faith · konnapoeg

Päiksetõus läeb aina varemaks

Et te teaksite, siis sain üle hulga aja esiteks enamvähem normaalselt magada ja teiseks hommikul enne tibulinnu ärkamist nii pesus käia kui ka hommikust süüa. Ja seejärel käisin esimest korda poole aasta jooksul massaažis, nii et kirjutan teile täiesti #soblessed tundega.

Kaur selles mõttes tabas oma viimase kommentaariga pointi, et ma tegelikult ei ole suremas siin iga päev, vaid ma suuresti kurdan selleks, et jäeks ajaloo annaalidesse märge maha ka raskematest aegadest — sest minu mälu toimib lapsega nii, et konkreetselt kaks päeva hiljem on mul tunne, et “mis asja, ta on ju nii rahulik laps”. Isegi koolikud ei tundu tagantjärele üldse nii hullud, kuigi Sirru vajub ainuüksi nende mainimise peale näost ära. 😀 Nii et olgu kuskil kirjas. Teiseks muidugi see, et ei taha kilplane olla ja ise jalgratast leiutada, kui äkki on tegu millegi ilmselgega ja kõik oskavad kohe öelda, et “aa, selle jaoks on nipp”. On selgunud, et enamasti on nipp “ole zen ja lepi sellega, et just täna on su elu just selline”. Leppimine ei ole mu tugevaim külg, aga eks saame seda siis harjutada.

Kolmandaks muidugi see, et mul ei jookse miskipärast teiste inimeste kommentaarid lapsega seoses niimoodi mööda külgi maha nagu muidu. Vanasti oli mul lihtsalt ükskõik, aga emadusega seoses olen ilmselgelt tundlikum, sest iga kord, kui keegi ütleb, et tema küll kasutas lapse imikuiga selleks, et joosta maratoni, teha oma firma, omandada kraad või õppida õmblema, loen ma otsekohe oma peas sinna otsa “… ja sina oled saamatu ja/või on su lapsel midagi viga, kui sa tema kõrvalt seda sama teha ei suuda.” Seda enam, et koolile keskenduda ma ise väga-väga tahaks, aga midagi ei tule välja (nii et ehk olen tundlik just kooli suhtes, seda enam, et mulle on siin ju selgeks tehtud, et kui teised ei suuda kohe mitte kuidagi keskenduda, tee või tina, on neil tähelepanuhäire, aga mina olen lihtsalt laisk ja selle vastu meditsiin ei aita). Ning siis hakkad taas analüüsima, mida sa teisiti teha võiksid, mis last parajasti häirida võiks jne. See viimane on muidugi kohe-kohe neljakuuse puhul lõputu nimekiri, sest hammas on tal raudselt tulemas, uneregressioon mängis kindlasti oma rolli, lisaks oleks aeg viielt uinakult neljale minna (mis ei lähe üldse nii sujuvalt kui võiks, meil on jätkuvalt ka seitsme uinakuga päevi) ning õhtuks on kõht väga tühi, sest päeval ei sööda korralikult, sest kõik muu on hulga huvitavam. Ehk siis mõttetu üldse analüüsida, elu on ikka selline, nagu ta on. Tuleb lihtsalt lõpetada negatiivsete inimestega suhtlemine. Ehk siis igasugu osavate ja edukatega + selle sõbrannaga, kelle 2,5 kuune öösel ärkamata 13 tundi järjest magab. 😀 Kuigi minu oma magab ka vahel kuus, lihtsalt ta pärast kolme joriseb läbi une näljaselt, nii et mina pean ikka ärkama ja talle süüa andma, et ise edasi magada saaks.

Muide, naljakal kombel sattusin internetist lugema Triinu-Liisi samasisulist kurtmist ja Malluka vastuseid talle. Nelja aasta tagant. Kui rohi oli veel rohelisem, kõik olid omavahel sõbrad ja välismaa stripparitest ei teadnud keegi midagi. Kasu ma sealt ei saanud (sest TL-i laps oli algusest peale selline, minu oma magas siiani üsna normaalselt, isegi koolikute ajal lõugas küll, kuni ära väsis, aga pärast seda magas kenasti hommikuni, väikese söögipausiga), aga huvitav oli. Ja no vähemalt meeldib mu lapsele magada, ma ei pea enam mingi kussutamise pärast muretsema, võin temaga lihtsalt pikali visata ja öelda, et olgu inimene ja jäägu magama.

Ahjaa, selle pildi kohta. Mäletate, kuidas ma ootasin, et tuleks ainult kevad ja soe ja saaks normaalselt lapsega jalutada. Jalutamise osa on okei, aga võin teile kohe öelda, et aedlinnas on soojal ajal alati igas tänavas vähemalt üks:
* inimene, kes niidab muru (mina oma naiivsuses arvasin, et selle eelduseks on muru olemasolek, aga oh ei)
* lapsevanem, kelle laps lõugab kärus (ja viimasel ajal ei ole see üldiselt mina!)
* põhjuseta lõugav koer (nad roteeruvad, nii et vähemalt on põnevust)
* inimene, kes peseb või koristab oma autot (olgu, see on üldiselt sama mees, hakkan juba arvama, et tal on kompulsiivne häire)

Õnneks on mu titel sellest kõigest täiesti ükskõik, kui ta juba vankris on, siis ta magab ja teda ei huvita. Nii et järelikult ei huvita ka mind, ma lihtsalt poleks varem arvanud, et aedlinnas nii lärmakas on. Ja sügisel jalutades ma nii palju lõugavaid koeri küll ei näinud, huvitav, kas nad on nüüd lärmakamad, sest omanikud on rohkem väljas ja kui peremees vaatab, tuleb ometi leib välja teenida? 🤔

Igatahes jah, olgu öeldud, et häid päevi on ka. Ja et kui te panite tite kõrvalt aluse edukale idufirmale, siis ärge vähemalt rääkige sellest avalikult.