Pean kirjutama sellest teemast, sest ma juba teist päeva ei ole normaalne ema, sest ma lihtsalt ei suuda oma lapsele keskenduda, sest mõtlen neile lastele, kes mujal asjatult surevad. Ja teisipidi, mitte ainult ei sure, vaid asjatult kannatavad. Mainisin siin juba seda USA aborditeemat, aga pean uuesti rääkima, sest Oklahomas võeti vastu kogu riigi karmim seadus. Igasugune abort on keelatud, välja arvatud vägistamise ja/või intsesti korral (mõlema kohta peab olema politseisse avaldus tehtud). Ehk siis otsesõnu, kui saad näiteks teada, et sinu laps on geneetilise hälbega, pead sa raseduse selle loomuliku lõpuni kandma isegi juhul, kui loode eluvõimeline ei oleks. Seda olen ma vist siin blogis maininud, et mu mehe pere on Oklahomast. Aga see on vist ainult möödaminnes märkimist leidnud, et meie peres ei saaks lapsed niisama “juhtuda”, vaid eeldavad alati planeerimist. Nimelt on üks võetav ravim siin peres selline, et äärmiselt suure tõenäosusega poleks loode elujõuline ja kui ka oleks, sünniks laps sügava puudega ja sureks varsti pärast sündi. Kui nüüd täpsemaks minna, siis suisa nii kange ravim, et enne lapseteoga alustamist (ja seejärel muidugi edasi ka) tuleb pool aastat vähemtõhusaid alternatiive kasutada (ja loota, et selle ajaga haigus liiga palju edasi ei arene). Ehk siis lapsesaamine oli meil väga selgelt kaalutletud otsus ja kui nüüd (taas neid ravimeid võttes) peaks spiraal alt vedama, oleks abort minu seisukohast ainus lahendus, sest milleks tuua keegi siia ilma ainult kannatama. Ja jah, ainus inimene, keda ma isiklikult tunnen, kes on spiraaliga rasestunud, on Mallukas, aga see ei muuda seda, et see oht on olemas. Ja Oklahomas oleksin ma sunnitud seda hukule määratud rasedust või mõne nädala vanuselt surevat inimest nii kaua kandma, kuni ta ise vastu peab. See on õõvastav. Ja seda kõike tehakse loomulikult religiooni ülla katte all, sest kui ikka jumal tahab sulle geneetilise väärarenguga last anda või su haiget last maha tappa, siis kes oled sina, et vaielda. Ei ole meilgi ju see suhtumine võõras, see hiljuti surnud laps, keda kasuema arsti juurde ei viinud, jäi ju ka just selle pärast ravimata, et ta kasuema siiralt uskus, et küll palvest piisab. (Jään ootama kommentaare selle kohta, et ka abielus inimene võiks igaks juhuks alati KAHTE rasestumisvastast vahendit kasutada või tsölibaadis elada.)
Igatahes juba varem olen ma mehe sugulaste küsimusele selle kohta, miks me USAsse ei koli, vastanud, et “because y’all Qaeda,” sest no me räägime seltskonnast, kes 21. sajandil veel raamatuid keelavad ja on vastu igasugusele tulirelvade kättesaadavuse piiramisele. Oklahoma on üks neist kohtadest, mis juba ammu täiskäigul tagasi kiviaja poole lippab. Ja pange tähele, ma ei räägi siin relvade keelamisest ja ärakorjamisest (see oleks ka täiesti ebarealistlik), ma räägin sellest, et sa ei saaks Walmarti sisse jalutada ja 18. sünnipäeval nelja püssi osta. Riigis, kus laste peamine surmapõhjus on tulirelvad. Aga kui mingeidki piiranguid poole sõnagagi mainida, tuleb kohalikelt vastu jutt teemal “nüüd ei tohi jahil ka käia enam v?” Esiteks, sa, sitakott, oled terve elu kodus kanepit suitsetanud, ma pole kuulnud, et sa kordagi lasketiirugi oleksid jõudnud, miks sa mulle nüüd jahist räägid? (See käib selle konkreetse inimese kohta, kes mulle seda ütles, aga kõik ta sõbrad on sellised, kes räägivad jahist, kuigi tegelikult on … kollektsionäärid, kellel relv lihtsalt “paraadmundri” külge käib. Tunnen tervet hunnikut tulihingelisi relvaomanikke, neist päriselt jahil käib üks ja vahel harva lasketiirus veel üks, teised on lihtsalt ohtlikud tainapead, kes ohu korral laseks ilmselt endale jalga, sest pole nii ammu relva kasutanud.)
