Mitte et mul midagi teie vastu oleks, aga nagu ma juba mitu korda öelnud olen, nii kui ma midagi siia kirjutan, olukord muutub. Eelmine kord kirjutasin, et mul on nii vedanud, sest minu laps mängib suurema osa ajast iseseisvalt. Haa-haa-haa.
Võtsin isegi ühe pisikese tõlke vastu, sest nagunii mängib omaette, asi mul siis see paar lk valmis visata. Nüüd on olukord selline, et ta tahab olla ainult minuga koos, enamiku ajast süles, soovitatavalt nii, et ma kõnnin temaga või aktiivselt hüpitan teda. Öösel hakkas mitu korda läbi une nutma, sest ajas end neljakäpukile ja siis vist ei saanud jälle pikali (mis on väga kummaline, päeval tal küll sellega probleemi ei ole). Siis ärkas kell viis üles ja tahtis tund aega mängida. Siis ärkas kell kaheksa uuesti üles, ma ütlesin Sirrule, et võta oma laps ja koli temaga metsa. Sirru vahetas tal mähkme ära ja laps … jäi vaiba peale magama ja magas seal veel 45 minutit. Tõlge sai valmis, aga närvid on otsas.
Aga kogu ärkvelolekuaja tahab olla ainult minuga … ja uinakuaja tahab olla minu tiss suus. Kas see on see kuue kuu uneregressioon ja ärevus ning kas see läheb enne üle, kui ta 18 saab? Ja kui ta muidu tahtis kogu aeg ainult roomamist harjutada, kas ta siis nüüd otsustas selle lihtsalt igaveseks maha jätta, sest küll ori tassib ja lükkab, kuhu vaja?
Valisin maailma kõige kehvema aja üksikemanduseks. Või mis nüüd valisin, Sirru jäi haigeks, nii et igaks juhuks last ei katsu. Ehk siis lapsel on parajasti eakohaselt raske aeg ja lisaks on meil siin pahuraks tegev kuumalaine (toas on enamvähem talutav konditsioneeriga, aga see on just selline “enamvähem talutav”). Täna hommikul kaotasin esimest korda kannatuse konkreetselt kümme minutit pärast ärkamist ja tundsin end nagu maailma kõige halvem ema. Ja seejärel mõtlesin irooniliselt, et vaat, mis juhtub, kui abort on keelatud, ja kõik lapsi saavad — vaesed lapsed peavad minusuguste vanematega kasvama. (Juhuks kui kedagi huvitab, siis “kaotasin kannatuse” ei tähenda, et “peksin oma kuuekuust”, vaid et ma ütlesin ärritunult “ole nüüd kümme sekundit normaalne”, kui ta väänles ajal, mil ma teda puhastada üritasin. Ja jah, see teine lause oli must huumor, ta oli ja on väga oodatud laps. Kuigi eks ta mõtlema paneb küll, et mis tingimustes kasvavad üles need lapsed, keda EI tahetud.)
Aga ma ei viitsi abordist rääkida, sellest räägitud küll ja eks meile ole need kauged Ameerika mured, meil on minu meelest selle koha pealt igati okeid seadused. Räägin hoopis humaansusest seoses nende uudistega. Selles mõttes, et ilmselgelt on igaühel sellest oma definitsioon, aga see üldtunnustatud versioon, millesse usuvad ka abordivastased, jääb mulle lihtsalt nii kaugeks. Olete lugenud seda uudist, kus ameeriklanna ei saanud Maltal aborti, kui platsenta osaliselt lahti rebenes, sest südamelöögid olid veel olemas, nii et Maltale jäädes oleks ta pidanud ootama, kuni loode ise ära sureb (ja riskima sepsisega)? Ma ei hakka siin isegi halama teemal “ema potentsiaalsed kannatused”, sest selles mõttes ma saan loogikast aru. Kui meil on siin kaks täieõiguslikku inimest, siis me ei hakka ühte ära tapma, sest muidu teine VÕIB-OLLA sureb. Kus ma EI saa loogikast aru, on see, et siin ei olnud ju olukord, kus loode oleks mingilgi moel elujõuline olnud. Naisel olid veed juba ära tulnud, platsenta seinast lahti, see tähendab, et esiteks ei saa loode enam toitained ja teiseks pole tal piisavalt lootevett. Minu jaoks oleks sellises olukorras abordi lõpule viimine lihtsalt halastus ka selle loote suhtes. See oleks humaanne. Ootajate meelest oleks humaanne lasta tal nälga või vedelikupuudusesse surra.
