Jah, kallid inimesed, täna oli vist juba mitmes kord, kui ma soovitasin kellelgi kellegi ülemusele kaebama minna. Mis on minust saanud? Aga no see lugu oli täiesti absurdne ka, inimene kirjutas, et põgenes vaimselt vägivaldse mehe juurest uude üürikasse ja maakler sattus väikelinnas kuskil tema mehega kokku ning küsis: “Oi, kas sina oled see Mart Malakas, kelle eest Mari Malakas uude korterisse kolis? No sinna Vembla tn 6 punasesse majja, korterisse 14?” Kas mina olen imelik, kui ma eeldan, et isegi, kui ma kolin armastavate vanemate juurest ilma igasuguse konfliktita oma elu peale ja maakler on meie peretuttav, siis professionaalne tegelane EI ütleks neile mu uut aadressi jms lepinguandmeid, vaid ütleks viisakalt, et “eks ta ise jagab neid” vms? Selles mõttes, et maaklerilt eeldaks ju siiski samuti teatavat konfidentsiaalsust, ei v?
Teiseks ei saa ma muidugi jätta sõna sekka ütlemata selle USA aborditeema kohta. Ma jätkuvalt ei saa üle sellest, et kui hakata Twitteris näiteks neid teemasid lugema, siis võib “pro-life” tähendada nii inimest, kes ütleb, et “no kuni 12 nädalani võiks ikka lubatud olla,” kui ka inimest, kes ütleb, et “ma tegelikult pole otseselt pro-life, lihtsalt anti-killing, mind ei huvita, kas see laps ja ema surevad pärast sünnitust nälga või mitte, ma lihtsalt arvan, et ühiskond ei tohiks lasta inimestel tappa” (põhimõtteliselt tõlketsitaat, ei, tegu ei ole trolliga – ja otse loomulikult on ta pro gun, kuigi tulirelvad on USAs nr 1 laste surmade põhjustaja). Ja ma tean, et mina olen loll, sest ma otsin mingit loogikat sealt, aga ma siiralt ei saa aru, kuidas on okei sundida naist kandma rasedust, mida ta ei soovi, sest kõige olulisem on päästa elusid, aga samas ei ole okei sundida inimesi vaktsineerima, et elusid päästa. Nagu kuidas need teemad vastandlikeks on saanud? Või veel jaburam, miks on nii, et just inimesed, kes on abordi vastu, on ka korraliku seksuaalhariduse ja rasestumisvastaste vahendite kättesaadavuse vastu? Sest tehniliselt olen mina ka abordi vastu – st ma usun, et naistel peaks olema õigus seda teha, aga arvan, et me ühiskonnana peaksime tegema kõik, mis meie võimuses, et võimalikult vähesed seda päriselt tegema peaksid / teha tahaksid. Et kõik (ka need mehed, kes naisi abordile survestavad) saaksid aru, et see on viimane võimalus ja pole rasestumisvastane vahend. Et kõik (ka rasestajad, mitte ainult rasestujad) teaksid, millised rasestumisvastased variandid olemas on ja kuidas neid kasutatakse. Et rasestumise korral oleks paigas võimalikult head sotsiaalsed garantiid, et keegi ei oleks sunnitud nälja või kodutuse hirmus aborti tegema. Et eakohane seksuaalharidus algaks varakult, sest me keegi ei arva, et meie peres on pilastaja, kuni selgub, et ikka on. Ja ma ei tea feministe, kes lihtsalt ütleks, et “abort on inimõigus”, ilma samal ajal neid teisi asju pooldamata.
Miks ma üldse mõtlen sellele? Sest sattusin lugema mingit Twitterilõnga teemal “ainus õigustatud abort on minu abort”, kus ajakirjanik rääkis oma intervjuudest aborti teinud abordivastastega, kes ka pärast seda abordivastased edasi on. Sest MINU abort oli olude sunnil, teiste omad on meelelahutuseks. Sest teisi hindame me tegude põhjal, iseennast oma (parimate) kavatsuste alusel. No umbes nii, nagu iga petja ütleb, et ta ei ole ikka päris petja, sest <insert tüüpiliste petjate bingokaardil olevad laused>. Sest erinevalt teistest mina ei ole halb inimene, ma lihtsalt arvan, et mul on õigus teiste inimeste tervist puudutavaid otsuseid langetada. (Välja arvatud muidugi siis, kui jutt vaktsiinidest käib, see on isiklik otsus – st see on isiklik otsus nii kaua, kuni mõni neist vaktsineeritud debiilikutest minu juuksurisalongi mittevaktsineeritud inimesi määrima ei tule.)
