feminismus · konnapoeg

Ma nüüd Karen valmis

See sõnum võiks vabalt ka lihtsalt naiste kohta käia

Jah, kallid inimesed, täna oli vist juba mitmes kord, kui ma soovitasin kellelgi kellegi ülemusele kaebama minna. Mis on minust saanud? Aga no see lugu oli täiesti absurdne ka, inimene kirjutas, et põgenes vaimselt vägivaldse mehe juurest uude üürikasse ja maakler sattus väikelinnas kuskil tema mehega kokku ning küsis: “Oi, kas sina oled see Mart Malakas, kelle eest Mari Malakas uude korterisse kolis? No sinna Vembla tn 6 punasesse majja, korterisse 14?” Kas mina olen imelik, kui ma eeldan, et isegi, kui ma kolin armastavate vanemate juurest ilma igasuguse konfliktita oma elu peale ja maakler on meie peretuttav, siis professionaalne tegelane EI ütleks neile mu uut aadressi jms lepinguandmeid, vaid ütleks viisakalt, et “eks ta ise jagab neid” vms? Selles mõttes, et maaklerilt eeldaks ju siiski samuti teatavat konfidentsiaalsust, ei v?

Teiseks ei saa ma muidugi jätta sõna sekka ütlemata selle USA aborditeema kohta. Ma jätkuvalt ei saa üle sellest, et kui hakata Twitteris näiteks neid teemasid lugema, siis võib “pro-life” tähendada nii inimest, kes ütleb, et “no kuni 12 nädalani võiks ikka lubatud olla,” kui ka inimest, kes ütleb, et “ma tegelikult pole otseselt pro-life, lihtsalt anti-killing, mind ei huvita, kas see laps ja ema surevad pärast sünnitust nälga või mitte, ma lihtsalt arvan, et ühiskond ei tohiks lasta inimestel tappa” (põhimõtteliselt tõlketsitaat, ei, tegu ei ole trolliga – ja otse loomulikult on ta pro gun, kuigi tulirelvad on USAs nr 1 laste surmade põhjustaja). Ja ma tean, et mina olen loll, sest ma otsin mingit loogikat sealt, aga ma siiralt ei saa aru, kuidas on okei sundida naist kandma rasedust, mida ta ei soovi, sest kõige olulisem on päästa elusid, aga samas ei ole okei sundida inimesi vaktsineerima, et elusid päästa. Nagu kuidas need teemad vastandlikeks on saanud? Või veel jaburam, miks on nii, et just inimesed, kes on abordi vastu, on ka korraliku seksuaalhariduse ja rasestumisvastaste vahendite kättesaadavuse vastu? Sest tehniliselt olen mina ka abordi vastu – st ma usun, et naistel peaks olema õigus seda teha, aga arvan, et me ühiskonnana peaksime tegema kõik, mis meie võimuses, et võimalikult vähesed seda päriselt tegema peaksid / teha tahaksid. Et kõik (ka need mehed, kes naisi abordile survestavad) saaksid aru, et see on viimane võimalus ja pole rasestumisvastane vahend. Et kõik (ka rasestajad, mitte ainult rasestujad) teaksid, millised rasestumisvastased variandid olemas on ja kuidas neid kasutatakse. Et rasestumise korral oleks paigas võimalikult head sotsiaalsed garantiid, et keegi ei oleks sunnitud nälja või kodutuse hirmus aborti tegema. Et eakohane seksuaalharidus algaks varakult, sest me keegi ei arva, et meie peres on pilastaja, kuni selgub, et ikka on. Ja ma ei tea feministe, kes lihtsalt ütleks, et “abort on inimõigus”, ilma samal ajal neid teisi asju pooldamata.

Miks ma üldse mõtlen sellele? Sest sattusin lugema mingit Twitterilõnga teemal “ainus õigustatud abort on minu abort”, kus ajakirjanik rääkis oma intervjuudest aborti teinud abordivastastega, kes ka pärast seda abordivastased edasi on. Sest MINU abort oli olude sunnil, teiste omad on meelelahutuseks. Sest teisi hindame me tegude põhjal, iseennast oma (parimate) kavatsuste alusel. No umbes nii, nagu iga petja ütleb, et ta ei ole ikka päris petja, sest <insert tüüpiliste petjate bingokaardil olevad laused>. Sest erinevalt teistest mina ei ole halb inimene, ma lihtsalt arvan, et mul on õigus teiste inimeste tervist puudutavaid otsuseid langetada. (Välja arvatud muidugi siis, kui jutt vaktsiinidest käib, see on isiklik otsus – st see on isiklik otsus nii kaua, kuni mõni neist vaktsineeritud debiilikutest minu juuksurisalongi mittevaktsineeritud inimesi määrima ei tule.)

