anna kannatust

Mu süda nutab lihtsalt

Pean kirjutama sellest teemast, sest ma juba teist päeva ei ole normaalne ema, sest ma lihtsalt ei suuda oma lapsele keskenduda, sest mõtlen neile lastele, kes mujal asjatult surevad. Ja teisipidi, mitte ainult ei sure, vaid asjatult kannatavad. Mainisin siin juba seda USA aborditeemat, aga pean uuesti rääkima, sest Oklahomas võeti vastu kogu riigi karmim seadus. Igasugune abort on keelatud, välja arvatud vägistamise ja/või intsesti korral (mõlema kohta peab olema politseisse avaldus tehtud). Ehk siis otsesõnu, kui saad näiteks teada, et sinu laps on geneetilise hälbega, pead sa raseduse selle loomuliku lõpuni kandma isegi juhul, kui loode eluvõimeline ei oleks. Seda olen ma vist siin blogis maininud, et mu mehe pere on Oklahomast. Aga see on vist ainult möödaminnes märkimist leidnud, et meie peres ei saaks lapsed niisama “juhtuda”, vaid eeldavad alati planeerimist. Nimelt on üks võetav ravim siin peres selline, et äärmiselt suure tõenäosusega poleks loode elujõuline ja kui ka oleks, sünniks laps sügava puudega ja sureks varsti pärast sündi. Kui nüüd täpsemaks minna, siis suisa nii kange ravim, et enne lapseteoga alustamist (ja seejärel muidugi edasi ka) tuleb pool aastat vähemtõhusaid alternatiive kasutada (ja loota, et selle ajaga haigus liiga palju edasi ei arene). Ehk siis lapsesaamine oli meil väga selgelt kaalutletud otsus ja kui nüüd (taas neid ravimeid võttes) peaks spiraal alt vedama, oleks abort minu seisukohast ainus lahendus, sest milleks tuua keegi siia ilma ainult kannatama. Ja jah, ainus inimene, keda ma isiklikult tunnen, kes on spiraaliga rasestunud, on Mallukas, aga see ei muuda seda, et see oht on olemas. Ja Oklahomas oleksin ma sunnitud seda hukule määratud rasedust või mõne nädala vanuselt surevat inimest nii kaua kandma, kuni ta ise vastu peab. See on õõvastav. Ja seda kõike tehakse loomulikult religiooni ülla katte all, sest kui ikka jumal tahab sulle geneetilise väärarenguga last anda või su haiget last maha tappa, siis kes oled sina, et vaielda. Ei ole meilgi ju see suhtumine võõras, see hiljuti surnud laps, keda kasuema arsti juurde ei viinud, jäi ju ka just selle pärast ravimata, et ta kasuema siiralt uskus, et küll palvest piisab. (Jään ootama kommentaare selle kohta, et ka abielus inimene võiks igaks juhuks alati KAHTE rasestumisvastast vahendit kasutada või tsölibaadis elada.)

Igatahes juba varem olen ma mehe sugulaste küsimusele selle kohta, miks me USAsse ei koli, vastanud, et “because y’all Qaeda,” sest no me räägime seltskonnast, kes 21. sajandil veel raamatuid keelavad ja on vastu igasugusele tulirelvade kättesaadavuse piiramisele. Oklahoma on üks neist kohtadest, mis juba ammu täiskäigul tagasi kiviaja poole lippab. Ja pange tähele, ma ei räägi siin relvade keelamisest ja ärakorjamisest (see oleks ka täiesti ebarealistlik), ma räägin sellest, et sa ei saaks Walmarti sisse jalutada ja 18. sünnipäeval nelja püssi osta. Riigis, kus laste peamine surmapõhjus on tulirelvad. Aga kui mingeidki piiranguid poole sõnagagi mainida, tuleb kohalikelt vastu jutt teemal “nüüd ei tohi jahil ka käia enam v?” Esiteks, sa, sitakott, oled terve elu kodus kanepit suitsetanud, ma pole kuulnud, et sa kordagi lasketiirugi oleksid jõudnud, miks sa mulle nüüd jahist räägid? (See käib selle konkreetse inimese kohta, kes mulle seda ütles, aga kõik ta sõbrad on sellised, kes räägivad jahist, kuigi tegelikult on … kollektsionäärid, kellel relv lihtsalt “paraadmundri” külge käib. Tunnen tervet hunnikut tulihingelisi relvaomanikke, neist päriselt jahil käib üks ja vahel harva lasketiirus veel üks, teised on lihtsalt ohtlikud tainapead, kes ohu korral laseks ilmselt endale jalga, sest pole nii ammu relva kasutanud.)