Kolmas asi, mille kohta tahtsin vinguda. Kunagi, kui mul veel lapsi polnud, ei tundnud ma üldse mingit survet lapsi saada. St ainsad, kes seda iial soovitasid, olid Kaur, kunagine klassi kloun klassikokkutulekul, ja vahepeal mingid inimesed, kelle puhul oli väga selge, et neil ei ole enam pärast lapsesaamist sõpru, nii et nad tahaksid tutvusringkonda vanemaid juurde toota (millest ma saan hetkel väga hästi aru, aga no unetuid öid ja okset on raske müüa, kui inimene ise juba osta ei taha). Okei vanaema ka, mille muu jaoks need vanaemad on. Aga nüüd, kui mul on üks laps, tundub järsku, et iga teine inimene käitub, nagu ühe lapse emaks olemine oleks selline lühiajaline faas, sest ega üks teiseta ei jää jne. Igalt poolt tuleb lauseid nagu “muidugi, kui ainult üks laps veel on, siis võtadki sülle iga kord, kui nutab” (ee, mul on kahju teie järgmistest lastest, kuigi siin on ilmselt ka põlvkondade vahe, sest mu sõbrannad rabavad küll ka oma teisi lapsi sülle) ja “esimese lapsega üritadki veel oma elu elada, oota kuni …” (miks ma peaksin seda teist tahtma, kui sa isegi tunnistad, et teisega pole enam üldse oma elu?). Üks laps ei ole lihtsalt niisama, üks laps on veel, ajutiselt. Minu lemmik on “aga sa pead ju teise lapse saama, et esimene egoistlikuks ei kasvaks” – ma siin naiivselt arvasin, et lapsi saadakse suurest armastusest, mitte pensionikindlustuseks või esimese lapse kasvatamiseks vms. St ma ei välista, et mind tabab mingi hullusehoog ja otsustan ühel hetkel veel ühe saada, lihtsalt see eeldus, et kui juba saada, siis mitu, on kummaline. Aga ehk on asi selles, et üks mu lähedane on parajasti haiglas ja saab igapäevaselt vereülekandeid, sest sünnitus oli raske (ja ma üldse ei maini neid tuttavaid, kellel on lapsed juba lasteaias, aga kes ausalt ütlevad, et eks naerdes vahel ikka tuleb nüüd tilk püksi jne), ja ühiskond vaatab seda ning ütleb, et lahe, tee seda kõike nüüd üks kord veel.
Oh jah, tahaks veel teha nalja teemal “Jaak Madison taas kätt telefoni järele sirutamas,” aga jaks sai otsa. Pealegi on paljud inimesed selle nalja juba internetis ära teinud, mis nüüd mina siin enam. Kogu see artikkel on kuld, aga mäletades seda, kuidas alles mõne aja eest selle erakonna fännid innukalt kisasid, et kui ikka ISE politseile vastu ei hakka, ei pane keegi sulle põlve kaelale, tuleb lihtsalt seaduskuulekas olla, on väga huvitav nüüd lugeda, et ikka hakkad ju natuke vastu ka, kui mitu politseinikku sinu poole tuleb. Et mis te nüüd ütlete, EKRE fännid ja teised, kes te tollal politseinike poolt olite (Toomas näiteks) – kui Prantsusmaa politsei oleks Jaagu maha väänanud ja jala kaelale surunud, siis kas ta oleks ise süüdi ja peaksime arutlema, et äkki ikka ütles inetu sõna, või oleks see politseinike poolt liigse jõu kasutamine? Tema enese vaatenurk tundub olevat vahepeal pisut muutunud, kui näiteks sellele tagasi mõelda.
“Mina loomulikult ka tundsin ennast puudutatuna, kui minu hea kolleegi kallale minnakse ja tema käest haaratakse õigusvastaselt tema vallasvara ja mina haarasin selle telefoni tagasi,” ütles Madison.
