faith · konnapoeg

Järjekordne titeblogi postitus vol 400

Meil on siin lõpuks ometi taas toredamad ajad, nii et oleme ära kasutanud seda, et kõik on terved ja lapsel parem tuju, ning temaga väljas söömas käinud. St meie sööme, tema harjub sellega, et teised inimesed on ka olemas ja vahepeal veedetakse teistes kohtades aega. Jahtklubi restoranis me näiteks ei olnudki veel käinud, täitsa hea oli. St minu pasta veiselihaga oli väga hea (ja kook muidugi ka), ausalt öeldes ei oleks ma nende menüüst väga midagi muud tellida osanud ka.

Velvet Cafésse polnud me ka sattunud, sest kuidagi juhtub alati nii, et kui seal oleme, on teised St Patrickust huvitatud, nii et nende poole peal olime esimest korda. See oli natuke naljakas, sest sees on neil sisekujundus nagu restoranis, kõik väga luksuslik jne, aga välikohviku osa näeb konkreetselt välja, nagu keegi oleks vanavanemate suvila kuurist lauad ära hiivanud ja mõelnud, et käib kah. 😀 Selles mõttes ma ei kurda, mulle käis kah, aga hoolimata sellest, et minu silmale oli vähe rahvast, oli neil nii päris toitudel nii pikk ooteaeg, et seekord piirdusimegi ainult koogiga (no millal soe šokolaadikook hea ei ole) ja mitte midagi muud ma selle koha kohta öelda ei oska. Tundus rohkem turistidele suunatud. Aa, selline kriitika, et see oli vist esimene kord mu elus, kus menüü kirjatüüp mulle konkreetselt rasketi loetav ja häiriv tundus, nii et ma ei viitsinudki eriti seda lehitseda. Naljakas, kui palju sellised asjad mõjutavad, muidu oleks ehk ikka midagi toekamat ka tellinud ja selle ooteaja ära kannatanud, aga me mõlemad vaatasime seda menüüd ja leidsime, et pigem mitte. Kusjuures ei olnud mingi haruldane kirjatüüp, lihtsalt raskesti loetav – õhukese joonega küllaltki väikesed tähed kaldkirjas. Kui eesmärgiks on rikkaid Soome vanainimesi püüda, siis ma ei tea, kuidas nemad seda veel lugema peaksid.

Ja kohvikukogemustega on vist paslik ära märkida, et ma olen mitmes kohas juba mõelnud, et miks mulle küll nende kohv üldse ei maitse. Eile lõpuks taipasin, et ma olen lihtsalt kaerapiimaga juba nii harjunud, et tavalise piimaga kohv maitseb valesti, nagu oleks või kohvi sees vms. Kuidagi liiga … loomselt.

Titt ise sööb nüüd kaks korda päevas — tundus nagu loogiline, et seitsmekuuselt teine söögikord juurde ja kaheksakuuselt tuleb siis kolmas. Sellega on ka iseenesest paremaks läinud, hommikuti õnnestub ta tihti lihtsalt lapiga piisavalt puhtaks teha ja ei peagi ekstra pessu viima. Ilmselt on asi selles, et hommikuti saab ta putru ja need on magusad, nii et ei mängi eriti toiduga, vaid vitsutab kähku sisse. Minu jaoks on see ausalt öeldes veidi arusaamatu, igal pool rõhutatakse, et suhkrut tuleks lastele tutvustada võimalikult hilja, aga samas on titepudrud kõik sellised, et maitse järgi arvaks, et valdav enamus seal banaan või aprikoos vms ongi. Kas puuviljasuhkur on siis tõesti nii palju parem/ohutum kui valge suhkur? Tema praegune lemmik on selgelt mingi mango-hirsipüree, mis vähemalt minu maitsele on parem ja pole nii lääge kui need keskmised pudrud. Mitte et mind otseselt häiriks see puuviljasuhkur, ma niigi naersin siin, sest guugeldasin, millal on okei lapsele piima anda (st ma tahtsin piimaga putru keeta, mitte tassist piima anda, aga osad ütlevad, et kuumutatud piim on ka enne kaheksandat elukuud halb, samas kui mingi Pere ja Kodu artikkel ütles, et kuumutatud täispiimaga on igati okei kohe algusest peale putrusid teha, nii et kes teab). Selle tulemusel jõudsin ma muidugi Perekooli, kus inimesed arutasid teemal “kui vanalt sa andsid oma lapsele asja X?” (kohukest, juustu, vorsti, maasikat jne). No ja igati ootuspäraselt tuli sealt selgelt välja, et ühe lapse emad vastasid, et oi, laps saab varsti 18 ja kohukest pole veel näinud (või noh, pigem, et “enne kolmandat eluaastat minu tibu küll suhkrut ei saanud”), aga kõik, kel kaks või rohkem last, ütlesid, et esimese lapsega kannatasid kauem, järgmine võitles vanemate õvede käest hulga varem oma kohukeseampsu välja — ja ei olnud ükski neist teistest ja kolmandatest lastest ka selle kohukeseampsu peale maha surnud. Vahel mulle tundub, et ma võtan vist ühe lapse ema kohta natuke liiga leigelt neid asju, aga no arvestades seda, et ta üritab süüa liiva ja vanu tuhvleid, tundub natuke narr liigselt mingi puuviljasuhkru või kuskilt tulnud jäätiseampsu pärast pablada. Ja teise nurga alt jällegi on täiesti arusaamatu, kuidas keegi, kes üritab süüa liiva ja vanu tuhvleid, saab olla nii pirtsakas, kui talle pakutakse näiteks kuskussi kanaga vms igati head toitu, mille ainus miinus on see, et see pole maasikapüree. Ehk siis ma saan aru küll, miks soovitatakse magusaid asju mitte anda, aga need samad pudrud on ju magusad.