Ja ma tean, et osad inimesed ütlevad, et “see on selle pärast, et neid ei huvita loote heaolu, nad tahavad lihtsalt naisi karistada”. Aga tegelikult ei ole see ju nii, vähemalt mina ei nõustu selle väitega. Sest see suhtumine ei ole rasedusspetsiifiline, sellised inimesed usuvadki siiralt ka seda, et kui sul on viimase staadiumi vähk, siis on humaanne lasta sul lihtsalt (tihti valudes või vähemalt piisava koguse valuvaigistita) surma oodata, mitte sind sel teel aidata. Või need kuulsad “masina küljest lahtiühendamised”, mida me USA filmidest kõik näinud oleme – kui inimene iseseisvalt ei hinga, siis tähendab see seda, et inimene lämbub küllaltki kiiresti. Aga on ka olemas variant, kus inimene on koomas, kõik teavad, et ta sealt enam välja ei tule, aga hingab iseseisvalt. Sel juhul tähendab see lahtiühendamine seda, et humaansed inimesed lasevad teisel inimesel sõna otseses mõttes nälga surra. Või no mitte nälga, ta sureb vedelikupuudusesse, see tapab kiiremini.
Huvitav asi see humaansus. Koera paneme magama, et ta piinlema ei peaks, aga inimeste suhtes oleme humaansed.
Lõpuks ometi saan rahus lapse välja mängima jätta ja ise toas raamatut lugeda
Võiks vist väikese vahekokkuvõtte teha selle puhul, et väikese inimesega juba pool aastat koos veedetud. On teatud asjad, mida keegi laste planeerijatele ei räägi, eriti need inimesed, kes nende laste saabumisest eriti huvitatud on (khm-khm, vanavanemad). Nii alustasin ka mina seda teekonda veendumusega, et beebi kasvab ja söömisvahed ja järjestikkused unetunnid hakkavad järjest pikemaks minema. Nagu kuu-kuult. Siin ma nüüd olen, kuus kuud hiljem, ja mu laps sööb mõni päev ikka iga kahe tunni tagant. Päeval. Öösel sööb ta vahepeal veel tihedamini. Vahepeal oli näiteks nädal, kus iga öö oli selline, nagu näha alumiselt pildilt (st iga ärkamise ajal ta muidugi süüa ei saa, aga eriti vastu hommikut olen ma nii väsinud, et pistan kähku rinna suhu, et ei peaks kümme minutit ootama, kas rabeleb niisama või pistab pröökama ka). Ehk siis raskema unega inimese kõrval sööks ta ilmselt harvem, sest ma ärkan iga kord kohe üles, kui ta natukenegi vähkreb. Aga mina tunnen nende kehvade päevade ja öödega seoses küll, et mul on wonder weeks’ide raamatust kasu, kuigi valim nii väike jne, et pea alati on see kõige raskem aeg mul nö “õige” koha peal, mis annab mulle lootust, et ehk tuleb siis varsti kergem aeg ka, nagu raamat väidab (ja enamasti tulebki). Just enne selle postituse kirjutamist oli üks päev nii hull, et õhtuks lihtsalt laps röökis, mina nutsin ja mees jõi müra summutavad kõrvaklapid peas veini. Aa, värisevate kätega lõikasin endale kogemata kätte ka.