ERRist
P.S. Ma saan nüüd aru, miks Montessori inimestel lapsed varakult põranda lähedale madratsile magama lähevad. Ma pole nädal aega Meritit eriti tema oma voodisse magama pannud, sest ta on pöörlema hakanud. Just pöörlema, mitte pöörama (kuigi vahel teeb rööprähklemise korras mõlemat). Kui ta teeb seda suures voodis, lõpetab ta lihtsalt 180 kraadi pärast pea “alaspidi” ja ongi kõik, aga oma voodis läheb juba 90 kraadi peal tiba kitsaks, nii et sõna otseses mõttes magab seal veidi kägaras jalad seinal. Kui roomama hakates see komme üle ei lähe, peabki lapsukesele tiba suurema voodi vaatama.
Pärdikute päevaraamat 
Ühe pereliikmega oli kunagi jutt, et tal väikese vanusevahega lapsed ja nendega raske aga “alguses ongi raske aga pärast läheb hulga paremaks…” Ajaks kui ta lapsed olid 5 ja 7 ei olnud veel paremaks läinud….
(ühelapseline, tüüp käib algklassides ja veel ei ole paremaks läinud) 😀
USA aborditeemast – esiteks, sa otsid jah loogikat valest kohast 🙂 Kirgi kütvad teemad pole loogikale sobiv kasvulava.
Teiseks, tead, ma olen täheldanud, õigemini viimaks märkama hakanud, et asi pole nii must-valge, kui pühast kolmainsusest rääkida, st. relvad, abort, sundvaktsineerimine koroona vastu.
Mu siinsete sugulaste-sõprade-tuttavate seisukohad on üsna kirjud. On neid, kes igas kolmes punktis pro-choice. St. vabadus relva omada ja kasutada, vabadus aborti teha, vabadus mitte vaktsineerida. Nende põhiargument on too paljuräägitud government overreach – valitsus ei tohiks üheski asjas kodanike vaba valikut takistada, tootku see kasvõi kahju kõnealuse kodaniku kaaskodanikele. Aga on veel väga mitut sorti suhtumisi – näiteks relvavastane+abordivastane+sundvacci vastane, või vaktsineeritud pro-gun abordiõiguslane, või veel miskit kolmandat-neljandat. Mina olen anti-gun abordiõiguslasest koroona-sundvaktsineerimise vastane. (Palun, väga palun, ei lähe vacciteemal rappimiseks, eks, vana ja ärakakeldud teema juba.)
Ahjaa, üks asi veel – ja see pole otse loomulikult sinu pihta, vaid lihtsalt repliigi korras – mu mehe õe nimi on Karen, ja te ei kujuta ette, mida tal vaesekesel viimase aasta või paari jooksul kogeda on tulnud 🙂
Sundvaktsineerimise vastane olen mina ka, lihtsalt leian, et on loogiline, et on kohti, kuhu siis ei saa. Paljudes riikides näiteks ei saa kooligi, kui riikliku vaktsineerimiskava vaktsiinid tegemata (Prantsusmaa, Itaalia).
Aga USA mõttes abordiõiguslane ma pole, arvan, et päris lõpuni ei tohiks saada seda meditsiinilise näidustuseta teha – mäletan kunagi oli Redditis sugulasteta naine, kes oli vist 34 nädalat rase, kui tema mees ootamatult suri, kes siis otsis paaniliselt ressursse, et viimase hetke abort ära teha, sest ta poleks rahaliselt suutnud seda last kasvatada ega väidetavalt ka sünnituse eest maksta. Saan aru, et tragöödia, aga selles punktis on tegu juba eluvõimelise tegelasega, tee see valikuline keiser ära ja terviseprobleemideta valgete vastsündinute adopteerimiseks on USAs ka inimesed järjekorras. Pane kuulutus ja küll leiad ka pere, kes nõus su haiglakulud kinni maksma. See oli täiesti õõvastav lugu minu jaoks ja oma abordi ta sai ka. Eesti (12 nädalat v meditsiiniliste näidustustega 20) või ülejäänud Euroopa (16 nädalat v 20) süsteem on minu meelest selle koha pealt mõistlik, piir ei tohiks ikka sünnitustegevuse alguse juures olla.