Igatahes. Algselt oli plaanis, et teine toidukord on alati näputoit, aga tegelikult olen nii teinud, et annan midagi näppude vahel söödavat (maasikas, vaarikas, kurk, banaan vms) ja siis mingit lihaga toitu, sest perearst ütleb, et iga päev tuleb liha anda. Mis on veits kummaline, sest muidu räägitakse igal pool, et täiskasvanule on kaks korda nädalas liha maa ja ilm. Hakka või mõtlema, kuidas need vanad eestlased üldse üles kasvasid, kui kellelgi polnud liha igapäevaselt lastele anda, kõik sõid pool ajast körti. Aga kui kolmas söögikord tuleb, siis see tuleb raudselt ainult käes hoitav toit, et rohkem kasimist poleks.

Üldse, nagu te siit juba loete, ei saa ma jätkuvalt paljudest asjadest aru seoses lapse toitmisega. Kurtsin siin Reedale ka üks päev, et perearst ütles, et aastane peaks juba perega sama toitu sööma, et tee toit valmis, võta lapse portsjon välja ja siis lisa ülejäänud pere osale soola ka. Nagu andke andeks, aga see kõlab mulle konkreetselt okseleajavalt. 😀 Pasta või riis, millele on sool hiljem juurde lisatud, ökk. Ja ma pole isegi suur soolasõber, näiteks mune (või omletti vms munatoitu) teengi ma tihti täiesti soolata, eriti kui ma panen sinna natuke sinki vms, mis on ise juba soolane. Aga kartulipudrule päris lõpus soola sisse segamist ikka ette ei kujuta, see lihtsalt ei maitse meeldivalt. Enne teeks juba kahes potis süüa.

P.S. Ühe asja kohta küsiks küll targematelt nõu. Mul on selles mõttes titeunega vedanud, et ta läheb hilja magama ja ärkab hilja, üldiselt on ööuni ca 23—10. Aga iga kord, kui ta parajasti midagi uut õpib, mida juhtub esimese aasta jooksul tihti, hakkab ta öösiti rõõmsalt üles ärkama, et mängida. No ütleme nelja-viie ajal ärkab, on korraga tund-poolteist üleval, ja siis magab veel kolm-neli tundi. Mitte igal ööl, aga mitu korda nädalas. On kellelgi õnnestunud sellest harjumusest lahti saada ja kui jah, siis kuidas?

P.P.S. Ta on hakanud õiges kontekstis emm ja vahel isegi emmeee ütlema. Ma ei arva, et ta ilmtingimata teaks, mida see tähendab, aga kontekst on õige, st ta ütleb seda siis, kui on kellegi teise süles ja minu juurde tagasi tahab. Nii et vabalt võib see tähendada lihtsalt “ma pole olukorraga rahul” vms, aga no ilmselt nii seda õiget tähendust kinnistama hakatakse, et iga kord, kui ta oma arust part ütleb, tuleb tegelikult emme, nii et eks ta ühel hetkel peab leppima sellega, et pardi jaoks tuleb mõni muu sõna leida. Sirru leidis, et see on matriarhaadi ilming, et meie keeles on emme hulga kergem öelda kui issi — teistes keeltes on dada ja papa, mida on hulga lihtsam öelda, s-iga ei ole beeps minu arust siiani ühtki silpi kuuldavale lasknud. Nii et issi vist läkski lapsega dada peale üle, lootuses, et äkki seda öeldakse siiski varem kui kolmeaastaselt.

faith

Igasugu häid asju juhtus ka

Mul oli siin näiteks pulma-aastapäev vahepeal. Kuna hoidjate leidmisega on täpselt nii, nagu on, mõtlesime, et kes ei riski, see šampust ei joo jne. Nimelt oleme otsinud nii raha eest, kui ka sõprade seast, aga hetkel on seis selline, et hea sõber, kes lubabki, lõpuks oleme ikka kas kodus või lapsega restoranis. Šampust me jätkuvalt ei joonud ja igaks juhuks tellisin magustoidu esimesena (no et kui kisaks läheb, on vähemalt magustoit söödud), aga saime käidud küll.