Et ma parematel öödel neid paremaid öid hinnata oskaksin, sest vahel on ka nii
Õnneks tundub, et bioloogia on olnud kaval. Selleks, et sa oma last metsa ei jätaks, on raskemad perioodid vaheldumisi kergemate perioodidega. Vahepeal oli siin kaks nädalat lihtsalt täielik õnnistus, rõõmsameelne, mängis palju iseseisvalt*, magas öösel hästi (olgu öeldud, et minu keeles tähendab “hästi”, et üks ööunedest oli 3,5 tundi pikk – üle selle ei saa me ammu midagi ja vihkan salaja inimesi, kelle sama vanad söömata kuus tundi järjest lasevad) jne. Ja mäletate, ma ütlesin mingi hetk, et nüüd jääb ta ka ilma minuta magama. Kui väsinud on, pane ainult voodisse ja keerab end ise magama. See arenes edasi selleks, et kui söömise ajal magama jäämine välja arvata, siis ta KOOS minuga enam ei jää magama. Siis on liiga huvitav, tuleb mind jalaga kõhtu taguda jne. Nii et ööunne minek käib enamasti nii, et jätan ta voodisse ja siis saan 15 minuti pärast ise ka minna. Mis vahepeal on täiega tüütu, kui ma ise väsinud olen ja tahaks lihtsalt kaisus magama jääda. Aga igatahes parem variant kui kussutamine vms, nii et ei saa liigselt kurta.
Mina ise olen jätkuvalt suht kanaema. Näiteks ta mängib küll palju omaette, aga kui ta mul süles on, siis ma ei saa teisiti, kui pean teda iga 10 sekundi tagant musitama, nii et kõigile teistele on see ilmselt väga imelik. Ja kui näiteks Kaur või mõni teine tuttav ajab jälle mingit iba selle kohta, et normaalsetes peredes käib naine ühel päeval väljas ja mees teisel päeval väljas ning koos ei käidagi kunagi kuskil, sest milleks, siis … mul pole vähimatki huvi sellise normaalse pereelu vastu, ma pigem istun siis lapsega kodus. Kui mu eesmärk oleks olnud üksi väljas käia, siis ma poleks mehele läinud, lapse saamisest rääkimata. St ma hea meelega käin trennis ja muid selliseid paaritunniseid asju, aga mul tõesti ei teki sellist tahtmistki, et läheks õige päevaks kanuutama või suusatama vms. Ja minu meelest on see täiesti normaalne, et see tahtmine tekib ühel hetkel taas (kanuutada ehk, suusatama ei hakka ma kunagi), kui laps juba suurem on, nii et ma ei saa üldse aru, miks inimesed (okei, olgem ausad, mehed) tunnevad vajadust ütlemas käia, et ma peaksin ikka juba tegema kõiki neid asju. Mehed on imelikud, ma ei saa aru neist. Nagu segaks see kedagi, et ma lapsega kodus istun, mitte kuskil ei kanuuta.
Aga laps on juba suur ja iseseisev. Nii palju juba oma tahtmist ja oma arvamusi. Mõned on huvitavad ka, näiteks ujumist ja pesus käimist ta armastab, aga NÄO PESEMIST vihkab sügava kirega. Enamasti ma ei viitsi isegi tõmmelda ja puhastan ta nägu lihtsalt lapiga. No ja nagu piltidelt näha, suudab juba igasugu asju teha (olgu öeldud, et ei seda käimisraami ega kiike ei kavatse ma tal lasta ebatervislikul moel kasutada, olen teadlik sellest, miks käimisraam ja liiga varajane üles-alla hüppamine ohtlikud on – nii et ta lihtsalt mängib tegeluskeskusega ja kiigub). Üks asi, mis on mulle tulnud üllatusena, on see, et kui ta alguses õppis midagi (no näiteks kõhuli pöörama), siis sai ta kohe ise aru, et õppis uue asja. Oh seda rõõmu siis! Praegu ta ka ikka muudkui rabeleb, aga uued asjad tulevad vist nii järk-järgult, et ta ise ei saa aru enam, et see on uus oskus. No et alguses istud 10 sekundit ja siis minuti ja siis nutad, sest saad aru, et siin kontoritoolis oled sa nüüd üheksast viieni oma ülejäänud elu. Kuni selleni välja, et kui ta oma rähklemise käigus esimest korda selili keeras või natuke edasi liikus ja mina rõõmust plaksutasin, ei saanud ta ise üldse aru, milles kühvel. Tema jaoks on saavutus see, kui õnnestub iseseisvalt saada nende asjadeni, mille kallale ma teda üksi lasta ei tahaks, see, kas ta jõuab sinna roomates või rullides või pisikeste hüpetega, on juba täiesti neljandajärguline.
