnitusel…. Aga ma panin su lause endale lausa kirja!
Ma olen muidu äärmiselt viisakas inimene, päriselt.
1. kahe titega oleme Cybex Cloudi kasutanud ja väga rahul – kaarvarjud, lamavused ja värgid 🙂 ja tited töesti viibisid seal seni, kuni kasv igast küljest üle ääre ajas, st viimase hetkeni (no suurt kasvu tited olid ka)
2. Mölemad kolisid edasi Cybex Sironadesse, st seda suurepärast toodet on meie elamisse hangitud juba 2 tk (üks küll tänaseks edasi antud) – kui esimese ostsime, siis see oli lihtsalt elumuutev. suurepärane, soovitaks köikidele.
3. kasutan juhust ja uurin, kas keegi on reaalselt oma 0-aastase isiku Sironasse pannud (sünnist alates, koos beebisisuga, nagu lubatakse)? Et kuidas see kogemus on? Meil on vajalik tulekul oleva uue isiku jaoks iste valida, üks möte on katsetada olemasolevasse Sironasse… Kuna seniseid lapsi me nagunii hällidega ringi tassinud ei ole (Cloudi kaal + 5 kg laps ei ole selline elegantne käevangukandam, nagu ma vahel kaupluses õblukeste daamede käes näen :))