Ei, siin on veel pikad (ja kammimata) juuksed

Teiseks sain käidud juuksuris. Taas lapsega koos, sest mees pidi sel ajal just haiglas olema ja kuna ma olin juba mitu korda broneeringut edasi lükanud, vihastasin ja mõtlesin, et lähen sinna ja palun juuksuril lihtsalt pool patsi maha lõigata, et mul oleks lihtsam seda puhmast pesta ja kammida. Tegelikkuses läks nii kenasti, et titt oli valmis peaaegu päris lõpuni vankris istudes seda tsirkust pealt vaatama (talle meeldib selliseid asju vaadata, seda, kuidas isa habet ajab, vaatab ka väga hea meelega), ainult viimase jupi pidime käru ees seistes lõikama. Ainult et mul pole ikka AASTAID nii lühikesi juukseid olnud. Ütlesin juuksurile, et lõigaku, palju tahab, peaasi, et ikkagi pea peale üles patsi ulataks. Huvi pärast just testisin, tehniliselt isegi ulatab, kuigi patsi saaks vist kolm keerdu – aga sellest pole midagi, see-eest saab jällegi hobusesaba teha niimoodi, et liigselt juukseid üle ei jääks. Nii et ma olen rahul, sest lahtiselt ma hetkel nagunii juukseid ei kanna, aga kinniselt kandmiseks on see idekas. No ja kuna ma käisin nö “külajuuksuris”, siis hind oli nii meeldiv, et ma poleks elus Tallinnas sellist hinda oodanud (ja tulemus kvaliteetsem, kui ma nii mõneski salongis olen saanud). MEGArahul olen sellega. Sedapuhku peate mu sõnu uskuma, eks ma kunagi tulevikus näitan pilti ka, kui õnnestub kammitud juustega pildile jääda — aga ma olin täiesti unustanud, kui mõnusalt ja kiirelt juustepesu (ja kammimine) käia võib.

Kolmandaks … Olen nüüd natuke harjutanud ja suudan oma uut autot TAGURDADES AEDA PARKIDA, ilma et selleks pool tundi ei läheks ja naabrid aknal naerdes tiktokivideosid ei teeks. Mulle üldse ei meeldi tagurdades parkimine, aga kuna mõlemal pool väravat on põõsad, siis nina ees aeda sõita on selles mõttes absurdne, et välja tagurdades on nähtavus null. Varem mind ei häirinud, vaatasin kähku kahele poole ja siis hüppasin autosse, aga nüüd tagurdan ma ju välja Merit ees, nii et ei. Aeda tagurdades sa näed, mis samal ajal tänaval toimub, ja välja tuled nina ees, nii et ka näed kohe, mis seis on. Igat pidi mõistlikum.

anna kannatust

Mis teema selle emadusega on, et igaüks järsku eksperdiks kõlbab?

Ma tean, et emadele võib kogu aeg ka küsimata nõu pakkuda, sest ükski ema ei tea ometi paremini, mis tema lapsele (keda sa kunagi näinud pole) parem on, kui sina, suvaline võõras inimene, aga no see on juba absurdne. Tegin ühte keelegruppi postituse keeleteemalise küsimusega. Nimelt on mul mitu korda juhtunud, et laps tahab näiteks üle voodiserva roomata vms ja mina hüüatan automaatselt “ärme sinna lähme!” – aga samal ajal peas närib kahtlus, et “ärme lähme” pole ehk korrektne. Ja pange tähele, tegu on keelegrupiga, kuhu on postitatud ka poliituudiseid, nii et inimesed ikka kommenteerivad uudise keelekasutust, mitte poliitikat (kuigi Postimehe keelekasutus on muidugi poliitikaga tihedalt seotud, vahel jääb mulje, et keeleoskus pole sinna tööle saamiseks üldse vajalik).