Eieiei, kui sa pead “USA mõistes abordiõiguslane” all silmas, et abort on ka raseduse hilises faasis OK, siis ka mina olen Eesti/Euroopa süsteemi kaitsja.
Aga USAs on hetkel probleem ju selles, et abordivastased nõuavad abordi keelustamist juba alates 6ndast nädalast.
Republikaanid jah praegu hoogsalt pressivad meediasse seda “USA mõistes abordiõiguslane” kuvandit, lapsetapja kuvandit, siinsete abordiõiguslaste võitlus käib tegelikult selle nimel, et enam-vähem Eesti/Euroopa vastavate seaduste raamidesse mahtuda.
Mulle meediast kuldset keskteed pole silma jäänud, olen ntks näinud republikaane kisamas, et ka spiraal tuleks ära keelata jne. Ja kuskilt näiteks lugesin, et Alabamas on ju teoreetiliselt abort hetkel lubatud, aga kogu OSARIIGI peale on KOLM kliinikut, kus seda teha saab.
Republikaanid sihivad otsapidi juba ka rasestumisvastaste vahendite piiramist.
https://www.msnbc.com/rachel-maddow-show/maddowblog/gop-contraception-restrictions-arent-table-rcna27922
Alabama:
https://en.wikipedia.org/wiki/Abortion_in_Alabama#The_Alabama_Human_Life_Protection_Act
See seadus pole siiani töösse läinud üksnes ja ainult seetõttu, et Roe v. Wade seisab vahel. Pole kahtlustki, et Alabama keelab mistahes rasedusfaasi abordid järgmisel päeval peale seda, kui Ülemkohus on abordiküsimuste otsustusõiguse osariikidele üle andnud.
Meediast ja keskteest, veidi teemast kõrvale küll. Võin väga vabalt eksida, aga mulle tundub, et meedia ei armasta keskteed. Ka sotsiaalmeedia. Või pigem sedasi, äärmuste esindajad arrrmastavad sotsiaalmeediat. Mustvalgeid seisukohti on kerge müüa, nii otseses kui kaudses mõttes.
(Mistõttu tõingi ka selle välja, et nö. reaalelus, vähemasti minu tutvusringkonnas, pole relvad-abort-vacc küsimus sugugi must-valge.)
Fundamentaalsel tasemel, vastates küsimusele, kas lootel on õigus ema kehale, siis vastan ka mina — ei ole. Reaalselt, loomulikult, ei taha mina ka ei varases ega hilises raseduse staadiumis aborte, ega seda, et keegi peaks üldse sellise valiku ees olema, nagu see naine sinu näites oli. Ja siin on viga ilmselgelt ju riigi tugisüsteemides, kui inimesel ei ole isegi RAHA SÜNNITADA (sest nagu ma aru saan, siis ilma vastava kindlustuseta see ongi päris kallis lõbu). Miks peab see õnnetu traumeeritud naine, kes on just kaotanud mehe, veel otsima oma sünnitusele sponsorit?
Ning jah, mulle sobib väga hästi ka Euroopa süsteem, kus ilma med näitustuseta alates 20 nädalast ei ole abort lubatud, aga siin puudub ka oht sünnituse tagajärjel pankrotti minna.
