faith · konnapoeg

Päiksetõus läeb aina varemaks

Et te teaksite, siis sain üle hulga aja esiteks enamvähem normaalselt magada ja teiseks hommikul enne tibulinnu ärkamist nii pesus käia kui ka hommikust süüa. Ja seejärel käisin esimest korda poole aasta jooksul massaažis, nii et kirjutan teile täiesti #soblessed tundega.

Kaur selles mõttes tabas oma viimase kommentaariga pointi, et ma tegelikult ei ole suremas siin iga päev, vaid ma suuresti kurdan selleks, et jäeks ajaloo annaalidesse märge maha ka raskematest aegadest — sest minu mälu toimib lapsega nii, et konkreetselt kaks päeva hiljem on mul tunne, et “mis asja, ta on ju nii rahulik laps”. Isegi koolikud ei tundu tagantjärele üldse nii hullud, kuigi Cyrus vajub ainuüksi nende mainimise peale näost ära. 😀 Nii et olgu kuskil kirjas. Teiseks muidugi see, et ei taha kilplane olla ja ise jalgratast leiutada, kui äkki on tegu millegi ilmselgega ja kõik oskavad kohe öelda, et “aa, selle jaoks on nipp”. On selgunud, et enamasti on nipp “ole zen ja lepi sellega, et just täna on su elu just selline”. Leppimine ei ole mu tugevaim külg, aga eks saame seda siis harjutada.

Kolmandaks muidugi see, et mul ei jookse miskipärast teiste inimeste kommentaarid lapsega seoses niimoodi mööda külgi maha nagu muidu. Vanasti oli mul lihtsalt ükskõik, aga emadusega seoses olen ilmselgelt tundlikum, sest iga kord, kui keegi ütleb, et tema küll kasutas lapse imikuiga selleks, et joosta maratoni, teha oma firma, omandada kraad või õppida õmblema, loen ma otsekohe oma peas sinna otsa “… ja sina oled saamatu ja/või on su lapsel midagi viga, kui sa tema kõrvalt seda sama teha ei suuda.” Seda enam, et koolile keskenduda ma ise väga-väga tahaks, aga midagi ei tule välja (nii et ehk olen tundlik just kooli suhtes, seda enam, et mulle on siin ju selgeks tehtud, et kui teised ei suuda kohe mitte kuidagi keskenduda, tee või tina, on neil tähelepanuhäire, aga mina olen lihtsalt laisk ja selle vastu meditsiin ei aita). Ning siis hakkad taas analüüsima, mida sa teisiti teha võiksid, mis last parajasti häirida võiks jne. See viimane on muidugi kohe-kohe neljakuuse puhul lõputu nimekiri, sest hammas on tal raudselt tulemas, uneregressioon mängis kindlasti oma rolli, lisaks oleks aeg viielt uinakult neljale minna (mis ei lähe üldse nii sujuvalt kui võiks, meil on jätkuvalt ka seitsme uinakuga päevi) ning õhtuks on kõht väga tühi, sest päeval ei sööda korralikult, sest kõik muu on hulga huvitavam. Ehk siis mõttetu üldse analüüsida, elu on ikka selline, nagu ta on. Tuleb lihtsalt lõpetada negatiivsete inimestega suhtlemine. Ehk siis igasugu osavate ja edukatega + selle sõbrannaga, kelle 2,5 kuune öösel ärkamata 13 tundi järjest magab. 😀 Kuigi minu oma magab ka vahel kuus, lihtsalt ta pärast kolme joriseb läbi une näljaselt, nii et mina pean ikka ärkama ja talle süüa andma, et ise edasi magada saaks.

Muide, naljakal kombel sattusin internetist lugema Triinu-Liisi samasisulist kurtmist ja Malluka vastuseid talle. Nelja aasta tagant. Kui rohi oli veel rohelisem, kõik olid omavahel sõbrad ja välismaa stripparitest ei teadnud keegi midagi. Kasu ma sealt ei saanud (sest TL-i laps oli algusest peale selline, minu oma magas siiani üsna normaalselt, isegi koolikute ajal lõugas küll, kuni ära väsis, aga pärast seda magas kenasti hommikuni, väikese söögipausiga), aga huvitav oli. Ja no vähemalt meeldib mu lapsele magada, ma ei pea enam mingi kussutamise pärast muretsema, võin temaga lihtsalt pikali visata ja öelda, et olgu inimene ja jäägu magama.

