Võiks vist väikese vahekokkuvõtte teha selle puhul, et väikese inimesega juba pool aastat koos veedetud. On teatud asjad, mida keegi laste planeerijatele ei räägi, eriti need inimesed, kes nende laste saabumisest eriti huvitatud on (khm-khm, vanavanemad). Nii alustasin ka mina seda teekonda veendumusega, et beebi kasvab ja söömisvahed ja järjestikkused unetunnid hakkavad järjest pikemaks minema. Nagu kuu-kuult. Siin ma nüüd olen, kuus kuud hiljem, ja mu laps sööb mõni päev ikka iga kahe tunni tagant. Päeval. Öösel sööb ta vahepeal veel tihedamini. Vahepeal oli näiteks nädal, kus iga öö oli selline, nagu näha alumiselt pildilt (st iga ärkamise ajal ta muidugi süüa ei saa, aga eriti vastu hommikut olen ma nii väsinud, et pistan kähku rinna suhu, et ei peaks kümme minutit ootama, kas rabeleb niisama või pistab pröökama ka). Ehk siis raskema unega inimese kõrval sööks ta ilmselt harvem, sest ma ärkan iga kord kohe üles, kui ta natukenegi vähkreb. Aga mina tunnen nende kehvade päevade ja öödega seoses küll, et mul on wonder weeks’ide raamatust kasu, kuigi valim nii väike jne, et pea alati on see kõige raskem aeg mul nö “õige” koha peal, mis annab mulle lootust, et ehk tuleb siis varsti kergem aeg ka, nagu raamat väidab (ja enamasti tulebki). Just enne selle postituse kirjutamist oli üks päev nii hull, et õhtuks lihtsalt laps röökis, mina nutsin ja mees jõi müra summutavad kõrvaklapid peas veini. Aa, värisevate kätega lõikasin endale kogemata kätte ka.
Õnneks tundub, et bioloogia on olnud kaval. Selleks, et sa oma last metsa ei jätaks, on raskemad perioodid vaheldumisi kergemate perioodidega. Vahepeal oli siin kaks nädalat lihtsalt täielik õnnistus, rõõmsameelne, mängis palju iseseisvalt*, magas öösel hästi (olgu öeldud, et minu keeles tähendab “hästi”, et üks ööunedest oli 3,5 tundi pikk – üle selle ei saa me ammu midagi ja vihkan salaja inimesi, kelle sama vanad söömata kuus tundi järjest lasevad) jne. Ja mäletate, ma ütlesin mingi hetk, et nüüd jääb ta ka ilma minuta magama. Kui väsinud on, pane ainult voodisse ja keerab end ise magama. See arenes edasi selleks, et kui söömise ajal magama jäämine välja arvata, siis ta KOOS minuga enam ei jää magama. Siis on liiga huvitav, tuleb mind jalaga kõhtu taguda jne. Nii et ööunne minek käib enamasti nii, et jätan ta voodisse ja siis saan 15 minuti pärast ise ka minna. Mis vahepeal on täiega tüütu, kui ma ise väsinud olen ja tahaks lihtsalt kaisus magama jääda. Aga igatahes parem variant kui kussutamine vms, nii et ei saa liigselt kurta.
Mina ise olen jätkuvalt suht kanaema. Näiteks ta mängib küll palju omaette, aga kui ta mul süles on, siis ma ei saa teisiti, kui pean teda iga 10 sekundi tagant musitama, nii et kõigile teistele on see ilmselt väga imelik. Ja kui näiteks Kaur või mõni teine tuttav ajab jälle mingit iba selle kohta, et normaalsetes peredes käib naine ühel päeval väljas ja mees teisel päeval väljas ning koos ei käidagi kunagi kuskil, sest milleks, siis … mul pole vähimatki huvi sellise normaalse pereelu vastu, ma pigem istun siis lapsega kodus. Kui mu eesmärk oleks olnud üksi väljas käia, siis ma poleks mehele läinud, lapse saamisest rääkimata. St ma hea meelega käin trennis ja muid selliseid paaritunniseid asju, aga mul tõesti ei teki sellist tahtmistki, et läheks õige päevaks kanuutama või suusatama vms. Ja minu meelest on see täiesti normaalne, et see tahtmine tekib ühel hetkel taas (kanuutada ehk, suusatama ei hakka ma kunagi), kui laps juba suurem on, nii et ma ei saa üldse aru, miks inimesed (okei, olgem ausad, mehed) tunnevad vajadust ütlemas käia, et ma peaksin ikka juba tegema kõiki neid asju. Mehed on imelikud, ma ei saa aru neist. Nagu segaks see kedagi, et ma lapsega kodus istun, mitte kuskil ei kanuuta.