Nii on

Kolmas asi, mille kohta tahtsin vinguda. Kunagi, kui mul veel lapsi polnud, ei tundnud ma üldse mingit survet lapsi saada. St ainsad, kes seda iial soovitasid, olid Kaur, kunagine klassi kloun klassikokkutulekul, ja vahepeal mingid inimesed, kelle puhul oli väga selge, et neil ei ole enam pärast lapsesaamist sõpru, nii et nad tahaksid tutvusringkonda vanemaid juurde toota (millest ma saan hetkel väga hästi aru, aga no unetuid öid ja okset on raske müüa, kui inimene ise juba osta ei taha). Okei vanaema ka, mille muu jaoks need vanaemad on. Aga nüüd, kui mul on üks laps, tundub järsku, et iga teine inimene käitub, nagu ühe lapse emaks olemine oleks selline lühiajaline faas, sest ega üks teiseta ei jää jne. Igalt poolt tuleb lauseid nagu “muidugi, kui ainult üks laps veel on, siis võtadki sülle iga kord, kui nutab” (ee, mul on kahju teie järgmistest lastest, kuigi siin on ilmselt ka põlvkondade vahe, sest mu sõbrannad rabavad küll ka oma teisi lapsi sülle) ja “esimese lapsega üritadki veel oma elu elada, oota kuni …” (miks ma peaksin seda teist tahtma, kui sa isegi tunnistad, et teisega pole enam üldse oma elu?). Üks laps ei ole lihtsalt niisama, üks laps on veel, ajutiselt. Minu lemmik on “aga sa pead ju teise lapse saama, et esimene egoistlikuks ei kasvaks” – ma siin naiivselt arvasin, et lapsi saadakse suurest armastusest, mitte pensionikindlustuseks või esimese lapse kasvatamiseks vms. St ma ei välista, et mind tabab mingi hullusehoog ja otsustan ühel hetkel veel ühe saada, lihtsalt see eeldus, et kui juba saada, siis mitu, on kummaline. Aga ehk on asi selles, et üks mu lähedane on parajasti haiglas ja saab igapäevaselt vereülekandeid, sest sünnitus oli raske (ja ma üldse ei maini neid tuttavaid, kellel on lapsed juba lasteaias, aga kes ausalt ütlevad, et eks naerdes vahel ikka tuleb nüüd tilk püksi jne), ja ühiskond vaatab seda ning ütleb, et lahe, tee seda kõike nüüd üks kord veel.

Oh jah, tahaks veel teha nalja teemal “Jaak Madison taas kätt telefoni järele sirutamas,” aga jaks sai otsa. Pealegi on paljud inimesed selle nalja juba internetis ära teinud, mis nüüd mina siin enam. Kogu see artikkel on kuld, aga mäletades seda, kuidas alles mõne aja eest selle erakonna fännid innukalt kisasid, et kui ikka ISE politseile vastu ei hakka, ei pane keegi sulle põlve kaelale, tuleb lihtsalt seaduskuulekas olla, on väga huvitav nüüd lugeda, et ikka hakkad ju natuke vastu ka, kui mitu politseinikku sinu poole tuleb. Et mis te nüüd ütlete, EKRE fännid ja teised, kes te tollal politseinike poolt olite (Toomas näiteks) – kui Prantsusmaa politsei oleks Jaagu maha väänanud ja jala kaelale surunud, siis kas ta oleks ise süüdi ja peaksime arutlema, et äkki ikka ütles inetu sõna, või oleks see politseinike poolt liigse jõu kasutamine? Tema enese vaatenurk tundub olevat vahepeal pisut muutunud, kui näiteks sellele tagasi mõelda.

“Mina loomulikult ka tundsin ennast puudutatuna, kui minu hea kolleegi kallale minnakse ja tema käest haaratakse õigusvastaselt tema vallasvara ja mina haarasin selle telefoni tagasi,” ütles Madison.

ERRist

P.S. Ma saan nüüd aru, miks Montessori inimestel lapsed varakult põranda lähedale madratsile magama lähevad. Ma pole nädal aega Meritit eriti tema oma voodisse magama pannud, sest ta on pöörlema hakanud. Just pöörlema, mitte pöörama (kuigi vahel teeb rööprähklemise korras mõlemat). Kui ta teeb seda suures voodis, lõpetab ta lihtsalt 180 kraadi pärast pea “alaspidi” ja ongi kõik, aga oma voodis läheb juba 90 kraadi peal tiba kitsaks, nii et sõna otseses mõttes magab seal veidi kägaras jalad seinal. Kui roomama hakates see komme üle ei lähe, peabki lapsukesele tiba suurema voodi vaatama.