Ahjaa, selle pildi kohta. Mäletate, kuidas ma ootasin, et tuleks ainult kevad ja soe ja saaks normaalselt lapsega jalutada. Jalutamise osa on okei, aga võin teile kohe öelda, et aedlinnas on soojal ajal alati igas tänavas vähemalt üks:
* inimene, kes niidab muru (mina oma naiivsuses arvasin, et selle eelduseks on muru olemasolek, aga oh ei)
* lapsevanem, kelle laps lõugab kärus (ja viimasel ajal ei ole see üldiselt mina!)
* põhjuseta lõugav koer (nad roteeruvad, nii et vähemalt on põnevust)
* inimene, kes peseb või koristab oma autot (olgu, see on üldiselt sama mees, hakkan juba arvama, et tal on kompulsiivne häire)

Õnneks on mu titel sellest kõigest täiesti ükskõik, kui ta juba vankris on, siis ta magab ja teda ei huvita. Nii et järelikult ei huvita ka mind, ma lihtsalt poleks varem arvanud, et aedlinnas nii lärmakas on. Ja sügisel jalutades ma nii palju lõugavaid koeri küll ei näinud, huvitav, kas nad on nüüd lärmakamad, sest omanikud on rohkem väljas ja kui peremees vaatab, tuleb ometi leib välja teenida? 🤔

Igatahes jah, olgu öeldud, et häid päevi on ka. Ja et kui te panite tite kõrvalt aluse edukale idufirmale, siis ärge vähemalt rääkige sellest avalikult.

27 kommentaari “Päiksetõus läeb aina varemaks

  1. Ma olen kohutavalt müratundlik ja viimasel ajal on mind tabanud paanika, et mul polegi KUSKIL ELADA. Praegu elame Kalamajas — nüüd ilusate ilmadega räuskavad (sry grillivad) aias venelased, koerad lõugavad päevad läbi ja varakevadest hilissügiseni möllavad lehepuhurid. Ehituslärm on nii tavaline et seda ei märkagi enam.
    Oleme käinud ka mujal kodusid vaatamas, aga igal pool tundub NII lärmakas! Viimati nt Nõmmel üks maja — naabrid olid kohe mõlemal pool aia taga, ühel üürgas raadio ja tegi mingit puutööd (?), teine pani samuti, ma ei tea, ketassaega. Mul on reaalselt juba ärevushäire tekkinud. Kus saaks vaikust???

    1. Vaikust (ehk siis puhkust inimtekkelisest mürast) saab üksikus metsatalus. Üksikus. Kauges. Naabrid peavad vähemalt kilomeetri kaugusel olema aga kolm kilti oleks veel parem. Päris vaikust pole muidugi seal ka, sest tuul puudes ja linnud ja sääsed ja muud elajad lärmavad ikka.
      Aedlinn on paraku üks lärmakamaid elukohti, mis üldse olla saab. Igaühel on oma õuelapike ja seda tuleb ju maksimaalselt ära kasutada. Niites, saagides, grillides, saunatades, raadiot kuulates…

    2. Vaikuse hind on kaugus Tallinnast – tuleb kolida 40 minuti autosõidu kaugusele ja leiab juba nii mõndagi. Iseasi, et kui ei saa kaugtööd teha, hakkavad kõrged kütusehinnad kohe odavamat kinnisvarahinda tasa tegema.

  2. Kõige kasulikum nipp on see, et ära võrdle ennast teistega ja saada kukele kõik kolmandad isikud, kes võrdlema hakkavad. Jaaa seda nippi läheb veel kõvasti rohkem vaja, kui su lapsuke ükskord sootsiumiga liitub ehk siis lasteaias ja koolis käima hakkab. Oioioi.
    /vajub mulisedes sotsiaalnormide sohuje/

    1. Jäi ennist ütlemata, et mina oskasin õmmelda ammu enne tite ilmumist.
      Huvitas lihtsalt, ja olin hästi edev.

  3. Tavaliselt jàetakse ilusate ja edukate juttudes tausajõududele vihjamata. Mul làks pàris palju aega, et seda pointi àra tabada.