Seda on juba mainitud, et “vähem aborte” tulemuse saavutamiseks peaks lähenemine olema holistiline, alates seksuaalhariduse ja rasestumisvastaste vahendite kättesaadavusest lõpetades sündinud laste ja nende vanemate tugisüsteemide loomisest, aga kõige rohkem õõva tekitab minus just VIIS, kuidas aborte USA teatud osariikides tahetakse keelata või piirata. Pead ei anna, aga ma millegipärast kahtlen, et peale 20+ nädalat aborti teinud naine Euroopas kriminaali kaela saab, vaid pigem ei ole selline abort Euroopas lihtsalt kättesaadav, ehk et sellise teenuse osutamine on keelatud, ja seda, kas abort on meditisiiniliselt näidustatud, otsustavad ARSTID. USAs aga suudavad usinad seadusemeistrid treida valmis seaduseid, kuhu läheb sisse sõna “abort” ja kriminaliseeritakse kõik sellega seotu. Selliste seaduste alusel võiks iseenesesliku raseduse katkemise eest naise vastutusele võtta, sest “ega niisama need looted ära ei kuku, ju see naine ikka jõi katkujuure teed” vms. Või et emaka puhastamise meditsiiniline protseduur on keelatud ka siis, kui seal emakas pole ühtki loodet kunagi olnudki, sest selle protseduuri nimi on “abort”. Ja igasugused exceptionid ei aita mitte midagi, sest need on hall ala ja seda, kas need põhjused piisavalt pädevad olid, otsustatakse hiljem kohtus. No klassikalised näited, et vägistamise puhul võid aborti teha, aga me kõik teame, kui lihtne on vägistamist kohtus tõestada. Ja “ainult siis, kui on oht ema elule” tulemusi nägid kõik Iirimaal. Kohati tahetakse keelata ka emakaväliste raseduste katkestamist, sest äkki siis meditsiin leiab võimaluse loode emakasse “ümber istutada”.
Ma lugesin ka neid lõimi ja need olid nii rängad, et vahepeal pidi toast välja minema.
Abordi kriminaliseerimise kohal pealt öeldi seal ka, et kuna kriminaalkaristuse saanud inimene ei tohi enam häâletada (on see nii?) siis on see ûks meede naiste hääletusõiguse piiramiseks.
Mina kahe väikelapse vanemana (üks kohe 3a ja teine 10 kuud) küll rõõmsa näoga kellelgi teise lapse saamist ei julge soovitada. Mitte, et enda omi nüüd kuhugi ära anda tahaks, aga no pagana raske on. Ei julge loota ka enam, et kergemaks läheb, kuna senised lootused on kõik purunenud. Ses mõttes, et üks on täitsa piisav ja siis jääb natuke enda ja paarisuhte jaoks ka energiat. Samas, inimesed on erinevad ja paljudel võibolla läheb see harjumine kergemalt. Eks need “oota vaid” jne kommentaarid ju natuke sinnakanti on, et üritavad ehk läbi lillede vihjata, et kahega on raskem? Ja tõesti, naljakas, et inimestel ongi eeldus, et kui üks laps olemas, siis tuleb ju kindlasti vähemalt teine ka.
Jah, ja kui esimene laps juhtub tüdruk, peab teine tingimata poiss olema, et “komplekt” kokku saada. Juhtub teine kah tüdruk, tuleb tingimata kolmandat üritada, sest poissi ju kah vaja. Jne jne jne.
Tegelikult on vaksineerimine ja abort täiesti mõttetud teemad. Kõik kes selles kanalitorus elavad ja vastuvoolu ujuvad kurdavad, et elu on raske ja toru ots on umbes valgust ei paista. Lapsed elavad niikuinii sinust kauem, mida sa ikka oma eluga teed oled ilus enda pärast hakkad vanur modelliks. 🙂
Kui sa Toomase all mind silmas pidasid siis oleksin hea meelega nautinud momenti kui Jaaku maha väänatakse. Ja siin pole mängus mitte tõsiasi, et Jaak mulle ebasümpaatne on vaid seadus kehtib kõigile võrdselt või no vähemalt teoreetiliselt peaks kehtima. Ehk siis toetaks politsei seaduse ja korra eest seismist (seaduslikes piirides) ka mulle sümpaatsete inimeste ja isegi iseenda puhul. No kui ma ikka täispeaga rooli trügin ja pollar mind jõuga takistab on julgust kaine peaga hiljem teda muhu eest tänada. Eelmine näide oli fantaasia mitte elust enesest võetud 😉
Laste arvu teemal – mitte võtta soovituse või õpetuse vaid puhtisikliku vaatenurgana!!!
Üksiku lapsena sain küll edukalt hakkama aga millegi pärast arvasime mõlemad kaasaga (kel on õde) et kahel suht väikese vanusevahega lapsel on toredam koos, mängu ja pättusekaaslane käepärast. Lisaks ka tuntud investeerimistarkus, et kõiki munasid ei panda ühte korvi. Jama kui see ainuke läheb aia taha 😛 Vanema koormuse poolest ei näe erilist vahet ühe või kahe puhul, rohkemate kohta ei oska kommenteerida, pole kogemust.