Muud vist nagu ei olegi. Ahjaa, esimene kukkumine on üle elatud ja juuksevärv on nagu heledamaks läinud. Tahaks öelda, et juuksed tihedamaks vist ka veits. Ja elu on lill ja suveks oleme valmis, kuigi me mõlemad eelistame 20 kraadi 27 kraadile.
* Arvasin, et olen lihtsalt lask lapsevanem, aga internetist sain teada, et see on tegelikult Montessori lähenemine ja ma arendan temas iseseisvust. Minu meelest on tal lihtsalt selline iseloom, et ta vajab omaette olemist ka vahel. No ja näiteks närvi minnes tahab mõnikord üksi rahuneda, mitte süles olla jne, aga ütleme siis, et ma arendan iseseisvust.
Üks vaktsiinivastaste meem, millega kahjuks tuleb nõustuda – tõesti pole suudetud vaktsiini uuendada, nii et need ka uute variantide vastu head kaitset pakuks 😦
Mina näiteks ei ole. Ma näen selleteemalisi kommentaare Facebookis vähemalt korra nädalas ja olen täiesti hämmingus, sest ma võin valetamata öelda, et viimased kuu aega pole olnud nädalat, kus mõni mu sõpradest või sugulastest koroonasse ei haigestuks. Kusjuures ühed sugulased, kes hiljuti jälle põdesid, ei ela Tallinnas, nii et asi ei saa isegi selles olla, et just Tallinna hipsterite seas seda hulga rohkem oleks, nii et ma ei tea, kuidas ma nende kommenteerijate kirjutajatest nii erinevas maailmas elan. Kui ma tahaks vandenõuteooriat arendada, siis ma ütleks hoopis, et riik üritab koroonanumbreid kunstlikult all hoida, sest vaktsineeritud inimesi ei lasta enam testimagi, kui nad just riskigruppi ei kuulu, nii et kui neil just pole tuju rahatähti luhvtitada, siis statistikasse nad enam ei lähe. Aga tunduvalt tõenäolisem on see, et valitsus on lihtsalt aru saanud, et meil lihtlabaselt pole enam raha koroonaga tegelemise jaoks, ning kuna need tüved saadavad vähem inimesi haiglasse, siis lihtsalt tehakse nägu, et haigust pole olemas. Ehk siis minu ja nende vandenõuteoreetikute arusaam praegusest olukorrast on tegelikult sama — valitsuse jaoks pole koroonat enam olemas — lihtsalt järeldus algpõhjuse kohta on erinev. Nemad arvavad, et selle pärast, et seda pole kunagi olemas olnudki ja varem neile valetati, mina arvan, et oli olemas ja nüüd … noh, otseselt ei valetata, aga üritatakse vaikselt kalevi alla lükata. Aga no ütle sa Kalevi kohta, mis sa tahad, aga nii paks ta nüüd ka ei ole, et selline asi ta voltide vahele ära mahuks. Karta on, et sügisel reisimiseks on ikka süsti vaja.
