anna kannatust

Mis teema selle emadusega on, et igaüks järsku eksperdiks kõlbab?

Ma tean, et emadele võib kogu aeg ka küsimata nõu pakkuda, sest ükski ema ei tea ometi paremini, mis tema lapsele (keda sa kunagi näinud pole) parem on, kui sina, suvaline võõras inimene, aga no see on juba absurdne. Tegin ühte keelegruppi postituse keeleteemalise küsimusega. Nimelt on mul mitu korda juhtunud, et laps tahab näiteks üle voodiserva roomata vms ja mina hüüatan automaatselt “ärme sinna lähme!” – aga samal ajal peas närib kahtlus, et “ärme lähme” pole ehk korrektne. Ja pange tähele, tegu on keelegrupiga, kuhu on postitatud ka poliituudiseid, nii et inimesed ikka kommenteerivad uudise keelekasutust, mitte poliitikat (kuigi Postimehe keelekasutus on muidugi poliitikaga tihedalt seotud, vahel jääb mulje, et keeleoskus pole sinna tööle saamiseks üldse vajalik).

Noh, mina sain ka oma vastuse (kõige korrektsem on “ärgem mingem”, seejärel kõnekeele kind of korrektne “ärme lähme” ja seejärel (st kõige halvem neist) “ärme mine” / “ärme lähe”), aga lisaks sellele sain teada, et:

1) Normaalne inimene ei meieta (sest otse loomulikult teab see kommenteerija selle ühe lõigu põhjal, et ma räägin kogu aeg meievormis)

2) Normaalne lapsevanem ei keela, vaid suunab tähelepanu kõrvale (ma tõsiselt tahan näha, kuidas te AINULT selle võttega hakkama saate, kui teil on laps, kes pole mitte ainult aktiivne, vaid … entusiastlikult suitsiidne? Tema lemmikmängud hetkel on nimelt juhtmete närimine, üle voodiserva roomamine ja diivanilt peaka hüppamine. Nii et see tähelepanu kõrvale juhtimine peaks tihti toimuma olukorras, kus sa vähemalt ühe käega hoiad temast kinni, et ta ei saaks üritada pesumasina pealt kraanikaussi hüpata.)

3) Normaalne lapsevanem räägib lapsega lihtsamate väljenditega, aga samas räägib rohkem ja selgitab, miks midagi ei tohi (bitch, kust sa võtad, et ma ei selgita? nagu kust sellest ühest lõigust selgus, et sellele keelule EI järgne pikemat juttu?)

Te (st maailm) olete tõesõna viinud mind olukorda, kus ma üks päev ütlesin Morksile netis, et tean ette juba, et hakkan selle lapsega rihma kasutama, ja siis enne, kui tema üldse midagi öelda jõudis, viskusin juba kaitsvalt selgitama, et mõtlen ikka rihma nagu ohelikku, mitte rihma nagu peksu. Ma olen muidugi seoses Sirru tervisliku seisundiga üldse närvihaige ja üleväsinud praegu. Kui saab selle olukorra selgemaks, siis loodetavasti rahunen veidi maha jälle (asja ei paranda see, et ta ema saadab tõsiselt sõnumeid selle kohta, et “aga äkki on luupus?”).

Ahjaa, sellega seoses meenub, et ütlesin ühele sõbrale, et olen nii kurnatud, et vahel ei saa enam aru, kust väsimuse ja depressiooni piir läheb (olin ise ka füüsiliselt veits off sel ajal, see teeb mind alati depressiivseks ka), ja ta ütles vastu midagi selle kohta, et ma ikka sotsiaalmeediakunn, et seal jätan nii ilusa mulje. Ma ausalt, käsi südamel, ei tuleks kunagi inimeste ilusaid pilte vaadates selle peale, et arvata, et nende taga kindlasti ilus elu ka on. Pigem vastupidi, ma olen üks neist, kes loeb näiteks instapostitust teemal “omg, mind on ikka ideaalse mehega õnnistatud, juba kolmas aasta koos, aga neid tuleb kindlasti 30, sest ma armastan teda nii vägaaaaaa”, ja mõtleb, et ju on suhe perses siis, kui on vaja niimoodi üle kompenseerida. 😀 Ja mina ise küll tunnen, et just kergelt depressiivsena tahan tavapärasest rohkem postitada lihtsalt ilusaid asju vms, mitte teistele näitamiseks, aga ise vaatamiseks, et meenutada endale, et ilusaid asju on ka olemas. Depressiivseid meeme saadan ma eravestlustes sõpradele, selle jaoks nad mul ometi on. Aga taas, täna on tegelikult igati ok päev.

