Ma ei tea, kas julgen kirjutada, sest elu on näidanud, et nii kui ma millestki titega seoses kirjutan, kipub olukord kohe muutuma. 😀 Aga meil juhtus siin korraga kaks väga meeldivat asja. Esiteks sai ta eile aru, et kui ma näiteks vetsus olen ja tema kõhuliasendist tagasi selili ei saa, siis ei pea ilmtingimata röökima, vaid võib pea maha panna ja puhata, kuni ma tagasi jõuan. Imeline, eks ole. Arvasin, et üks kord vedas, aga ei, nüüd ongi nii juba teist päeva. Ja teiseks … Teiseks selgus hiljuti, et kui ta ära väsib, keerab ta end nüüd külili ja paneb sõrme suhu, nii et ma võin ta lihtsalt voodisse panna ja ta sätib end seal ise magama. Ilma igasuguse nututa, ilma et ma peaks kõrval seisma ja patsutama vms. Täiesti uskumatu. Nüüd olen mitu päeva juba teda esimeseks päevauneks ja esimeseks ööuneks tema oma voodisse pannud, et ta sellega ka natuke rohkem harjuks ja enamasti pole tal selle vastu ka midagi.
Aga pilt on kahjuks fake news. Me umbes korra kuus ikka proovime, et kas annab kolmekesi koos ronimas käia, aga üldiselt juhtub siis ikka nii, et ta näiteks autos teel sinna ei maga ja siis on hoopis trennis unine ning mul pole südant seal liiga kaua aega veeta. St “kolmekesi koos ronimas käia” ei tähenda muidugi, et ma teda ronima tahaks panna, vaid et tahaks teda trenni kaasa võtta, et me kordamööda temaga tegeleda saaksime. Aga hetkel tundub, et perena saame koos normaalselt sisetrenniski käima hakata siis, kui ta jaksab päeval juba vähemalt kolm tundi järjest üleval olla. Internet ütleb, et seda ei pruugi enne aastaseks saamist juhtuda, nii et praegu tundub küll, et eks me siis nii kaua käime eraldi ronimas ja suvel ehk natuke väljas boulderdamas. Win some, lose some jne.
Muud mul polnudki täna öelda, tahtsin rõõmu jagada lihtsalt, olgu ta nii üürike kui tahes.
Täiendus: Ahjaa, kuidas ma unustasin! Kui ta alguses lalises armsasti, siis nüüd on hakanud klingonit rääkima. Ise naeratab armsasti, aga vadin kõlab, nagu ähvardaks hävitada kogu mu suguvõsa ja seejärel kümmelda nende veres.
Pärdikute päevaraamat 