konnapoeg

Kas mulle kutsutakse lastekaitse, kui ma ta lihtsalt rinnapiimale jätan?

Sellise mati panen igasse tuppa

Ma olen nüüd ca kuu aega proovinud ja täitsa tõsiselt, ma JÄLESTAN seda tavalise toidu tutvustamist. Püreesid ta sööb igati isukalt, aga kuigi ta sööb neid lusikaga, on hiljem ikkagi vaja üleni pessu minna. Ja pesu ta kannatab välja, isegi selle, kui ta nägu pestakse, aga vat kuivatamine on selline asi, et selle peale karjub ta nagu ratta peal. Isegi siis, kui ma teda ei kuivata, vaid ta lihtsalt mängumatile rätiku peale kuivama asetan, ikka röögib (ja läheb selle rätiku pealt muidugi kahe sekundi pärast minema, aga see pole ise-enesest nii suur probleem).

Kui annan tavalist toitu (moodsa nimega näputoitu), siis ta röögib söömise ajal, sest maailm on ebaõiglane. No täna näiteks andsin talle jupi banaani. Esmalt röökis selle pärast, et see jupp läks pooleks, aga eraldi olid jupid liiga pisikesed ja libedad, et neid normaalselt suhu saada. Siis röökis, sest sai ühe neist suhu, aga see oli muidugi vahepeal maha kukkunud ja nüüd karvane. Siis röökis selle pärast, et ma tõin uue suurema jupi, aga selle pihku võtmiseks oli vaja ühest käesolevast enne lahti lasta. Siis röökis, sest ma panin ta vägisi selili, et ta kuskile kukkuda ei saaks sel ajal, kui ma näo puhastamiseks lappi tooma lähen (sest kukkumine on hetkel ta lemmiktegevus). Ühesõnaga ükskõik, kuidas ma teda toidan, alati on tõenäosus, et mingi hulk röökimist ikka sellega kaasneb (kuigi igavamate näputoitudega nagu kurk või brokkoli on seda vähem, sest seal teda eriti ei huvita, kui need suhu ei jõua). Nüüd oleks nagu vaikselt aeg päevas teine söögikord juurde lisada ja no täitsa ausalt, mul ei ole selleks vaimset energiat. Minu poolest võiks ta kooliminekuni rinda saada ja iga päev kaks ampsu lihapüreed juurde, kuigi mulle kohati tundub, et juba praegu hakkab ühest rinnast piima vähemaks jääma või mingi kummaline kamm seal toimub (mäletate, ma rääkisin, et üks rind on hulga parema survega – vahepeal oli mitu kuud kõik ok, aga nüüd on täiesti süstemaatiliselt näha, et kui ta teisest rinnast sööb, tahab ta hulga varem uuesti süüa + noh, kuidas nüüd viisakalt iseenda kohta öelda, ka visuaalselt on erinevus jätkuvalt näha, üks on ALATI silmnähtavalt suurem).

Samas mees muidugi ütleb, et mulle tuleks nagunii lastekaitse kutsuda, sest ma olen lapsepeksja. Jah, minu kuuekuune sai oma elu esimese laksu. Kusjuures muidu on mul raudkindel põhimõte, et füüsiline vägivald on (kellegi suurusest ja vanusest olenemata) mõistlik siis, kui see aitab vältida potentsiaalset suuremat/valusamat vigastust. No näiteks kui sõbranna on kätt tulisele pliidiplaadile toetamas, on igati ok see ära laksata. Või mina olen ühe korra pääsenud auto alla jäämisest, sest keegi haaras konkreetselt mu patsist kinni ja tõmbas mu kõnniteele tagasi. 😀 Ei vingunud, ütlesin aitäh. Ja no laste puhul näiteks, kui nad tahavad koerale kätt suhu toppida vms, on okei nad jõuga eemale tirida. Noh, nüüd selgus siis, et mul on vist sisimas see põhimõte ka siis, kui see aitab vältida MINU haiget saamist, sest Merit tegi üks päev enda arust sellist naljakat nalja, et sõi, siis rullis end eemale ja siis rullis end niimoodi tagasi, et tuli hooga otse tissi otsa. Ma juba mõttes pakkisin piimabaari kokku, sest ilmselgelt kõht enam tühi pole, kui selline tsirkus käib, kui ta ootamatult mitte ei rullinud end tagasi, vaid konkreetselt hüppas – ja hüppas hammastega. Ja ei lasknud lahti ka, vaid jäi vahtima, mis nägu ma teen. Kusjuures see polnud isegi esimene kord hambaid kasutada, aga see tuli nii ootamatult ja valusalt, et ma täiesti automaatselt panin laksu kirja, enne kui üldse aru sain, mis juhtus. Tal vist väga valus ei olnud, sest ta tegi selle peale lihtsalt üllatunud nägu, aga meelde vist jäi küll, sest rohkem seda juhtunud ei ole. Aga see-eest testib nüüd vaikselt piire, et näha, mida võib hammustada ja mida mitte (no näiteks sussi võib hammustada ja selle kandja teeb ainult “eww, see on ju räpane”, aga ei karju – samas kui hammustada sussi kõrval olevat sokki, tehakse kohe “ai”, ja kui hammustada soki kõrvalt jalga, siis kistakse sind juba vägisi eemale ka, nii et mine võta kinni, kus see loogika on).

P.S. Kas see on normaalne, et mingis etapis nad löövadki pead päevas 20 korda vastu maad? Tal on hetkel see faas, kus ta ei oska veel väga hästi iseseisvalt ühest asendist teise liikuda, nii et iga kord, kui ta end kõhuliasendist istuma ajab või istumast kõhuli läheb, on suht 50/50, kas tuleb välja või teeb pea väikese kolksu. Ja no võib kihla vedada, et isegi kui ma ta vetsuminekuks ekstra selili maha panen, keerab ta end kohe kõhuli ja hakkab sealt istuli ajama. Vaikselt saan aru, miks Dharma ja Gregi Dharmal lapsepõlvekodus terve magamistoapõrand batuut oli, see oleks ainus asi, mis minu last ka tervena hoiaks siin. Ta suudab vahepeal kukkuda isegi siis, kui ma teda oma jalgade vahel hoian, sest ta lihtsalt üritab korraga viies suunas minna. Mitte et teda ennast oluliselt häiriks, aga MINA muretsen.