Aga laps on juba suur ja iseseisev. Nii palju juba oma tahtmist ja oma arvamusi. Mõned on huvitavad ka, näiteks ujumist ja pesus käimist ta armastab, aga NÄO PESEMIST vihkab sügava kirega. Enamasti ma ei viitsi isegi tõmmelda ja puhastan ta nägu lihtsalt lapiga. No ja nagu piltidelt näha, suudab juba igasugu asju teha (olgu öeldud, et ei seda käimisraami ega kiike ei kavatse ma tal lasta ebatervislikul moel kasutada, olen teadlik sellest, miks käimisraam ja liiga varajane üles-alla hüppamine ohtlikud on – nii et ta lihtsalt mängib tegeluskeskusega ja kiigub). Üks asi, mis on mulle tulnud üllatusena, on see, et kui ta alguses õppis midagi (no näiteks kõhuli pöörama), siis sai ta kohe ise aru, et õppis uue asja. Oh seda rõõmu siis! Praegu ta ka ikka muudkui rabeleb, aga uued asjad tulevad vist nii järk-järgult, et ta ise ei saa aru enam, et see on uus oskus. No et alguses istud 10 sekundit ja siis minuti ja siis nutad, sest saad aru, et siin kontoritoolis oled sa nüüd üheksast viieni oma ülejäänud elu. Kuni selleni välja, et kui ta oma rähklemise käigus esimest korda selili keeras või natuke edasi liikus ja mina rõõmust plaksutasin, ei saanud ta ise üldse aru, milles kühvel. Tema jaoks on saavutus see, kui õnnestub iseseisvalt saada nende asjadeni, mille kallale ma teda üksi lasta ei tahaks, see, kas ta jõuab sinna roomates või rullides või pisikeste hüpetega, on juba täiesti neljandajärguline.
Muud vist nagu ei olegi. Ahjaa, esimene kukkumine on üle elatud ja juuksevärv on nagu heledamaks läinud. Tahaks öelda, et juuksed tihedamaks vist ka veits. Ja elu on lill ja suveks oleme valmis, kuigi me mõlemad eelistame 20 kraadi 27 kraadile.
* Arvasin, et olen lihtsalt lask lapsevanem, aga internetist sain teada, et see on tegelikult Montessori lähenemine ja ma arendan temas iseseisvust. Minu meelest on tal lihtsalt selline iseloom, et ta vajab omaette olemist ka vahel. No ja näiteks närvi minnes tahab mõnikord üksi rahuneda, mitte süles olla jne, aga ütleme siis, et ma arendan iseseisvust.
Pärdikute päevaraamat 
Õnnesoovide ja jõudu-jaksu soovimise kõrvalt pean ka küsima, et mis rakendust kasutad? Reverse Image Search ei olnud sedakorda abiks.
BabyTime
ISSAND kui ilus ja armas laps teil on. Sihuke klassikaliselt voldiline ja puha. Ja need sõrmenuki-lohukesed viimasel pildil… Aga sulle ei oska unepuuduse lohutuseks kahjuks midagi öelda. Vaheta mehega osad teinekord, klapid pähe + vein?