Sõbranna just naeris, et tuttav venelane (st Eestis elav Vene kodakondsusega inimene) oli raevus olnud, sest piiril nõuti, et ta testi teeks — ja kui ta teatas, et ta ei tee mingit testi, sest inimõigused ja blablabla muud head asjad, mis jumal just valitud rahvale ette on näinud, ei hakanud keegi temaga isegi vaidlema. Piirivalvur andis dokumendi tagasi ja ütles rahulikult naeratades, et otse loomulikult, keegi ei sunnigi, nautige Ivangorodi. 😀 Ei pea vist ütlema, et ta tegi testi. No tõesti ei ole kahju, ma võin aru saada vaktsiinivastasusest, aga kui sa nii karm TESTIVASTANE oled, siis no istu kodus, jumalime, mitte ära kolista ühest riigist teise.
Ahjaa, ärist tahtsin ka rääkida. Mina, kes ma pole iial isegi limonaadi müünud, olen siin ometi vähemalt sama suur spetsialist, kui tissivaba Mihkel Kunnus imetamisest rääkides, sest ta on ühes loengus käinud, nagu meil siin nädalavahetusel selgus. No ja mina olen suisa “Rikka isa ja vaese isa” raamatut lugenud ning lõputöö jaoks isegi mikro- ja makroökonoomia õpikuid, nii et põhimõtteliselt võiksin ma Eesti ajakirjanduses spetsialistina arvamusartikleid kirjutada. Nii et nüüd räägin ma ärist.
Meil siin nimelt ei ole ühtki normaalset restorani, kohvikut ega pagariäri jalutuskäigu kaugusel. St viimast isegi oleks, aga Merit ei ole hetkel veel nii pikalt üleval (ja kärus magamise jättis maha), et oleks mõtet temaga 45 minutit kohvikusse jalutada, et tassi kohvi juua. Ainus asi, mida meil on (ja suisa kaks!) on kiirtoiduputka. Nii et otse loomulikult on mingid tegelased vaadanud nüüd meie linnaosa ning jõudnud geniaalsele järeldusele, et “siin on kaks kiirtoidukat -> siinsetele inimestele meeldib kiirtoit -> me peaksime kolmanda kiirtoidukoha avama”. No nagu milleks? Kas ei võiks vaadata, millest siin linnaosas päriselt puudus on? Ma annaksin ühe sõrme ära normaalse kohviku eest. Miks teha juurde üks asi, mis võiks õitseda ainult siis, kui neil õnnestuks üle lüüa kõik kahe eksisteeriva koha kliendid, selmet teha midagi, millel siin konkurentsi pole? Ma arvan, et oleks neil kas või auk, kust väga kvaliteetset kohvi saab, oleks minusugused kodused mammid korra päevas kohe seal (kui ma nüüd mõtlen, siis ma ei ole oma käru topsihoidjat veel kordagi kasutada saanud — kurb ju lausa). Ehk siis jah, ma küll istun ainult kodus oma tagumikku laiaks, mitte ei tee äri, aga miks ometi ei võiks teised inimesed siin niimoodi äri teha, nagu mulle meeldiks?
P.S. Öelge mulle, kus pangas oleks kõige paremad autoliisingu tingimused? Kui guugeldan, leian ainult reklaami, kus igaüks oma peput kiidab (konkreetseid numbreid mainimata), nii et tahaks teada, kas tõesti pean jälle viide erinevasse panka taotluse sisse andma, et teada, mida valida.