Teiseks toimus Texase viimane laste massimõrv AR-15 kasutades. Kui sa sellega JAHIL käid, tekib mul küll küsimus, kas sa peaksid ikka sellise hobiga tegelema, kui sa NII saamatu oled. Kolmandaks, kogu see jutt teemal “kui relvad ära võtta, on ainult kurjategijatel relvad” ja “hoopis õpetajatel peaks relvad olema”. Rohkem kui 75% koolitulistamistest on ellu viidud seaduslikult hangitud relvadega, ehk siis kui kas või relvade ostmise legaalne eapiir oleks 21, oleks osad neist ära jäänud, sest poleks nii lihtne olnud hetke ajel relva osta. See sama Uvalde tulistamine näiteks. Ja õpetajatel relvad … Politseinikutel ju olid relvad. Ja politseinikud istusid nende relvadega TUND AEGA koolimaja ees väljas, kuni noormees koolimajas kõmmutas, sest no ohtlik oleks olnud sisse minna. (Kuigi väidetavalt osad neist siiski läksid sisse – et OMA lapsi päästa sellal, kui tulistaja oli end ühte klassi barrikadeerinud. Ja siis tulid nende oma lastega jälle välja. Ja teiste laste vanemaid sisse ei lasknud. See, et teisi lapsi pidi hiljem DNA abil tuvastama, sest neist ei jäänud piisavalt alles, on teiste inimeste probleem.) Et õpetaja peaks rohkem eluga riskima kui politseinik v? Või mis see loogika on siin?

Need raamatud on kas praegu või on minevikus mõnes osariigis keelatud olnud. Huvitav, et “Dekameroni” ei paistagi, ma kuskilt mäletan, et see on kõige esimesena keelatud raamat USAs.

P.S. Muide, raamatukeeld pole USAs isegi mingi uus asi, “Kuristik rukkis” näiteks keelati Oklahomas esimest korda juba 1960. aastal. Noh, et antivalge ja naistevastane ja jumalat teotav ja … Pole uurinud, aga eeldan, et ju “Tappa laulurästast” järgib sama loogikat. Mis mind üllatas oli see, et üleval vasakul paistab “Alkeemik” (ei, mitte Stephenie Meyeri oma, Coelho oma ikka), ma tõesti poleks osanud sealt midagi taunimisväärset leida, aga no nagu ma internetis juba ütlesin, kui usuhullud suudavad Harry Potteri ära keelata, siis on ainult aja küsimus, millal Bambi läheb, see on ju ilmselgelt relvadevastane ja seega kannab poliitilist sõnumit.

P.P.S. Tegelikult käib siia teemasse ka see, et üks asi ühendab massimõrvareid – nad kõik vihkavad naisi. Ülitihti tapavad nad enne või pärast suursündmust ka mõne naissoost lähedase (näiteks Uvalde tulistaja alustas oma vanaemast) ja täiskasvanud on tihti koduvägivalla eest karistatud. Ja siis ütleb ajakirjandus, et nad olid valesti mõistetud ja neil oli vaimse tervisega probleeme ja neid kiusati koolis. Okei, aga miks sa siis oma vanaema maha lasid, kui sind koolis kiusati? Ja teiseks muidugi see, et kui te ise tunnistate, et tegu on vaimse tervise probleemidega, siis peaks ju vaimne abi olema kergesti ja kiiresti tasuta kättesaadav, ei v? Abbott ise alles vähendas selle rahastust, natuke kummaline nüüd sirge näoga öelda, et “asi pole relvades, asi on vaimses tervises”. Miks sa ei rahasta sellega tegelemist siis? Aga noh, pange tähele, ta valitakse sügisel uuesti tagasi ja elu jätkub täpselt nagu alati. Iga rahvas on oma valitsejaid väärt. Kui miljonid inimesed tahavad uskuda, et probleem on selles, et koolimajal on liiga palju uksi, siis nii ongi. Lihtsalt sellistel päevadel ma kahetsen, et lapse ka USA kodanikuna registreerisin.

Uncategorized

Milline sünnipäevanädal

See pole tglt üldse teemasse, sest tal pole ju nakkushaigus

Olin teie peale siin veidi solvunud, sest mõtlesin, et kõik ignosid mu postitust selle kohta, et mu laps oli esimest korda päriselt haige, nii, et saime lisatoidu asemel antibiootikumikuuriga alustada ning mitteistuvalt lapselt pissiproovi püüda. Aga siis avastasin, et olin unustanud selle postituse ise avaldada. Nii et seekord saate veel andeks, kuigi veits vimma pean ikka. 😀