Noh, mina sain ka oma vastuse (kõige korrektsem on “ärgem mingem”, seejärel kõnekeele kind of korrektne “ärme lähme” ja seejärel (st kõige halvem neist) “ärme mine” / “ärme lähe”), aga lisaks sellele sain teada, et:

1) Normaalne inimene ei meieta (sest otse loomulikult teab see kommenteerija selle ühe lõigu põhjal, et ma räägin kogu aeg meievormis)

2) Normaalne lapsevanem ei keela, vaid suunab tähelepanu kõrvale (ma tõsiselt tahan näha, kuidas te AINULT selle võttega hakkama saate, kui teil on laps, kes pole mitte ainult aktiivne, vaid … entusiastlikult suitsiidne? Tema lemmikmängud hetkel on nimelt juhtmete närimine, üle voodiserva roomamine ja diivanilt peaka hüppamine. Nii et see tähelepanu kõrvale juhtimine peaks tihti toimuma olukorras, kus sa vähemalt ühe käega hoiad temast kinni, et ta ei saaks üritada pesumasina pealt kraanikaussi hüpata.)

3) Normaalne lapsevanem räägib lapsega lihtsamate väljenditega, aga samas räägib rohkem ja selgitab, miks midagi ei tohi (bitch, kust sa võtad, et ma ei selgita? nagu kust sellest ühest lõigust selgus, et sellele keelule EI järgne pikemat juttu?)

Te (st maailm) olete tõesõna viinud mind olukorda, kus ma üks päev ütlesin Morksile netis, et tean ette juba, et hakkan selle lapsega rihma kasutama, ja siis enne, kui tema üldse midagi öelda jõudis, viskusin juba kaitsvalt selgitama, et mõtlen ikka rihma nagu ohelikku, mitte rihma nagu peksu. Ma olen muidugi seoses Sirru tervisliku seisundiga üldse närvihaige ja üleväsinud praegu. Kui saab selle olukorra selgemaks, siis loodetavasti rahunen veidi maha jälle (asja ei paranda see, et ta ema saadab tõsiselt sõnumeid selle kohta, et “aga äkki on luupus?”).

Ahjaa, sellega seoses meenub, et ütlesin ühele sõbrale, et olen nii kurnatud, et vahel ei saa enam aru, kust väsimuse ja depressiooni piir läheb (olin ise ka füüsiliselt veits off sel ajal, see teeb mind alati depressiivseks ka), ja ta ütles vastu midagi selle kohta, et ma ikka sotsiaalmeediakunn, et seal jätan nii ilusa mulje. Ma ausalt, käsi südamel, ei tuleks kunagi inimeste ilusaid pilte vaadates selle peale, et arvata, et nende taga kindlasti ilus elu ka on. Pigem vastupidi, ma olen üks neist, kes loeb näiteks instapostitust teemal “omg, mind on ikka ideaalse mehega õnnistatud, juba kolmas aasta koos, aga neid tuleb kindlasti 30, sest ma armastan teda nii vägaaaaaa”, ja mõtleb, et ju on suhe perses siis, kui on vaja niimoodi üle kompenseerida. 😀 Ja mina ise küll tunnen, et just kergelt depressiivsena tahan tavapärasest rohkem postitada lihtsalt ilusaid asju vms, mitte teistele näitamiseks, aga ise vaatamiseks, et meenutada endale, et ilusaid asju on ka olemas. Depressiivseid meeme saadan ma eravestlustes sõpradele, selle jaoks nad mul ometi on. Aga taas, täna on tegelikult igati ok päev.

P.S. Selle instavideo tegin ainult selleks, et saaksin teile ka näidata, kui taibukas mu konnapoeg vahel ikka on. Ta on ära õppinud, et näoli vastu puitpõrandat kukkuda ei ole meeldiv, nii et “korrektselt” roomab ta voodis ja vaibal ja mängumatil, kõval põrandal hakkas omal algatusel abivahendeid kasutama. Ja inimesele, kes küsis, kuidas ma tulen toime võõrastega, kes teda katsuda tahavad — mul tõesti pole seda muret kunagi olnud, ilmselt see, et mina näen selle armsa lapse kõrval välja nagu kodutu heroiinisõltlane, teeb oma töö.

anna kannatust · konnapoeg

Elus, aga vaevu

Tahtsin sel nädalal juuksed lühemaks lõigata, et neid lihtsam kammida oleks, aga loomulikult ei jõudnud nüüd seda ka

