Loodan, et teie oma on igavam kui mul. Eile sain magama keskööl, sest beeps (jah, ma kasutan nüüd seda sõna ilma igasuguse irooniata) läks 9 ajal magama, aga sai olude sunnil erakorralise mähkmevahetuse ja otsustas selle peale täitsa üles ärgata. Ehk siis ajavahemikus kuuest keskööni magas ta ca 15-20 minutit, nii et keskööks oli ta täiesti hüsteerias. Good times. Üldse on ta omal algatusel nihutanud uneaja esmalt poole üheksalt poole kümnele. See tähendab, et pole mingit vahet, kas ta ärkab eelmisest uinakust kell kuus või seitse, magama on ta järsku nõus minema kell pool kümme, pluss-miinus kümme minutit. Miks? Mina ei tea, aga no kui tema on nii otsustanud, siis nii on. Ja kusjuures see ei tähenda üldse mingit fikseeritud hommikust ärkamisaega, see on vahemikus kuus kuni pool üksteist, viimastel nädalatel küll pigem pool seitse kuni pool kümme (sest kui mu laps kell kaheksa magab, siis mina teda nüüd küll äratama ei hakka). Aga uneaja pani ise nii rangelt paika, et iga unenõustaja oleks uhke. Või noh, kuni selle hetkeni, mil tuleb ootamatu mähkmetäidis ja kõik ära rikub.
Kui muudest uudistest rääkida, siis tahab ta viimasel ajal hulga rohkem füüsilist lähedust kui varem. Näiteks veel hiljuti võisin ta panna tema voodisse ja ise minema kõndida, ta jäi seal igasuguse protestita magama. Nüüd viimastel päevadel tahab ta enamasti uinuda mu kätt hoides või vähemalt endale valget jänkukest näkku surudes (mis tähendab, et ma olen ikkagi seal, kuni ta magama jääb, et see tal näost ära korjata). Varem keeras end üldiselt magama jäädes kohe selili, nüüd tahab vahel kaisutada. Kusjuures see ei pea ilmtingimata minu lähedus olema, kuigi üldiselt on tal kindel eelistus. Vahel on veidi raske, sest ta teab nüüd hulga rohkem, mida ta tahab, ja proovi siis ära arvata. Näiteks vahel võib ta vihast röökida ja magama minekust keelduda, kuni ma sada imet ära proovin, ja siis selgub, et … ta tahtis seekord issiga magama minna. Nii kui saab issiga pikali visata, on kõik ok.
Ja need inimesed, kes ütlesid, et laps õhtuti vingub ainult umbes kolmanda elukuuni, sest siis ta harjub suurema stimulatsiooniga ära … Tehniliselt on neil õigus, tõesti oli vahepeal rahulikum aeg. Isegi täitsa pikalt, mitu nädalat oli selline õndsus, et mõtlesin, et nii võiks ju elada küll. Aga nüüd vingub ta õhtuti, sest ta tahaks ROHKEM stimulatsiooni. Hommikuti on ta nõus ka natuke aega omaette kõhuli mängima jne, aga päeva teises pooles tahab ta AINULT meiega koos asju teha ja need asjad peavad olema aktiivsed. No istumist harjutada näiteks, aga ikka nii, et selle käigus põrgatame põrandal istudes palli vastu seina või vaatame raamatut või nätsutab ta oma lohet. Igatahes mitte nii, et ta on mul süles ja ma saan samal ajal ta isaga juttu ajada. Ja just väsinuna tuleb tal miskipärast metsik tahtmine füüsiliselt raskeid asju harjutada, näiteks voodis enne magamajäämist veel natuke roomata.