Igatahes uskuge või mitte, aga vahelduseks see kanaema siin mitte ei reageerinud üle, vaid ei reageerinud piisavalt. See üks kord, kui ma kuulan inimesi, kes ütlevad, et ma põen liigselt ja peaksin vähem pabistama, selgus, et TÄIEGA oleks pidanud pabistama. Nii et edasi elan ärevushäirega vist. Nimelt, mäletate, ma rääkisin, et lapsel oli väike palavik + isegi oksendas, aga siis selgus, et tuli hammas. Tema võimlemisrühma treener veel ütles mulle, et tegelikult nad võivad küll hambatuleku ajal oksendada ka, sest sel ajal võib lihtsalt nii palju sülge tilkuda, et nad ei suuda seda normaalselt alla neelata (mis tundus igati tõenäoline ja ilmselt nii ongi, sest see oli juba nädala eest ja ei pruugi toimuvaga üldse seotud olla – ehk siis tegelikult ma ei tea, kui kaua ta juba haige oli ja kui kaua niisama pisut pahur). Noh, üle-eelmisel nädalavahetusel, vahetult enne sünnipäeva mõtlesin, et laps on nii palju rahulikum kui tavaliselt, sest muidu ta viimase ärkvelolekuaja joriseb, aga seekord tahtis rahulikult süles istuda ja muusikat kuulata – tagantjärele tarkusena olgu öeldud, et loid on selle nimi, mitte rahulik, kui su mitterahulik laps järsku nii teeb. Ja eelmisel esmaspäeval sai jätkuvalt veidi soojast peast ootamatult peaaegu 39-kraadine palavik, mis läks mõne tunniga ise alla, nii et ma ei jõudnud veel paratsetamooligi anda (sest ma mõtlesin, mida teha, sest üks kraadiklaas näitas 38,2 ja teine 38,8 ning laps ise väga kehvas seisus ei tundunud). Teisipäeval ja kolmapäeval tundus kõik ok, palavikku enam polnud ning üks kogenum tuttav ütles veel enesekindlalt, et vaata, mis nägu ta on, see ei ole haige lapse nägu, tal on raudselt lihtsalt veel üks hammas järge ootamas lihtsalt. Neljapäeval otsustasin kõiki teisi ignoda ja riskida sellega, et öeldakse taas, et ühe lapse emad on ikka sellised kanaemad, ja läksin temaga perearstile, ainsateks sümptomiteks see, et viriseb palju ja “tundub ikka natuke soojem kui muidu” (palavik läks uuesti üles alles pärast arstil käimist).

Selgus, et põletikunäitajad on laes, sai otsekohe antibiootikumid. Kusjuures ega nad ei teadnud tol hetkel, mis tal viga on, lähtuti lihtsalt sellest, et kuna kõrvad-nina-kurk on kõik okeid, siis järgmine kõige tõenäolisem asi on kuseteede põletik vms seal kandis, nii et sellele suunatud antibiootikumid talle määrati. Lisaks sain käsu tuua järgmisel päeval lapse uriiniproov, kindlasti ajavahemikus 8-11 ja kindlasti nii, et see proov poleks vanem kui kaks tundi. Kas te olete kunagi proovinud võtta uriiniproovi lapselt, kes veel istuda ei oska? Kusjuures muidu poleks midagi, sest hommikul ca kümme minutit pärast ärkamist on häda alati tulemas, aga nagu kiuste ärkas ta järgmisel päeval kell viis, mitte ei põõnanud kaheksa-üheksani nagu tavaliselt. Ilmselt oli asi selles, et tal tõusis neljapäeva õhtul uuesti palavik, nii et pidin talle veel öösel ka ühe korra rohtu andma, sest ta oli lihtsalt nii kuum. Ehk siis pakun, et just meeldivate ravimite tulemusel ärkas ta hommikul üle hulga aja väga rõõmsas tujus ja täiesti tavalise jaheda peaga. Mille üle mul oli nii hea meel, et ma olin rõõmuga valmis kell viis ärkama, aga see ei muuda seda, et esimene ring saabus liiga vara ning proovi õigel ajal kättesaamine oli täielik jebimine, mis hõlmas muuhulgas strateegiliselt lapse külge kleebitud kilekotti. Aga tehtud ma selle sain ja vähemalt saime selle tulemusel teada, et jah, seekord pani statistika suhteliselt täppi – neerupealse põletik ja antibiootikumid juba töötasid.

Täna on seosetute piltide päev

Palavik kadus juba kahe päevaga ja nüüd on ammu taas mu rõõmsameelne kisakõri tagasi, kuigi igaks juhuks peame veel ultrahelis ka käima. Aga mom-guilt on muidugi võimas, sest ma ütlen ausalt, et kui on vaja öösiti mähet vahetada, pole ma küll midagi pesemas käinud, ajan niisama puhastuslappidega läbi, et ta üles ei ärkaks. Ja isegi päeval tuleb ette, et kui olulised osad silmaga vaadates puhtad on, siis ei hakka teda kraani alla vedama, sest ei jaksa seda karjumist kuulata (vee alla minna talle meeldib, duši alt väljatulek on see problemaatiline osa). Nii et loomulikult mõtlesin mitu päeva, mida kõike ma valesti olen teinud, mis sellest, et õde kinnitas, et beebitüdrukutel on see nii tavaline asi, et võid kõik õigesti teha ja ikka põletiku saada. (Ja samas arst ütles, et nii ebatavaline, et peaks ikka UH tegema, et veenduda, et kõik on õige kujuga. Kumb siis, tavaline või ebatavaline? Loodan, et see on selline igaks juhuks kontroll.)