  4. Ooo jaa, Alexi kommentaariga nõus. Olen ka täheldanud, et need “lapse beebiiga kasutasin idufirma loomiseks ja kahe magistrikraadi tegemiseks” emad unustavad mainida, et nad händlisid kogu kremplit pealnäha mängleva kergusega tänu kodus töötavale pereisale, kahele komplektile vanavanematele ning “vaid 3 korda nädalas mõneks tunniks” abis käivale lapsehoidjale.
    Jah, on ka imenaisi, kes tõesti täitsa ise ja üksi ebainimlikke takistusi ületavad aga üldiselt on võlusõnaks tugivõrgustik.

    1. Miks nad peaks seda mainima? Me ei ütle ju, et “ameerika avastas Kolumbus koos paarisaja madruse, tüürimehe, kolme kapteni ja laevakokaga”. Või et “tennise maailmameistriks tuli jõukast perest X, sest tennis ongi jõukate inimeste sport.”

      Taustajõude ja ressursside olemasolu võetakse enamasti iseenesestmõistetavana.

      1. Asi selles, et väga paljud sellised inimesed armastavad endast rääkides rõhutada, kuidas nad on kõik ise saavutanud. No ja teine teema muidugi see, et osa toetusest on väga isiklik, kui mina ütlen, et käisin ülikooli kõrvalt tööl, siis ma enamasti seda ei maini, et toitjakaotuspension tegi elu hulga kergemaks, sest muidu peab ebamugavatele küsimustele vastama.

  5. Ta on alles nii väike. Mäletan, et esimesed neli kuud pärast esmassündinu sõndi (kes saaab homme 24) ma ei tahtnudki muud, kui istuda kodus, titt süles. Pärast seda hakaksin naaatukee vaatama, mida siis lapse kõrvalt võiks teha. Aga palju ei teinud. Kusjuures ta oli supermagaja laps ja esimesed hambad tulid kümnekuuselt, nii et tegelikult oleks saaanud, aga tagantjäreletarkusena arvan nüüd, et hormoon ütles: praegu on aeg end lapsele pühendada, ära taha muud teha. Ja ma ei tahtnudki.

    1. Kuigi mul olid ka need ülelnimetatud taustajõud olemas, va. kodus töötav mees. Aga ma lihtsalt ei tahtnud, ma tahtsin ainult titega olla. See on ka kõige emalikum asi, mis maa iial olen teinud (+ rinnaga oitmine aasta ja 10 kuud). Pärast hakkasin edasi-tagasi kimama ja poeg oli vägagi vanaemavanaisaa laps.

    2. Mina seevastu olin oma esimese väänikuga hästi üksi ja abitu, sest mees pidi palju töö pärast väljas olema, tema vanemad hoidjatena kasutamiskõlbmatud ja minu omad kaugel.
      Et end pisutki inimesena (ja mitte ainukt piimaanumana) tunda, hakkasin tõlkima.
      Ja õmblema.
      Ja lapse puhul selgusid ka viimaks ta rahustamisviisid : kerge seljamassaazh näiteks mõjus väga hästi.
      Lapsed on õnneks erakordselt vastupidavad tegelased 🙂
      Ja targad, keeravad vanemad ikka väga oskuslikult ümber sõrme.

  6. Ma võibolla olen mingi eriti ambitsioonitu inimene, aga miks üldse peab kogu aeg tahtma kuhugi mujale kui see, mis hetkel on? Minu meelest käivad inimesed rahulikult näiteks pool aastat tööl ilma, et juhtuks midagi põrutavat, neid ei edutata viis korda ja võibolla ei jõua teatrissegi. Miks siis pisikese lapse kõrvalt peaks järsku tohutult midagi muud tegema? Kõik need idufirmad ja õmblemised ei kao ju kuhugi selle ajaga, kui laps kõige õrnemas ja abitumas eas on.