Mul on selline tunne, et ise ka hästi ei usu, et selle nädala peaaegu üle olen elanud. Mäletate, ma ütlesin juba mitme nädala eest, et Sirru oli haige? Noh, ta ei saanudki päris terveks. Või siis enamvähem sai ja tuli uus haigus, kes teab. Arstid küll mitte. Igatahes esmalt jäi haigeks, siis nagu läks paremaks, aga oli pidev väsimus, ja siis kahe nädala pärast lõi järsku palaviku ka 39 kraadi peale, et saaks pihta hakata see tore tants, kus on vaheldumisi kõrge temperatuur ja külm higi ning pidevad värinad. No ja igasugused sellised huvitavad sümptomid, nagu vahepeal tuimaks minevad sõrmeotsad. Nii et päris mitu päeva pidin mehe pärast muretsema ja käima kontrollimas, kas ta on jätkuvalt elus, sest meie voodis ta sel ajal muidugi ei maganud. No ja sellele lisaks üksi tegelema lapsega, kes on harjunud vaheldumisi emme sülest issi sülle saama (alguses me ei teadnud, kas on ehk viirus, siis ei julgenud teda talle üldse ligi lasta). Kõrge palavik tuli muidugi laupäeval, nii et esmaspäeval läksime Roccasse arstile, sest sinna sai lihtsalt kõige varem päriselt aja (tema perearst ei taha minu meelest kunagi teda päriselt näha, kui on vähegi võimalik seda vältida, ma üritan ta vist enda perearsti juurde üle tuua), aga ega meil siiani mingeid lõplikke vastuseid pole. Vähemalt saime välistavate testide abil igasugu levinumad viirused välistatud, aga põhimõtteliselt keegi ei tea praegu, mis tal täpselt viga on. Ootame ja vaatame, mida järgmine vereproov nädala pärast näitab.

Ahjaa, see oli minu jaoks esimene kord järeltulijaga kaubanduskeskuses käia ja see oli ausalt öeldes kohutav kogemus. St laps käitus normaalselt, aga ma kind of eeldasin, et tänapäeva kaubanduskeskustes ikka mingi normaalne ema ja lapse tuba on, kus ma saan ta hetkeks turvatoolist välja võtta, vajadusel teda toita jne. Rocca Al Mare keskuses oli selleks otstarbeks invavetsus mähkimislaud, mille ette oli asetatud … puust tool. No et juhuks, kui ma peaks tahtma kohe peldikupoti kõrval istuda ja oma last toita. See on täiesti absurdne ju. Kusjuures kogu see nali tiivas, kus on peamiselt lasteasjade poed, nii et nad ilmselgelt on teadlikud sellest, et lastega emad kulutavad oma raha seal küll, aga neile pole võimalik näiteks ühte normaalset tugitooli ja mängunurgaga pisikest ruumi eraldada? Ma isegi ei eelda, et see tasuta peaks olema, ma oleksin valmis maksma selle eest. Saan aru, et vanemate lastega saab Seiklusmaale minna, aga sellistele, kes veel ei jookse ega karga, pole midagi. Neil on pool tundi 4,5 eurot, ma oleksin valmis selle raha maksma diivani ja pisikese lasteaediku eest. Käisin isegi kõik kohvikud läbi, lootuses, et mõnes on mängunurk, et ma saaksin ta paariks minutiks käputama panna ja ise tassi kohvi juua, mkm, absoluutselt mitte midagi. Kas üldine eeldus on, et lapsed on kodus, kuni nad neljaseks saavad, ja siis hakatakse neid vaikselt inimeste sekka tooma v? Või et laps ongi rihmadega turvatoolis kinni teel keskusesse, seal keskuses ja seejärel teel koju, mis ka kiirema käigu puhul on igatahes kokku üle tunni? See viimane kõlab ju ülimalt ebameeldivalt.

No ja selle tralli tulemusel oli ta loomulikult koju jõudes üleväsinud ja ei tahtnud enam magama jääda. Kõige hullem oli see, et me oleks pidanud samal päeval korra veel tagasi minema (Sirru ei olnud sellises seisus, et teda üksi saata, isegi mitte taksoga, sest ta tõesti isegi ei kõndinud sirgelt), nii et ma kujutasin juba elavalt ette, kuidas mu laps karjub terve tee sinna ja tagasi. Õnneks päästis mu väikevend päeva ja tuli appi, muidu oleks ikka päris hull olnud. No ja siis järgmisel päeval saime seda nalja uuesti teha, sest arst saatis mehe koroonatestile ka. St laps on autos enamvähem ok, aga kui ta seal kas või kaks minutit magab, siis pärast seda on ta taas kaks tundi üleval, iga hetkega järjest halvemas ja halvemas tujus.

Ehk siis olin samm sellest, et ka lõpuks Tik-Toki konto ära teha, et saaksin postitada videosid oma nutmisest, nagu tänapäeval kõigi kuulsate emmeblogijate seas moes on. Mu elu on nii raske, palun laigi ja subskraibi! Isegi juuksurisse pole mul õnnestunud minna, sest no ma saaksin ju minna ainult tema uneajal, sest ma ei riski hetkel last isaga üksi jätta — aga selgus, et kohaliku juuksuri päevaplaan on juba üllatavalt tihe, ei ole sugugi nii, et helistad ja ütled, et tuled nüüd kohale. Ma ei taha isegi moekat soengut, tahaks lihtsalt pool patsi maha lõigata, et lihtsam kammida oleks ja nii tihti peeglist ülemist pilti nägema ei peaks. Vähemalt titt on selle kõige juures jätkuvalt armas.