Laste saamine on isiklik teema. Soovitusi ei jaga, sest kõik on tellija materjalist nagu ütlevad arstid. Teiselt väidab vanarahvas ega käbi kännust kaugele kuku – elu näitab, et vahel kukub küll lähedale, kuid miski tundmatu jõud viib vägisi kaugemale.
Aborditeema on Euroopas enamus riike reguleerinud, teinud teavitustööd ja abort ei ole sündimust reguleeriv vahend. Inimkond on jõudnud teaduspõhisesse maailma … puudub vajadus taas minna hiliskeskaega. Kurvaks teeb, et abordi üle arutlevad mehed.
Ühes Prantsuse lõbustusasutuses juhtunust…mis teha vahel juhtub, tempel mällu, ülesehitatud kuvand hetkega rentslist allavoolu. Ent, kes see neid asju siis valimistel mäletab. Tõsiselt võetavad ja väärikad mehed?
Ma tahan siinkohal lihtsalt lisada et appi, milline valge lastetuba. Mis reaalsus see veel on. Mul tulevad isegi ühe lapse puhul lülmavärinad kui ma nii valget lastetuba näen. Mul neid kokku kolm, kõige noorem üheksa. Ja alles nüüd hakkan mõtlema, kas tasub osta ilusaid, raskestipuhastavaid ja kalleid asju. Ma läheks seal toas umbes pooleteise aastaga ( siis kui ise kõndima ja kõike käperdama hakkavad) hulluks.
Sa räägid debiilikuga, kes ostis lastetuppa enne lapse sündi megakarvase pehme vaiba, sest “nii mõnus pehme”. Enam nii pehme ei ole, kuivanud piim on siin-seal oma töö teinud. 😀
Vaip puhastusse ja siis seinale. Mul on 1 ilus tyrgikas, mida laste ja muude elajate pärast ei saagi mujal hoida.
Samas võib ju vabalt olla olukord, kus oled vanemate ainus laps, aga kodus on kogu aeg lastekari ümber. Mu vanaemal oli 10 last ja me elasime vanaemaga koos. Mina ainukese lapsena ei mäleta kordagi, et ma oleks kuidagi igavlenud või üksi olnud (ma igatsesin üksolemist!). Pigem oli siiber sellest, et kõige vanemana kogu aeg teisi, vanaema juurde hoidu toodud tittesid pidin kantsedama. Vanaema usaldas ja see ilmselt kasvatas minus vastutustunnet, aga vahel olen mõelnud, et see oli ikka suur koorem koolilapsele. 3 kaaki olid kõik suvevaheajad päevas 3-4 tundi ainult minu kaela peal (vanaema käis tööl), ei olnud alati tore ja lõbus “koos kasvada”. Tädil oli 3 last ja onul 2, järjest sündisid. Mul on eluaeg olnud tunne, et ma olen paljulapselisest perest 😀 Ja kui midagi juhtus, siis olin mina süüdi, sest ma olin kõige vanem ja pidin vaatama. Nõme! Nii et mul on ses teemas olnud alati mõttes küsimus, et kas lapsed sünnivad vanematele või vanematele õdedele-vendadele-sugulastele.
Iga järgmine piirab eelmiste valikuid, majanduslikult ja paraku ka vabaduse osas.
Ma viimase lausega pole küll nõus. Kui on üks laps, peab seda hoidma kui kulla- ja silmatera, et issanda nimel saaks hea hariduse, leiaks õige partneri ja nii edasi. Kui on kümme last, siis on suva, mõni ikka kaela kandma ja normaalseks hakkab. Teised võivad minna semiootikuks või uus-meremaale või mistahes udu-aladega tegeleda.
Mu tuttavate lapsed otsivad endale ülikoole ja elu, väga ägedad valikud on.
Ma pidasin silmas seda perioodi, mil lapsed kodus veel on. Ma näen ikka veel seda, et vanem peab nooremat kantseldama. Näide: Tuttava peres neli titte ja vanematel lastel on kogu aeg see reegel, et korda-mööda tuleb noorim aiast koju tassida ühistransaga ja tema aega sisustada seni, kuni ema koju tuleb (raamatukogujuhataja peab 19ks lugejatest platsi puhtaks tegema ja ruumid valve alla panema, siis saab koju). Isa elab neil eraldi, otsustas puhtalt lehelt alustada :).