Siingi on inimesed öelnud, et see Wonder Weekside raamat on suht BS, sest valim, mille põhjal see kirjutati, oli nii väike, aga meie puhul on see küll üsna täppi läinud. Ja selle kohaselt on nädalad 16-20 kõige raskema arenguhüppe aeg, sest pisike aju peab nii palju asju korraga õppima. Tal sai just 19 nädalat täis, nii et taevas hoidku, kui nädala pärast parem ei ole, siis kirjutan kaebuse kuskile. Tahtsin slaava boogu kirjutada, aga te ju kõik harisite mind selle osas, et Kreisi raadiost ei tasu vene keelt õppida, nii et ütleme hoopis dai bog, et ta hakkaks ise ringi liikuma, siis vähemalt ei karju selle pärast, et ma aru ei saa, mis ta tahab (vaid ilmselt karjub, sest ma ei lase tal teha, mida ta tahab). Hetkel on ta selles punktis, et ta tõmbab jalad kõhu alla (mitte korrektselt konna kombel külgedele, vaid enamasti just kõhu alla) ja vahel liigub nii edasi küll, aga kuna ta eriti kätele toetuda veel ei taha, siis mitte alati ja mitte eriti edukalt. Nii et kasutan selliseid mänguasju, nagu pildil näha, ja üldse teen sada erinevat trikki, et õhutada teda veidi ülakehajõudu ka treenima. Proovisin isegi hommikuti tema kõrval kätekõverdusi teha, sest ma olen ometi suur eeskuju, aga ta ei tundunud sellest eriti motiveeritud. 😀
(Vahemärkus, mulle meenus mu suur lõuatõmbe-eesmärk, nii et käisin just testimas. Jaksasin korraga teha viis lõuatõmmet ja päris täislaskmiseni selleks ei pidanud pingutama, nii et olen kuidagi siiski suutnud veidi füüsiliselt ka edasi (st ikka tagasi raseduseelse vormi poole) liikuda.)
Aa, jutt algas sellest, et täna pole kõige helgem emadepäev olnud. Õige küll. No mul oli plaanis veeta väga rahulik pühapäev kodus pannkooke süües ja Sirru pidi õhtuks riisi tegema. Aga täna hommikul ärkasime ja avastasime, et meil pole elektrit. Ja naabritel on. Ja Elektrilevi kaart ei näita, et meie aadressil midagi valesti oleks. Nii et elektrikku oodates käisime vahepeal Lyonis hommikust söömas – tänu taevale, et mahtusime kuskile lauanurgale ilma reserveeringuta, nii et suur tänu nende abivalmis töötajatele, kes meid kibekiirel emadepäeval siiski tuppa lasid. Teised olid seal in their best church clothes, nagu mu kallis abikaasa ütleb, ja meie nagu kuskilt mudaaugust välja roninud, hea, et pidžaamast sai välja vahetatud. Aga olgem ausad, kutsuge mind küüniliseks, aga ma mõtlesin kohe neid väga armsalt riietatud lapsukesi nähes, et huvitav, kas need olid issid, kes neile eelmisel õhtul riided valmis panid, et saaks järgmisel hommikul ema ja lapse(d) välja viia.
Krt, püsi teemas! Elekter! Tegelikult avastasime juba mõne päeva eest, et naabrite kopp on meie kuurikaablit tabanud, aga tundus, et viga on saanud ainult väline muhv, nii et keegi pidi tulema seda homme vaatama. Aga ööl vastu tänast sadas vihma, kaabel sai niiskust ja lõi meil majast ka korgid välja. Kes oleks osanud arvata, et kaablil on kaks otsa ja mõlemad otsad on olulised? Nii et emadepäevaks sain ma 85eurose arve, mille ehitusfirma loodetavasti mulle kinni maksab, ja soovituse terve see kaabel välja vahetada. Mul on kuri kahtlus, et seda viimast see ehitusfirma teha ei taha, sest ma tunnistan ausalt, et no näha on seal, et eelmine omanik ei olnud viitsinud seda kaablit eriti sügavale kaevata, see oli lihtsalt kopaga ülesõitmise peale välja tulnud, keegi polnud seal midagi kaevanudki – aga samas ei olnud kopal meie maale mingit asja, nii et iseenesest mul vist siiski on teatav moraalne õigus … Äkki kaevavad mulle vähemalt uue kaabli jaoks kraavi vms. Eks näis, mis nad homme ütlevad.
Igatahes hoidke pöialt mulle, et tänane õhtu tuleks rahulikum kui eilne. Ja head emadepäeva kõigile! Ja loomulikult slava Ukraini, nagu alati.
Täiendus: Tal tõusis ka palavik, nii et viimaste päevade käitumise müsteerium on lahendatud. Saan emadepäeva veeta maailma kõige emalikumal moel, haige lapse eest hoolitsedes.
Pärdikute päevaraamat 