Aga noh, ilmselt on isegi hea, et see postitus “õigel ajal” avaldamata jäi, nüüd saan tagantjärele öelda, et laps juba terve ja meie samuti elus. Vahepeal mõtlesin küll, et suren ise magamatusest maha, sest ei suutnud teisiti, ärkasin iga 30 minuti tagant öösel üles, et katsuda ega ta liiga kuum ei ole. 😀 Pluss nii tore on näha, kui rõõmsalt ja innukalt ta nüüd jälle mängib. 3 annust antibiotsi veel ja siis võime siirupi pealt lillkapsapüreele üle minna.

Aga järgmine kord proovige ikka veidi toetavamad olla, eks.

movies · music

Jagan teiega ka head muusikat

Olin sügisel megaõnnetu, sest LP, üks minu praegustest lemmikartistidest, oli veebruaris Eestisse tulemas ja nii palju realistlik olin ma küll, et sain aru, et kahekuuse beebi kõrvalt ma kontserdile ei lähe. Nii et kurvastasin ja blokeerisin enda jaoks kogu selle teema, ei kuulnud ka hiljem kuskilt, kuidas siis oli. Kuniks eile sain täiesti juhuslikult ühest teisest blogist teada, et see lükati edasi (sest koroona? või mingil muul põhjusel?) ja toimub septembri lõpus. Nii et otse loomulikult me ostsime nüüd piletid ja teeme sellest korraliku kohtingu, sest selle aja peale on titt ju kohe-kohe üheksakuune, nii et ma eeldan, et ilmselt ta käib juba kuskil tööl ja kes teab, kas enam meiegagi elab. Kolm on kohtu seadus ometigi, kui kaks plaani on pekki läinud, siis kolmas PEAB ju õnnestuma. Ja palun ärge hakake rääkima siin sellest, kuidas üheksa kuud on täpselt see vanus, kus suurem üksindusahistus tuleb, ma ei taha kuulda sellest. 😀

Näitan hoopis ta muusikat, et teie ka teaksite, KUI hea ta on, kuigi mäletan, et olen seda varemgi teinud:

Kusjuures naljakas on see, et ma mäletan selgelt, et eelmisel suurel kontserdil, kus ma käisin (Placebo, jep, aaaaaastate eest), vaatasin ma haletsusega istuvaid inimesi ja mõtlesin, kui mage on sellisele üritusele istekoht osta — et see ju ka artisti seisukohast nii nõme, tahaks ikka esinedes näha kirge ja lava ees möllamist. Ja et need inimesed on põhimõtteliselt surnud seest, lihtsalt ise ei ole sellest veel aru saanud. Nüüd mõtlen, et jumal küll, laske mul muusika nautimise ajal rahus istuda ja üks mõnus jook tellida. 😭 Eks ma olen siis surnud seest, aga ise ei ole veel aru saanud.

P.S. Tõsine sarjasoovitus. Strange New Worlds on lõpuks ometi see uus Star Trek, mis on nagu vana hea Star Trek. Või noh, vähemalt kaks esimest osa olid. Soovitan soojalt.

feminismus · konnapoeg

Ma nüüd Karen valmis

See sõnum võiks vabalt ka lihtsalt naiste kohta käia

Jah, kallid inimesed, täna oli vist juba mitmes kord, kui ma soovitasin kellelgi kellegi ülemusele kaebama minna. Mis on minust saanud? Aga no see lugu oli täiesti absurdne ka, inimene kirjutas, et põgenes vaimselt vägivaldse mehe juurest uude üürikasse ja maakler sattus väikelinnas kuskil tema mehega kokku ning küsis: “Oi, kas sina oled see Mart Malakas, kelle eest Mari Malakas uude korterisse kolis? No sinna Vembla tn 6 punasesse majja, korterisse 14?” Kas mina olen imelik, kui ma eeldan, et isegi, kui ma kolin armastavate vanemate juurest ilma igasuguse konfliktita oma elu peale ja maakler on meie peretuttav, siis professionaalne tegelane EI ütleks neile mu uut aadressi jms lepinguandmeid, vaid ütleks viisakalt, et “eks ta ise jagab neid” vms? Selles mõttes, et maaklerilt eeldaks ju siiski samuti teatavat konfidentsiaalsust, ei v?