Lugesin uudistest Vene kõrgushüppaja avalikku kirja selle kohta, kuidas ta loomulikult mõistab sõja hukka, aga see on nii ebaaus, et keegi lihtsalt oma rahvuse pärast võistelda ei saa. Nagu Jeesus Kristus, mis puue sul peab olema, et nutta spordi pärast olukorras, kus sinu riik “lihtsalt nende rahvuse pärast” lapsi tapab ja vägistab? Ma ei saa aru, KUIDAS on võimalik selline asi häbi tundmata kirja panna ja teele saata … 🙄
Oh jumal, kallid sõbrad, tahtsin olla hea naine ja tellisin mehele toreda sünnipäevakingi. Ainult et … Tellisin selle Suurbritanniast. Nii et see kingitus on nüüd tollis ja ma jaman juba nädal aega meie e-tolliga. Ma olen seda elus vist kaks-kolm korda teinud ja iga kord mõtlen, et järgmine kord maksan lihtsalt Omnivale (ja iga kord olen selleks liiga koi). No lihtsalt nii palju on neid pisikesi debiilsusi, kui internetis tollideklaratsiooni teed. Näiteks minu esimene komistuskivi oli see, et seda tehes pead sa teadma, et kui ekraanile tuleb veateade, mis ütleb, et “TEHNILINE viga, proovige natukese aja pärast uuesti,” siis see tegelikult pole tehniline viga, vaid sina ise oled kaubakoodi valesti sisestanud. Olen väga uhke, et selle ise välja mõtlesin, ma lihtsalt oskan juba kahtlustada selliseid asju. Miks see süsteem sulle näkku valetab, seda teab ainult jumal taevas. Kusjuures ma nägin täiega pikalt vaeva õige kaubakoodi leidmiseks, arutasin veel sõpradega jne. 😀
Igatahes sain õige kaubakoodi sisestatud (hiljem muidugi selgus, et ikka polnud õige, lihtsalt see oli süsteemile sobiv), tuli meil, et lisage asjad x, y ja z (ma olin oma aruga ainult arve lisanud). No näiteks taheti näha ka maksekinnitust – ma hästi ei saa aru, milleks, sest kui esitati arve ja ma tegelikult seda ei tasunud ning asja hoopis kingiks sain, poleks neil ju alust raha küsida. Aga noh, esitasin need nõutud kolm asja ära, teine oli vist see sama arve uuesti ja kolmas Omnivalt saadud kiri. Seejärel tuli uus kiri, kus nõuti lisaks postipaki kaarti (aga äkki see oligi see, mida nad alguses postidokumentide all mõtlesid ja see Omniva kiri neid üldse ei huvitanud?). Kuna postipaki kaart on teatavasti paki peal, siis ma pidin nüüd helistama ja uurima, kust ma selle üldse saan, kui mul pakki ei ole – ehk siis eeldusel, et enamus inimesi ei maadle tolliga igapäevaselt, võiks ehk olla väike vihje seal, et võtke ühendust kullerfirmaga ja küsige neilt seda kaarti. Hoiaks neile endale ju ka aega kokku. Ahjaa, kui sa juba ükskord helistad, siis mainitakse kohe alguses ära, et see tehniline viga tähendab, et kontrolli koodi, nii et ehk oleks pidanud ikka kohe helistama. 😀
Muide, kui lähen tolli töölauale, ütleb kiri, et ma pole viimase kuu aja jooksul esitanud ühtki deklaratsiooni, mis sellest, et deklaratsioon on ju esitatud, lihtsalt kontrollis. 😀 Selleks, et näha oma deklaratsiooni, tuleb minna alalehele “Impordi tollideklaratsioonid”. AGA. Sealt ei saa sa seda deklaratsiooni muuta. Muuta saab ainult siis, kui lähed teisele lehele (Õigused ja kohustused – Tollikontrollid), kus avaneb täpselt samasugune nimekiri sinu tollideklaratsioonidest, lihtsalt sa pead teadma, et siit avades on sul ka muutmisvõimalus. (Täpsustus, selgus, et ma valetasin ja olin taas ise loll – sellel esimesel lehel saab ka muuta, muutmisnupp lihtsalt OLI EKRAANI SERVA TAGA, st pidi ise teadma, et sinna serva taha saab minna.)