Teiseks toimus Texase viimane laste massimõrv AR-15 kasutades. Kui sa sellega JAHIL käid, tekib mul küll küsimus, kas sa peaksid ikka sellise hobiga tegelema, kui sa NII saamatu oled. Kolmandaks, kogu see jutt teemal “kui relvad ära võtta, on ainult kurjategijatel relvad” ja “hoopis õpetajatel peaks relvad olema”. Rohkem kui 75% koolitulistamistest on ellu viidud seaduslikult hangitud relvadega, ehk siis kui kas või relvade ostmise legaalne eapiir oleks 21, oleks osad neist ära jäänud, sest poleks nii lihtne olnud hetke ajel relva osta. See sama Uvalde tulistamine näiteks. Ja õpetajatel relvad … Politseinikutel ju olid relvad. Ja politseinikud istusid nende relvadega TUND AEGA koolimaja ees väljas, kuni noormees koolimajas kõmmutas, sest no ohtlik oleks olnud sisse minna. (Kuigi väidetavalt osad neist siiski läksid sisse – et OMA lapsi päästa sellal, kui tulistaja oli end ühte klassi barrikadeerinud. Ja siis tulid nende oma lastega jälle välja. Ja teiste laste vanemaid sisse ei lasknud. See, et teisi lapsi pidi hiljem DNA abil tuvastama, sest neist ei jäänud piisavalt alles, on teiste inimeste probleem.) Et õpetaja peaks rohkem eluga riskima kui politseinik v? Või mis see loogika on siin?
P.S. Muide, raamatukeeld pole USAs isegi mingi uus asi, “Kuristik rukkis” näiteks keelati Oklahomas esimest korda juba 1960. aastal. Noh, et antivalge ja naistevastane ja jumalat teotav ja … Pole uurinud, aga eeldan, et ju “Tappa laulurästast” järgib sama loogikat. Mis mind üllatas oli see, et üleval vasakul paistab “Alkeemik” (ei, mitte Stephenie Meyeri oma, Coelho oma ikka), ma tõesti poleks osanud sealt midagi taunimisväärset leida, aga no nagu ma internetis juba ütlesin, kui usuhullud suudavad Harry Potteri ära keelata, siis on ainult aja küsimus, millal Bambi läheb, see on ju ilmselgelt relvadevastane ja seega kannab poliitilist sõnumit.
P.P.S. Tegelikult käib siia teemasse ka see, et üks asi ühendab massimõrvareid – nad kõik vihkavad naisi. Ülitihti tapavad nad enne või pärast suursündmust ka mõne naissoost lähedase (näiteks Uvalde tulistaja alustas oma vanaemast) ja täiskasvanud on tihti koduvägivalla eest karistatud. Ja siis ütleb ajakirjandus, et nad olid valesti mõistetud ja neil oli vaimse tervisega probleeme ja neid kiusati koolis. Okei, aga miks sa siis oma vanaema maha lasid, kui sind koolis kiusati? Ja teiseks muidugi see, et kui te ise tunnistate, et tegu on vaimse tervise probleemidega, siis peaks ju vaimne abi olema kergesti ja kiiresti tasuta kättesaadav, ei v? Abbott ise alles vähendas selle rahastust, natuke kummaline nüüd sirge näoga öelda, et “asi pole relvades, asi on vaimses tervises”. Miks sa ei rahasta sellega tegelemist siis? Aga noh, pange tähele, ta valitakse sügisel uuesti tagasi ja elu jätkub täpselt nagu alati. Iga rahvas on oma valitsejaid väärt. Kui miljonid inimesed tahavad uskuda, et probleem on selles, et koolimajal on liiga palju uksi, siis nii ongi. Lihtsalt sellistel päevadel ma kahetsen, et lapse ka USA kodanikuna registreerisin.
Pärdikute päevaraamat 
Sa ütlesid kõik ära, mis mul öelda on.
Lisan vaid selle: “In retrospect,” reads a famous tweet from Dan Hodges, “Sandy Hook marked the end of the US gun control debate. Once America decided killing children was bearable, it was over.”
See konkreetne lugu on nii haige. Hea lühikokkuvõte, mille peale mul tekib küll küsimus, et miks neile politseid üldse vaja on:
First they lied that he had body armor. [source]
They stood around while parents made plans to rush in on their own. [source]
In the end, it was a team from the Border Patrol, not the cops, who breached the school and shot the killer.