Teiseks ei saa ma muidugi jätta sõna sekka ütlemata selle USA aborditeema kohta. Ma jätkuvalt ei saa üle sellest, et kui hakata Twitteris näiteks neid teemasid lugema, siis võib “pro-life” tähendada nii inimest, kes ütleb, et “no kuni 12 nädalani võiks ikka lubatud olla,” kui ka inimest, kes ütleb, et “ma tegelikult pole otseselt pro-life, lihtsalt anti-killing, mind ei huvita, kas see laps ja ema surevad pärast sünnitust nälga või mitte, ma lihtsalt arvan, et ühiskond ei tohiks lasta inimestel tappa” (põhimõtteliselt tõlketsitaat, ei, tegu ei ole trolliga – ja otse loomulikult on ta pro gun, kuigi tulirelvad on USAs nr 1 laste surmade põhjustaja). Ja ma tean, et mina olen loll, sest ma otsin mingit loogikat sealt, aga ma siiralt ei saa aru, kuidas on okei sundida naist kandma rasedust, mida ta ei soovi, sest kõige olulisem on päästa elusid, aga samas ei ole okei sundida inimesi vaktsineerima, et elusid päästa. Nagu kuidas need teemad vastandlikeks on saanud? Või veel jaburam, miks on nii, et just inimesed, kes on abordi vastu, on ka korraliku seksuaalhariduse ja rasestumisvastaste vahendite kättesaadavuse vastu? Sest tehniliselt olen mina ka abordi vastu – st ma usun, et naistel peaks olema õigus seda teha, aga arvan, et me ühiskonnana peaksime tegema kõik, mis meie võimuses, et võimalikult vähesed seda päriselt tegema peaksid / teha tahaksid. Et kõik (ka need mehed, kes naisi abordile survestavad) saaksid aru, et see on viimane võimalus ja pole rasestumisvastane vahend. Et kõik (ka rasestajad, mitte ainult rasestujad) teaksid, millised rasestumisvastased variandid olemas on ja kuidas neid kasutatakse. Et rasestumise korral oleks paigas võimalikult head sotsiaalsed garantiid, et keegi ei oleks sunnitud nälja või kodutuse hirmus aborti tegema. Et eakohane seksuaalharidus algaks varakult, sest me keegi ei arva, et meie peres on pilastaja, kuni selgub, et ikka on. Ja ma ei tea feministe, kes lihtsalt ütleks, et “abort on inimõigus”, ilma samal ajal neid teisi asju pooldamata.

Miks ma üldse mõtlen sellele? Sest sattusin lugema mingit Twitterilõnga teemal “ainus õigustatud abort on minu abort”, kus ajakirjanik rääkis oma intervjuudest aborti teinud abordivastastega, kes ka pärast seda abordivastased edasi on. Sest MINU abort oli olude sunnil, teiste omad on meelelahutuseks. Sest teisi hindame me tegude põhjal, iseennast oma (parimate) kavatsuste alusel. No umbes nii, nagu iga petja ütleb, et ta ei ole ikka päris petja, sest <insert tüüpiliste petjate bingokaardil olevad laused>. Sest erinevalt teistest mina ei ole halb inimene, ma lihtsalt arvan, et mul on õigus teiste inimeste tervist puudutavaid otsuseid langetada. (Välja arvatud muidugi siis, kui jutt vaktsiinidest käib, see on isiklik otsus – st see on isiklik otsus nii kaua, kuni mõni neist vaktsineeritud debiilikutest minu juuksurisalongi mittevaktsineeritud inimesi määrima ei tule.)

Nii on

Kolmas asi, mille kohta tahtsin vinguda. Kunagi, kui mul veel lapsi polnud, ei tundnud ma üldse mingit survet lapsi saada. St ainsad, kes seda iial soovitasid, olid Kaur, kunagine klassi kloun klassikokkutulekul, ja vahepeal mingid inimesed, kelle puhul oli väga selge, et neil ei ole enam pärast lapsesaamist sõpru, nii et nad tahaksid tutvusringkonda vanemaid juurde toota (millest ma saan hetkel väga hästi aru, aga no unetuid öid ja okset on raske müüa, kui inimene ise juba osta ei taha). Okei vanaema ka, mille muu jaoks need vanaemad on. Aga nüüd, kui mul on üks laps, tundub järsku, et iga teine inimene käitub, nagu ühe lapse emaks olemine oleks selline lühiajaline faas, sest ega üks teiseta ei jää jne. Igalt poolt tuleb lauseid nagu “muidugi, kui ainult üks laps veel on, siis võtadki sülle iga kord, kui nutab” (ee, mul on kahju teie järgmistest lastest, kuigi siin on ilmselt ka põlvkondade vahe, sest mu sõbrannad rabavad küll ka oma teisi lapsi sülle) ja “esimese lapsega üritadki veel oma elu elada, oota kuni …” (miks ma peaksin seda teist tahtma, kui sa isegi tunnistad, et teisega pole enam üldse oma elu?). Üks laps ei ole lihtsalt niisama, üks laps on veel, ajutiselt. Minu lemmik on “aga sa pead ju teise lapse saama, et esimene egoistlikuks ei kasvaks” – ma siin naiivselt arvasin, et lapsi saadakse suurest armastusest, mitte pensionikindlustuseks või esimese lapse kasvatamiseks vms. St ma ei välista, et mind tabab mingi hullusehoog ja otsustan ühel hetkel veel ühe saada, lihtsalt see eeldus, et kui juba saada, siis mitu, on kummaline. Aga ehk on asi selles, et üks mu lähedane on parajasti haiglas ja saab igapäevaselt vereülekandeid, sest sünnitus oli raske (ja ma üldse ei maini neid tuttavaid, kellel on lapsed juba lasteaias, aga kes ausalt ütlevad, et eks naerdes vahel ikka tuleb nüüd tilk püksi jne), ja ühiskond vaatab seda ning ütleb, et lahe, tee seda kõike nüüd üks kord veel.