Ta tegeleb väga palju lapsega, see vein oli siis, kui laps lõpuks ära vajus. Mina ise muidugi ei veinita, sest kui ta kahe tunni pärast jälle süüa tahab, pole nagu aega – ja selles vanuses ei näe enam mõtet teda minu veinisoovi pärast pudeliga harjutama hakata ka, nagunii juba harjutab vaikselt tavalise tassiga.
Ei, ma tegelikult (su blogi põhjal) tean küll, mis sorti isa su lapsel on. Suurepärast sorti.
Aga nali on selles, et ma lugesin su vastusest esiteks kiiruga silmi üle libistades välja, et sul pole soovi last VEINIpudeliga harjutama hakata 🙂
Nii nunnu tita 🙂
Hullult armas laps jah 🙂 aga mis siin imestada, eks, head geenid ju 🙂
Unepuuduse lohutuseks ongi see, et kõik läheb mööda. Ja see, ” esimesed 30 aastat on raske”, ei ole tegelikult nali. Praegu ei maga, sest laps ei maga. Varsti ei maga, sest ta on öösel sõpradega väljas ja siis ei maga, sest ise oled vana ..:)
Jõudu ja jaksu !! Lapsed on väikesed nii lühikest aega, vaid silmapilgutus. Hiljem imestad, et kuhu see aeg kadus ja miks ma rohkem.. jne.
Ma olen kõiges teist meelt v.a. et hullult armas laps =)
Et last öösel kodus pole, absoluutselt ei takista magamist. Absoluutselt.
Ja pikad päevad oma pisikestega on mu ajus ikka “need olid nii pikad …” ja kui ma siis objektiivselt vaatan, et khm, PärastRongi on olnud juba 8+ aastat ja mu tited objektiivselt olid ju tited palju vähem aega, thefakk?! selgub, et toona, noorem olles, tunduski aeg teistsugune, pikem ja põhjalikum, kogemusi täis.
Aga jõudu ja jaksu ka, mhmh!
Minu kommentaar kadus kuskile. Või sulle ei meeldinud sõna “titt”? Minu jaoks neutraalne eesti sõna, lihtsalt selgituseks. Nunnu laps noh, kui nii on vastuvõetavam 🙂
Ma ei oska arvata ka, miks too kommentaar ei läinud isegi mitte ülevaatamisele, vaid otse spämmi. 😀 Äkki wordpressile ei meeldi sõna titt, mina küll ei ole mingeid selliseid piiranguid teinud. Aga aitäh-aitäh.
Ikka ilus priske tükk last!
Lihtsalt jumalik on see pilt teist kahest!
Aga magamisest ka : mina eu maganud korralikult poolteist aastat, sest laps magas rahutult ja olen harjunud ta iga teistsuguse hingetõmbe peale ùles hüppama. Meil nimelt oli üks haigus vaja seljatada ja see tegigi ettevaatlikuks.
Aga nüüd muidugi ei tule see isegi meelde.
Ja poisid on hilisemas elus olnud vägagi talutavad kaaslased.
Sest iseseisvad ja vapustava huumorimeelega.
Mitte et neil nüüd vigu üldse ei oleks, aga laste eest elada ei saa ja … endise kontrollifriigina : ema peab kõigepealt puhanud olema, ja siis tulevad riburada teised.
See, et teistel võib olla raskem, ei ole muidugi miski lohutus, aga jaanipäeval just kohtusin sõbrannaga, kellele on kaksikud. Kes ei ole sünkroonis ja magavad umbes sama professionaalselt kui sinu laps, ainult et siis on ema magamisaknad täpselt poole lühemad.
Mul on tuttavaid, kelle lapsed näiteks üksi ei mängi. Nii et ma saan aru küll, et ma olen selles mõttes täiesti või sees, et ma võin enamasti enda oma maha panna ja hakata ise näiteks rahus nõusid pesema vms.
Mul on tuttavaid, kelle lapsed näiteks üksi ei mängi. Nii et ma saan aru küll, et ma olen selles mõttes täiesti või sees, et ma võin enamasti enda oma maha panna ja hakata ise näiteks rahus nõusid pesema vms.