P.S. Selle instavideo tegin ainult selleks, et saaksin teile ka näidata, kui taibukas mu konnapoeg vahel ikka on. Ta on ära õppinud, et näoli vastu puitpõrandat kukkuda ei ole meeldiv, nii et “korrektselt” roomab ta voodis ja vaibal ja mängumatil, kõval põrandal hakkas omal algatusel abivahendeid kasutama. Ja inimesele, kes küsis, kuidas ma tulen toime võõrastega, kes teda katsuda tahavad — mul tõesti pole seda muret kunagi olnud, ilmselt see, et mina näen selle armsa lapse kõrval välja nagu kodutu heroiinisõltlane, teeb oma töö.

17 kommentaari “Mis teema selle emadusega on, et igaüks järsku eksperdiks kõlbab?

  1. Kui ma lähemal oleksin, tuleksin appi ja laseksin teid vaeseid vanemaid natuke puhata ja mängida.
    Oled muidu selle peale mõelnud, et kedagi pooleks päevaks appi paluda? St viib lapse jalust ja tegeleb temaga. Nii vana (jah, ma tean, et nii pisitillu alles) puhul ei saaks ju midagi kolossaalselt halvasti minna?
    Pudelist ta ikka joob ju?
    Lihtsalt nii kohutavalt kahju on lugeda mu enda kannatuste volume 2.

  2. Minu meelest selle meietamisega on nii, et beebi ja vanemad teevadki asju koos. Jah, *me* sööme ja kakame ja roomame, sest lapsevanem rohkemal või vähemal määral osalebki kõigis nendes tegevustes. Kui mõni harrastuspsühholoog arvab, et tsk-tsk-tsk, see on kohutav oma mina kaotamine, siis jumal temaga. Ma jällegi ei näe põhjust, miks peaks väikesest beebist kuidagi rõhutatult distantseeruma.

  3. Mismõttes me ei ole eksperdid??? 🙂 🙂

    aga nii nagu eespool soovitatud, siis lase endale taasiseseivumiseks või seitsmevennapäevaks vms kinkida vaba päev. Maga, või vähemalt ürita väja magada.
    Sul on praegu väga raske aeg ( jah, ainiult blogi põhjal otsustangi, sest tahan) ja sp näed asju natuke karmimana, kui nad on. Kõik läheb mööda. Sa oled nii hästi hakkama saanud, ära ole kuri.

  4. Proovi hõigata lihtsalt “Stopp!”, ja teha lapsele tasapisi selgeks, et see tähendab absoluutselt alati käsiloleva tegevuse katkestamise ja paigale tardumise 🙂 See töötab edaspidi nt tänaval ja mujal ka, kui tegelasel jalad juba all, kuid oidu veel napib.

  5. Sul on halb ja valus, ehk aeg on sotsiaalset kapitali sisse kasseerida hakata ja endale nt 1 lapsevaba magamispäev korraldada. Mõned minu omad põrgulikud ajad tulid meelde.
    Jah, me oleme asjatundjad 😀
    Jah, tolles grupis 1 lause põhjal teie elu detaile kirjeldavad inimesed on id… …sotsiaalselt ärevad. Asjast: väljendit “ärme lähme” olen kohanud paljudes väga hästi keeletoimetatud raamatutes, see ei viita Sinu isiksusehäirele (vt eelkõneleja kommi väikelapse ja vanema symbioosist), vaid pigem sellele, et oled raamatuid lugenud.
    Kolmaks, see lapsuke on tõesti nutikas ja saab veel nutikamaks, seega yhesõnaliste käskluste õpetamine tuleb kasuks.

      1. Minu loogika ütleb, et kui käskiv kõneviis on “lähme” (ja käskiv on ju “lähme”, mitte “läheme”, eks?), võiks keelav ju sama olla, sest keeld on ju lihtsalt käsu eitav vorm.

        1. Vorm “lähme” on välja kujunenud väljendi lyhiduse ja tõhususe huvides keset kiireid tegevusi nagu Sinu kirjeldatud asi. “Läheme” on korrektne kasutada kirjas, kus arutamiseks aega kyll.

        2. Praeguse ÕSi andmetel on igatahes käskiv “lähme” (kõrgstiilsem paralleelvorm on “mingem”) ja kindel kv “läheme”.

  6. Ei, traksid on väga hea mõte, eriti just linnatingimustes ja aktiivse lapsega.
    A kle, professionaalne lapsehoidja vahel harva mõneks tunniks ei ole lahendus ve? Te vist kõige vaesemad ei ole.
    No selline, kes.viib lapse jalutama, et saaksid natuke magada.

  7. Kas lihtsalt “ei” ei sobi? Erinevate häälekõlade- ja toonidega. No kuni 1.a. saamiseni vähemalt

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.