P.S. Miks mul ei vea Star Trekiga? Lõpuks ometi on tehtud Star Trek, mis ka tõesti hea on ja mida ma ise kõigile soovitan. Ja mul on nüüdseks KAKS korda arvuti episoodi viimase kümne minuti peal üles ütlenud. Esimesel korral mõtlesime, et mingi uuendus lõi asjad vussi, teisel korral saime aru, et kõvakettad, millelt asjad jooksevad, hakkavad üles ütlema. Aga mul on siiani nüüd viimati vaadatud osa lõpp nägemata.

konnapoeg

Kas mulle kutsutakse lastekaitse, kui ma ta lihtsalt rinnapiimale jätan?

Sellise mati panen igasse tuppa

Ma olen nüüd ca kuu aega proovinud ja täitsa tõsiselt, ma JÄLESTAN seda tavalise toidu tutvustamist. Püreesid ta sööb igati isukalt, aga kuigi ta sööb neid lusikaga, on hiljem ikkagi vaja üleni pessu minna. Ja pesu ta kannatab välja, isegi selle, kui ta nägu pestakse, aga vat kuivatamine on selline asi, et selle peale karjub ta nagu ratta peal. Isegi siis, kui ma teda ei kuivata, vaid ta lihtsalt mängumatile rätiku peale kuivama asetan, ikka röögib (ja läheb selle rätiku pealt muidugi kahe sekundi pärast minema, aga see pole ise-enesest nii suur probleem).

Kui annan tavalist toitu (moodsa nimega näputoitu), siis ta röögib söömise ajal, sest maailm on ebaõiglane. No täna näiteks andsin talle jupi banaani. Esmalt röökis selle pärast, et see jupp läks pooleks, aga eraldi olid jupid liiga pisikesed ja libedad, et neid normaalselt suhu saada. Siis röökis, sest sai ühe neist suhu, aga see oli muidugi vahepeal maha kukkunud ja nüüd karvane. Siis röökis selle pärast, et ma tõin uue suurema jupi, aga selle pihku võtmiseks oli vaja ühest käesolevast enne lahti lasta. Siis röökis, sest ma panin ta vägisi selili, et ta kuskile kukkuda ei saaks sel ajal, kui ma näo puhastamiseks lappi tooma lähen (sest kukkumine on hetkel ta lemmiktegevus). Ühesõnaga ükskõik, kuidas ma teda toidan, alati on tõenäosus, et mingi hulk röökimist ikka sellega kaasneb (kuigi igavamate näputoitudega nagu kurk või brokkoli on seda vähem, sest seal teda eriti ei huvita, kui need suhu ei jõua). Nüüd oleks nagu vaikselt aeg päevas teine söögikord juurde lisada ja no täitsa ausalt, mul ei ole selleks vaimset energiat. Minu poolest võiks ta kooliminekuni rinda saada ja iga päev kaks ampsu lihapüreed juurde, kuigi mulle kohati tundub, et juba praegu hakkab ühest rinnast piima vähemaks jääma või mingi kummaline kamm seal toimub (mäletate, ma rääkisin, et üks rind on hulga parema survega – vahepeal oli mitu kuud kõik ok, aga nüüd on täiesti süstemaatiliselt näha, et kui ta teisest rinnast sööb, tahab ta hulga varem uuesti süüa + noh, kuidas nüüd viisakalt iseenda kohta öelda, ka visuaalselt on erinevus jätkuvalt näha, üks on ALATI silmnähtavalt suurem).

