faith

Huvitav asi see humaansus

Valisin maailma kõige kehvema aja üksikemanduseks. Või mis nüüd valisin, Sirru jäi haigeks, nii et igaks juhuks last ei katsu. Ehk siis lapsel on parajasti eakohaselt raske aeg ja lisaks on meil siin pahuraks tegev kuumalaine (toas on enamvähem talutav konditsioneeriga, aga see on just selline “enamvähem talutav”). Täna hommikul kaotasin esimest korda kannatuse konkreetselt kümme minutit pärast ärkamist ja tundsin end nagu maailma kõige halvem ema. Ja seejärel mõtlesin irooniliselt, et vaat, mis juhtub, kui abort on keelatud, ja kõik lapsi saavad — vaesed lapsed peavad minusuguste vanematega kasvama. (Juhuks kui kedagi huvitab, siis “kaotasin kannatuse” ei tähenda, et “peksin oma kuuekuust”, vaid et ma ütlesin ärritunult “ole nüüd kümme sekundit normaalne”, kui ta väänles ajal, mil ma teda puhastada üritasin. Ja jah, see teine lause oli must huumor, ta oli ja on väga oodatud laps. Kuigi eks ta mõtlema paneb küll, et mis tingimustes kasvavad üles need lapsed, keda EI tahetud.)

Aga ma ei viitsi abordist rääkida, sellest räägitud küll ja eks meile ole need kauged Ameerika mured, meil on minu meelest selle koha pealt igati okeid seadused. Räägin hoopis humaansusest seoses nende uudistega. Selles mõttes, et ilmselgelt on igaühel sellest oma definitsioon, aga see üldtunnustatud versioon, millesse usuvad ka abordivastased, jääb mulle lihtsalt nii kaugeks. Olete lugenud seda uudist, kus ameeriklanna ei saanud Maltal aborti, kui platsenta osaliselt lahti rebenes, sest südamelöögid olid veel olemas, nii et Maltale jäädes oleks ta pidanud ootama, kuni loode ise ära sureb (ja riskima sepsisega)? Ma ei hakka siin isegi halama teemal “ema potentsiaalsed kannatused”, sest selles mõttes ma saan loogikast aru. Kui meil on siin kaks täieõiguslikku inimest, siis me ei hakka ühte ära tapma, sest muidu teine VÕIB-OLLA sureb. Kus ma EI saa loogikast aru, on see, et siin ei olnud ju olukord, kus loode oleks mingilgi moel elujõuline olnud. Naisel olid veed juba ära tulnud, platsenta seinast lahti, see tähendab, et esiteks ei saa loode enam toitained ja teiseks pole tal piisavalt lootevett. Minu jaoks oleks sellises olukorras abordi lõpule viimine lihtsalt halastus ka selle loote suhtes. See oleks humaanne. Ootajate meelest oleks humaanne lasta tal nälga või vedelikupuudusesse surra.

Ja ma tean, et osad inimesed ütlevad, et “see on selle pärast, et neid ei huvita loote heaolu, nad tahavad lihtsalt naisi karistada”. Aga tegelikult ei ole see ju nii, vähemalt mina ei nõustu selle väitega. Sest see suhtumine ei ole rasedusspetsiifiline, sellised inimesed usuvadki siiralt ka seda, et kui sul on viimase staadiumi vähk, siis on humaanne lasta sul lihtsalt (tihti valudes või vähemalt piisava koguse valuvaigistita) surma oodata, mitte sind sel teel aidata. Või need kuulsad “masina küljest lahtiühendamised”, mida me USA filmidest kõik näinud oleme – kui inimene iseseisvalt ei hinga, siis tähendab see seda, et inimene lämbub küllaltki kiiresti. Aga on ka olemas variant, kus inimene on koomas, kõik teavad, et ta sealt enam välja ei tule, aga hingab iseseisvalt. Sel juhul tähendab see lahtiühendamine seda, et humaansed inimesed lasevad teisel inimesel sõna otseses mõttes nälga surra. Või no mitte nälga, ta sureb vedelikupuudusesse, see tapab kiiremini.

Huvitav asi see humaansus. Koera paneme magama, et ta piinlema ei peaks, aga inimeste suhtes oleme humaansed.