Oh jah, tahaks veel teha nalja teemal “Jaak Madison taas kätt telefoni järele sirutamas,” aga jaks sai otsa. Pealegi on paljud inimesed selle nalja juba internetis ära teinud, mis nüüd mina siin enam. Kogu see artikkel on kuld, aga mäletades seda, kuidas alles mõne aja eest selle erakonna fännid innukalt kisasid, et kui ikka ISE politseile vastu ei hakka, ei pane keegi sulle põlve kaelale, tuleb lihtsalt seaduskuulekas olla, on väga huvitav nüüd lugeda, et ikka hakkad ju natuke vastu ka, kui mitu politseinikku sinu poole tuleb. Et mis te nüüd ütlete, EKRE fännid ja teised, kes te tollal politseinike poolt olite (Toomas näiteks) – kui Prantsusmaa politsei oleks Jaagu maha väänanud ja jala kaelale surunud, siis kas ta oleks ise süüdi ja peaksime arutlema, et äkki ikka ütles inetu sõna, või oleks see politseinike poolt liigse jõu kasutamine? Tema enese vaatenurk tundub olevat vahepeal pisut muutunud, kui näiteks sellele tagasi mõelda.

“Mina loomulikult ka tundsin ennast puudutatuna, kui minu hea kolleegi kallale minnakse ja tema käest haaratakse õigusvastaselt tema vallasvara ja mina haarasin selle telefoni tagasi,” ütles Madison.

ERRist

P.S. Ma saan nüüd aru, miks Montessori inimestel lapsed varakult põranda lähedale madratsile magama lähevad. Ma pole nädal aega Meritit eriti tema oma voodisse magama pannud, sest ta on pöörlema hakanud. Just pöörlema, mitte pöörama (kuigi vahel teeb rööprähklemise korras mõlemat). Kui ta teeb seda suures voodis, lõpetab ta lihtsalt 180 kraadi pärast pea “alaspidi” ja ongi kõik, aga oma voodis läheb juba 90 kraadi peal tiba kitsaks, nii et sõna otseses mõttes magab seal veidi kägaras jalad seinal. Kui roomama hakates see komme üle ei lähe, peabki lapsukesele tiba suurema voodi vaatama.

faith · konnapoeg

Müsteerium on lahendatud

Eile ilmus välja uus hambaservake. Kusjuures esimese hambaga oli alguses ikka valendav laik ja siis hammas. Seekord ma oskasin ju ise kahtlustada ja vaatasin enamvähem iga päev, aga MITTE MIDAGI ei näinud, enne kui juba serv paistis. Palaviku peale vaatasin eile esimese asjana, kas on ehk näha midagi, ja isegi ige ei tundunud nagu eriti paistes (st oli täpselt selline, et äkki nagu natuke on, aga äkki ei ole ka). Aga ilmselt oli selle ülikehva tuju põhjus mitte ainult hammas, vaid hammas + mingi kõhuviirus, sest lisaks palavikule oli tal ka kõht lahti + ööl vastu esmaspäeva oksendas esimest korda elus (ja suisa kaks korda). Selles mõttes, et piima on ta kogu aeg palju üles ajanud, aga see oli ikka päris oksendamine, nii väljutusviis, lõhn kui ka kogus ei jätnud mingit kahtlustki.

Millega seoses tuleks ära mainida, et internetis iga hammasteteemaline artikkel rõhutab, et kuigi paljud arvavad, et kõhulahtisus ja veidi tatine nina on hammaste tuleku sümptomid, pole selle kohta mingeid tõendeid ja ehk on titt lihtsalt samal ajal haige, sest suus on ju lahtine haav, nii et nad on haigustele sel ajal vastuvõtlikumad. Meritil on nüüd mõlema hambaga lõikumise ajal olnud nina hästi natuke tatine (no selline nohisev pigem) ja kõht pisut lahti. Nii et oma väga pisikese valimi pealt tahaks küll hakata juba ütlema, et äkki ikka on seos. Iseasi, et oksendamine ju ometi ei saa hammaste tulekuga seotud olla? Ja no eelmine kord oli ta natuke pahur, aga mitte SELLINE, seekord oli täiesti sihuke “koolikud on tagasi” tunne.

Igatahes magas ta palavikuga terve eilse päeva maha, et kuue ajal rõõmsa ja rõõsana ning uue hambaga ärgata. Aga kuna ta oli terve päeva maganud, tahtis ta muidugi öösel üleval olla. Kolme ajal sain ta kuidagi magama tagasi, aga poole viie ajal andsin alla ja tõusime üles. Nii et emadepäevakingituseks sain unetud ööd ja raske elu + veel ühe hamba, millega mind hammustada. Kui läheb nii, nagu eelmine kord (ja hetkel tundub, et läheb), siis ootab mind ees ka ca nädalake ainult tissi otsas magamist. Vähemalt on vahepeal selle pooleteise kuuga nii palju muutunud, et ta oskab nüüd normaalselt närimismänguasju kasutada, on natukenegi kergem.