Samas mees muidugi ütleb, et mulle tuleks nagunii lastekaitse kutsuda, sest ma olen lapsepeksja. Jah, minu kuuekuune sai oma elu esimese laksu. Kusjuures muidu on mul raudkindel põhimõte, et füüsiline vägivald on (kellegi suurusest ja vanusest olenemata) mõistlik siis, kui see aitab vältida potentsiaalset suuremat/valusamat vigastust. No näiteks kui sõbranna on kätt tulisele pliidiplaadile toetamas, on igati ok see ära laksata. Või mina olen ühe korra pääsenud auto alla jäämisest, sest keegi haaras konkreetselt mu patsist kinni ja tõmbas mu kõnniteele tagasi. 😀 Ei vingunud, ütlesin aitäh. Ja no laste puhul näiteks, kui nad tahavad koerale kätt suhu toppida vms, on okei nad jõuga eemale tirida. Noh, nüüd selgus siis, et mul on vist sisimas see põhimõte ka siis, kui see aitab vältida MINU haiget saamist, sest Merit tegi üks päev enda arust sellist naljakat nalja, et sõi, siis rullis end eemale ja siis rullis end niimoodi tagasi, et tuli hooga otse tissi otsa. Ma juba mõttes pakkisin piimabaari kokku, sest ilmselgelt kõht enam tühi pole, kui selline tsirkus käib, kui ta ootamatult mitte ei rullinud end tagasi, vaid konkreetselt hüppas – ja hüppas hammastega. Ja ei lasknud lahti ka, vaid jäi vahtima, mis nägu ma teen. Kusjuures see polnud isegi esimene kord hambaid kasutada, aga see tuli nii ootamatult ja valusalt, et ma täiesti automaatselt panin laksu kirja, enne kui üldse aru sain, mis juhtus. Tal vist väga valus ei olnud, sest ta tegi selle peale lihtsalt üllatunud nägu, aga meelde vist jäi küll, sest rohkem seda juhtunud ei ole. Aga see-eest testib nüüd vaikselt piire, et näha, mida võib hammustada ja mida mitte (no näiteks sussi võib hammustada ja selle kandja teeb ainult “eww, see on ju räpane”, aga ei karju – samas kui hammustada sussi kõrval olevat sokki, tehakse kohe “ai”, ja kui hammustada soki kõrvalt jalga, siis kistakse sind juba vägisi eemale ka, nii et mine võta kinni, kus see loogika on).

P.S. Kas see on normaalne, et mingis etapis nad löövadki pead päevas 20 korda vastu maad? Tal on hetkel see faas, kus ta ei oska veel väga hästi iseseisvalt ühest asendist teise liikuda, nii et iga kord, kui ta end kõhuliasendist istuma ajab või istumast kõhuli läheb, on suht 50/50, kas tuleb välja või teeb pea väikese kolksu. Ja no võib kihla vedada, et isegi kui ma ta vetsuminekuks ekstra selili maha panen, keerab ta end kohe kõhuli ja hakkab sealt istuli ajama. Vaikselt saan aru, miks Dharma ja Gregi Dharmal lapsepõlvekodus terve magamistoapõrand batuut oli, see oleks ainus asi, mis minu last ka tervena hoiaks siin. Ta suudab vahepeal kukkuda isegi siis, kui ma teda oma jalgade vahel hoian, sest ta lihtsalt üritab korraga viies suunas minna. Mitte et teda ennast oluliselt häiriks, aga MINA muretsen.

anna kannatust

Jälle olen ma kriminaal

Need klaasid seal taga on mu probleemide allikaks

Ütlen alustuseks kohe ära, et te ei pea mulle ütlema, et ma debiilik olen, ma saan ise ka aru, et oleksin ma vaikselt oma elu elanud ja poleks ise ametiasutusi torkima läinud, oleksin võinud terve elu rahulikult ära elada, aga nüüd pean tegelema selle jamaga. Nimelt ostsime me kodu nii, et ostulepingus oli kirjas, et hiljuti on paigaldatud õhksoojuspump ja terrass kinni ehitatud, mis kumbki ei vaja ehitusluba, aga tuleb kanda ehitisregistrisse. Noh, te juba teate, kuhu see lugu läheb, eks?

Kuna terrassikatus laseb veits läbi, tuli mulle seoses sellega meelde (kõigest aastake pärast ostu), et ahjaa, registrisse ka vaja kanda, nii et läksin internetti seda tegema. Pärast väikest kirjavahetust ametnikuga selgus, et a) õhksoojuspumba paigaldamine on ehitusseadustiku mõistes “ehitise ümberehitamine, mille käigus paigaldatakse, muudetakse või lammutatakse tehnosüsteemi, mis muudab ehitise omadusi, sealhulgas välisilmet”*. Selline asi loomulikult eeldab projekti. 😀 Ja terrassile katuse paigaldamine suurendab hoone ehitusalust pinda, mis on taas luba nõudev töö. Saatsin uue meili ja küsisin, et kas ma saan ehitise seadustamist puudutavast jutust õigesti aru, et ma pean nüüd kuidagi tagantjärele esitama projekti juba tehtud tööle (pump) ja teisele tehtud tööle (terrass) auditi tellima. Nüüd ootan vastust, kuigi ju ta mulle jah ja jah ütleb, mis seal muud öelda on. Kuigi uudiseid lugedes tekib tunne, et äkki peaks hoopis küsima, kui palju selliste lubade eest siis kohustuslik altkäemaks on, aga meili teel vist ei sobi. Igatahes kogu see jama ning ilmselt peatne raha- ja ajakulu ainult selle pärast, et ma mõtlesin, et tahan olla seaduskuulekas kodanik ja eelmise omaniku tehtud muudatused registrisse kanda.

