Olin sügisel megaõnnetu, sest LP, üks minu praegustest lemmikartistidest, oli veebruaris Eestisse tulemas ja nii palju realistlik olin ma küll, et sain aru, et kahekuuse beebi kõrvalt ma kontserdile ei lähe. Nii et kurvastasin ja blokeerisin enda jaoks kogu selle teema, ei kuulnud ka hiljem kuskilt, kuidas siis oli. Kuniks eile sain täiesti juhuslikult ühest teisest blogist teada, et see lükati edasi (sest koroona? või mingil muul põhjusel?) ja toimub septembri lõpus. Nii et otse loomulikult me ostsime nüüd piletid ja teeme sellest korraliku kohtingu, sest selle aja peale on titt ju kohe-kohe üheksakuune, nii et ma eeldan, et ilmselt ta käib juba kuskil tööl ja kes teab, kas enam meiegagi elab. Kolm on kohtu seadus ometigi, kui kaks plaani on pekki läinud, siis kolmas PEAB ju õnnestuma. Ja palun ärge hakake rääkima siin sellest, kuidas üheksa kuud on täpselt see vanus, kus suurem üksindusahistus tuleb, ma ei taha kuulda sellest. 😀
Näitan hoopis ta muusikat, et teie ka teaksite, KUI hea ta on, kuigi mäletan, et olen seda varemgi teinud:
Kusjuures naljakas on see, et ma mäletan selgelt, et eelmisel suurel kontserdil, kus ma käisin (Placebo, jep, aaaaaastate eest), vaatasin ma haletsusega istuvaid inimesi ja mõtlesin, kui mage on sellisele üritusele istekoht osta — et see ju ka artisti seisukohast nii nõme, tahaks ikka esinedes näha kirge ja lava ees möllamist. Ja et need inimesed on põhimõtteliselt surnud seest, lihtsalt ise ei ole sellest veel aru saanud. Nüüd mõtlen, et jumal küll, laske mul muusika nautimise ajal rahus istuda ja üks mõnus jook tellida. 😭 Eks ma olen siis surnud seest, aga ise ei ole veel aru saanud.
P.S. Tõsine sarjasoovitus. Strange New Worlds on lõpuks ometi see uus Star Trek, mis on nagu vana hea Star Trek. Või noh, vähemalt kaks esimest osa olid. Soovitan soojalt.
Pärdikute päevaraamat 
LP on okei.
Täitsa tore.
Aga ma lähen 12 juuni Gogol Bordellot vaatama, enda silmis ma võidan =P
Gogol Bordello on 💥
Oo, kas vanad LP piletid saab uuteks ära vahetada?
Ja GB-l olen mina ka 🙂
Piletilevi kirjas on öeldud nii: “Kõik seni ostetud piletid kehtivad ka uuel kontserdikuupäeval, neid vahetada ei ole vaja.”
Ilus! Esimene laul oli tuttav.
Kas ma lugesin õigesti – “walking wokeness”??
Ma polegi ainuke, keda see teema viimasel ajal erutab?
Aga ma pole (siiani) söandanud sõna võtta…
Mul tglt pole midagi selle vastu, kui sarjas on näiteks transtegelased – mind häirib see, et Star Trekis on nad lihtsalt olnud selleks, et oleks linnuke kirjas ja/või saaks nendega draamat teha. St kui kogu sarja eesmärgiks ongi transinimese tunnete näitamine, siis olgu nii, aga mind kui cis-heterot see eriti ei kõneta ja jätab üsna külmaks. Pluss need paar transu, keda mina elu jooksul kohanud olen, on olnud kõik normaalsed inimesed, mitte silmad peos emod. Mustanahalist tegelast ei kasutaks tänapäeval keegi enam nii, et “no see on meie üks token black guy, tehtud”.
Mu hea lapsepõlvesõber on trans, seetõttu olen selle maailmaga suht hästi kursis, ja seetõttu häirivad mindki need token-vähemused. Kusjuures mu meelest mustanahalisi kasutatakse veel tänapäevalgi linnukese kirjasaamiseks, asiaatidest rääkimata (viimased on reeglina nerdid või akrobaadid, kes ventilatsiooni-shahtide kaudu röövitavasse pangaseifi sisse vingerdavad.) No ja siis on muidugi token-ülekaalulised jne.
Hiljuti sattusin artiklile, mille autor oigas, et Sports Illustrated Swimsuit Issue kaanel on naised napis riietuses. Möönas, et areng on toimunud, et näidatud on erinevaid kaalukategooriaid, aga miks pole transe ja queere ja miks üleüldse (sport)rinnahoidjates, mitte T-särgis vms. Kulla inimene, see on SWIMSUIT Issue. Kui ei meeldi, ära osta! Sa ei lähe ju kurtma, et miks motoajakirja kaanel nahktagis mootorratturi asemel hobust ja kauboid pole?
Ma küll üritan tolerantne olla, ausõna, aga mõned uuemad arengud tõesti ajavad karva turri ja vanainimese kombel pead vangutama.
Woke-teemal veel, kui juba vahutamiseks läks. Paar aastat tagasi, mil see termin veel niivõrd massides polnud, olin nördinud, et säärane halvustav liigitus üleüldse tekitatud on. Ilmselt seetõttu, et mulle ei istu woke antipood, st. jõhker, üle võlli aetud poliitiline ebakorrektsus. Aga praegu, mil loen sõnavõtte stiilis “ma ütlen oma perekonnast lahti, enam ei jaksa, mu kannatused on kohutavad, sest vanemad sugulased ei suuda kümnel juhul kümnest meeles pidada, et mind tuleb mitte “he” or “she”, vaid “they” kutsuda… no andke armu.
… ja et juba sarikommimiseks läks:
tänases polariseerunud maailmas saad sarnaseid mõtteid väljendades, nagu ma ülalpool he/she/they kohta, automaatselt ekreiidi/trumpisti sildi külge. Vana hea ‘kes pole meie poolt, on meie vastu’.
/läheb ja rahustab end aiatöödega/
Samas see, kuidas eurolaulu kaudu tuntuks saanud Ingerit meedias koheldi (ta ei eksponeeri ennast rõhutatult seksuaalse noore naisena, vaid hoiab androgyynset joont) ja mida tema kohta suust välja aeti, ei kannata mingit kriitikat.
hargneval teel jätkates – nende vanemate sugulastega muidugi ei tea väljastpoolt vaadates, mida nad teevad hajameelsusest ja mida kiusu pärast ja mida väärdunud heasoovlikkusest (meenub kohe ühe tuttava ovo-lakto-vegetariaani ema, kes sokutas talle salaja liha toidu sisse, ja ma suudan ette kujutada ka sellise käitumise ee… soolist vastet, à la “kui ma kohtlen teda piisavalt järjekindlalt endiselt selle soolisena, nagu mina harjunud olen, siis küll ta varem või hiljem meelt parandab”, selline passiivagressiivne surve).
pluss see, et kui omainimene midagi taktitut teeb, siis käib see rohkem närvidele kui võõra käitumine, sest võõras ei lähe korda.
Jah, notsu, nõustun. Mul on eredalt meeles, kuidas vanem sugulane mulle, muna-allergikule muna salaja toidu sisse sokutas, et “ehk harjub muna sööma”.
Minu LP-lemmik on aga hoopis tema kaver Beyonce “Halost”, videona. Võtab judisema, iga kord.