Igatahes Nüüd täna olin saanud kirja “Palun aktsepteerige parandustaotlus”. Mida aga kuskil kirjas polnud, oli see, et KUST üldse seda aktsepteerida saab. 😀 Kaevasin siit ja sealt ja pidin lõpuks ikka uuesti helistama. Ja teate, mis välja tuli? Nägin nimelt sellist pilti:
Ma ei leidnud esimese hooga seda pealkirjagi üles, see on minu viga, jah (kuigi eks riik võiks tiba selgemalt väljendada, mida ja kus muuta). Aga selgus, et ma oleksin pidanud ka ise SELLE peale tulema, et ilmselgelt see sinine joon seal on rullik ja ma saan nüüd kogu seda asja rahulikult paremale kerida ja seal, EKRAANILT TÄIESTI VÄLJAS asub see nupp, mida ma vajutama pean. Nagu seriously, te täiesti tõsiselt mõtlete, et nii mina kui ka näiteks 80aastane pakiootaja Kapa-Kohilas peaksime olema võimelised selle ühtviisi välja mõtlema, ilma et te ise ühtki suunist annaks? Tuletan meelde, et selle aja peale polnud ma veel üldse avastanud, et siin lehel rullikud olemas on, selle üle-eelmises lõigus mainitud rulliku avastasin ju ka hiljem.
Igatahes kinnitasin muudatused ära ja sain teada, et loomulikult oli mul siiski kood vale olnud ja pean ikka maksma ka. Mis oligi ootuspärane, nii et läksin kohe internetipanka. Selle ajaga, mis ma makset tegin, jõudsid nad mitte ainult saata mulle meili selle kohta, et ma pean maksma ka, vaid ka järgmise ähvarduskirja selle kohta, mis saab, kui ma viie päevaga ära ei maksa. Nagu andke aega atra seada, kulla inimesed. Seda enam, et TEIE olete MULLE märtsist saadik võlgu, sest ma pidin tuludeklarit muutma ja neil võtab muudatuste kontrollimine nii kaua aega. Mina ei saada teile kirju selle kohta, et kui need 62 eurot mul viie päevaga arvel pole, olen SUNNITUD tulema ja akna sisse viskama. Aga teie jõuate mulle viie minutiga saata kirja selle kohta, et te olete kohe varsti sunnitud mu kauba konfiskeerima. Ebaviisakas suhtlusstiil on selle asja nimi.
Oh jah, et te ei arvaks, et ma siin ainult maiste asjadega tegelen, olgu öeldud, et tegelikult tutvusin siin ka Eesti kirjandusega. Ulmeajakirjal Reaktor oli nimelt erootiline eriväljaanne (geniaalse nimega Erektor) hiljuti, ma jõudsin alles nüüd lugema. Mis ma oskan öelda, naised kirjutavad huvitavat pornot – Kadri Pettai ja Mairi Lauriku lood olid mu lemmikud. Kalmsten ja Maniakkide tänav võiks meeste poole pealt märkimist leida, aga olgem ausad, eelkõige selle pärast, et tahtsin siin võrdõiguslikku joont hoida, naiste lood meeldisid mulle tegelikult rohkem. Ei tea, kas naised kirjutavad naiste seisukohast paremat pornot? 😀
Üle hulga aja olen taas ühe mängu pärast põnevil. Nagu pikaajalisemad lugejad teavad, siis mulle on alati meeldinud adventure-stiilis mängud. No ja hipster, nagu ma olen, meeldib mulle muidugi ka steampunk. Ja nüüd on keegi võtnud need kaks asja ja lisanud siia … KASSID. No kellele siis kassid ei meeldiks???
Ehk siis kiisu tahab koju. Ja mina tahan kiisut koju aidata. Nii et nüüd ootan, nagu laps jõule, mis sellest, et ilmselt pole mul iial aega seda mängida. 😀
Ma tõsiselt pean lõpetama selle sõnaga iga lause alustamise, muidu saab sellest mu lapse esimene sõna. Samas, ehk olekski hea, sest pool ajast ma ei julge temaga õue minna, kui ehitustöölised aktiivsed on, sest muidu saab ta esimene sõna olema pljätt, sest seda kuuleb igas lauses vähemalt kaks korda. Aga nonii, üks video ka siis (ingliskeelsed subtiitrid on seal):
Pärdikute päevaraamat 