* Mis mõttes on õhksoojuspumba paigaldamine ehitise ümberehitamine? See on täiesti absurd ju, üks väike kast toas ja teine väike kast väljas … Mulle kõlab see küll lihtsalt nagu riikliku tasandi väljapressimine. Aga no ega ma sellest terrassiasjast ka aru ei saa — terrass oli ju alati olemas, majaplaanilgi, kuidas see ehitise pindala siis sellest suurenes, et talle katus ka peale pandi? Kusjuures isegi osaline katus on alati olemas olnud, ca 1/3 oli varem juba katusega kaetud, 2/3 lisati hiljem pluss siis kahte külge klaasid (kahes küljes on majasein). Olen siin linnaosas näinud näiteks sellist kasvuhoonet, kus üks kasvuhoonekülg on majasein. Selle ehitaja peaks üldse vist vangis olema siis, sest ilmselgelt on tegu tema elamu suurejoonelise laiendamisega.

P.S. Teisel, aga veidi haakuval teemal. Ma logisin üle hulga aja maanteeametisse sisse. Ja avastasin, et mul on üks auto veel — rohkem kui kümne aasta eest ära müüdud auto on jätkuvalt minu nimel, st nad pole seda registrist eemaldanud. Ainus jama on selles, et otse loomulikult ma enam ei mäleta, kuhu/kellele ma selle täpselt müüsin, ja lepingut mul ammugi alles ei ole. (Tegelikult ma isegi ei mäletanud, et mul selline auto kunagi olnudki on, aga väikevend ja isa kinnitavad, et on küll, isal oli piltegi näidata.) Ja selgub, et ilma müügilepinguta on Eesti riigis TÄIESTI VÕIMATU seda autot registrist eemaldada. Nüüd see jääbki registrisse, kuni ma ükskord ära suren, ja siis läheb see olematu auto pärandusena minu pärijatele. Ja nii aegade lõpuni. Eesti riik variseb merre, mäed saavad liivaks, aga see auto on ikka registris.

anna kannatust

see fauna siin

Ma vist mainisin, et Sirru tegi meile siin ühe armsa peenra. Seal on igasugu asju sibulatest maasikateni. Ja üleeile õhtul ütlesin talle, et oo, maasikad hakkavad valmis saama, paar päeva veel ja hea õnne korral saame isegi neid maitsta. Hea õnne korral, sest meil on aed ju igasugu elukaid täis, kellele ka maiustada meeldib. No ja tulen mina täna lapsega verandale ja näen, et musträstas sõna otseses mõttes seisab keset peenart, nokkapidi maasikas. In flagrante, polnud vaja küsidagi, et mehed, mis lõhnad teil nokast tulevad. Kusjuures ei lennanud isegi minema, vaid passis seal liikumatult, ei tea, kas kangestus või lootis, et teda ei märgata. Või oli nii ülbe, et ootas, et ma vahtimise lõpetaks, et saaks rahus edasi süüa. Pidime ta minema kõssitama ja saime pool maasikat omale. Väga häbematu temast igatahes.

Hoopis teised siilid, sest mul polnud tittesid vaadates telefoni kaasas

No ja teiseks tundub, et see piirkond on siin niigi väga viljakas. Naabrimees tegi nalja, et hakkab mult kohtu kaudu alimente nõudma, sest tema aias elav siilimamma sai 9 (üheksa!) poega, ja lähim isane on ometi minu aias. See oleks temast muidugi alatu, sest nii mamma kui papa käivad tegelikult mõlemad meie kassi kaussi tühjendamas (ja kass vaatab nukra pilguga ja ei julge midagi teha), nii et juba toetan ju ometigi. Eile just üritasin filmida seda, kuidas üks neist teisele konkreetselt kogu keharaskusega sisse sõitis, et teda kausi juurest eest ära lüüa, aga elu õied — järeltulija lõi telefoni käest, nii et sain ainult lühikese väreleva video sellest, kuidas nad hiljem pahurdades meetrist vahemaad hoides omaette nosisid. Aga see naabrimees on väga lahe, selline tegelene, kes kogu aeg askeldab aias, ehitab midagi ja istutab midagi või nokitseb midagi või … midagi. Nüüd muidugi hakkas kohe aeda putitama, et siilibeebid autoteele ei saaks, sest neil olevat hommikul kell pool 11 jalutuskäigu aeg, kus kogu pere aias väikese ringi teeb. Nii et eks ma pean üritama end titega selle aja paiku jalutama sättida, saan ehk perekonna siiski filmilindile jäädvustatud.

Krt, nagu Pirita teataja on see siin. Kes seda blogi loeb, teab kohe, millal meil uus kiirtoidukoht ehitatakse ja millal siilid poegivad. Mina vist kahjuks isegi tean, millal neid tehti, oli küll siin mõni aeg tagasi üks õhtu kohutav kriiskamine. 😀