faith · konnapoeg

Järjekordne titeblogi postitus vol 400

Meil on siin lõpuks ometi taas toredamad ajad, nii et oleme ära kasutanud seda, et kõik on terved ja lapsel parem tuju, ning temaga väljas söömas käinud. St meie sööme, tema harjub sellega, et teised inimesed on ka olemas ja vahepeal veedetakse teistes kohtades aega. Jahtklubi restoranis me näiteks ei olnudki veel käinud, täitsa hea oli. St minu pasta veiselihaga oli väga hea (ja kook muidugi ka), ausalt öeldes ei oleks ma nende menüüst väga midagi muud tellida osanud ka.

Velvet Cafésse polnud me ka sattunud, sest kuidagi juhtub alati nii, et kui seal oleme, on teised St Patrickust huvitatud, nii et nende poole peal olime esimest korda. See oli natuke naljakas, sest sees on neil sisekujundus nagu restoranis, kõik väga luksuslik jne, aga välikohviku osa näeb konkreetselt välja, nagu keegi oleks vanavanemate suvila kuurist lauad ära hiivanud ja mõelnud, et käib kah. 😀 Selles mõttes ma ei kurda, mulle käis kah, aga hoolimata sellest, et minu silmale oli vähe rahvast, oli neil nii päris toitudel nii pikk ooteaeg, et seekord piirdusimegi ainult koogiga (no millal soe šokolaadikook hea ei ole) ja mitte midagi muud ma selle koha kohta öelda ei oska. Tundus rohkem turistidele suunatud. Aa, selline kriitika, et see oli vist esimene kord mu elus, kus menüü kirjatüüp mulle konkreetselt rasketi loetav ja häiriv tundus, nii et ma ei viitsinudki eriti seda lehitseda. Naljakas, kui palju sellised asjad mõjutavad, muidu oleks ehk ikka midagi toekamat ka tellinud ja selle ooteaja ära kannatanud, aga me mõlemad vaatasime seda menüüd ja leidsime, et pigem mitte. Kusjuures ei olnud mingi haruldane kirjatüüp, lihtsalt raskesti loetav – õhukese joonega küllaltki väikesed tähed kaldkirjas. Kui eesmärgiks on rikkaid Soome vanainimesi püüda, siis ma ei tea, kuidas nemad seda veel lugema peaksid.

Ja kohvikukogemustega on vist paslik ära märkida, et ma olen mitmes kohas juba mõelnud, et miks mulle küll nende kohv üldse ei maitse. Eile lõpuks taipasin, et ma olen lihtsalt kaerapiimaga juba nii harjunud, et tavalise piimaga kohv maitseb valesti, nagu oleks või kohvi sees vms. Kuidagi liiga … loomselt.