See pole see beebi, aga vaadake seda väikest pepukest 😀

P.S. Unustasin varem küsida, aga te siin teate ju kõike. Kas keegi oskab Tallinnas pisikestele (no sellistele uutele kõndijatele) mõnda tantsulist trenni soovitada? Ideaalis pigem suunal Kesklinn-Mustamägi. Meil on siin üks pisike daam (mitte mul isiklikult muidugi), kes ei saa kuidagi isu täis tantsitud, kuigi tundub, et ta öösiti oleks kuskil käind, sest ta Jimmy Choo sokkidel kõik kontsaplekid läind.

faith · konnapoeg

Head emadepäeva!

Loodan, et teie oma on igavam kui mul. Eile sain magama keskööl, sest beeps (jah, ma kasutan nüüd seda sõna ilma igasuguse irooniata) läks 9 ajal magama, aga sai olude sunnil erakorralise mähkmevahetuse ja otsustas selle peale täitsa üles ärgata. Ehk siis ajavahemikus kuuest keskööni magas ta ca 15-20 minutit, nii et keskööks oli ta täiesti hüsteerias. Good times. Üldse on ta omal algatusel nihutanud uneaja esmalt poole üheksalt poole kümnele. See tähendab, et pole mingit vahet, kas ta ärkab eelmisest uinakust kell kuus või seitse, magama on ta järsku nõus minema kell pool kümme, pluss-miinus kümme minutit. Miks? Mina ei tea, aga no kui tema on nii otsustanud, siis nii on. Ja kusjuures see ei tähenda üldse mingit fikseeritud hommikust ärkamisaega, see on vahemikus kuus kuni pool üksteist, viimastel nädalatel küll pigem pool seitse kuni pool kümme (sest kui mu laps kell kaheksa magab, siis mina teda nüüd küll äratama ei hakka). Aga uneaja pani ise nii rangelt paika, et iga unenõustaja oleks uhke. Või noh, kuni selle hetkeni, mil tuleb ootamatu mähkmetäidis ja kõik ära rikub.

Kui muudest uudistest rääkida, siis tahab ta viimasel ajal hulga rohkem füüsilist lähedust kui varem. Näiteks veel hiljuti võisin ta panna tema voodisse ja ise minema kõndida, ta jäi seal igasuguse protestita magama. Nüüd viimastel päevadel tahab ta enamasti uinuda mu kätt hoides või vähemalt endale valget jänkukest näkku surudes (mis tähendab, et ma olen ikkagi seal, kuni ta magama jääb, et see tal näost ära korjata). Varem keeras end üldiselt magama jäädes kohe selili, nüüd tahab vahel kaisutada. Kusjuures see ei pea ilmtingimata minu lähedus olema, kuigi üldiselt on tal kindel eelistus. Vahel on veidi raske, sest ta teab nüüd hulga rohkem, mida ta tahab, ja proovi siis ära arvata. Näiteks vahel võib ta vihast röökida ja magama minekust keelduda, kuni ma sada imet ära proovin, ja siis selgub, et … ta tahtis seekord issiga magama minna. Nii kui saab issiga pikali visata, on kõik ok.

Ja need inimesed, kes ütlesid, et laps õhtuti vingub ainult umbes kolmanda elukuuni, sest siis ta harjub suurema stimulatsiooniga ära … Tehniliselt on neil õigus, tõesti oli vahepeal rahulikum aeg. Isegi täitsa pikalt, mitu nädalat oli selline õndsus, et mõtlesin, et nii võiks ju elada küll. Aga nüüd vingub ta õhtuti, sest ta tahaks ROHKEM stimulatsiooni. Hommikuti on ta nõus ka natuke aega omaette kõhuli mängima jne, aga päeva teises pooles tahab ta AINULT meiega koos asju teha ja need asjad peavad olema aktiivsed. No istumist harjutada näiteks, aga ikka nii, et selle käigus põrgatame põrandal istudes palli vastu seina või vaatame raamatut või nätsutab ta oma lohet. Igatahes mitte nii, et ta on mul süles ja ma saan samal ajal ta isaga juttu ajada. Ja just väsinuna tuleb tal miskipärast metsik tahtmine füüsiliselt raskeid asju harjutada, näiteks voodis enne magamajäämist veel natuke roomata.