And when they finally did go in, they rescued their own kids first. [source]
“Protect and serve” means protect their own asses and serve themselves first.
And instead of going in they threatened parents with tasers to stop them from saving their own kids and even pinned one to the ground. [video]
Üks sõna: Texas.
See kõik on uskumatult masendav.
Iseenesest muidugi võiks küsida, et miks meile läheb korda kusagil kaugel ameerikas toimuv. Või Ukrainas või veel kusagil. Õige vastus – kui lihtsalt kaastunne kõrvale jätta – peaks olema see, et kui see on teada kogu maailmas – ja kui kogu maailm ei protesteeri – siis näib nagu oleks kogu maailm toimuvaga nõus ja siis võib juhtuda, et ükspäev on see kõik meie enda ukse all. Raamatute keelamine, püssid suvalistes kohtades ja sünnitagu kõik, kellel juhtub aga maksku kulud ise kinni, sest haigekassat ei ole.
Ahjaa, mina olen ka korra elus spiraaliga rasedaks jäänud, muide. Tegin aborti, sest teist võimalust ei olnud. Aga jah, sellised asjad on võimalikud.
Jämedad värdjad.
See viimane fkn tõhk tappis pundi ALGKLASSILAPSI, kuidas need väikesed olid tema eakaaslastest kiusajatega seotud?
P.s. “Rasestame naised ja seejärel tapame lapsed” – jumalik tasakaal meheliku käitumisharjumuse kaudu.
Jah, numbrid on ju kenasti palanksis, sureb küll, aga abordikeelu tõttu sünnib rohkem juurde. Kõik vinks-vonks.
..ja enne kooli poole suundumist tulistas oma vanaema pähe (vanaproua on siiski elus, haiglas), sest neil tekkis mingi telefoniarve alane vaidlus.
Hea, et sa blogisid, Rents, oled mind varemgi hädast välja aidanud – ma justkui tunnen kohustust kirjutada, USA kodanik ikkagi, aga lihtsalt jaksu pole, sest esiteks, nii palju on öelda, ja teiseks, nii raevus ja meeleheitel.
The Onioni esikülg on (vähemalt hetkel veel) päris kõnekas.
Need abordiseadused on mullegi tundlik teema, kuna võtsin ühel hetkel ravimit, mille tarvitamise ajal ei tohtinud ma kindlasti rasedaks jääda ja veel enam – rasedus on keelatud ka KAKS AASTAT pärast ravimi võtmise lõpetamist. Õnneks pole ma pidanud selle paratamatu otsuse ees olema, kuid kindlasti on inimesi, kes peavad.
Mina lõpetasin selle ravimi tarvitamise seetõttu, et see lihtsalt ei aidanud ka mind, kuigi arstid soovitasid seda edasi võtta.
Rasestumine võib praegusel hetkel mulle tähendada, et pean ära jätma ravimid, mis mind päriselt ka aitavad (esimesed kümne aasta jooksul!) ja mu elukvaliteet võib langeda selleni, et ma ei suuda enam iseseisvalt püsti tõusta. Kui ma praegu rasedaks jääksin ja mul ei oleks turvalist paarisuhet, siis teeksin kindlasti aborti. Isegi suhtes olles peaksin kõvasti mõtlema, kas ma olen praegu selleks nii rahandusliku kui ja tervisliku poole pealt valmis.
Niiet suht perses värk. Ja USAs olles saad selle lapse, kasvatad toredaks peaaegu-inimeseks, et keegi idikas saaks toidupoest ostetud relvaga ta maha lasta.
Ma nüüd ei teagi, kuhu jõuda tahtsin. Aga sain vähemalt end korra välja elada. /rant over
Aitäh, et kirjutad.
Elu ongi ohtlik ja ükski seadus ei anna garantiid. Ei tohi niimoodi teha vanaema ja lastega.Inimest tuleb kaitsta tema enese eest ja kollektiivselt. Kollektiivi ütleb mis on lubatud, kedagi ei huvita üksiku “targa” arvamus. Mõtle kui tore oleks kui seaduse järgi loomaaia loomad õhtuks koju sõidavad ja hommikul tööle tuleksid. 🙂
Mis oleks viga elada kui kõik inimesed normaalsed oleks, poleks ei seadusi ega piiranguid vaja – ulme kahjuks. Kunagi vaidlesin ühe kohalikuga teemal miks hullud Ameerika mandril tänaval jalutavad – too väitis olevat tegu inimõiguse ja vabadusega. Kinnisesse asutusse ei tohi enne panna kui kuriteo sooritamisega kinnitanud et ikka püstihull mitte niisama plära ajaja.