Titt ise sööb nüüd kaks korda päevas — tundus nagu loogiline, et seitsmekuuselt teine söögikord juurde ja kaheksakuuselt tuleb siis kolmas. Sellega on ka iseenesest paremaks läinud, hommikuti õnnestub ta tihti lihtsalt lapiga piisavalt puhtaks teha ja ei peagi ekstra pessu viima. Ilmselt on asi selles, et hommikuti saab ta putru ja need on magusad, nii et ei mängi eriti toiduga, vaid vitsutab kähku sisse. Minu jaoks on see ausalt öeldes veidi arusaamatu, igal pool rõhutatakse, et suhkrut tuleks lastele tutvustada võimalikult hilja, aga samas on titepudrud kõik sellised, et maitse järgi arvaks, et valdav enamus seal banaan või aprikoos vms ongi. Kas puuviljasuhkur on siis tõesti nii palju parem/ohutum kui valge suhkur? Tema praegune lemmik on selgelt mingi mango-hirsipüree, mis vähemalt minu maitsele on parem ja pole nii lääge kui need keskmised pudrud. Mitte et mind otseselt häiriks see puuviljasuhkur, ma niigi naersin siin, sest guugeldasin, millal on okei lapsele piima anda (st ma tahtsin piimaga putru keeta, mitte tassist piima anda, aga osad ütlevad, et kuumutatud piim on ka enne kaheksandat elukuud halb, samas kui mingi Pere ja Kodu artikkel ütles, et kuumutatud täispiimaga on igati okei kohe algusest peale putrusid teha, nii et kes teab). Selle tulemusel jõudsin ma muidugi Perekooli, kus inimesed arutasid teemal “kui vanalt sa andsid oma lapsele asja X?” (kohukest, juustu, vorsti, maasikat jne). No ja igati ootuspäraselt tuli sealt selgelt välja, et ühe lapse emad vastasid, et oi, laps saab varsti 18 ja kohukest pole veel näinud (või noh, pigem, et “enne kolmandat eluaastat minu tibu küll suhkrut ei saanud”), aga kõik, kel kaks või rohkem last, ütlesid, et esimese lapsega kannatasid kauem, järgmine võitles vanemate õvede käest hulga varem oma kohukeseampsu välja — ja ei olnud ükski neist teistest ja kolmandatest lastest ka selle kohukeseampsu peale maha surnud. Vahel mulle tundub, et ma võtan vist ühe lapse ema kohta natuke liiga leigelt neid asju, aga no arvestades seda, et ta üritab süüa liiva ja vanu tuhvleid, tundub natuke narr liigselt mingi puuviljasuhkru või kuskilt tulnud jäätiseampsu pärast pablada. Ja teise nurga alt jällegi on täiesti arusaamatu, kuidas keegi, kes üritab süüa liiva ja vanu tuhvleid, saab olla nii pirtsakas, kui talle pakutakse näiteks kuskussi kanaga vms igati head toitu, mille ainus miinus on see, et see pole maasikapüree. Ehk siis ma saan aru küll, miks soovitatakse magusaid asju mitte anda, aga need samad pudrud on ju magusad.

Igatahes. Algselt oli plaanis, et teine toidukord on alati näputoit, aga tegelikult olen nii teinud, et annan midagi näppude vahel söödavat (maasikas, vaarikas, kurk, banaan vms) ja siis mingit lihaga toitu, sest perearst ütleb, et iga päev tuleb liha anda. Mis on veits kummaline, sest muidu räägitakse igal pool, et täiskasvanule on kaks korda nädalas liha maa ja ilm. Hakka või mõtlema, kuidas need vanad eestlased üldse üles kasvasid, kui kellelgi polnud liha igapäevaselt lastele anda, kõik sõid pool ajast körti. Aga kui kolmas söögikord tuleb, siis see tuleb raudselt ainult käes hoitav toit, et rohkem kasimist poleks.

Üldse, nagu te siit juba loete, ei saa ma jätkuvalt paljudest asjadest aru seoses lapse toitmisega. Kurtsin siin Reedale ka üks päev, et perearst ütles, et aastane peaks juba perega sama toitu sööma, et tee toit valmis, võta lapse portsjon välja ja siis lisa ülejäänud pere osale soola ka. Nagu andke andeks, aga see kõlab mulle konkreetselt okseleajavalt. 😀 Pasta või riis, millele on sool hiljem juurde lisatud, ökk. Ja ma pole isegi suur soolasõber, näiteks mune (või omletti vms munatoitu) teengi ma tihti täiesti soolata, eriti kui ma panen sinna natuke sinki vms, mis on ise juba soolane. Aga kartulipudrule päris lõpus soola sisse segamist ikka ette ei kujuta, see lihtsalt ei maitse meeldivalt. Enne teeks juba kahes potis süüa.

P.S. Ühe asja kohta küsiks küll targematelt nõu. Mul on selles mõttes titeunega vedanud, et ta läheb hilja magama ja ärkab hilja, üldiselt on ööuni ca 23—10. Aga iga kord, kui ta parajasti midagi uut õpib, mida juhtub esimese aasta jooksul tihti, hakkab ta öösiti rõõmsalt üles ärkama, et mängida. No ütleme nelja-viie ajal ärkab, on korraga tund-poolteist üleval, ja siis magab veel kolm-neli tundi. Mitte igal ööl, aga mitu korda nädalas. On kellelgi õnnestunud sellest harjumusest lahti saada ja kui jah, siis kuidas?

