Olin sügisel megaõnnetu, sest LP, üks minu praegustest lemmikartistidest, oli veebruaris Eestisse tulemas ja nii palju realistlik olin ma küll, et sain aru, et kahekuuse beebi kõrvalt ma kontserdile ei lähe. Nii et kurvastasin ja blokeerisin enda jaoks kogu selle teema, ei kuulnud ka hiljem kuskilt, kuidas siis oli. Kuniks eile sain täiesti juhuslikult ühest teisest blogist teada, et see lükati edasi (sest koroona? või mingil muul põhjusel?) ja toimub septembri lõpus. Nii et otse loomulikult me ostsime nüüd piletid ja teeme sellest korraliku kohtingu, sest selle aja peale on titt ju kohe-kohe üheksakuune, nii et ma eeldan, et ilmselt ta käib juba kuskil tööl ja kes teab, kas enam meiegagi elab. Kolm on kohtu seadus ometigi, kui kaks plaani on pekki läinud, siis kolmas PEAB ju õnnestuma. Ja palun ärge hakake rääkima siin sellest, kuidas üheksa kuud on täpselt see vanus, kus suurem üksindusahistus tuleb, ma ei taha kuulda sellest. 😀
Näitan hoopis ta muusikat, et teie ka teaksite, KUI hea ta on, kuigi mäletan, et olen seda varemgi teinud:
Kusjuures naljakas on see, et ma mäletan selgelt, et eelmisel suurel kontserdil, kus ma käisin (Placebo, jep, aaaaaastate eest), vaatasin ma haletsusega istuvaid inimesi ja mõtlesin, kui mage on sellisele üritusele istekoht osta — et see ju ka artisti seisukohast nii nõme, tahaks ikka esinedes näha kirge ja lava ees möllamist. Ja et need inimesed on põhimõtteliselt surnud seest, lihtsalt ise ei ole sellest veel aru saanud. Nüüd mõtlen, et jumal küll, laske mul muusika nautimise ajal rahus istuda ja üks mõnus jook tellida. 😭 Eks ma olen siis surnud seest, aga ise ei ole veel aru saanud.
P.S. Tõsine sarjasoovitus. Strange New Worlds on lõpuks ometi see uus Star Trek, mis on nagu vana hea Star Trek. Või noh, vähemalt kaks esimest osa olid. Soovitan soojalt.
Pärdikute päevaraamat 