    1. Nii nõus! Aga ise ma olen endaga ikkagi puntras ega tee pmst midagi, kuigi mu “beebid” on juba 7 ja 4.

    2. Väga nõus.
      Samas on inimesed ju nii erinevad ja kõigile ei saagi asjad ühtviisi sobida.
      Kui mina ei oleks oma ajule tegevust andnud, oleks ma lihtsalt mõistuse kaotanud.
      Kordan, tookord Netflixi ei olnud 🙂
      Ja väljas jalutatud sai samamoodi, st nii Tallinna nirul tänavakattel kui hangedes vankriga koperdatud ning neetud poripritsivate autode juhte maapõhja saadetud.
      Olin juba unustanud 🙂

  7. Kuna ma olen samuti müratundlik, siis pagesime kah metsa ja ega siit enam mujale hästi ei meelita. Kord kuus ehk satume linnas ööbima ja saab meelde tuletatud, kui halb on keset mittearvestavaid inimesi elada ning põgeneme jälle metsa – siin räuskavad vaid linnud. Õnneks seni on külas mõistlikud elanikud, nii et ei tümpsuta keegi ja ei peagi kolmekildine vahe olema. Ma ei kujuta ette, kui me pidanuks pandeemia ajal, mil rohkem inimesi kodudes oli ja lärmi lõi, kuskil korteris elama.

    1. Elan kortermajas. Puust ja üle 100 aasta vana, kostab läbi. Pandeemia ajal ei joonud ega lärmanud küll keegi. Pigem mindi ära – metsa või lõunamere saartele kaugtööle.

    2. Lärmi löövad peamiselt lapsed, ja see on üsna paratamatu.
      Ehitustegevus on muidugi teine asi, aga ka see on paratamatu.
      Nii et need kuskil korteris elavad inimesed kas kohanevad v6i p6genevad metsa, kui on, kuhu pageda.
      Aga seal on sääsed ja räuskavad linnud 😉

        1. Metsas kasvanud lapsena võiks öelda jah, et ega omad mured on, eriti kui need vabsissetulekud ei taha eriti kõrged olla (mis võib päris tõenäoline olla, kui just kaugtööd kõvasti teha ei õnnestu). Ja siis võib juhtuda, et lastega peab üks vanem täiskohaga autojuhiks olema, kui tahta neile trenne ja huvitegevust võimaldada.
          Mis puudutab lärmi, siis ilmselt on praegu natuke eriline aeg ka – esimesed ilusad ilmad, kõik tahavad maksimaalselt seda ära kulutada õues kevadtöid tehes ja grillides. Ilmselt suve poole selle võlu jälle kaob ja kõik hakkab vaiksemaks muutuma.

        2. Metsast saab igale poole, lihtsalt sündmuse keerukusaste on mõnevõrra kõrgem kui linnas. Samamoodi on väikelinnadega, kus pole kino, teatrit, normaalset kõrtsi ja sõbrad elavad kolmkümmend kilomeetrit kagu pool näiteks – spontaansus on võimalik, kulud on teised.

        3. Reaalsuses ikka ei saa. Kolleegid “kell kuus st vituses näeme”, kuidas sa täpselt sinna jõuad ja pärast koju tagasi? Ostad pöffi passi ja kolid kaheks nädalaks sugulase juurde Tallinna? “Me läheme õhtul õismäele karti sõitma kas tuled ka – jah mul lõpeb viimane kõne kell seitse, kas on ok kui ma olen kell üheksa seal?” No ei saa nii, eks.

          See on elustiili valik ja kui tehtud, siis valisidki.

          Kui on raha, võib elada maal JA pidada linnas varuks korterit. See on küll täiesti töötav skeem.

        4. Nii see on.
          Kui maakodust või maal elamisest juttu tuleb, on ilmselgelt auto olemasolu hädavajalik.
          Ja sel teatavasti on hind.
          Nii et need kuskil korteris elavad hädapärdikud on oma valikud teinud just sellest ja paljust muust lähtuvalt 😉

        5. “No ei saa nii, eks”
          Nii ei saa jah, aga miks peaks just täpselt nii tegema? Meie seltskond on näiteks enamasti samasugused maakad. Teatrist koju kella neljaks hommikul? Normaalne. Kui on mitmepäevane üritus, siis võtame korteri? Võib ka nii.
          Muidugi on tegu elustiiliga.

  8. Ma elan aedlinnas. Ja nende aastatega on mul tekkinud kahtlus, et naabritel on kamba peale üks muruniiduk. Sest just sel hetkel, kui üks lõpetab, alustab järgmine. Ja nii ad infinitum. Õnneks mo lapsed on magamiseast nüüd väljas mõneks ajaks (kuuldavasti teismelised jälle tahavad päeval magada), ei pea vähemalt selle pärast enam närve mustama.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.