Küsis keegi internetis (Indigoaalane?). Täitsa ausalt, mina kirjutasin enda postituse Murca oma lugemata ja hoopis teistel põhjustel. Nimelt olen viimasel ajal järjest rohkem mõelnud oma vana-vanaemale, kes suri juba enne minu sündi, aga kellest mu isa vahepeal ikka jutustada armastab ja kes tundub olevat üks väga värvikas isiksus. Juba nimi oli tal värvikas, Lilli Aglaara Eliisabet. Või noh, ega ma ei tea, ma olen seda ainult kuulnud, vabalt võis olla ka näiteks Lily Aglara Elizabeth, aga ma miskipärast eeldan, et see esimene. Pikka pidu sellega nagunii ei olnud, sest kui nõukogude võim saabus, leiti, et selline nimi ei sobi ühele korralikule töölisklassi esindajale, ja anti talle temalt küsimata uus nimi (ja isegi uus sünniaasta, aga see selleks).
Mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid sellest, et mu isa sõnade kohaselt olevat tema vanaema olnud selline inimene, kel kogu aeg jutt jooksis. Nii et kui ta korra näiteks linna arstile sai, siis ei jaksanud hiljem ära kuulata, mis kõik seal juhtus, nagu seiklusfilmis. Mis kõlab veidi, nagu ta ise ei räägiks sama moodi, meil mõlemal tundub olevat põhimõte, et ei saa lasta tõel ju head lugu ära lörtsida. Mina kusjuures ei tee seda tihti isegi meelega, aga näiteks numbrid kipuvadki alati poole suurematena meelde jääma, nii et ehk on tal sama lugu. Ja no nüüd, kui sain korra Ülemiste keskusesse, nägin ka kohe täielikku heist’i McDonaldsis — kaks väikest poissi passisid peale, kui keegi õigel hetkel oma tellimust üles korjamas polnud, ja hiivasid selle ikka väga sujuvalt ära. Ehk siis ma olen ka jõudnud punkti, kus ma võingi jääda rääkima teile kõigist oma ülipõnevatest seiklustest, ärge te üritagegi midagi vahele öelda.
Kusjuures olgu öeldud, et mul on sealjuures alati eeldus, et inimesed saavad aru, mis on ilmselged liialdused, aga olen sellega siin samas blogiski vastu näppe saanud, kui inimesed siiralt ütlevad, et “no see küll tõsi ei ole, ei lennanud ju siga taustal”. Nagu no shit, Sherlock? Või kord, kus me tegime ronitripil sõpradega nalja, nii et ma postitasin mingi ilmselgelt jõuliselt negatiivi postitatud pildi. Eesti roniskeene on nii pisikene, et kõik teavad kõiki (ja seega ka üksteise taset), nii et ma tõesti ei tulnud selle pealegi, et keegi võiks arvata, et ma tõsimeeli üritan siin muljet jätta, et oh, ronin siin 7c või 8a peal parajasti. Aga üks X (muutsin ära, sest tuli meelde, et kommenteeris hoopis üks välismaalane, eks need ei peagi meie naljadest aru saama) tuli ikka kommenteerima, et see nüüd küll päris ei ole. 😀 Sain paljastatud! (Huvitav, kas selliste inimeste meelest olen ma häbematu valevorst? Ilmselt jah. Ja mina veel mitu aastat hiljem mõtlen tagasi ja naeran nagu lollakas. Ise ka arvan, et ju ikka mina see loll olen.)
P.S. Võrdlesin siin varem lapse arengut arvuti tarkvaraga. Vat nüüd oleme küll jõudnud punkti, kus on väga selgelt näha sarnasus tehisnärvivõrkudega. Meil on eesmärk, eks ole, me tahame viia mingit objekti mingisse punkti (näiteks pöialt suhu). Varem kasutati selleks lähenemist, mida tehisnärvivõrkude puhul kõige esimesena õpitakse, sest see on kõige robustsem ja hea lihtne. Nimelt virutad sa selle pöidla suvalisse kohta ja no kui see ei juhtunud suu olema, siis võtad jälle ära ja virutad kuskile mujale. Mitte kõige peenem lähenemine, aga vahel töötab, rääkimata sellest, et selleks ei kulu liigselt energiat ega aega (ja kuluefektiivsus muutub igasuguse (masin- ja muu) õppe puhul väga kiiresti oluliseks). Vahepeal õnnestub selle käigus saada ka uut infot, näiteks seda, kus asub silm (ai) ja kus suunurk (see viimane omakorda lubab järgmisi liigutamisi juba pisut täpsemalt teha, sest on küllaltki suur tõenäosus, et suu ise on kuskil suunurga lähedal). No vot, nüüd oleme me selle esialgse närvisvõrgu abil saanud kätte küllaltki hea tunnetuse, kus see suu teiste punktide suhtes asub, nii et nüüd oleme me liikunud edasi elegantsema lahenduseni. Virutad selle pöidla kuskile ja … kui see pole suu, siis sa ei võta pöialt mitte ära, vaid liigutad selle üle näo suuni, kaardistades sellega ka kogu vahepealse ala. Lihtne, aga toimib hästi, eriti kui on huvi suhu panna ka teistsuguseid asju. Ja iga selline katsetus annab loomulikult TOHUTULT rohkem infot kui eelmise lähenemise korral.
Pärdikute päevaraamat 