Kas see pole sama ka siin? Ravile saadetakse siis kui oled jama juba korda saatnud ja karistamiseks süüdimatuks tunnistatud. Ravile ei saa muidu sundida, inimene peab ise otsustama.
Jah, mäletan, et kui oli see noategelane, kes maha lasti, ütlesid ta pereliikmed, et olid üritanud teda ravile saada, aga vägisi ei ravita kedagi.
kle isegi tahtjad ei saa hästi, ravijärjekorrad on nii pikad. Ja me räägime siin meie meditsiinisüsteemit, kus ravile pääsemine on USAga võrreldes ikkagi suht kättesaadav lõbu.
Iseasi, et ma nüüd ei tea, kas kõik need USA massitulistajad üldse kvalifitseeruvad “hulluks”. Vbla on neil empaatiapuue (ehk teise sõnaga on nad psühhopaadid), aga seda ei loeta vaimuhaiguseks. Ma ei ole nt kuulnud teateid, et sellel Uvalde – või paar nädalat varasemal kaubanduskeskuse tulistajal – oleks hääled öelnud midagi à la “kui sa sinna inimesi tapma ei lähe, siis tuleb maailma lõpp”.
st ma tahan öelda, et paljudel juhtudel on tegemist ikkagi kurjuse, mitte hullusega. Kogu kurjust ei saa ära medikaliseerida. Ja kogu lollust ka mitte, osa usub igasuguseid vandenõuteooriaid, ilma et see annaks veel alust neile diagnoosi panna. Mõned ideed on lihtsalt kole nakkusohtlikud.
Nüüdseks on selgunud, et ta oli tegelikult saatnud tüdrukutele sõnumeid, kus ähvardas neid vägistada ja/või tappa, aga keegi ei teinud välja, sest boys will be boys.
Mul on oma elus olnud palju kauem kui kümmne aasta pikkune periood, mil pidin oma elu “jagama” vaimuhaige ahistajaga. Kümned sõnumid päevas, jälitamine, öösiti ümber maja kolamine, soovimatud kingitused. Ma ei käinud kusagil nii, et ma ei teadnud, mis selja taga toimub (ja see harjumus on siiani sees).
Kahel korral (!) õnnestus mul see inimene sundravile saata, esimesel korral (ei ole nali) püüdsime ta metsast kinni koos politsei ja kiirabiga, teisel meelitasin ma ta oma autosse, enne olin politsei kutsunud. Pinge politsei ootamisel on siiani kusagil keha mälus alles, samuti kergendustunne, kui tol inimesel käed raudu pandi, ma kaagutasin veel kõrval, et ärgu talle haiget tehtagu, ta on lihtsalt haige – nii kaua kaagutasin kuni politsei tal põuetaskust korraliku seatapupussi välja tõmbas…
Ok, see olin mina – absoluutselt kangekaelselt haige inimese perega kontakti otsiv ja neilt lõpuks sundraviks “õnnistuse saanud” põikpea, kes katkematult kohaliku ja naabervalla konstaablit sündmuste käigu kirjeldusega pommitas. Aga midagi minu elus keeras see inimene kihva. Kui ahistatav oleks olnud keegi tagasihoidlikum, arglikum, häbelikum? Kui seatapupuss oleks lõpuks käiku läinud? Kui ta kinnisidee oleks olnud seotud mitte ühe inimesega, vaid suurema grupiga, lasteaiaga, vanadekoduga?
Teisalt – kui mina oleks olnud valetaja, kes tahtnuks terve inimese elu vussi ajada ja ma oleks kõik kokku valetanud?
(puhisedes vasakule ära, täielik segadus)
Sellised lood on nii kohutavad.
Ma olen kunagi nooruses põgusalt kokku puutunud ühe noakangelasega, kelle minevikus oli paar pussitamist ja süüdimatuks tunnistatu saatus. Tappis, sest need naised ei meeldinud ja mingil põhjusel ärritasid, kusjuures ei olnud lähedased, vaid a la naaber vms. Seda kuulsime hiljem kui tast õnneks lahti saime.
Kõige hullem ongi see, et tundlikumad reeglina tajuvad varem, et midagi on valesti või nihkes. Ja siis kõrvaltvaatajad, kes tugevama natuuriga või pealiskaudsemad, ei võta tõsiselt. Et a la ära pane tähele ja ignoreeri ja küll ta ära läheb või vahetab objekti (nagu see oleks lahendus) jne.