Ehk et valikut piirab see, kas täna on sinu korda aeda joosta ja vennaga kakelda paar tundi või saad sõpradega hängida. Kaks vanemat plikat on kogu aeg nagu ema aseaine, minul on sellest kahju. Lastel on ikka lapsepõlve ka vaja. Kolm saaks praegu juba ilusti hakkama, valiks ka koole ja elu 🙂 aga see viimane vaja enne inimeseks kasvatada.
Tuul Sepp on oma bioloogi vaatevinklist kirjutanud, mismoodi uued lapsed eelmiste võimalusi ahendavad, nappide ressursside tingimustes näiteks toidukonkurentsi vormis:
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/evolutsioonilised-konfliktid-perekonnas/
“Iga järglase huvides on see, et vanemad investeeriksid just temasse ega kulutaks liigselt ressursse õdede-vendade eest hoolitsemisele. Jah, õdede-vendade edukas üleskasvamine on osaliselt kasulik ka meie endi geenidele, mis meie käitumist evolutsioonilises plaanis kujundavad, kuid sugulus õe-vennaga on siiski poole väiksem kui sugulus iseendaga. Mõnel liigil võib see viia isegi vennatapuni – tugevam, varem sündinud pesakaaslane hukkab nõrgema.”
ehk siis: me põlvneme küll esivanematest, kes maksimeerisid oma ellujäävate järglaste arvu, aga ühtlasi on meie esivanemate hulgas ilmselt ka neist, kes oma pesakonnakaaslaste arvu minimeerisid.
Jah, see on vana teooria.. Samas, inimese kui sotsiaalse, ühiselulise looma puhul pole see asi nii lihtne – sipelgad ju ka ei hukka oma õdesid, kuigi nad sõdivad edukalt teiste sipelgapesade vastu – inimene peab ellujäämiseks tegema koostööd liigikaaslastega ja lihtsam on seda koostööd teha geneetiliselt ja kultuuriliselt sarnaste isenditega.
Pelgalt bioloogiliste järglaste arvu maksimeerimiseks inimperes on lihtne meetod – laiendatud pere rakendamine. Ühe asjana eksisteerib ju ka menopaus just selleks, et vanaemad saaksid pühenduda lapselaste kantseldamisele, selmet omaenda tervisega sünnitades riskida.
Ehk siis ikkagi, kõik mis evolutsioonijumal teeb, on hästi tehtud.
Notsu, mu arust Sepp siinkohal eksib ja asi on täpselt vastupidi. Mida rohkem vanemad lapsesse “investeerivad”, seda rohkem tahavad nad ta teed ette ära määrata (kooli – ülikool – mees – lapsed).
Lapsel endal on seda rohkem valikuid, mida vähem talle vanemate poolt tähelepanu antakse.
Ressursid on muidugi teine asi. Kui sul pillikooli või üldse hariduse jaoks raha ei ole, siis on sellest august välja hüppamine muidugi raske.
Ära arva, et survestamine pärast teist last lõppeb😁 Kui mul kolmas sündis, leidus küllaga arvajaid, et kindlasti on neljandat ka vaja🤣
Siis saad vähemalt meeldivalt tasakaalustatud, sest on ka inimesi, kes küsivad, et issand, miks nii palju.
Ja “miks sama mehega” / “aga miks eri meestega”.
Kolm-neli last sama mehega oleks ikka päris piinlik. Märk sellest, et inimest üldse ei huvita geneetiline mitmekesisus.
Aga aasta ema värk sh eluaegse absoluutse truuduse teema, ma ei saa sellest yle 😁
Huvitaval kombel ma seda kombot pole saanud kuulda, küll aga sain ma oma esimese lapse kohta kõriauguni kombot “Miks nii vanalt?”/”Miks nii noorelt?” 🤣
hehehe me käisime just emaga kohvikus ja ohkas et on see elu mis ta on, vähemalt on kolm last saanud sama mehega (et siis tema põlvkonnas ikka on see kindel edu märk).