Siingi on inimesed öelnud, et see Wonder Weekside raamat on suht BS, sest valim, mille põhjal see kirjutati, oli nii väike, aga meie puhul on see küll üsna täppi läinud. Ja selle kohaselt on nädalad 16-20 kõige raskema arenguhüppe aeg, sest pisike aju peab nii palju asju korraga õppima. Tal sai just 19 nädalat täis, nii et taevas hoidku, kui nädala pärast parem ei ole, siis kirjutan kaebuse kuskile. Tahtsin slaava boogu kirjutada, aga te ju kõik harisite mind selle osas, et Kreisi raadiost ei tasu vene keelt õppida, nii et ütleme hoopis dai bog, et ta hakkaks ise ringi liikuma, siis vähemalt ei karju selle pärast, et ma aru ei saa, mis ta tahab (vaid ilmselt karjub, sest ma ei lase tal teha, mida ta tahab). Hetkel on ta selles punktis, et ta tõmbab jalad kõhu alla (mitte korrektselt konna kombel külgedele, vaid enamasti just kõhu alla) ja vahel liigub nii edasi küll, aga kuna ta eriti kätele toetuda veel ei taha, siis mitte alati ja mitte eriti edukalt. Nii et kasutan selliseid mänguasju, nagu pildil näha, ja üldse teen sada erinevat trikki, et õhutada teda veidi ülakehajõudu ka treenima. Proovisin isegi hommikuti tema kõrval kätekõverdusi teha, sest ma olen ometi suur eeskuju, aga ta ei tundunud sellest eriti motiveeritud. 😀

(Vahemärkus, mulle meenus mu suur lõuatõmbe-eesmärk, nii et käisin just testimas. Jaksasin korraga teha viis lõuatõmmet ja päris täislaskmiseni selleks ei pidanud pingutama, nii et olen kuidagi siiski suutnud veidi füüsiliselt ka edasi (st ikka tagasi raseduseelse vormi poole) liikuda.)

Aa, jutt algas sellest, et täna pole kõige helgem emadepäev olnud. Õige küll. No mul oli plaanis veeta väga rahulik pühapäev kodus pannkooke süües ja Sirru pidi õhtuks riisi tegema. Aga täna hommikul ärkasime ja avastasime, et meil pole elektrit. Ja naabritel on. Ja Elektrilevi kaart ei näita, et meie aadressil midagi valesti oleks. Nii et elektrikku oodates käisime vahepeal Lyonis hommikust söömas – tänu taevale, et mahtusime kuskile lauanurgale ilma reserveeringuta, nii et suur tänu nende abivalmis töötajatele, kes meid kibekiirel emadepäeval siiski tuppa lasid. Teised olid seal in their best church clothes, nagu mu kallis abikaasa ütleb, ja meie nagu kuskilt mudaaugust välja roninud, hea, et pidžaamast sai välja vahetatud. Aga olgem ausad, kutsuge mind küüniliseks, aga ma mõtlesin kohe neid väga armsalt riietatud lapsukesi nähes, et huvitav, kas need olid issid, kes neile eelmisel õhtul riided valmis panid, et saaks järgmisel hommikul ema ja lapse(d) välja viia.

Krt, püsi teemas! Elekter! Tegelikult avastasime juba mõne päeva eest, et naabrite kopp on meie kuurikaablit tabanud, aga tundus, et viga on saanud ainult väline muhv, nii et keegi pidi tulema seda homme vaatama. Aga ööl vastu tänast sadas vihma, kaabel sai niiskust ja lõi meil majast ka korgid välja. Kes oleks osanud arvata, et kaablil on kaks otsa ja mõlemad otsad on olulised? Nii et emadepäevaks sain ma 85eurose arve, mille ehitusfirma loodetavasti mulle kinni maksab, ja soovituse terve see kaabel välja vahetada. Mul on kuri kahtlus, et seda viimast see ehitusfirma teha ei taha, sest ma tunnistan ausalt, et no näha on seal, et eelmine omanik ei olnud viitsinud seda kaablit eriti sügavale kaevata, see oli lihtsalt kopaga ülesõitmise peale välja tulnud, keegi polnud seal midagi kaevanudki – aga samas ei olnud kopal meie maale mingit asja, nii et iseenesest mul vist siiski on teatav moraalne õigus … Äkki kaevavad mulle vähemalt uue kaabli jaoks kraavi vms. Eks näis, mis nad homme ütlevad.

Igatahes hoidke pöialt mulle, et tänane õhtu tuleks rahulikum kui eilne. Ja head emadepäeva kõigile! Ja loomulikult slava Ukraini, nagu alati.

Täiendus: Tal tõusis ka palavik, nii et viimaste päevade käitumise müsteerium on lahendatud. Saan emadepäeva veeta maailma kõige emalikumal moel, haige lapse eest hoolitsedes.

prantsuse

Tunnistage üles

Mul oli “Väike prints” kahes keeles (eesti ja originaal) – kellele ma need laenasin? Või annetasin kuskile? Krt, kes teab?

Tasuks õpetan teile uue prantsuskeelse sõna, mille ma just õppisin. Kas teie teate, kuidas öelda raadiosaatja prantsuse keeles? Well, ma sain teada, et see, mis on ameeriklaste jaoks walkie-talkie, on prantslaste jaoks talkie-walkie. 😁

P.S. Ma tean, et Euroopas on sõda ja ameeriklased võitlevad inimõiguste eest, aga ma tahaksin südamelt ära öelda, et sari Picard on selle tegelase minu jaoks täiesti ära rikkunud ja ma kahetsen, et oma lapse uneaega sellele raiskasin. Kui on üks karakter, kes ei vajanud traagilist tausta, on see tema. Tugevast juhist on tehtud oma naba vahtiv vanamees. 🤮