Õudne kogemus.
Tahtsin öelda, et see on see liigse seksikuse taak, aga natuke liiga tõsine teema lõõpimiseks. Kõlab nagu täiesti kohutav kogemus – ja täielik vedamine, et päriselt pussitamiseks ei läinud.
Omalt poolt võin öelda, et kirjeldus on dramaatilisem kui see olukord tol ajal endale tundus ja võllanalju toimuva kohta sai nii siis kui ka hiljem siiski väga palju tehtud. Minu puhul ei saa isegi liigset seksikust kahtlustada, sest haige inimese peas olin ma kordamööda kuri ämm, kes noort armastust torpedeerib või hea ämm, keda peab lihtsalt veenma tulise noore armastuse olemasolus.
Muidu….tore poiss oli, kui ta veel hulluks polnud läinud, tema puhul oli 100% tegu haigusega.
OK ma vaatan, et siin on veel mitu takkajärgi tulnud kommentaari, nii et ma pole väga hilja peale jäänud, mistap jagan endagi kogemust.
See oli kusagil 90ndate lõpus, kui mu naabrimees päise päeva ajal minu ja mu eksmehe kodu uksest sisse astus, elutuppa suundus, diivanile istus, laetud ja laskevalmis püstol käes, ja teatas, et ta teeb nüüd meile teene, laseb meid maha, ja seejärel ka ennast, sest tulnukad on kohe kohal ja valmis meiega jubedaid katseid tegema. Ja ilmselt ainult tänu sellele, et mu muidu suht kaheldavate isikuomadustega ex imetlusväärse meelerahu säilitas ning igale psühhiaatrilegi au tegevat mõistmis- ja veenmisvõimet üles näitas, olen nii mina kui tema täna elus. (Naabrimehe kohta ei tea öelda, igasugune kontakt puudub.) Lühidalt kokku võetuna: ex suhtles püstoliomanikuga, mina helistasin teisest toast politseisse, politsei andis juhtnöörid, kuidas segane inimene majast välja meelitada, nii et ta halba ei aimaks, ja siis võtsid ametimehed asja üle. Ma ei meenuta seda õudust just üleliia tihti, aga teie juttude peale ujus pinnale.
Kusjuures naabrimees polnud paberitega hull ega midagi. Aga anna sihukesele AR-15 kätte, ja ongi massimõrvar valmis…
Jeerum. Tahaks öelda, et noh, üheksakümnendad, siis oli ka Eestis relvakontroll niru. Ainult et Mikk Tarraste juhtum näitab, et ega tänapäevalgi seda asja alati õigesti ei otsustata.
Oh heldus, relvaga peast soe inimene on veel halvim variant. Mul piirdus asi õnneks eeskoja akna pardihaavlitega katkipaugutamisega, õnneks läksid need tamasseri rauad tookord katki ka, asi ühel pool.
Ja jälle – asjal on teine pool – ma magasin kümme aastat, jahipüss praktiliselt käeulatuses, Ja SEE RIKUB inimest. Vägivald näib alatadvuse tasandil kohati täiesti aktsepteeritava lahendusena, kuigi mõistus seda ei tunnista. Õnneks ei tulnud ette olukordi, kus mul seljaajuga mõtlemise sekunditel olnuks relv näpus (noh, näiteks sel ööl, kui koera lõugamise peale pimedasse kotta karates oma jälitajale otsa jooksin).
Nüüd olen ohutu, relvitu, aga teadlik, kui madalale võin langeda.
Ok, nüüd lõpetan selle ahastamise siin ära, näib, et mul pole tolle teemaga, nagu paljude muude asjadega elus, korralikku lõpetust olnud – ausalt, kuidagi kergemaks läks 🙂
Mina olen ka ühe korra spiraaliga rasedaks jäänud. Otsustasin raseduse säilitada, aga kahjuks neljandal kuul spiraal tegi lootekoti katki ja veed tulid ära ning lahendus oli vaid raseduse katkestamine, sest “ilma veeta ei kasva siin midagi” nagu mulle günekoloog ütles. Nii et nüüd tead sa vähemalt kolme, kes spiraaliga rasedaks jäänud.
Tunnen kaasa, see on nii hirmus. Seda ma ei teadnudki, et kui juba kogemata spiraaliga rasedaks jäänud, siis ei saa seda spiraali enam raseduse ajal eemaldada.