P.P.S. Ta on hakanud õiges kontekstis emm ja vahel isegi emmeee ütlema. Ma ei arva, et ta ilmtingimata teaks, mida see tähendab, aga kontekst on õige, st ta ütleb seda siis, kui on kellegi teise süles ja minu juurde tagasi tahab. Nii et vabalt võib see tähendada lihtsalt “ma pole olukorraga rahul” vms, aga no ilmselt nii seda õiget tähendust kinnistama hakatakse, et iga kord, kui ta oma arust part ütleb, tuleb tegelikult emme, nii et eks ta ühel hetkel peab leppima sellega, et pardi jaoks tuleb mõni muu sõna leida. Sirru leidis, et see on matriarhaadi ilming, et meie keeles on emme hulga kergem öelda kui issi — teistes keeltes on dada ja papa, mida on hulga lihtsam öelda, s-iga ei ole beeps minu arust siiani ühtki silpi kuuldavale lasknud. Nii et issi vist läkski lapsega dada peale üle, lootuses, et äkki seda öeldakse siiski varem kui kolmeaastaselt.

22 kommentaari “Järjekordne titeblogi postitus vol 400

  1. 1) Tee putru ise ja saad selle täpselt nii maitsestada, nagu soovid (pisukese soolaga lapsele siis)
    2) Isa räägib ju lapsega inglise keeles? Mis seal siis issitada?
    3) Öised mänguhood käivad asjaga kaasas. Ka see läheb mööda.

      1. aah, õigus, viitamine ju on loomulikult ka olemas 🙂
        Aga see esimene pilt on lihtsalt fantastiline.
        Just praegu nägin, alles…
        Ja astun imetlejaye koori.

  2. Emme- ja issi-sõnast. Ühtedel tuttavate tuttavatel oli laps ja see laps õppinud “issi” ütlema enne kui “emme”. Aga lapsevanem, kelle vastu ta rohkem huvi tundis, oli ikkagi ema, niisiis kutsus ta ema esialgu issiks. Noor uhke isa olevat sellest mõnevõrra löödud olnud.

    1. minu laps õppis ära, et emmet pole vaja eriliselt kutsuda, piisab lihtsalt suvalisest lärmamisest. hiljem olin “mmää”. issi kohta kasutati mingit kummalist nina-kurgu-häälitsust, mida transkribeerida ma ei suuda (ja sarnane oli kasutusel ka kassi kohta).

  3. MInu laps alustas hoopis “soome keeles”- äidi:) 🙂 ja siis tulid lamp, ahv. No juhtus mul geenius sündima, mis teha 🙂 🙂
    Suhkrust võin pikalt kirjutada, aga ma olen aru saanud, et beebi kontekstis on teemaks pigem
    et lisatud suhkur tekitab (happelise kekksonna tõttu)kaariest, soodustab ülekaalu
    ja mis vast kõige olulisem, et kuna me evolutsiooniliselt eelistame magusat ( energia), siis jäävad muud maitsed testimata, proovimata ja hiljem on juba keerulisem mitmekülgset toidulauda nn rakendada.
    Ning jah, puuvili ( st glükoos, fruktoos) on püreena täpselt sama efektiga- kiire energia.
    Ma usun, et see on pigem ikkagi välja mõeldud sellepärast, et pisikest inimest võimalikult palju kaitsta liigse naatriumi, kaaliumi ja glükoosi eest.
    Aga kuula enda sisetunnet. Kahju sa talle teha ei saa. Ja lohuta sellega, et aju vajab glükoosi 🙂

    liiv ja sussid on väga hea- bakterid = tugevam immuunsüsteem 🙂 🙂

  4. Jah, see öösel tunniks-pooleteiseks ärkamine käis ka meil uute oskuste õppimisega kaasas ja iga kord kui vastav trikk selgeks sai, muutus uni ka jälle rahulikumaks. Tundus, et ise seal midagi väga mõjutada ei saa, on nagu on.
    Peale “emmme”, “opa” ja “kaka” tuligi igasugu susisemine ja issi-laadne “isssss”… Aga lemmikuks on meie kratil ikka “ka-ka” kuna võimaldab väga laia kasutust 😀 nii kaka, kiik, kajakas kui ka kass (keda nimetatakse lihtsalt “ka”) on kõik veidi erimoodi Ka-häälitsusest tuletatav kraam.

