Olin teie peale siin veidi solvunud, sest mõtlesin, et kõik ignosid mu postitust selle kohta, et mu laps oli esimest korda päriselt haige, nii, et saime lisatoidu asemel antibiootikumikuuriga alustada ning mitteistuvalt lapselt pissiproovi püüda. Aga siis avastasin, et olin unustanud selle postituse ise avaldada. Nii et seekord saate veel andeks, kuigi veits vimma pean ikka. 😀
Igatahes uskuge või mitte, aga vahelduseks see kanaema siin mitte ei reageerinud üle, vaid ei reageerinud piisavalt. See üks kord, kui ma kuulan inimesi, kes ütlevad, et ma põen liigselt ja peaksin vähem pabistama, selgus, et TÄIEGA oleks pidanud pabistama. Nii et edasi elan ärevushäirega vist. Nimelt, mäletate, ma rääkisin, et lapsel oli väike palavik + isegi oksendas, aga siis selgus, et tuli hammas. Tema võimlemisrühma treener veel ütles mulle, et tegelikult nad võivad küll hambatuleku ajal oksendada ka, sest sel ajal võib lihtsalt nii palju sülge tilkuda, et nad ei suuda seda normaalselt alla neelata (mis tundus igati tõenäoline ja ilmselt nii ongi, sest see oli juba nädala eest ja ei pruugi toimuvaga üldse seotud olla – ehk siis tegelikult ma ei tea, kui kaua ta juba haige oli ja kui kaua niisama pisut pahur). Noh, üle-eelmisel nädalavahetusel, vahetult enne sünnipäeva mõtlesin, et laps on nii palju rahulikum kui tavaliselt, sest muidu ta viimase ärkvelolekuaja joriseb, aga seekord tahtis rahulikult süles istuda ja muusikat kuulata – tagantjärele tarkusena olgu öeldud, et loid on selle nimi, mitte rahulik, kui su mitterahulik laps järsku nii teeb. Ja eelmisel esmaspäeval sai jätkuvalt veidi soojast peast ootamatult peaaegu 39-kraadine palavik, mis läks mõne tunniga ise alla, nii et ma ei jõudnud veel paratsetamooligi anda (sest ma mõtlesin, mida teha, sest üks kraadiklaas näitas 38,2 ja teine 38,8 ning laps ise väga kehvas seisus ei tundunud). Teisipäeval ja kolmapäeval tundus kõik ok, palavikku enam polnud ning üks kogenum tuttav ütles veel enesekindlalt, et vaata, mis nägu ta on, see ei ole haige lapse nägu, tal on raudselt lihtsalt veel üks hammas järge ootamas lihtsalt. Neljapäeval otsustasin kõiki teisi ignoda ja riskida sellega, et öeldakse taas, et ühe lapse emad on ikka sellised kanaemad, ja läksin temaga perearstile, ainsateks sümptomiteks see, et viriseb palju ja “tundub ikka natuke soojem kui muidu” (palavik läks uuesti üles alles pärast arstil käimist).
Selgus, et põletikunäitajad on laes, sai otsekohe antibiootikumid. Kusjuures ega nad ei teadnud tol hetkel, mis tal viga on, lähtuti lihtsalt sellest, et kuna kõrvad-nina-kurk on kõik okeid, siis järgmine kõige tõenäolisem asi on kuseteede põletik vms seal kandis, nii et sellele suunatud antibiootikumid talle määrati. Lisaks sain käsu tuua järgmisel päeval lapse uriiniproov, kindlasti ajavahemikus 8-11 ja kindlasti nii, et see proov poleks vanem kui kaks tundi. Kas te olete kunagi proovinud võtta uriiniproovi lapselt, kes veel istuda ei oska? Kusjuures muidu poleks midagi, sest hommikul ca kümme minutit pärast ärkamist on häda alati tulemas, aga nagu kiuste ärkas ta järgmisel päeval kell viis, mitte ei põõnanud kaheksa-üheksani nagu tavaliselt. Ilmselt oli asi selles, et tal tõusis neljapäeva õhtul uuesti palavik, nii et pidin talle veel öösel ka ühe korra rohtu andma, sest ta oli lihtsalt nii kuum. Ehk siis pakun, et just meeldivate ravimite tulemusel ärkas ta hommikul üle hulga aja väga rõõmsas tujus ja täiesti tavalise jaheda peaga. Mille üle mul oli nii hea meel, et ma olin rõõmuga valmis kell viis ärkama, aga see ei muuda seda, et esimene ring saabus liiga vara ning proovi õigel ajal kättesaamine oli täielik jebimine, mis hõlmas muuhulgas strateegiliselt lapse külge kleebitud kilekotti. Aga tehtud ma selle sain ja vähemalt saime selle tulemusel teada, et jah, seekord pani statistika suhteliselt täppi – neerupealse põletik ja antibiootikumid juba töötasid.
Palavik kadus juba kahe päevaga ja nüüd on ammu taas mu rõõmsameelne kisakõri tagasi, kuigi igaks juhuks peame veel ultrahelis ka käima. Aga mom-guilt on muidugi võimas, sest ma ütlen ausalt, et kui on vaja öösiti mähet vahetada, pole ma küll midagi pesemas käinud, ajan niisama puhastuslappidega läbi, et ta üles ei ärkaks. Ja isegi päeval tuleb ette, et kui olulised osad silmaga vaadates puhtad on, siis ei hakka teda kraani alla vedama, sest ei jaksa seda karjumist kuulata (vee alla minna talle meeldib, duši alt väljatulek on see problemaatiline osa). Nii et loomulikult mõtlesin mitu päeva, mida kõike ma valesti olen teinud, mis sellest, et õde kinnitas, et beebitüdrukutel on see nii tavaline asi, et võid kõik õigesti teha ja ikka põletiku saada. (Ja samas arst ütles, et nii ebatavaline, et peaks ikka UH tegema, et veenduda, et kõik on õige kujuga. Kumb siis, tavaline või ebatavaline? Loodan, et see on selline igaks juhuks kontroll.)
Aga noh, ilmselt on isegi hea, et see postitus “õigel ajal” avaldamata jäi, nüüd saan tagantjärele öelda, et laps juba terve ja meie samuti elus. Vahepeal mõtlesin küll, et suren ise magamatusest maha, sest ei suutnud teisiti, ärkasin iga 30 minuti tagant öösel üles, et katsuda ega ta liiga kuum ei ole. 😀 Pluss nii tore on näha, kui rõõmsalt ja innukalt ta nüüd jälle mängib. 3 annust antibiotsi veel ja siis võime siirupi pealt lillkapsapüreele üle minna.
Aga järgmine kord proovige ikka veidi toetavamad olla, eks.
Pärdikute päevaraamat 