Elu ongi kurb

View this post on Instagram

A post shared by Rents (@rrrents)

Kui muidu öeldakse, et laste suust pead sina tõde kuulma, siis mina sain omaenese blogist teada, et mitte ainult ei rikkunud pisike ilmakodanik mu potentsiaalselt kohe-kohe algavat baleriinikarjääri, vaid ka lootuse jõuda ronimises maailma tippu, sest nüüd on mul igaveseks klouni jalad. Tegelikult ma muidugi taas valetan, mu jalg on ehk poole numbri võrra suurenenud ja tundub, et seda ka pigem laiusesse, sest kõik mu tavajalatsid lähevad jätkuvalt jalga ja isegi soojendussusse saab kanda (pluss tglt ronimissussid eeldavad pidevat kasutamist ja tõmbavad veits kokku jälle, kui neid ei kanna). Ahjaa, lisaks on ta igaveseks rikkunud mu vaimse tervise – üks päev nutsin autos, sest tuli meelde, et “Vennad Lõvisüdamed” on kurb raamat. 😀 Aga kui hea!

Muidu tahtsin ma tegelikult kirjutada sellest, et nagu ehk Ekspressist lugenud olete, isa Orenti peab kirikukohtu ette astuma, sest julges Ukraina sõja teemal arvamust avaldada. Olen temaga mingil hetkel palju kokku puutunud, sest üks tema koguduse liikmetest, kel vist nüüd oma kogudus, oli minu korterikaaslane. Ja käsi südamel, tegu on sellise mehega, kes minu meelest on selline kristlane, et ma ei usuks, et selliseid ka olemas on, kui poleks ise näinud. Neil näiteks oli seal üks Juri, kes minu meelest oli täielik kloun, sest talle meeldis teiste närvi ajamiseks kogu aeg rääkida sellest, et Eesti on põline Vene ala (oh, kui aktuaalne!), aga nad lihtsalt järjekindlalt muudkui vaidlesid temaga, aga ei lõpetanud kunagi temaga suhtlemist või ei pööranud temaga erinevate vaadete tõttu lõplikult tülli. Ehk siis päriselt kannatlik ja ligimest armastav ja järjekindel jne. Ja tema mõtted meeldivad mulle samuti, lihtsalt et oleks öeldud.

Küsin nõu ka kohe, ehk mõni targem oskab vastata. Meil on siin pikalt olnud uneaeg ca kell 8 või pool 9, olen mõelnud, et peaks varasemaks tooma (tarkade raamatute sõnul oleks optimaalne 7 või pool 8). Aga nüüd on tema ise järsku otsustanud esiteks seda, et alates ca kella neljast ta pool ärkveloleku aega joriseb (muidu oli kogu aeg suht päikeseline ja tuju läks pahuraks alles siis, kui oligi juba selgelt uneaeg). Uneaeg veel pole, üleval on ta korraga vähemalt tunnikese, aga juba kuskil 20-30 minuti peal hakkab üks jorin pihta ja kõik peab olema täpselt nii, nagu tema tahab. Tahab ta aga täiesti absurdseid asju. Näiteks pöörata, aga kindlasti mitte matil. Või istuda püstisemas asendis ja siis sealt end ettepoole kallutada, aga kindlasti nii, et ta on näoga minust eemale, mitte minu poole (mille vastu mul pole midagi, aga kui inimene rääkida ei oska, kulub üsna palju aega, et välja mõelda, et ahsoo, SELLE peale ta ei vingu). Nii et õhtuti on ta nõus vait olema näiteks siis, kui ma lasen tal enda põlvel istuda, näoga kindlasti väljapoole, toetan teda kätega külgedelt (aga jumala eest ei kalluta teda tahapoole) ja hüpitan teda põlvel. Mida ma väga ei taha pikalt teha, sest miski ütleb mulle, et kui ta ise ei jaksa end veel korralikult püsti hoida, siis ilmselt pole hea teda sellesse asendisse kauaks panna, arvaku ta ise, mis tahes. No ja teiseks on tema viimane ärkvelolekuaeg järsku kaks tundi või isegi kaks ja pool (mis lükkab selle uneaja, mida mina tahaksin varasemaks nihutada, hoopis tund aega hilisemaks). Mul poleks muidu midagi selle vastu ja tarkade raamatute kohaselt on see pikem ärkvelolekuaken ka normaalne (kui vaadata näiteks Huckleberry lehte, siis selle kohaselt peakski iga ärkvelolek eelmisest pikem olema), aga ükski neist tarkadest raamatutest ei ütle, et ta on kaks tundi üleval ja sellest poolteist muudkui vingub või kehvemal juhul röögib. Minu enda loogika ütleb, et järelikult on ta siis üleväsinud ja peaks tegelikult juba ööunes olema. Aga olen proovinud eelmisest uinakust nö esimest ööund teha, aga ta ärkab ikka 45 minuti pärast üles, hakkab igasugu asju nõudma ja enne 45 minutit kuni tundi magama ei jää. Ehk siis mis ma teen sellises olukorras?

Ja kui tuleb keegi ja ütleb jälle, et “küll ema teab, kuula oma südant”, siis no vannun, et mul pole õrna aimugi, ma olen täiesti siiralt segaduses siin. Kui ma teaks, siis ma ei esitaks iga päev blogis lolle küsimusi. Või on see lihtsalt see neljanda kuu uneregressioon ja ta ei taha magada, sest maailm on põnev? Sest ta teeb seda ka, et sööb voodis kõhu täis ja siis keerab end hooga kõhuli, nii et pool piimast on taas voodis (või kui pöörata ei lasta, siis karjub, sest ta ema on tropp, kes ei luba lõbutseda).

Oodake, ma toon kohe elulise näite ka, tänasest. Kell sai juba pea seitse ning kuna ta näitas kõiki väsimuse märke (punased silmad, haigutamine) ja oli poolteist tundi üleval olnud, siis viisin ta jalutama. Jalutada talle meeldib, nii et ta jutustas pool tundi rõõmsal ja ei teinud sellist nägugi, et kavatseks magada (üldiselt, st mitte ainult varem, vaid ka praeguste päevade esimeses pooles jääb ta vankris magama maksimaalselt 10 minutiga). Selle aja peale jõudsime juba kahe tunnini ja söömisest oli ka juba kolm tundi möödas, nii et mõtlesin, et hoopis söödan ta magama (mis tavaliselt mõjub nagu võluvits). Sõi konkreetselt kolm minutit, siis ajas jälle kümme minutit juttu. Ma hakkasin siis end kinni katma, et ülestõusmiseks valmistuda, aga selle hoolimatuse peale hakkas ta nutma, sest ma oleks ometi pidanud teadma, et tal on tegelikult kõht VÄGA tühi ja ta oleks KOHE edasi söönud, ta tahtis lihtsalt enne natuke oma päevast rääkida. Sõi kõhu täis, jäi magama, magas 30 minutit ja ei teinud ärgates sellist nägugi, et oleks valmis edasi magama (öösiti paneb ta ärgates sõrme suhu ja magab ise edasi või nõuab süüa, kui kõht on tühjaks läinud). Ehk siis nüüd oleme ilmselt kümneni üleval, sest karta on, et ta keeldub varem magama minema. Ja hetkel on ta mängumatil pikali ja täiesti tõsiselt kurdab oma rasket saatust, ise samal ajal rõõmsalt jalataldu vastamisi hõõrudes. Ma saan aru, et multitaskimine on tänapäeva kiires maailmas norm, aga kuidas sa üheaegselt mängid ja virised? Ja nüüd on meil kaks üliväsinud vanemat ja üks sugugi mitte väsinud beebi.