      1. Mul oli kogu aeg sama mure esimese lapsega, et kas teistel ka nii, või ainult minu oma selline hull.
        Teise lapse puhul ei kerkinud kulm ka enam millegi peale.
        Aga see oli 90ndatel.
        Lapsed on väga targad ja oskavad suurepäraselt enda eest hoolitseda, vanemad reeglina suhteliselt dresseeritavad.

        1. Jah, Cyrus näiteks ei saa aru, miks laps kassi juurde käputab, aga meie juurde mitte – no miks ta peaks ise pingutama, kui orjad ise kohale kõnnivad, kui natuke häält teha (erinevalt kassist). 🤣

  5. Ma olen mõelnud, et kuidas üldse vanemad suudavad lapsed kõikesööjaks kasvatada. Mul on paar lapsnäidet sellised erandid ja mul on alati tunne, et ma kuulen valesti. Viimati just üks kolmene nõudis kalasuppi ja kui seda polnud menüüs, siis sõi vabatahtlikult lillkapsapüreesuppi ja lestakala 🙂 Imetlesin õndsalt! Enamik sõprade lastest on sellised “ei seda mina küll ei söö” – tüüpi tegelased. Ristilastega oli meil nooruses kokkulepe, et ei mingit “mina seda ei taha” kommentaari enne kui inimene on maitsnud. Kasvõi korraks! Tüdrukutega õnnestus, aga noorsand-vend-pesamuna teeb nii, et maitseb suure surmaga sõrmkübaratäie ja siis teatab ikkagi resoluutselt : “Seda ma ei söö! Ma ju ütlesin!”. 😀 Temaga kuskil väljas söömas käia on üks piin ja kannatuste rada. Ainus asi, mida nõustub sööma, on pasta, aga ainult siis kui juust on eraldi taldrikul serveeritud ja seal pastal ei ole mitte midagi muud kui vaid pasta. Mees teab, mis mees teeb, eksole (urr).

  6. Puudel julgeks ölda ainult viimase piirini kade inimene. Näiteks mina. Õhukesed juuksed, mida pole mõtet õlgadenigi kasvatada, nii viletsad on.

  7. Ma juba ammust ajast olen veendumusel, et “emme” ja “mamma”, jt, on onomatopoeetilised väljendid, lihtsalt esimene laul, mille inimesetibu kuuldavale laseb ja millele siis omistatakse teatav loogiline tähendus.
    Aga ei ole see “issi” raskem midagi, mu lapselaps ütles vahepeal oma ema nõudes kah “iss” . Ja kassi kohta. Lühidalt, kōigi nende, kelle seltskonda ta tungivalt soovis. Küll ta tuleb.

  8. Öiste mänguhoogude kohta… Olen kuulnud teooriat, et ka täiskasvanule pole pikk terviklik ööuni tingimata loomulik asi vaid tekkis alles tööstuse arenedes vajadusest suuri rahvamasse korraga kindlaks ajaks tööle ja sealt koju liigutada vms. Et talupojad olid tihti oma und kahes jaos maganud ja vahepeal lustinud ja lugusid jutustanud.

    1. Mind häirib tegelikult mänguhoogudest ja unest rohkem see, et ta tahab pea kogu aeg füüsilises kontaktis olla – ja just minuga, mitte oma isaga. Ma pole sellega harjunud, sest varem mängis ta küllaltki iseseisvalt. Seitsme kuu separation anxiety on tõsine asi.

      1. Seitsme kuu separation anxiety?
        Iga päev midagi uut saab teada 🙂
        Lapselapse ilmale tulles saab teadjalt targutada 😉
        No tegelikult ma seda viimast ei plaani, aga juba valmistun kõigeks…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.